Minu vihmavari on kindlam kui NATO oma

Kui ma kohtun lagunevate keisririikidega, siis küsin neilt, kus keiser on. Keiser on arvatavasti pealinnas. Pealinna tunneb ära selle järgi, et ta on teistest linnadest suurem. Kõigis riikides küll mitte, aga keisririikides peaks olema. Mulle on kaardilt meelde jäänud Eesti pealinna Tallinna kuju, aga uudistes oli hiljuti juttu, et seda kuju tahetakse muuta. Võrgust uudiste lugemine on ehk üks tegureid, mis on minu viimase aja unenäod lühemaks nüsinud, sest see teeb närviliseks. Paberajaleht on ka närviline ja kaootiline, aga siiski rahulikum. Ja paremaks teeb selle ka see, et seal ei ole kommentaare. Kes ei oska kommenteerida, see ei pea seda tegema. Ma olen oma blogis ise ka kommenteerimist lubanud, aga siin pole seda kurjasti kasutama hakatud. Vahepeal küll hakati siia reklaame üles riputama, aga selle vastu sai abinõud tarvitusele võtta. Ma võtan tarvitusele abinõud, et uduvihm ei sajaks minu paberite peale, vaid näkku. Viimati kasutasin vihmavarju nii, et võtsin selle vihmaga tänavale kaasa, aga lahti ei teinud, vaid kandsin niisama kaasas, et äkki läheb sadu tugevamaks. Aknast vaadates ei saanudki aru, et sadu nii nõrk oli.

Seadusemuudatus

Eelmises sissekandes meelde tuletatud seaduspärasus täna ei kehtinud, sest eile pingutasin aju küll, aga täna nägin ainult ühe lühikese unenäo. Sel nädalal olen neid üldse näinud suhteliselt vähe. Üks mees ükskord hoiatas mind, et unenäod võivad päris ära ka kaduda - tema noorena nägi, aga enam ei näe. Õnneks on mul vähemalt seni nähtute üleskirjutused alles. Kui ma kirjutasin neid veel paberile, siis tüütas unenägude jäädvustamine vahepeal ka lihtsalt ära ja tegin vaheaegu.

Kirjaniku arvamus

Üks kirjanik rääkis ühel korral minu unenäoraamatust. Ta ütles, et see on meisterlikult tehtud, aga et tema ootab kirjanduselt hoopis tundeid. Neid ei pidavat minu raamatus olema. Kas unenäod siis ei olegi seotud emotsioonidega? Sellisele oletusele võiks isegi kinnitust tuua, kuigi endas tekitab oma unenäoüleskirjutuste ülelugemine positiivseid emotsioone. Aga olen tähele pannud, et üleskirjutuse pikkus sõltub sellest, kui palju ma eelmisel päeval mõelnud olen, kusjuures ei pea olema tegemist emotsionaalsete mõtetega. Aga sama kirjanik rääkis veel, et ega minu raamatus väga sügavaid mõtteid ei ole, see on lihtsalt lahe lugemine. Tema puhul ei saa küll täpselt aru, millal ta nalja teeb, aga seda juttu mõtles ta vist tõsiselt.

Varem oli meil rohkem mänguasju

Kõndisin läbi labürindi. Olin selles varasemates unenägudes ekselnud, aga nüüd oli tee juba selge. Kui hakkasime labürindist väljuma, selgus, et me ei eksinud ära sellepärast, et põrandal olid vineer ja ühest teisest materjalist plaat asukohad vahetanud. Üks kuri vanamees nõudis, et järjekord endiseks tagasi muudetaks, sest ta soovis, et inimesed ära eksiksid. Aga me ei muutnud. Mõtlesin, et mõnes tulevases unenäos võin ma olla unustanud, et tee juba selge on.

Lükkasin lapsekäru, milles istus väike vend. Mööda jooksid temast natuke suuremad lapsed. Rääkisin vennale, et lastel on kombeks kulli mängida. Küsisin, kas tema on juba seda mänginud. Väike vend vastas, et veel ei ole. Käru kõrval oli seadeldis, millel olid mänguasjad. Väike vend läks neid nähes elevile ja tahtis neid kätte võtta. Ütlesin, et need on võõraste omad, neid ei tohi võtta. Väike vend küsis, miks meil kodus nii vähe mänguasju on. Vastasin, et varem oli rohkem, aga korter hakkab täis saama, mistõttu ema viskas osad ära. Tuli välja, et väike vend mäletas seda aega, kui meil rohkem mänguasju oli.

Mõtlesin, et nooremate klasside õpilased mängivad kulli väiksel alal ühe akna all. Aga murdeealised hakkavad arvama, et neile kuulub kogu koolimaja, laiendades mängu piire kogu majale. Nii on juba raske tagaaetavaid üles leida.

Sain kätte lõputunnistuse, kus olid välja pandud aastahinded, aga ei olnud veel eksamihindeid. Puudusid ka võõrkeelte aastahinded. Olin kuulnud varem, et eriti headele õpilastele on pandud lõputunnistusele viis plussiga. Aga minu tunnistusel ei olnud plussi jaoks ruumi. Nähtavasti võis plussi saada ainult eksamihinde puhul, mitte koos aastahindega. Käisin keskkoolis teist korda. Kuna mul oli varasemast juba üks lõputunnistus olemas, siis ei tahtnud ma seekord lõpueksameid sooritada, mis oleks nüüd võinud halvemini minna. Oleksin saanud ülikooli astumisel näidata ka vana lõputunnistust. Mõtlesin inglise keele eksami eelses konsultatsioonis küsida, kas eksamid on kohustuslikud. Võibolla oleks vastatud, et on küll, põhjendusega, et me ei ole kordusõppustel, vaid täiendusõppustel. Aga ma oleksin ikkagi saanud eksamitele minemata jätta, sest varem on inimesed kooli pooleli ka jätnud. Pealegi ma ei tahtnudki sel korral ülikooli astuda. Eelmisel keskkooli lõpetamisel sain ka inglise keele eksami hinde ilma eksamit sooritamata. Prooviriigieksami küll tegin, mille hinde 4 lasin kirjutada koolieksami hindeks. Seda tegin sellepärast, et ma polnud nagunii inglise keeles kunagi neljast kõrgemat hinnet saanud. Hiljem ülikooli inglise keele eksami eest sain viie.

Käekirja võistlused

Mind kutsutakse käekirja võistlustele. Seal tuleb kirjutada üks lehekülg enda väljamõeldud teksti. Aga sõnadel ei tohi olla tähendust, et tähendused žürii hinnanguid ei mõjutaks. Mõtlen, et kui ei mõjuta tähendus, siis mõjutab ikkagi tähtede kuju ja häälikute kõla. Kirjutan seetõttu selliseid väljamõeldud sõnu, milles esineks võimalikult palju vokaale. Eriti o-d, sest see on nii silmale kui ka kõrvale ümmargune. Saangi esikoha. Auhind koosneb kõigi teiste osavõtjate võistlustöödest. Selle auhinnaga olen väga rahul. Aga neid töid vaadates tundub mulle, et minu käekiri on siiski kõigist kehvem. Lihtsalt mina olen kavalam. Teised mõtlesid välja inetuid sõnu, mis kõlaks võimalikult võõrapäraselt. Vähemalt võin ma oma kavaluse üle uhke olla. Mõtlen, et võiks veel mõne kavaluse välja mõelda. Aga mida ma sellega seekord saavutada tahan? Näiteks võiks kokku hoida kojusõidu raha pealt. Võiks lennukijuhile öelda, et kui ta mult piletit ei küsi, siis annan talle võidutöö. Võibolla lennukijuhile minu käekiri nii väga ei meeldi kui žüriile. Siis võiks tal lasta ära arvata, milline käekirjadest on minu oma. Kui ta midagi pakub, siis ütlen, et tal on õigus. Aga võibolla on tal halb tuju ja ta pakub võitjaks seda, mis talle tegelikult kõige vähem meeldib. Seega peaksin ma kõigepealt ta tuju heaks muutma. Seda võiks saavutada sellega, et öelda, et lisaks minu tööle saab ta kõik teised tööd pealekauba, ükskõik kas ta arvab ära või ei arva. Aga siis jääksin ma ise väärtuslikust auhinnast ilma, kui ma ikka oma lubaduse täidaksin. Siis oleks kaotus veel suurem kui piletiraha maksmine. Minu kavalus peab seekord olema hoopis selles, et maksan raha ära, kaotades niiviisi vähem.

Inimese sõbrad

Inimesi ümbritsesid sõbrad,
parim nende hulgas oli koer.
Jäid metsa rebased ja põdrad,
põhjapõdrad siiski olid toeks.

Inimesed küpsetasid sõpru
ja ergutasid sõprust piitsaga.
Näeb oinas mihklipäeval lõppu,
ei inimene varem iitsata.

Kustutuskummid

Teatati, et praegu saab vahetada kopikaid kümme korda suurema summa vastu. Olin kopikaid kogunud. Otsustasin, et nüüd on õige hetk neid kasutada. Lisaks kopikatele oli mul ka kaks suurt kustutuskummi, millest üks maksis rubla ja teine kolm rubla. Neid oli võimalik vahetada vastavalt kümne ja kolmekümne rubla vastu. Aga erinevalt kopikatest ei tahtnud ma kustutuskumme vahetada, sest need olid mälestusesemed. Üks kustutuskummidest oli küll hakanud seistes vedelaks minema.

Mesi oli kleepunud kopsikupõhja külge. Selle lahti leotamiseks valasin peale kummeliteed ja keerasin kuumuse alla. Tekkis ülivoolavus, nii et üks mee ja tee segu nire tõusis üle kopsikuääre ja voolas põrandale äädika juurde. Kui need olid põrandal natuke aega segunenud, kõlas pauk. Arutlesin, et ei tea kas plahvatuseni viis mees sisalduva ja kummeli õietolmu reageerimine või mee ja äädika reageerimine. Sõin reaktsiooni tulemusel tekkinud segu. Sellel oli endiselt enam-vähem mee maitse. Ütlesin, et ma keedan veel teed. Helina vastas, et tee keeb sellepärast, et ma tahan. Helina tahtis, et ma rohkem teed ei keedaks. Otsustasin uuesti vaadata ajakirju, mille olin juba käest pannud. Küsimuse all oli, kas ema teeb mulle ka edaspidi süia või hakkan ise tegema.

Putin ja Medvedjev

Kirjutasin juba kunagi, et Venemaa presidendivalimiste eel liikusid jutud, et Medvedjev on Putinist meeldivama näoga, millest järeldati, et ta on parem inimene. Mina sellistes järeldustes kahtlen. Muidu oleks nii, et plastilise operatsiooniga saaks inimese iseloomu parandada ja vigastused rikuksid iseloomu. Ja kui koolis kedagi välimuse pärast narritakse, siis püütakse sellega tegelikult tema iseloomu kasvatada.

Medvedjevi valitsemisaeg algas sõjaga Gruusia vastu, mida võib pidada veel suuremaks kuriteoks kui Putini valitsemisaja sisse juhatanud sõda Tšetšeenia vastu, sest Gruusia oli iseseisva riigina rahvusvaheliselt tunnustatud. Kas nüüd ei või öelda, et Medvedjevi mask on langenud? Aga kommentaatorid avaldavad hoopis arvamust, et uue sõja algataja oli samuti Putin, tegemist olevat Kremli-sisese võimuvõitlusega. Mille põhjal seda järeldatakse, kas jälle näo põhjal?

Ühes uudises oli toodud ära Medvedjevi tsitaate, mis kõlasid üsna võikalt. Võibolla tõlge moonutas neid veidi, aga väljamõeldisega ilmselt tegemist ei olnud. Medvedjev nimetas veel pärast vaherahu sõlmimist grusiine poliitilisteks värdjateks. Kas see on kultuurse riigijuhi väljendusviis? Ja ta tegi nalja, et grusiinid olevat jooksnud Vene vägede eest ära veel kiiremini kui joostakse olümpiamängudel. Kas see on ikka naljakas, et kui suur väikest peksab, saab väike kõvemini haiget?

Medvedjevi kohta on räägitud, et talle õpetatakse Putini madalat sõnavara, mis ei pidavat Medvedjevile muidu üldse omane olema. Aga kes teab, milline ta sõnavara varem oli? Oli ju Medvedjev enne presidendikandidaadiks ülesseadmist laiemale avalikkusele tundmatu.

Kahel esiküljel korraga

Nägin unes, et tänases "Postimehes" ilmus minu kiri. "Postimehe" esiküljel avaldati igas numbris karikatuur mõne vastavas numbris sisalduva artikli teemal, täna oli see minu kirja kohta. Karikatuuril esines isegi Helina nimi. See oli sinna pandud selleks, et mul ei jääks kahtlusi karikatuuri minu kohta käivuse osas. Karikatuuri alt leidsin ka enda eesnime. Tänase "Sirbi" esiküljel ilmus kolm karikatuuri, neist ühel esines minu nimi. Parodeeriti seda, et minu jutt on erinevate teemade ja stiilide segu ning sisaldab tähenduseta sõnu.

ÜRO-s arutati Venemaa käitumist Gruusias. Hiina riigijuht pidas kõne Venemaa toetuseks. Teised hakkasid plaksutama. Selgus, et nad plaksutavad hiinlast maha. Uudistes teatati, et Briti luure hakkab tegelema Putini ja Medvedjevi omavahelise tülliajamisega. Gruusiale tuli viia relvi. Aga Venemaa poleks võibolla lennukeid läbi lasknud. Relvi sai viia ka maad mööda Armeenia ja Aserbaidžaani kaudu. Gruusiasse oli toa keskele pandud jahutusseade. Nüüd tekkis oht, et Venemaa viskab pommi otse keset tuba. Küsisin, kas jahutusseade teisest otsast kuumutab ka. Vastati, et see on nii. Sellest järeldasin, et jahutusseadmete kasutamine hoopis soojendab kliimat, nii et edaspidi tuleb veel kõvemini jahutada. Üks riigijuht oli ära surnud, teine torkis sõrmega tema suud ja silmi. Seda oli vastik vaadata.

Kaante vahele oli pandud uus joonistus, mille soovijad võisid võtta. Ütlesin, et kui üks inimene selle ära võtab, ei saa teised enam võtta. Vastati, et teised võivad selle tõmmata internetist. Ütlesin, et kui pabernäidis on ära võetud, ei tea teised võrgust otsima hakatagi. Igale poole pandi loendureid. Arvasin, et loendurit ei tohiks panna vähemalt wc uksele. Kohtusin õpetaja Tageliga. Ta rääkis, et ma olen saanud elada ajaloolisel ajal. Tema arvates oli see aeg läbi. Mina kinnitasin, et praegu on ka ajalooline aeg. Tagel ütles, et selles mõttes, et noored saavad kirjutada võrgukommentaare. Mõtlesin, et võiks täpsustada, et mina ei kirjuta võrgukommentaare, vaid blogisissekandeid, mis on kõrgem tase. Tagel rääkis, et kellelgi ei ole tekkinud raskusi poliitikaga edasi tegelemisel, kui kehakaal liiga suur ei ole.

Inimeste hinnangud

Kui keegi annab millelegi negatiivse hinnangu, siis tuleb küsida järgmise inimese arvamust, tõenäoliselt on tema hinnang positiivne. Aga kui oluline on just mingi konkreetse inimese hinnang, siis ei ole vaja kõigi arvamust küsida. Kui tahta teha kellelegi kingitust, siis on oluline, et sellega oleks rahul kingi saaja. Samas ei ole õige ka olukord, kus kingi saaja on kingiga rahul, aga kinkija tunneb ennast väga halvasti, et ta just sellise kingi tegi. Võib ka tekkida olukord, kus rahul on nii kingi saaja kui ka kinkija, aga keegi kolmas tunneb ennast halvasti, et miks teised saavad selliseid kinke, aga tema ei saa. Sellist olukorda, kus kõik oleks kõigega rahul, ei ole veel tekkinud.

Hoiatuslasud

Meenutasime, et ükskord põgenesime koos poistega politsei eest. Jooksime koju ja peitsime laste tuppa riiuli taha. Kui politsei tuppa tuli, vaatas ta esimese asjana riiuli taha. Varem olin rääkinud, et Nõukogude ajal võis politsei jalgpalli palli täispumpamise eest tulistada. Kass oli sellele vastanud, et isegi palli omamise eest võidi tulistada. Aga minu jutuajamine Kassiga ei olnud vist oluline, sest see ei olnud vist toimunud unenäos. Hakkasime vaatama vana filmi. Filmis tegid poisid laagris pahanduse ja hakkasid mööda maanteed joostes põgenema. Politsei ajas neid autoga taga ja tulistas järjest hoiatuslaske. Seega selgus, et minu mälestused pärinesid hoopis sellest filmist, olles moondunud, nagu oleks see juhtunud minu endaga. Nõukogude ajal oli karm politsei. Millegipärast ei jõudnud auto jala liikuvatele poistele järele. Poisid põgenesid kooparuumi, mis oli täis riiuliridasid. Politsei tuli neile järgi. Mina hoidsin politsei käeulatusest eemale. Ka teised poisid manööverdasid riiulite ja üksteise vahel, nii et politsei ei ulatunud paljusid puutuma, kuni tal saabus aeg lahkuda. Liikusime jälle lageda tava all. Mina peitsin ennast ühe talu põõsaste taha. Tristan ja Eero arutasid, kas ei peaks teostama terroriakti. Nad pugesid ühe auto alla. Nägin politsei selja tagant, kuidas politsei jäi seisma ja vaatas seda põõsast, mille taga ma peidus olin. Aga ta ei näinud mind ja läks hoopis Tristanit ja Eerot kinni võtma.

Liisa käis tennisetrennis. Ta rääkis, et on tennises juba nii tugev, et ühtedel võistlustel jõudis finaali, kus ta kohtus Meelis Kanepiga. Avaldasin kahtlust, kas ta saab ikka nii tugev olla, et Kanepiga kokku minna. Siis tuli meelde, et Kanep on kõige tugevam males, tennises on ta nõrgem.

Isa ütles, et lapsena tahtis ta saada 100 meetri jooksjaks. Mõtlesin, et praegu on ta samasugune, sest kirjutab lühikesi luuletusi. Olin rohumaal koos kahe vene ja ühe eesti poisiga. Neil oli kolm lehte tablette. Need olid narkootikumid. Loopisin tabletid rohu sisse laiali. Poisid vaatasid seda liikumatult pealt, aga siis said kalli kraami raiskamise peale vihaseks ja hakkasid mind taga ajama. Mind ajas taga minu tütar. Vahepeal jooksis tema minu kannul, aga vahepeal pöörasin mina ringi ja ajasin teda taga. Olin lahkunud suurest toast pidulauast ja toetasin väikses köögis pead laua peale, kujutledes Kaunase puiesteel toimuva sündmustikuga raamatu tegevust. Ema rääkis külalistele, et mina vedelen voodis 12 tundi ööpäevas ja ütlen veel, et ma magan sama vähe kui teised. Mõtlesin, et sellele võiks vastata, et osa aega olen ma voodis ärkvel. Suurest toast tuli väiksesse kööki Veljo, kes ajas juttu ühe minu vennaga. Ühe venna lause peale ajasin ennast sirgeks ja küsisin, kes arvab, et kisselli joovad rumalad. Seejuures läks kissellikann ümber. Hakkasin joogiklaasiga kisselli laualt kokku kühveldama ja suhu panema. Selle maja pererahvas vaatas seda pealt.

Normaalsetel inimestel on puudusi

Unenäod hammastest tulevad sellest, et täna käisin tõesti hambaarsti juures, kuigi vanasti mul sinna asutusse asja ei olnud. Sel kuul käisin seal juba teist korda. Eelmine kord ma tundsin, et plommi paneku ajal suruti midagi vastu hammast, aga täna mitte, nagu oleks plomm hambast mööda läinud. Tuimestust seejuures ei tehtud. Kui oleks tuimestama hakatud, siis oleks vähemalt süst valus olnud, aga nüüd ei olnud mingit valu. Ainult närvipinge. Aga see polnud ka maksimaalne. Vahel ilma hambaarstita on hullem olnud. Ühes blogis kirjutati hiljuti, et õnneks ei ole kõik inimesed hullud. Ma ei tea, mida seal sõnaga "hull" mõeldi. Aga minu arvates on psüühikahäired selles mõttes kasulikud, et siis on rohkem kirjandust ja kunsti. Psühhiaatria raamatus kirjutati, et luuletama ja maalima võib panna uurimisinstinkti normaalsest suurem aktiivsus. Minu arvates on normaalsetel inimestel ka vajalikust väiksem ohutunne. See võib anda neile parema enesetunde, aga tagajärjeks on see, et õnnetus ei jää tulemata. Vanasõna ütleb, et õnnetus ei hüia tulles. Aga suurema ohutundega inimene võib seda hüüdmist juba kuulda. Võib kuulda isegi hallutsinatsioonide kujul. Või siis näha unes ette. Unenägusid näevad ka normaalsed inimesed. Ma olen tähele pannud, et "Loomingus" avaldatavates luuletustes on väga sageli juttu unenägudest. Seejuures võivad unenägude mõjul kirjutatud olla ka need luuletused, kus une sõna ei esine. Üks minu raamatu arvustaja kirjutas ühe minu luuletuse kohta, et selle sisu dikteerivad riimid. Tegelikult olin ma kirjutanud päriselt nähtud unenäo kirjelduse.

Lauljad

Kuulasin raadiost laulu. Seejärel lugesin sama laulja raamatut. Tal olid seal lühikesed proosatekstid, millest igaüks lõppes mõne tema laulu sõnadega. Raadiost kuuldud laulu sõnad olid raamatus toodud veidi teisiti - raamatus oli sees lastekeelseid sõnu. Suuga lauldes oleks need kuulajale jälgimiseks liiga keerulised olnud. Ühe laulja kohta räägiti, et temale pööravad inimesed palju vähem tähelepanu kui tema vennale, ei taha isegi tere öelda, kuigi ta on vennast parem laulja. Ütlesin, et olen kuulnud temalt ainult ühte laulu ja näinud tema surmakuulutust. Vastati, et ta on elus. Ütlesin, et kui see surmakuulutus eksitus oli, siis tuleks nüüd ajalehes avaldada kuulutus, et ta on elus. Räägiti, et ta suri sellepärast noorelt, et tal oli kehv tervis. Ta sai vene sõjaväest vabastuse hügieenilistel põhjustel.

Kõndisime mööda rannaäärt. Tee muutus nii soiseks, et edasi kõndides tekkis uppumisoht. Sellest oli Dumas' raamatus kirjutatud. Sõja ajal kõndisid Hitler ja Mussolini seda teed korduvalt kahekesi. Vahepeal vajusid nad kaelani vette. Sama teed jalutasid ka Inglise ja Prantsuse riigijuhid, aga Hitleri ja Mussoliniga nad ei kohtunud. Ühe poole esindaja võttis teise poole esindaja vangi ja keelas peita kivide taha. Vangivõetu tegi sellest järelduse, et tal tuleb peita millegi muu taha. Sillale pandi valve, aga sild vallutati ära. Venemaa astus sõtta, kui teised olid juba paar aastat sõdinud. Venemaal oli niikaua tehtud ettevalmistusi. Räägiti, et venelased suudavad olla edukad küll lokaalses sõjas, aga nad ei suuda olla edukad kõigil suundadel korraga. Nõukogude Liit kaotas kõik liiduvabariigid ja Venemaa lagunemine on paratamatu.

Sarnased nimed

Kui ma ülikooli astusin, oli ajaloo osakonna esimees Tiit Rosenberg. Fašismi ajalugu luges Kasekamp. Ühes loengus rääkis ta Saksa natsidest, öeldes: "Sel ajal kui Hitler vangis oli, juhtis parteid Rosenberg." Üliõpilased pidid ennast surnuks naerma, kuigi mõeldud oli Alfred Rosenbergi. Eriti naeris minu klassivend, kes oli loengut kuulama tulnud teisest teaduskonnast.

Teised üliõpilased sosistasid omavahel

Kõndisin koos Piretiga Kaunase puiesteel. Seejärel olin kesklinnas. Klaus oli vanasti minu kamba eeskujul oma kamba asutanud. Ka selle kamba tegevus võttis eeskuju minu kamba tegevusest. Ta jätkas seda tegevust siiamaani. Nüüd oli Klausil tekkinud ettekujutus, et hoopis minu kamp jäljendab tema kampa. Tegelikult võtsin mina eeskuju Pillest.

Lähenes minu magistritöö lõppvariandi esitamine. Praegu olin inglise keele tunnis. Inglise keele õpetaja oli parandanud minu magistritöö mustandi ingliskeelses tekstis vigu. Nüüd ta dikteeris vigadeparandust. Ma ei pööranud sellele maksimaalset tähelepanu, sest hiljem pidi keeletoimetaja nagunii veel kogu minu töö läbi vaatama. Osa parandusi kirjutasin üles, teisi ei jõudnud. Vaatasin pinginaaber Sandri vihikusse, et sisse jäänud lünki täita. Õpetaja ei lubanud mul Sandri vihikusse vaadata, vaid käskis kirjutada kuulmise järgi. Teised üliõpilased sosistasid omavahel, et mis magister ma olen, kui mul nii halb inglise keel on.

Vaarikamoosi vaenlased

Üks inimene rääkis kunagi, et tema vaarikamoosi ei söö, sest sinna jäävat ussid sisse. Väljaarvatud pidavat ta sööma enda tehtud vaarikamoosi, sest see on enda tehtud. Nüüd on vaarikamoosi vastu sõna võetud ka "Eesti Looduses". Artikli teema on pektiin. Pektiin pidavat aitama kaasa moosi tarretumisele. Erinevatel marjadel olevat erinev pektiinisisaldus. Vaarika kohta on öeldud: "Küpsed vaarikad on pektiinivaesed, neist on lihtsam teha mahla kui moosi." Mina mäletan ikka, et olen söönud vaarikamoosi, mitte joonud vaarikamahla. Ka ei saanud ma seda lugedes aru, mille poolest tarretunud moos paremini maitseb kui vedel. Ja kas vaarikast on ikka hea mahla teha, kui tal on nii suured seemned? Küsisin kommentaare. Isa ütles, et vedelat vaarikamoosi saab pannkoogi peale panna, aga mahla ei saa, mahl ka ei tarretu. Ema ütles, et tal pole pähegi tulnud vaarikatest mahla teha. Ta siiski selgitas, et tarretunud moos säilib kauem ja et tavaliselt teeb ta vaarikatest moosi muude marjadega segatult, kuigi on teinud ka puhast vaarikamoosi.

Kui tähtsad on olümpiamängud?

Ühel päeval kirjutasin, et hakkasin olümpiamänge hilinemisega võrgu-uudistest jälgima. Seejärel kirjutasin, et nägin televiisorist eestlase autasustamist. Hiljem nägin juba ka kaadreid otseülekandest. Kui viimati malet mängimas käisin, oli mänguruumi pandud mängima televiisor, kus näidati olümpiat - seal nägingi. Mina eriti tegelikult ei vaadanud, aga mõni vaatas rohkem. Ühe vooru algul istusin maha, aga vastane ei tulnud. Neil turniiridel ei ole seda kommet, et panna vastase puudumisel tema kell käima. Läksin hoopis vastast laua juurde kutsuma. Ta ei tulnud ka kutsumise peale. Lõpuks tuli siiski kohale ja küsis ühte roppu sõna kasutades, et kas ma arvan, et malemäng on tähtsam kui olümpiamängud. Vastasin, et minu meelest küll. Tema ütles, et ta jätaks enne male mängimata kui olümpiamängud vaatamata. See oli veidi kummaline, sest males on ta minust tugevam. Aga mina olen males tugevam kui muudel spordialadel. Ja maletki on kõrvalt vaadata vähem huvitav kui ise mängida. Siiski ma ei ütleks, et male on kõigest tähtsam. Mina olen mõnel korral mängima minemata jätnud, et hommikul oleks rahulikum unenägusid üles kirjutada. Lugemisele kulutan suurema osa vabast ajast kui malele. Aga olümpiauudiste lugemise tuju on juba üsna üle läinud.

Laused seadusandluse kohta

Koostasin väidete nimekirja. Sinna panin muuhulgas kaheksa seadusandlust puudutavat lauset, mida ma olin kuulnud. Nelja kohta kirjutasin, et nii olen kuulnud, ülejäänud nelja kohta, et "võibolla" nii olen kuulnud. Siis mul kõhklused süvenesid ja kirjutasin kolmele juurde täiendi "vist", nii et seadusandlust puudutavatest väidetest jäi ainult üks ilma täiendita. Muude tsitaatide osas olin kindlam, sest need olid lihtsama ehitusega. Ema ütles, et Ojuland kannab käpikuid. Vastasin, et mina mäletan, et ta kannab sõrmikuid. Ema ütles, et tema pole näinud. Helinale rääkisin, et ohtude puudumine on parem kui ohud. Helina vastas naljaga, mille peale me mõlemad naerma hakkasime. Igaüks poleks nii sünge nalja üle naernud. Helina kõndis minema. Läksin talle järgi. Helina kõndis läbi bussipeatuse, aga mina jäin bussipeatusesse seisma. Vajusin mõttesse. Äkki märkasin, et mõlemad mulle sobivad bussid on juba ees. Ma oleks saanud proovida, kas saan veel sulguva ukse suunas liikudes selle uuesti avanema panna, aga ei hakanud seda siiski tegema. Koolimajja jõudes oli tund juba algamas. Nägin fuajees seismas kahte ühesugust inimest, kellest üks tundus olevat õpetaja Maimre. Hakkasin talle rääkima, et täna oli näha, miks ma vanasti tema tundidesse hiljaks jäin. Siis nägin, et Maimre seisab hoopis eemal, ma ei räägi isegi naissoost isikutega, vaid kahe poisiga. Nad võisid küll olla Maimre pojad. Vabandasin, et ma pidasin kõnetatud isikut Maimreks. Lisasin siiski, et talle võib ka seda lugu rääkida. Koos riidehoidu edasi kõndides jätkasin, et ma kipun nii sügavalt mõttesse jääma, et ei pane tähele, kui buss tuleb. Mulle ei vastatud, seetõttu jätsin jutu pooleli. Nüüd nägin, et ei olnud rääkinud poistega, vaid tüdrukutega. Pistsin pea ühte autosse, ise seejuures magades. Artur rääkis, et ma ei lähe sündmustega kaasa, vaid sõidan magades. Ärkasin üles. Mõtlesin, kas oli ikka õige jutt pooleli jätta. Jõudsin järeldusele, et pärast ärkamist polnud enam mõtet edasi rääkida. Läksin hambaarsti juurde. Seal võeti mult sõrme küljest nahatükike ära. Arst ütles, et ma peaksin sõrme iga päev ühe vedelikuga loputama hakkama. Vastasin, et kui protseduure tuleb järjest juurde, võtab see aega ja raha. Arst ütles, et tema teeb protseduure kaks tundi päevas. Rääkisin, et protseduur võtab vähemalt minut aega. Kui teha kaks protseduuri, võtab see juba kaks minutit. Mulle öeldi, et kõige tähtsam on regulaarselt perekonsultatsioonis käia. Vastasin, et mina ei pea käima, sest mul ei ole perekonda. Ma ei teadnud, kas perekonsultatsioonis käivad mees ja naine koos või kordamööda. Hambaarst lubas mul koju minna. Varem oli ta rääkinud, et ta tahab minu hammastega veel midagi teha. Aga ilmselt kavatses ta jätkata siiski alles poole aasta pärast. Vaatasin ekraanile. Listidesse saatis videosid keegi, kes nimetas ennast "Eestlased välismaal". Varem oli ta teinud propagandat Euroopa Liitu astumise vastu. Nüüd oli ta vastanud kellelegi inglise keeles, et selle mõtted on liiga rahas kinni. Videotes oli näha kellegi silmariba. Kui tavaliselt äratundmatuse saavutamiseks pannakse silmade peale must kast, siis "Eestlased välismaal" saavutas sama sellega, et näitas ainult silmi. Videos nimetati ühte eesnime, öeldes, et vaataja ei tea, kes on selle nime taga. Võimalik, et paremini teadjad tundsid kaadrites näidatud siiski ära.

Pudelite avamine ja sulgemine

Eile oli laual šampusepudel. Üks mees ütles mitu korda, et selle võiks lahti teha keegi noorem. Et mina olin üks kahest kõige nooremast, siis vastasin talle lõpuks, et mina ei saa šampust avada, sest ise seda ei joo. Mees ütles, et tema ka ei joo. Kui ta ise ei joonud, miks talle selle avamine siis nii tähtis oli? Ma ei kontrollinud, kas ta päriselt jõi või ei joonud. Muidu oli eile hea, et laual oli ka kalja ja vett, nii et ma ei pidanud kuivalt sööma. Varasematel kordadel on piirdutud jookidest alkoholi ja kohviga, mida ma pole kumbagi soovinud. Kuigi täna nägin unes kohvi pakkumist, ei mäleta ma, kas eile kohvi oligi. Vett ei jõutud kõike ära juua. Siis oleks võinud pudeli ära minnes kaasa võtta, aga ei leitud enam selle korki. Lõpuks leiti vist kork prügikastist, pesti puhtaks ja pandi uuesti peale.

Pehmed valehambad

Lamasin pimedas toas voodis ja lugesin ilmateadet. Täna pidid algul olema külmakraadid ja pärast 57 kraadi sooja. Ema kaebas teises toas, et päevane temperatuuri kõikumine 70 kraadi, see mõjub tervisele halvasti. Minu arvates oli 57 soojakraadi lubamine eksitus. Aga mõtlesin, et sellega oleks siiski võimalik ellu jääda, sest 100-kraadises saunas jääb ka ellu ja ei lähe keema, sest organism reguleerib ise enda temperatuuri. Mind hakkasid ilmaennustused väga huvitama. Varem olid huvitanud ainult Eesti kohta käivad, aga nüüd tundus huvitav ka see, et kuigi kuumalaine tuleb meile Inglismaalt, on Inglismaal endal juba temperatuurid langenud. Tooma soovil vaatasin ühte videot. Selles näidati kahte naist, kellel oli vähe riideid seljas. Toomas rääkis, et Egiptusest tõi ta kaasa Niiluse vett, aga seal nägi ta, et hobused ei saa seda vett juua, vaid ainult puristavad. Küsisin ehmunult, kas Toomas jõi Niiluse vett. Nõudsin, et kui ta seda tegi, siis ta läheks kohe vannituppa oksendama, sest selline vesi on väga tervistkahjustav. Toomas läkski. Niiluse vesi vast kõige hullem siiski ei ole, sest Egiptuses on kuiv kliima, mis kõike säilitab ja ei lase haigustel nii väga levida. Aga jões seda kuivust võibolla ei ole. Pealegi saab jõgi alguse kaugemalt lõunast.

Rääkisin isale, et kirjastusse jõudis käsikiri ühelt autorilt, kes talle ei meeldi. Mõned veel kiitsid seda käsikirja. Isa küsis, kes palus üldse sellel autoril käsikiri sellesse kirjastusse tuua. Vastasin, et ta ise tõi. Ema rääkis, et isaga jalutades olid nad näinud jalutamas ka Anne ja Ago. Ema arvas, et see kinnitab, et tema mälestus, et Ann ja Ago vanasti ka seda teed mööda jalutasid, on õige. Hakkasime minema ühe mehe poole. Selle mehe ema lubas pakkuda meile jäätist ja kohvi. Mõtlesin, et kuigi ma tavaliselt kohvi ei joo, võiks täna juua. Aga edasi mõtlesin, et kell on juba nii palju, et see võtaks une ära. Kõndisin mööda ühte tänavat. Jõudsin vanaema mahajäetud verandale. Teisel pool seina oli meie korter. Mõtlesin, et võiks veel raamatuid vanaema endisest korterist enda korterisse tõsta. Avasin kahte korterit ühendava ukse. Meie korteris kukkus sellest raamaturiiul ümber. Sellest järeldasin, et uks tuleb panna avanema teisele poole.

Olime majas, mille aknast paistis Vanemuise teatri aken. Seal oli ühel korrusel teatrisaali uks, teisel korrusel käidi jalutamas. Parajasti läks teatrisaali uks lahti, rahvas hakkas välja kõndima ja riidehoiu suunas minema. Rahva väljatulek võttis väga kaua aega, sest rohkem korraga ei mahtunud. Ise teatris olles tundub see aeg samuti pikk, aga mitte nii pikk. Et saali kiiremini tühjenemine ei ole võimalik, see on väga halb tulekahju korral. Tänapäeva tulekahjude puhul pole leeke eriti nähagi, vaid inimesed tapab suits. Mõtelsin, et kui mina jääksin põlevasse teatrisse, siis ma ei püiakski välja trügida, vaid jääksin saali istuma ja surma ootama. Ise olime kontserdisaalis. Kuulsin müra. Ütlesin, et siin algab ka etendus. Mulle vaieldi vastu, et seda müra tegi ainult üks inimene. Nüüd sain ka ise aru, et kui ma olin alles ringi vaadanud ja saal oli üsna tühi olnud, siis on ta seda ka praegu. Läksime teatrisaali järgmisele etendusele. Püüdsin leida oma piletile vastavat kohta. Aga tundus, et reanumbrid ei tulegi järjest, vaid läbisegi, mistõttu kohta leida oli raske. Lõpuks istusin teisele kohale, sest sellel oli silt, et see koht on vaba. Nägin nüüd selja taga ka oma piletijärgset kohta, aga sellele oli istunud üks ajakirjanik. Etendus hakkas pihta. Lavale tulid näitlejad. Naisnäitlejatel oli vähe riideid seljas, nagu kõigil tänapäeva teatrietendustel. Naisnäitlejad ja meesnäitlejad tantsisid paarikaupa. Mitte ainult naisnäitlejad, vaid ka meesnäitlejad paindusid hästi nagu vihmaussid. Vahepeal hüpati kõrgele õhku ja püsiti õhus kaua. Kui tantsustseen läbi sai, tuli jutuajamisstseen. Näitlejad kogunesid umbes kolmeliikmelistesse gruppidesse ja liigutasid suid, nagu nad räägiksid, kuigi tegelikult häält ei teinud. Selle stseeni ajaks olid näitlejatele suhu pandud suured pehmest materjalist valehambad, mille nad hiljem jälle ära võtsid. Vahepeal läksid näitlejad lavalt ära, saalis tõusis püsti isa ja alustas oma sõnavõttu. Mina vaatasin kõike kinniste silmadega, toetades pead enda ees olevale istmele ja kippudes magama jääma.

Elasin prügimäel

Nägin unes, et hakkasin vaatama vanade ajaehtede aastakäiku. See aastakäik oli veel mustvalge. Ütlesin, et mustvalge on palju ilusam kui värviline. Ajalehes oli malepartiisid. Olin see maailmameister, kelle partii ajalehes ära oli toodud. Mängisin Toomaga. Mul said liputiival kõik nupud otsa, aga lootsin veel kuningarünnakuga võita. Ma ei saanud täpselt aru, mis väljadel nupud on ja ka ei mäletanud seda. Seepärast küsisin Toomalt, kas minu vanker on g5 või g4 ja kas tema ettur on h6 või h7. Seda oli maailmameister pidanud küsima ka ajalehes toodud partii mängimise ajal. Kui vanker oleks olnud g5 ja ettur h6, oleksin löönud Vg5:h6, lüies vastase kuninga eest lagedaks. Muul juhul oleksin löönud V:g7. Toomas ütles, et ma saaks lüia ka f7. Vastasin, et see ei oleks hea, muidu pääseks must kuningas liputiivale varjule. Tegelikult minu seis ehk nii hea ei olnud, nagu ma rääkisin.

Olin kooli lõpetanud, aga läksin kooliraamatukokku. Üks tüdruk avaldas seal õpetaja Mitile kahtlust, kas on ikka raamatukogu lugeja kohalt eksmatrikuleeritud. Mitt vastas, et hinne 3+ tähendabki eksmatrikuleerimist. Mind oli viimase klassi lõpus samuti eksmatrikuleeritud, sest olin jätnud kaks raamatut tähtajast kauemaks kätte. Olin arvanud et need on õpikud, need võivad õppeaasta lõpuni käes olla. Aga viimasena lubatud kuupäev oli tulnud siiski veidi varem, kui ma tähele panin. Mitt ilmselt ei pannud tähele, et ma olen eksmatrikuleeritud. Ta nimelt tõi mind teistele eeskujuks, et mina olen ammu kooli lõpetanud, aga käin veel tema juures kooli raamatukogus. Vaatasin oma lugejakaarti. Olin saanud seal kahel korral raamatu kasutamise eest hindeks 2, seega veel vähem kui 3+, aga kummalgi korral polnud mind veel kohe eksmatrikuleerituks loetud. Lugejakaardile olin väiksena kirjutanud kolm lühikest juttu. Näitasin neid nüüd Sandrile. Keegi oli küsinud puhast paberit. Sander näitas nüüd, et paberit saaks rebida minu lugejakaardist. Keelasin teda, aga ta rebis ikkagi.

Olin Paides. Toas lendas herilane, laskudes vahepeal inimeste riietele. Siiri ütles, et ta herilast ei karda. Arusaamatuks jäi, kas ta arvab, et teda ei nõelata, või on tal ükskõik, kas teda nõelatakse. Vahel võib nõelamine siiski ohtlik olla. Läksin prügimäele elama. Prügimäel oli võimalik varustada ennast kõigi asjadega, ainult et see oli veidi ebahügieeniline. Midagi siiski ei juhtunud. Elasin prügimäel hulk aastaid.

Sünnipäevaturniir

Tänase kiirmaleturniiriga tähistati V. Šukise sünnipäeva. Mõtlemisaeg oli 15 minutit, osavõtjaid 14, voore 7. Esimeseks tuli Harujõe (5,5 punkti), teiseks Metsoja (5), kolmandaks Volpert (4,5). Järgenes terve rida mängijaid 4 punktiga, kelle hulgas olin ka mina. Minu täpseks kohaks arvutati 6. Sain endale valida ka auhinna. Võtsin ühe tuubi, arvates algul kauba nime järgi, et seal on toiduekstrakt, aga oli hoopis kosmeetika. Minu ema arvas, et ta oskab seda kasutada.

Tegin neli viiki, kaks mängu võitsin ja ühe kaotasin. Esimeses voorus viigistasin sünnipäevalapsega, teises kaotasin Metsojale, kolmandas viigistasin Kääbiga, neljandas võitsin Kangrot, viiendas viigistasin Seljodkiniga, kuuendas võitsin Ojastet, seitsmendas viigistasin Raidväljaga. Eriti võib rõõmustada viimase mängu tulemuse üle, sest Raidväljale olin ma sel aastal kõik varasemad mängud kaotanud, olles teda küll eelmisel aastal ühe korra võitnud.

Eile oli taasiseseisvumispäev

Eilset riigipüha tähistasin sellega, et vaatasin teemakohast filmi 1988. aasta sündmustest. See on haruldane, kui ma üldse mõnda filmi vaatan. Aga seda filmi olen kunagi varemgi näinud, sest mõned kohad olid ikka väga tuttavad. Suurema osa olin küll vahepeal ära unustanud. Seda ei mäleta, millal eelmine kord vaatasin. Algust eile ei näinud, sest hakkasin vaatama selle peale, et televiisor juba käis. Algul arvasin kaadrite ja muusika järgi, et tegemist on kriminulliga. Muusika oli dokumentaalfilmi kohta üsna kunstiline. Riigipüha tähistasin muidugi sellegi kaudu, et kuulasin ka raadiost isamaalisi laule. Raadiot käima pannes küll ei teadnud, kas neid lastakse. Lasti muude lauludega vaheldumisi. Televiisorist vaatasin ka "Aktuaalset Kaamera" ja spordiuudiseid. Spordi osas oli justkui päevakohane, et just eile olümpiamängudel eestlasele kuldmedal kaela riputati. "Aktuaalses Kaameras" Savisaare saatessekutsumine tundus vähem päevakohane, sest ta püüdis seal öölaulupidu maha teha. Öölaulupeo kohta lugesin rohkelt blogisissekandeid, üritust ennast ei jälginud. Televiisoris ja ühes blogis oli juttu veel mingist Ilvese korraldatud vastuvõtust kultuuritegelastele. Ilves olevat pahandanud, et miks kultuuritegelased Gruusia küsimuses vaikisid ja eesti keelt ei kaitse. Ma pean ennast samuti kultuuritegelaseks ja võin kinnitada, et olen nii Gruusia kohta sõna võtnud kui ka püüdnud puhtas eesti keeles kirjutada. Aga mul pole andmeid, et Ilves minu blogi ja raamatuid loeks. Minu mullu ilmunud raamat sisaldab muuhulgas peatükki "Kaukaasia". Põhiliselt on seal juttu Tšetšeeniast, aga lisaks on õigesti ennustatud ka Vene vägede Gruusiasse tungimist. Hiljuti avaldasin blogis koguni Gruusia sündmustest inspireeritud luuletuse. Selle kohta tuleb küll öelda, et ma ei pea seda enda kõige paremaks luuletuseks.

Traditsiooniline kohtumine

Mul tekkis internetis ühtede inimestega tüli. Märkasin, et üks neist on teinud endale ühe blogi juurde. Sellest järeldasin, et ma võin ka endale lisablogi teha. Hommikul istusin asutuse wc-s, kui riiv ei pidanud vastu ja sisenes üks naine, et seda tüli arutada. Ma ei hakanud teda välja ajama. Ise ma poleks naiste wc-sse läinud. Varsti läksin teise wc-sse. Sinna kuulsin, kuidas üks poiss ukse taga pahandas, et miks ruum kinni on. Seetõttu tulin kavatsetust varem välja. Tänaval kõndides oleksin peaaegu poe toiduriiuli otsa komistanud. Üks vene nimega maletaja ei olnud rahul, et venelased teda oma sõbraks peavad. See maletaja oli vene aadlike järeltulija. Ta oli koduteel ühele teisele maletajale peksa andnud. Raudtee alt viis läbi peenike toru, mille kaudu hakati üksteist tulistama. See tundus mõttetu. Ütlesin, et sõrm küljest lumesõja tagajärjel. Läksin maja taha, kust olin alles tulnud. Seal oli maas hunnik kirju, millele saajad järele ei olnud tulnud. Mõnele inimesele oli mitu ümbrikut. Tuli välja, et inimesed saadavad üsna palju kirju. Sellest järeldasin, et kui Helina enam mulle ei kirjuta, siis on võimatu, et ta teistele ka ei kirjuta. Et ta mulle ei kirjutanud, see hakkas eriti kurb tunduma. Mõtlesin, et pean talle nõudmise saatma, et ta kirjutaks. Raudtee juurest tulid mõned poisid. Üks neist küsis, kellele need kirjad on. Vastasin, et erinevatele inimestele. Kirjade hulgas oli ka visiitkaarte. Ütlesin, et mind jätab Lennart Mere visiitkaart külmaks. Siis nägin, et ei ole kirjutatud peale Mere nime, vaid Vanemuise teatri oma. Ütlesin, et Lennart Meri ja Vanemuine - mis vahet seal on. Naerdi.

Kooli saalis algas traditsiooniline Tartu-Pihkva korvpallikohtumine. Mina olin pealtvaataja. Meie poolel ründasid Mari S. ja Gerli, kes jooksid lähestikku kõrvuti ja söötsid palli üksteisele. Üks mees viskas palli korvi topelttäispöördega, aga pall ei kukkunud maha. Tuli sellele järele ronida. Kommenteeriti, et varem oli hea, kui keegi korvi viskas, aga nüüd tekitavad korvid probleeme. Esimese poolaja võitis Tartu. Aga teisel poolajal ei olnud Tartul enam tugevamaid mängijaid. Kuigi Pihkval oli esialgu punkte vähem, oli ta juba eeldatav võitja. Ta võitiski. Pärast mängu lõppu küsis õpetaja Aule Sandrilt, kuidas tal võimlemisharjutuste tegemine läheb. Sander vastas, et ta võimleb igas kehalise kasvatuse tunnis ainult üks minut. Õpetaja ütles, et rohkem on vaja. Sander vastas, et üldse ei ole aega. Õpetaja ütles, et aeg muudkui möödub. Praegu mindi saalist välja, aga varsti tuli siia tagasi tulla ja Krister pidi kõne pidama. Hoiatasin teda, et ta ei räägiks samadest asjadest, millest ta varasematel aastatel on rääkinud. Kõigile anti kaasa video lõppenud mängust. Ütlesin, et enne järgmise aasta mängu tuleb seda videot hoolega vaadata. Järgmisel aastal oleks mõlemal poolel juba uued mängijad olnud, aga koolkonnad oleks jäänud samaks.

Meie auto seisis parkimisplatsil. Mina istusin üksi autos. Üks teine auto tahtis tagant välja sõita. Sõitsin oma autoga tal eest, kuigi mul ei olnud juhilube. Sõitsin kahe auto vahele. Seal oli nii kitsas, et ema hoiatas, et ma võõrast autot ei kriimustaks. Autod puutusidki üksteise vastu, aga kriimustada sai rohkem meie auto. Sõitsin paremasse kohta. Toomas tuli ja pahandas, et miks ma ise sõitma hakkasin, miks ma teda ei kutsunud. Ütlesin, et võin kannatada saanud koha ülevärvimise kinni maksta. Küsisin, kui palju sellele raha läheb, kas 15 000 krooni. Autot oli alles hiljuti värvitud. Toomas ütles, et värvimine maksab väga palju, tervelt 20 000. Nüüd vaatasin, et suurem osa maha tulnud värvist oli maha tulnud juba enne mind. Ütlesin, et varem kulunud osa värvimist ma kinni ei maksa, ainult enda osa, seega mitte üle 10 000 krooni.

Vaatasime maleseisu. Lõin ratsuga etturi. Toomas lõi etturiga minu ratsu. Nüüd sain anda vastase kuningale tuld. Aga see ei olnud matt, sest vastane sai teise etturi vahele käia. Ema pahandas Toomaga, et kuidas ta hakkab minu vastu käike tegema, kui ise on nii palju noorem. Selgitasin, et Toomas hoopis võitis. Vaatasin päevakeskuses mängitud turniiride tabeleid. Selgus, et ühel varasematest minu osalusega turniiridest, septembris mängitul, olin saanud tervelt teise koha. Esimeseks oli tulnud Peebo. Enne viimast vooru oli Peebo juba liider ja mina teisel kohal, mul oli avanenud viimases voorus võimalus üritada teda kinni püüda, aga see ei olnud õnnestunud. Lasteaia aias oli maas kaks jalgratast. Henn küsis ühe kohta, kas see on tema oma. Vastasin, et varem nimetati ühte neist minu omaks, ma ei mäleta, kumba. Henn ütles, et mina nagunii ei sõida. Vastasin, et ma natuke olen sõitnud. Seisime koridoris rivis ja meid pildistati. Liigutasin kätt, mis oleks võinud pildi ära rikkuda, aga praegu jäi peale vist ainult rivi teine serv. Kui minuga pahandama hakati, seletasin ka teistele. Meie riviserva hakati alles seejärel pildistama. Ühed sugulased halvustasid idapoolseid inimesi. Aga nad sosistasid, et sellest on ohtlik siin rääkida, sest nad viibisid ise koridori idaosas. Üks sugulane kaebas, et talle on juba lühikest aega Soomes elades soome aktsent külge jäänud, mille eest lapselapsed teda narrivad. Mõtlesin, et mõned inimesed käivad palju Euroopa riike läbi ja neile jääb külge kõigi aktsentide segu, mistõttu kaevataksegi, et eesti keel on muutuma hakanud.

Muinasjuttudest

Koolis õpetati, et muinasjuttudel on alati õnnelik lõpp. Õpilased oskasid vastu vaielda, et ühes raamatus lõppeb muinasjutt sellega, et hunt sööb Punamütsikese ära, keda enam ei päästetagi. Hiljem õpetas teine õpetaja seda õnneliku lõpu reeglit uuesti. Siis pidime analüüsima muinasjuttu, kus sai soovida kolm soovi, aga viimaseks sooviks osutus see, et vorstid nina otsast maha kukuksid, millega kõik soovid olid raisatud. Meie pidime leidma negatiivsed tegelased. Olime sunnitud jõudma järeldusele, et negatiivsed tegelased olid need, kellele pakuti soovimise võimalust, aga kes soovida ei osanud. Muinasjutus vähist on teisiti, et naine oskas soovida küll, aga vähk ei osanud viimast soovi täita. Algkoolis pidime kirjutama kirjandi teemal "Kui mul oleks võlukepike". Üks klassivend kirjutas, et kui tal oleks võlukepike, siis ta sooviks, et inimesed elaksid lõpmatuseni. Õpetaja püüdis selgitada, et see on halb soov. Ometi erinevad religioonid igavest elu lubavad. Tol ajal oli riigiusk kommunism. Ühes anekdoodis ütleb indiaanlane, et läheb pärast surma igavestele jahimaadele, millele venelane vastab, et pärast tema surma tuleb kommunism. Minu vene keele õpetaja õpetas juba uuemal ajalooperioodil, et kommunism on kõige parem asi, mis inimesed on välja mõelnud. Ta ütles, et tema silmad seda enam ei näe, aga arvas, et meie silmad võivad näha. Ajaloo õpetaja ütles, et ta on kommunist, aga et kommunism on võimalik ainult 50 inimese jaoks. Kommunistiks olevat ennast nimetanud juba iseseisvuse taastamise järel ka üks saksa keele õpetajatest, kes Nõukogude ajal oli olnud pioneerijuht.

Laukas peidus

Eestil oli olnud plaan osta Jaapanilt sada tanki. Tehing oli jäetud katki. Aga pärast seda, mis Gruusias juhtus, otsustati need tankid siiski osta. Samuti hakati muretsema õhutõrjeseadmeid, mida hakati paigutama üle maa, sealhulgas väikesaartele. Olime metsas. Üks meist kuulis, et keegi tuleb. Hakkasime põgenema. Tee möödus lagedamast kohast. Üle selle lageda võisid jälitajad meid näha. Jõudsime soo servale, kust kaugemale ei olnud enam võimalik minna, sest maa ei kandnud. Läksime esimesse laukasse peitu. Igaüks meist pani endale maskeerimiseks pähe laia taimelehe. Mina läksin laukasse viimasena. Ma ei olnud kindel, kas minu pähe pandud leht katab juuksed üleni. Teiste puhul kattis. Kui olime laukas juba mõnda aega olnud, hakkas meile tunduma, et oht ei lähenegi. Nii tõstsime silmad veepiirist kõrgemale. Aga selle tagajärjel vaenlased nägid meid lehe ja veepinna vahelisest praost ja võtsid kinni.

Eesti Euroopa Liidu liikmeks saamise puhul toimus üritus, kus esinesin ka mina. Esinejad olidki peamiselt eurovastased. Lugesin kõigepealt oma ingliskeelseid luuletusi, lõpus ka eestikeelseid. Kuigi inglise keel on minu jaoks võõrkeel, olid inglise keeles kirjutatud luuletused hästi riimitud. Ühes neist oli juttu Uku Masingu suhtumisest Euroopa Liitu. Ütlesin luuletuses, et Masingul ei olnud igas asjas õigus. Masingu ajal tegelikult veel Euroopa Liitu ei olnud, küll aga Euroopa Majandusühendus. Kuigi ma lugesin ingliskeelseid luuletusi, ei tahtnud ma sellega Euroopa Liidule toetust avaldada, vaid see oli paroodia. Mult küsiti, et kui rahvahääletus toimuks praegu uuesti, kas ma siis hääletaksin Euroopa Liitu astumise poolt. Vastasin, et poolt ma kindlasti ei hääletaks. Tõenäoliselt hääletaksin jälle vastu.

Venemaa president rääkis, et poisid hakkavad reaalaineid rohkem õppima viimastes klassides. Mõtlesin, et nagu minagi. President lisas, et seejuures õpivad nad füüsikat rohkem kui matemaatikat. See klappis samuti minugi puhul. Seletasin, et matemaatikat õpitakse sellepärast füüsikast vähem, et matemaatika läheb keskkoolis liiga raskeks, sest seda on kauem aastaid õpitud. Pidin keskkoolis tegema arvutusi siinuste ja koosinustega, aga ei kujutanud seejuures üldse hästi ette, mis asjad need on. President rääkis edasi, et võnkumist saab hästi uurida pöörleva ketta abil. Ta pani aparaadi abil ühe ketta pöörlema. Ketas käis iga pöörde ajal vahepeal aeglasemalt, sest tal oli ühes kohas defekt sees, milline koht hõõrdus tugevamalt. Maas lamas hulk inimesi, kelle peal näidati, millist Venemaa kaupa millises riigis tarvitatakse. Jaapanlased hoidsid maas lamava venelase aluspükste juures alkoholipitsi. Üks lamav naine pani endale rindade vahele Venemaalt pärit lilleõie. Mina sõin ühte toitu. Venemaa naisvalitseja tahtis, et ma selle toidu pooleli jätaksin ja võtaksin hoopis pelmeene. Aga sõin kõigepealt ühe toidu lõpuni ja alles seejärel võtsin pelmeene. Praegustes ülikooli saksa keele tundides käidi paljalt ja arutati, kes võiks kellele alimente maksta. Minu ajal oldi veel riides ja mõeldi romantilisi mõtteid.

Olin saatnud listi kirja. Listi omanik oli ühele lausele ühe sõna lisanud, põhjendusega, et muidu uued listi liikmed ei saa aru. Mina polnud kindel, kas selles lauses on see sõna vajalik. Aga üks teine listi liige oli küsinud, et kas mul närvid värisesid, et ma selle sõna kirjutamata jätsin. Televiisoris käis film, kust oli näha uut riidemoodi. Vanad naised kõndisid seal lahtiste hõlmadega, nii et kogu ülakeha oli eest paljas. Lugesin Venemaal läbi viidud küsitlusest. Natuke üle poole naistest oli vastanud, et nende arvates on mehed ilusamad kui sipelgad. Edasi kirjutati, et suur enamus mehi oli vastupidi vastanud, et on hea mees olla. Ma ei saanud aru, mis mõttes see vastupidi on. Meestele esitatud küsimus oli minu jaoks solvav, sest see eeldas, et identiteedis on esikohal sooline kuuluvus, aga minu puhul polnud see nii. Ja mina leidsin, et sipelgad on ilusmad kui naised, sest sipelgaid saab rahulikumalt vaadata.

Viimased kokkusattumused

Üleeile kirjutasin luuletuse "Takerdusin traatidesse". Tänastes uudistes kirjutati, et Saksamaal takerdus väikelennuk elektritraatidesse.

Mõne päeva eest kinkis isa mulle uue pastaka. Mõni tund hiljem hakkas vana pastakas kirjutamisel tõrkuma, saades lõplikult tühjaks järgmisel päeval.

Kahelt poolt paisutav tamm

Läksin üle Raekoja platsi. Seal seisis palju inimesi. Jäin ka seisma. Varsti hakkasin uuesti liikuma, aga teised jäid seisma. Raekoja platsil seismine oli uuema aja komme. Olin kirjutanud ühele raamatule järelsõna, milles nimetasin raamatu autorit ülikooli õpetajaks. Nüüd kohtasin juhtumit, kus teda nimetati professoriks. Võibolla oli ta selleks hiljuti saanud. Siis oleks tulnud järelsõnasse parandus teha. Ise ta parandusi tegema poleks hakanud. Otsisin tema nime otsingumootoriga, aga esimesel avaneval leheküljel professori tiitlit ei olnud. Selle kasutamine võis ka eksitus olla. Mõtlesin, et kontrollin valitsuse liikmete nimekirjast, võibolla on ta ka praeguse valitsuse liige, varem ta igatahes on olnud. Otsisin arhiivis nimekirja välja, aga selles teda ei olnud. Hakkasin seejärel vaatama valitsuse eelmiste koosseisude nimekirju. Mööda kõndis üks naine, kellele pidin andma ühe teise raamatu käsikirja. Ta võis vaadata, et ma ei tegelegi teda huvitava käsikirajaga. Ta küsiski, millal ma selle valmis saan. Vastasin, et hiljemalt reedeks. Läksin ühte majja, kus ühes ruumis oli hästi palju raamatuid. Selgus, et see on ühe rikka perekonna elutuba. Raamatud olid kõik täiesti täpse koha peal tähestiku järjekorras, aga pärast nende kasutamist hakkasin neid teist moodi tagasi panema, et nad oleks teemade kaupa.

Peedu jõele oli ehitatud tamm. See paisutas vett endast mõlemal pool. Muidu oleks madalamast poolest läbi kõndides saanud märjaks ainult labajalad, aga nüüd sai jalg märjaks põlvini. Jõe kõrgemal poolel läksin võõra mootorpaadiga sõitma. Kui ma kalda poole tagasi sõitsin, oli vastas omanike perekond - lapsed ja täiskasvanud. Enne kaldani jõudmist lülitasin mootori välja ja sõitsin lõpuni inertsiga. Et ei arvataks, et minu arvates on tegemist kõikidele kasutamiseks mõeldud paadiga, siis vabandasin selle kasutamise pärast. Omanikud küsisid, kas ma tean, kes selle paadi on valmistanud. Vastasin, et ei tea või ei mäleta.

Sõnavara muutumine

Täna helistati mulle hommikul, kui ma polnud veel üles tõusnud. Kutsuti malet mängima, mis pidi algama vähem kui poolteist tundi hiljem. Sinna ma ei läinud, põhjendades seda sellega, et pean ühe töö lõpetama. Tööga palju edasi pole jõudnud, sest õhtul oli kodus pidu ja enne seda pidin aitama süia teha. Hommikul oleks võinud rohkem töötada, aga tahtsin kõigepealt luuletusi lugeda. See-eest nädalavahetusel töötasin küll. Aga olulisemaks pean, kui ma ise midagi kirjutan. Iseküsimus, kas loetakse. Viimasel ajal on minu blogist loetud kõige rohkem neid sissekandeid, millele viitas "Eesti Ekspressi" võrguväljaanne. Ta viitas nädala jooksul tervelt kahele sissekandele. Mõlemad olid seotud Gruusia sõjaga. Tänasel peol räägiti ka Gruusiast. Muuhulgas pahandati, et miks Gruusiat on hakatud Georgiaks nimetama. Eile lugesin ingliskeelsest lehest artiklit, kus ühes lõigus oli Georgia tähenduses Gruusia, juba järgmises lõigus Ameerika osariigi tähenduses. Tänasel peol osalenud, kes on Gruusias käinud, väitsid, et grusiinid ei ütle ise üldse Georgia, vaid kuidagi hoopis kolmandat moodi. Mina ütlesin, et räägin sellises eesti keeles, milles ma rääkima õppisin. Tegelikult on minugi sõnavara elu jooksul muutunud. Minu vanemalt õelt küsiti, kas ta rääkis lapsena emme-issi või ema-isa. Õde mäletas, nagu ta oleks rääkinud ema-isa. Aga mina mäletasin täpsemalt, et algul rääkisime emme-issi. Õde hakkas enne mind ema-isa ütlema. Mina polnud sellise tänavakeele kasutuselevõtmisega rahul ja püüdsin õde ümber kasvatada. Varsti võtsin aga ise õest eeskuju.

Veesegaja

Need kalad, kelle ümber vesi,
vist täna jälle ujuvad.
Kui vette satub inimesi,
on liigutused sujuvad.

Nad oskavad end pinnal hoida
ja kalad hoida sügaval.
Miks üksteist täna nad ei toida,
on mõttes vete segajal.

Ta segab vett, ja selle pinnal
nii juba üsna vahutab.
On siiski lootus säilind linnal,
et vesi päiksest jahutab.

Konverentside nimekiri

Lugesin, et ühte maoliiki ega ühte putukaliiki ei peeta enam evolutsiooni tipuks, vaid nüüd arvatakse, et teised loomaliigid on arenenud inimesest. Leidsin entsüklopeediast Helina nime. See oli juba teine märksõna, mille all tema nime kohtasin. Varem olin näinud seal artilkit tema enda kohta. Helina oli koostanud nimekirja ajalookonverentsidest, millel ta oli osalenud. Nii sain tema kohta uut informatsiooni. Mina ei olnud osalenud ühelgi konverentsil, küll aga töötanud ajalooraamatute käsikirjadega. Kui minu kirjavahetus Helinaga algas, olime mõlemad ajaloo üliõpilased. Helina pöördus minu poole kirjaga, et me võiks kirju vahetama hakata, lisades oma eesnime. Ta arvatavasti arvas, et eesnime järgi tean ma juba, kellega on tegemist, viies selle näoga kokku. Aga mina polnud teda ülikoolis veel tähele pannud.

Öeldi, et täna on jõululaupäev. Endal ei olnud see mul meeles. Nüüd olin pettunud, sest jõululaupäeviti ei saa midagi teha. Läksin kooli. Seal tuli vihikusse kirjutada. Aga mul oli vihik isiklikke asju täis. Lõpuks ütlesin, et leidsin vabad leheküljed. See oli nali, sest kahel avatud leheküljel oli kummalgi ka ainult üks veerg puhas. Aga ülejäänud vihikus ei olnud sedagi. Mängisin maleturniiril. Sain neli punkti üheksast võimalikust. Klaus sai minust kõvasti rohkem, kuigi mina tegelen malega pidevalt ja Klaus harva. Klausi viimane mäng veel käis. Ta mängis ühe tüdrukuga. Vaatasin, et Klaus peab võtma lipuga maha vastase b-etturi ning siis matti panema hakkama. Aga millegipärast ta seda etturit ei löönud. Ta vaatas hoopis tüdrukule otsa ja ütles, et aeg hakkab läbi saama. Klausi kellanool oli tõesti juba püsti. Tüdruk käis a-etturiga, mille olemasolu ma polnud seni märganud. Ta käis viimasele reale, pani peale ratsu ja võitis seisuga. Küsisin Klausilt, kas tema vastane võttis etturi laualt või laua kõrvalt. Klaus vastas, et laua kõrvalt. Aga ta ei mõelnud seda vist tõsiselt. Kuigi mina sain Klausist vähem punkte, olin selle tüdruku lihtsalt ära võitnud, sest minuga võrreldes ei osanud ta mängida. Mina polnud talle otsa vaatama ega temaga rääkima hakanud, vaid vaadanud seisu. Kuigi ma ei saanud turniiridel palju punkte, olin ma tegelikult arvatavasti üks parematest mängijatest. Võisin öelda, et Klausist vähem punkte sain sellepärast, et tema tegeleb iga päev programmeerimisega, mina aga filoloogiaga. Klaus oli ühe mängu ajaga kaotanud ja ühe ajaga võitnud. Minu mängudes polnud ühtegi korda kellanool kukkunud, sest mina mängisin kiiremini. Aga see, et ma vähem mõtlesin, oli väiksema punktide arvu teine põhjus. Vaatasin tabelist, et Klaus sai 9. koha ja mina 12. Ütlesin, et tulin ikkagi esimesse kolmandikku. Siis sain aru, et olin vaadanud valesti ja tegelikult ei saanud ma nii väikse punktide arvuga nii kõrgel olla. Oli küsimus, kas tulin teise või kolmandasse kolmandikku. Reile olin hiljuti rääkinud, et enamasti tulen teise kolmandikku. Aga ma ei saanud järgi vaadata, sest mul tabeli seda osa ei olnud. Sain kaasa keefiripaki ja pidin sellega ajaloo tundi minema. Ma ei teadnud, kas kinkida keefir õpetajale või viia koju. Igatahes praegu panin selle klassiruumi küljel olevale lauale. Ise istusin eelviimasesse pinki. Selles pingis istus veel kaks poissi. Pingi teisel serval istuja rääkis, et maleturniirilt tuli siia tundi ainult kolm inimest. Klaus tõesti ei tulnud. Küsisin, et aga Jürgen I. Rääkija näitas, et Jürgen on mu selja taga. Küsisin, et aga Andres. Siis sain aru, et rääkija ise ongi Andres. Tund hakkas pihta. Õpetaja Toompere hakkas andma tagasi kontrolltöid. Mõtlesin, et võibolla ei saa ma kontrolltööd viit, kuigi olen õppinud ajalugu ka ülikoolis. Aga võisin teha nägu, et ülikoolis keskendusin uuemale ajaloole. Kontrolltöö oli olnud mitusada aastat vana perioodi kohta.

Takerdusin traatidesse

Traatidesse takerdusin, muidu lendaks mööda.
Munatopsist koore alt ära mind ei sööda.

Keeraks traadist tolvaneile pühapäevaks käkki,
aga telefonikõne traatides on äkki.

Lendan üle sinitaeva, kuid ei jõua Hiina.
Spordirahvas Pekingis endale teeb piina.

Minu pühapäeva mahub terve päeva elu.
Varjutatud kuud ei näinud. Praegu koer ei ulu.

Postikorraldusest

Uudistes oli juttu, et Eesti Post tahetakse välismaalastele maha müia. Minu arvates see ei ole hea mõte. Kui omanik on oma riik, siis on lootust, et arvestatakse, mis on riigi elanikele vajalik. Aga kui omanik on välismaalane, siis see vaatab arvatavasti ainult, mis on talle äriliselt kasulik. Või teab keegi mõnda näidet riigist, kus selline asjade korraldus kasuks on tulnud?

Praeguses postikorralduses ei ole ma rahul sellega, et Eesti markidele on trükitud hind eurodes. See on eksitav, kui seaduse järgi ei ole Eesti pinnal kaupade eurode eest müümine lubatud.

Keerulised märgid

Olime Uku Masinguga ühes toas. Masing ütles väiksele Toomale, et Toomas ei oska araabia keelt. Toomas kinnitas, et veel ei oska. Mõtlesin, et ta ei tea veel, et ta ei saa seda ka tulevikus selgeks. Masing näitas kahte araabiakeelset sõna ja ütles, et Toomas ei saa aru, et see tähendab Suur-Emajõgi. Mõtlesin, et mina oleksin võinud sellest isegi aru saada, kui poleks ette öeldud. Räägiti, et kõige raskem on olukord soome filoloogidel, sest pole korralikke soome-eesti ega eesti-soome sõnaraamatuid. Aga teatati, et soomlased on trükkinud ühe kaardi. Ruumis viibijate vahel jagati selle kaardi eksemplare. Vaatasin, et kaarti pole paberi kummalgi küljel. Siis nägin, et paberi saab veel lahti murda ja keskelt ilmub nähtavale Helsingi kaart. Püüdsin sellelt leida kohti, kus ma olen käinud. Ütlesin, et mul kipuvad Soome ja Läti segamini minema. Need on kaks välisriiki, kus ma olen kõige rohkem käinud. Olen käinud Helsingis ja Riias. Mõtlesin, et kummaski olen käinud kaks korda. Mulle näidati kaardilt ühte Helsingi linnaosa ja küsiti, kas see on kõige keskel. Vastasin, et üks linn on Helsingi ja teine Espoo. Püüdsin näidata, kus on nende vaheline piir. Toas oli uus makk. Panime sellel mängima soome muusika. Varsti hakkas makk ebaloomulikku häält tegema ja seejärel jooksis lint välja. Raadios teatati, et arvatavasti lõhkusime maki meie vendadega ja tegime seda liigsest uudishimust. Mina kahtlesin, kas viga on makis või lindis. Tahtsin proovida teist linti. Ema ütles, et mina ainult ludistan. Hüüdsin, et niimoodi räägitakse siis, kui nägu ei meeldi. Aga toas viibiv Uku Masing arvatavasti mõtleski, et kes on koleda näoga, see on halb inimene. Panime peale teise lindi. See hakkas mängima, aga nüüd nägin, et Toomas ja Klaus kipuvad mängimise ajal käppima aparaadi osi, nii et nemad võisid tõesti olla selle rikkujad.

Algas film, kus laulsid linnud. Ütlesin, et see on arvatavasti sama film, kus makk rikki läheb. Sest sarnased asjad kuuluvad samasse filmi. Linnulaul ja maki mängimine on mõlemad helid. Jälgime nüüd hoolega, kas keegi on maki rikkiminekus süüdi. Pille vaidles vastu, et filmi põhjal ei saa endapoolseid järeldusi teha. Ta oli kuskilt sellist teooriat lugenud. Mina tema teooriaid ei uskunud, vaid enda loogilist mõtlemist.

Olin keeletunnis. Istusin esimeses pingis. Teisest pingist tõusis püsti Erik. Arvasin, et ta läheb klassist välja. Läksin istusin vabanevale kohale. Aga Erik läks ja istus hoopis sellele kohale, kus mina seni olin istunud. See oligi olnud ta eesmärk. Sinna istus ta sellepärast, et sealt nägi paremini tahvlile. Õpilasi kutsuti järjest tahvli juurde. Nad pidid moodustama mingeid lauseid ja need tahvlile kirjutama. Saabus minu kord kirjutama minna. Ma ei saanud veel täpselt aru, mida ma pean tegema. Erik, Krister ja Peep arvasid kõik, et nad on minust targemad. Sõimasin nad ühekaupa läbi, selgitades, kui rumalad nad on. Vahepeal läks ka käsitsi lööminguks. Peep arvas, et ma võin moodustada temaga täpselt sama lause. Selgitasin talle, et ta ei saa kuidagi tulla nii originaalse lause peale nagu mina. Püüdsin ülesandest aru saada. Selgus, et moodustatavad laused peavad sisaldama vene tähestiku haruldasemaid tähti. Mina pidin tegema lause tähestiku kuuenda tähega. Mõtlesin, et kirjutan, et see on nii keeruline täht, et seda on eestlasel raske meelde jätta. Iseasi, kuidas seda vene keeles sõnastada. Enne kui ma kirjutama hakkasin, tuli tahvli ette juba Külli, kes kirjutas oma lause tahvli keskele. Ütlesin, et kui kellegi lause mulle ette jääb, siis kustutan selle ära. Hakkasin kirjutama. Lause tuli kirjutada selleks, et harjutada keerulist tähekuju. Õpetaja Maimre püüdis mind õpetada kirjutama seda tema käekirjaga. Aga kuna minu käekiri on rohkem trükitähtede moodi, siis vaatasin rohkem, kuidas on see täht trükitult.

Olümpia käib

Tänasest hakkasin olümpiamänge jälgima. Aga mitte televiisorist, vaid "Eesti Päevalehe" võrguleheküljelt. Varem jälgisin ainult Gruusia sportlaste tulemusi. Võrgust uudiste jälgimise harjumus tekkiski seoses Gruusia sõjaga. Kui sellega üle ei pinguta, võib seda pidada kasulikuks harjumuseks, sest see aitab tööst puhata. Psühholoogia raamatust lugesin, et väsimus jaguneb füüsiliseks, vaimseks ja emotsionaalseks väsimuseks. Ühte liiki tegevusest aitavat puhata kõige paremini aktiivne teise asjaga tegelemine. Aktiivne puhkus ei pidavat olema pikk. Minu kogemused näitavad, et kui tahta 8 tundi korraga tööd teha, siis võib juba tunni ajaga sellest tegevusest väsida. Aga kui iga tunni aja tagant veerand tundi puhata, võib töötada magamaminekuni. Vahepeal tuleb puhata ka silmi ja muid lihaseid.

Linnuse aken

Ärkasin hommikul sauna eesruumis. Eelmisel päeval olin pesnud. Praegu lamasin teki all. Uks läks lahti ja sisse astusid võõrad naised. Täna oli nende kord saunas käia. Siis olime poistega kolmekesi ja panime riidesse. Toomas ütles, et üks tüdruk tahtis sauna siseneda, aga teda nähes pööras ümber. Anto vastas, et kui see tüdruk veel tuleb, ütleks Toomas talle, et siin on segasaun. Varsti tulidki tüdrukud tagasi. Läksin vaatama, kas pesemisruum jäi nende jaoks korda. Selgus, et seal oli põrandal paks veekiht, sest mingi sodi oli äravooluaugu ummistanud. Lükkasin sodi kõrvale. Vesi hakkas kohe ära voolama. Järgmisel korral olid poisid ööbinud sauna eesruumis ja tüdrukud järgmises ruumis. Tüdrukud lahkusid varem, kõndides läbi poiste ruumi. Enne ise lahkumist tekkis mul kaklus Tristaniga ja eriti Sveniga. Juba majast väljas seistes rääkisin, et 15 aastat tagasi toimunud kiusamine on seaduse järgi aegunud, aga praeguse kiusamise eest kaeban ma kohtusse. Selgus, et ma rääkisin hoopis Erikuga. Erik küsis, kas tema on mind kiusanud. Vastasin, et tema ei ole, aga teised on küll. Hakkasime koos koju minema. Erik ütles, et ta ei jõua nii kiiresti kõndida nagu mina. Vastasin, et kõnnime siis aeglasemalt. Ma ei olnud kindel, kas ma aeglustasin piisavalt. Erik rääkis, et oli millalgi ühe haiguse pärast arsti juures käinud, aga arst andis talle võibolla teist rohtu kui arvas. Ühel tänaval keerasime kodust kaugemale. Küsisin, kas me teeme ringi, et minna mööda kõnniteed. Erik vastas, et seda küll. Mõtlesin, et Helinal ei ole ajalugu, aga Erikut ma tunnen palju aastaid. Edasi mõtlesin, et Helinaga on mul jälle muid sarnasusi, mida Erikuga ei ole.

Kirjutati Eesti riigi loomise esialgsetest kavadest. Kaardil oli näidatud, et üks kava oli luua Eesti riik Tallinnast, Pärnust ja Riiast ning neid ühendavat maanteed ümbritsevast alast. Teisel kaardil oli näidatud, et oli ka kava luua Eesti riik Peipsi järve suurusena. Kaardilt oli näha, kui suur oli Peipsi järv Euroopa riikidega võrreldes. Ta ulatus üle mitme riigi. Küljes oli väike Võrtsjärv. Peipsit ja Võrtsjärve ühendav lai veeriba pidi vist olema Emajõgi. Vaatasin kaardilt, et Saaremaa jaguneb omakorda väiksemateks maakondadeks. Saaremaa kaguosas olev maakond tundus olevat suurem kui Saaremaa ise. Küsisin sealsetelt elanikelt järele. Nad ütlesid, et on küll suurem. Lükkasin sõrmega Saaremaa linnuse akent. Maja vastassein tuli selle peale küljest lahti. Püüdsin ta kokku tagasi panna. Selgus, et see käis tappidega. Läksin juuksurisse. Mulle öeldi, et mul on pea must, kõigepealt peavad nad seda pesema. Vastasin, et ma eile või üleeile pesin. Öeldi, et siis nad loputavad. Vastasin, et ma teen seda parem kodus, muidu läheb liiga kalliks. Ma ei tahtnud juuksuris väga pikalt viibida.

Rusikad rapuvad

Jääst purikas võib meenutada klaasi,
kui varem nähtud klaasist purikat.
On ajalugu jälle jõudnud faasi,
kus rahvad raputavad rusikat.

See meenutab, et sõdu toimund suuri
ja relvad praegu on veel hullemad.
Et leidub neid, kes inimesi puuri
ka koduriigis pista julgevad.

On inimesi, keda pista puuri
ka korralikud kohtud tahavad –
kui näiteks mõne võõra kuuri
on põletanud jälle maha nad.

Kuid on ka kohtunikke, keda ennast
võiks panna mõne vangla toidule.
Kes rõhutud on kurjast kannast,
need siiski loota võivad koidule.

On kiskjal rohusööjast ikka
pääs kergem tulla metsas võimule.
Kuid joostes võidu rada pikka,
võib rohusööja jõuda võidule.

On inimesed üsna erilised
ja kehtivad neil oma seadused.
Et paremad nad on kui närilised,
ei ole kinnitanud teadused.

Unenäod kõnedega

Mind oli kutsutud pulma. Tuli istuda taburetile, millest seljatoe lisamisega tehti tool. Alustati kõnet, mille esimeses lauses esines sõna "üsk". See oli nii vastik, et lõin kõnepidaja pikali.

Täna tuli koolis kirjanduse tunnis kõnet pidada. Mõtlesin hommikul enne kooliminekut kõne valmis. Kooli jõudes oli see täielikult mälust kustunud. Pingutusega tuletasin siiski meelde, et olin kavatsenud kõneleda kõne pikkusest ja kõne teemast. Aga sellest ähvardas väheks jääda. Tuli kõne ajal juurde improviseerida. See oli siiski riskantne plaan, sest mõte võis seisma jääda. Esimesena alustas kõnega Krister. Ta rääkis muu hulgas, et tema lapsed on suured Euroopa Liidu pooldajad. Vanasti oleks Kristeri kõne üle naerdud, aga nüüd rääkis ta nii, et kedagi ei ajanud naerma. Kui teised kõnesid pidasid, siis mina pooleldi magasin. Lootsin, et täna minu küsimiseni ei jõuta. Aga õpetaja Mitt vaatas mulle otsa ja nägi, kui unine ma olen. Mõtlesin, et nüüd kutsub ta mind järgmisena klassi ette. Nii läkski. Mõtlesin klassi ette minnes, et võiks kõnele lisada mingi elemendi, mis mul hästi selge on, näiteks rääkida magistritööst. Kõne pikkusest rääkides võiks öelda, et magistritöö kaitsmisel pidin kaitsma peamiselt seda, miks töö nii pikk on. Võiks veel öelda, et ükskord, kui mul kästi kõnet pidada, ütlesin, et ma ei räägi, mille peale puhkes suur aplaus, aga hindeks sain nelja.

"Tunas" oli avaldatud Oudekki kaastöö. Selgus, et ühe kaastöö oli ta seal avaldanud juba varem. Üks mees vastas talle omapoolse artikliga. See mees kirjutas, et on hea, et ajakirjal on noori kaastöölisi. Mõtlesin, et esimese kaastöö avaldas Oudekki selles ajakirjas ainult aasta hiljem kui mina, seega tõesti väga noorelt. Edasi mõtlesin, et tegelikult ma tast palju vanem ei olegi, ainult kaks aastat. Kui nimetasin artikli autoriks oleva mehe nime, siis sai ema vist valesti aru, nagu oleks tegemist minu klassikaaslasega. Ema liimis pabereid. Tegin akna lahti, et liimiaur välja lasta.

Kirjutati, et üks naine kiirustas tööle ja möödus ohtlikest wc-dest. Mõtlesin, miks neid ohtlikeks nimetatakse. Võibolla sellepärast, et neid nähes tekib naisel soov neist läbi astuda, nii et ta jääb tööle hiljaks. Aga võibolla hoopis sellepärast, et on olemas sellised mehed, kes wc-dest naisi varitsevad.

Koolimaja seinas avati värav. Ütlesin, et selle avasid vargad. Aga need, kellele ma seda ütlesin, olid ilmselt ise avajad. Ruumi tagumisest osast paistsid autod, mis olid sinna sõitnud maja teisel küljel oleva värava kaudu. Minupoolne värav avati ilmselt selleks, et autosid saaks sisse juurde sõita. Väravaava ees seisid mõned poisid. Ütlesin, et kui auto tuleb, läheksid nad eest.

Keegi kasutas nime Volpert kujul Volperiene. See oli ilmselt selle nime vanem kuju.

Lapsed on tuleohtlikud

Õde käis juba koolis, mina veel mitte. Õel oli voodi kohal väike riiul, kus ta hoidis igasuguseid asju. Ühel päeval, kui õde koolis oli, hakkas minu noorem vend neid asju uurima. Õde õhtul koju tulles pahandas temaga selle eest. Järgmisel päeval läks vend uuesti sama riiulit rüüstama, nüüd ühinesin temaga ka mina. Istusime õe voodi peal. Leidsin riiulilt tikutoosi. Olin lasteraamatust pildi pealt näinud, et kui lapsed tikud kätte saavad, panevad nad maja põlema. Seetõttu küsisin nüüd vennalt, kas ta tahab, et ma paneksin maja põlema. Vend ei vastanud. Küsisin uuesti, kas ta tahab. Ta raputas pead. Ütlesin, et ma panen. Tõmbasin tikku ja panin põleva tiku voodikattele. See võttis tuld. Vend jäi rahulikult põlevale voodile istuma. Mina läksin teise tuppa ja ütlesin ehmunud häälega emale, et vend oleks peaaegu maja põlema pannud. Ema läks vaatama ja kustutas mingi esemega leegi ära. Voodikattesse jäi must auk.

Minu käitumine ei olnud ilmselt erandlik, sest kui üks sugulane hiljem sauna põlema pani, siis ta samuti ei öelnud täiskasvanutele, et saun põleb, vaid et kuskilt tuleb suitsulõhna.

Unenägu teravnes

Nägin unes, et "Sirbi" esiküljel kirjutati, et unenäod on tähtsad, aga et need ei ole õiged unenäod, kus hakatakse nägema ajaloolisi isikuid. See oli mõeldud täiesti selgelt minu ajalooteemaliste unenägude raamatu halvustamiseks. See halvustav tekst oli kirjutatud Tõnu seljas oleva kampsuni peale. Aga see kampsun vilkus, nii et seda teksti oli näha ainult lühikest aega, siis tulid uued asjad asemele. Niimoodi võib osta kampsuni enda pihta käiva sõimuga, ilma et seda ostes ise teaks. Läksime rongi peale.

Kiirmaleturniiril algas esimene voor. Mängisin mustadega. Ajasin vastase lippu taga käikudega c2-c3 ja d2-d4. Lõin palju ähvardusi korraga ja võitsin. Öeldi, et vastase seis jäi väga auklikuks. Järgmises voorus oli mul sama vastane, kelleks oli Jürgen I. Panime nuppe peale. Ühele minu esimese rea ruudule ei jätkunud nuppu. Seetõttu märkasin, et laua mõõtmed ei olegi enam 8 korda 8, vaid 9 korda 10 välja. Lisaks märkasin, et Jürgen ei pannud oma nuppe traditsioonilisse järjestusse, vaid vastavalt Fischeri male reeglitele. Seejuures oli tema saanud arvestada oma nuppude paigutust minu omade järgi, aga mina ei teadnud, et turniir käib Fischeri reeglite järgi. Keeldusin niimoodi mängimast. Eelmises voorus oli meil veel traditsiooniline nuppude paigutus. Fischeri reeglitega ei olnud mul üldse tahtmist mängida, seetõttu jätsin turniiri pooleli. Raidväljale ei meeldi, kui keegi turniiri pooleli jätab, aga ta oleks võinud aru saada, et täna on eriolukord. Jäin siiski turniiri lõpuni mängukohta ja vaatasin teiste mängu. See, keda ma esimeses voorus võitnud olin, oli Lauri H. Küsisin talt, kas ta pikka malet ka mänginud on. Ta vastas, et ei ole. Ütlesin, et siis peaksin ma teda alati võitma. Aga viimasel ajal olin mänginud temaga mitu partiid ja eelmised kaotanud. Koju minema hakates ütlesin Anttile, et Lauri võitsin ma ära. Antti arvas, et see on väga kõva tulemus.

Olin Paides. Hakkasin minema poodi. Aga mõtlesin, et sel korral ei lähe ma lähedasse poodi, vaid linna serval asuvasse. Linna serval Taimo majast edasi mööda juba majadeta teed minnes oli bussijaam. Arvasin, et bussijaama juures on kindlasti mõni pood. Aga kui ma sinna jõudsin, siis nägin, et poodi seal siiski ei ole. Oli ajaleheputka. Otsustasin osta vähemalt ajalehe, et mul oleks midagi lugeda. Õhuke ajaleht "Rahva Hääl" anti mulle tasuta, ilma et ma seda küsinud oleksin. Selle nime all oli jälle ajalehte välja andma hakatud. See oligi tasuta levitamiseks. Küsisin ka "Eesti Päevalehte". Aga suure "Eesti Päevalehe" asemel anti mulle Rootsis ilmuv. Eesti oma siin ei müüdudki. Olin Rootsi omaga ka rahul. Peaasi, et midagi lugeda oleks. Müüja hakkas hinnakirja otsima. Ta leidis paberi, millele oli kirjutatud, et see ajaleht maksab 500 krooni. Ütlesin, et see on ju aastakäigu hind, mitte üksiknumbri. Müüja väitis, et siiski üksiknumbri, see on kallis leht. Ütlesin, et siis ma seda ei ostagi.

Ütlesin Oudekki jutu peale, et Lenin ja Trotski olid kaks oktoobrirevolutsiooni juhti. Oudekki järeldas sellest, et ma saan aru küll, mida ta räägib. Tuletasin meelde, et Trotski oli vist isegi tähtsam, ta oli partei peasekretär. Olin leidnud lisaks Oudekki põhiblogile veel ühe tema blogi. Seal oli üks segane foto, millel oli näha naist ja laialipaisatud asju. Foto kõrval oli luuletus, mis sarnanes hoogsa rütmi poolest väga ühele minu luuletusele. Neis luuletustes oli isegi kattuvaid väljendeid. Kuigi minu luuletus oli verisem, oli Oudekki oma veel jubedusttekitavam. Algul arvasin, et ta on kirjutanud selle vastuseks minu luuletusele. Aga siis mõtlesin, et ma võisin ise kirjutada oma luuletuse Oudekki oma mõjul. Vist oli nii, et leidsin selle blogi juba kunagi varem, blogi vaatamise mõjul nägin ühe unenäo ja selle unenäo kohta kirjutasin luuletuse. Lähemal ajal polnud mul kavas seda blogi rohkem vaadata. Aga siis oleks aadress arvuti mälust kustunud ja hiljem oleks olnud lehekülge raske leida. Oleks võinud ta otsingumootoriga üles otsida, aga see poleks olnud ka kõige kergem, sest Oudekki nime otsingumootorisse lüies saab esimeseks vasteks tema põhiblogi, mitte selle blogi. Sest põhiblogile on teiste inimeste blogides rohkem viiteid. Minu toas oli üks mees, kes rääkis, et kes eluaeg tuhnib, sellest ei tule enam õiget uurijat. Küsisin, milleks see üldse vajalik on, mõni hoopis eluaeg viilib. Tulin voodist välja, et sellele mehele kallale minna. Nüüd sain aru, et näen und. Hakkasin kõike väga selgelt ja teravalt nägema. Minu tavalised unenäod on udused, sest need sünnivad raamatute lugemisel esinevatest kujutluspiltidest. Aga praegune unenägu sarnanes sellele, mida Jung on kirjutanud vanade loodusrahvaste kohta. Mõtlesin, et selleks, et mul rohkem selliseid unenägusid esineks, pean lugemise asemel vaatama rohkem asju endid.

Jänesepabulad

Ühel talvel käisid vanaema suvila aias jänesed. Nad jätsid maha pabulaid. Kevadel käskis vanaema lapselastel need plastmassämbrisse korjata, et väetada nendega noort õunapuud. Saime vist 50 pabulat. Hilisemal kellaajal tundusid need juba nii isuäratavad, et lõpuks ma ühte maitsesin. See oli nagu saepuru. Ma ei mäleta, kas ma tol ajal juba teadsin, et jänes neid ise ka sööb. Vanaema veel hakkas kahetsema, et ta meile käte puhtuse hoidmiseks kindaid ei andnud. Õhtul olime linnas vanaema pool. Minu seitse aastat vanem tädi luges seal lindile lauseid, mis meid hirmsasti naerma ajasid, nii et ta sai naeru ka lindistada. Üks nali oli, et tähelepanu-tähelepanu, kohe paisub päike seitsme kilomeetri võrra. Teine oli, et minu venna taskust leiti ülekuulatud jänesepabulaid.

Toidukaubad samas nimekirjas

Nägin unes, et olin kirjutanud raamatu. Raun pidi selle nüüd arvutisse sisestama ja välja andma. Ta tuli üle küsima ühte lauset, milles olin teinud paranduse, nii et seal esinesid nüüd nii sõna "munder" kui ka "vorm", kuigi mõeldud oli sama asja. Sõnade järjekindlusetu kasutamine tekitas segadust. Vaatasin, et üks sõna on nõrgemini kirjutatud, võibolla Raun ei loe seda välja ja küsib selle kohta. Kirjutasin sõna pastakaga tugevamalt üle. Raun ütles aga, et ta ei mõelnud seda. Nüüd sain ise ka aru, et kui mina olin sõna välja lugenud, pidi tema ka lugama. Parandasin lause sõnastust. Aga see ei meeldinud Raunale endiselt. Nüüd tõmbasin lause teise poole üldse maha ja kirjutasin uue. Kirjutasin, et Lääne-Euroopas tekitab Euroopa Liidu vastane kirjandus konkurentsi. Raun ütles, et see on väga tabav lause. Aga ta näitas veel rea algul olevat sõna, et mis see seal teeb. Selle olin unustanud maha tõmmata. Nüüd tõmbasin. Raun jäi lõpuks rahule ja kõndis minema. Kõndisin teises suunas. Mõtlesin, kas Lääne-Euroopas üldse Euroopa Liidu vastast kirjandust on. Aga jõudsin järeldusele, et näiteks Thatcher on kindlasti sel teemal mõne raamatu avaldanud. Nüüd sai minu käsikirjas ühte lauset kõvasti viimistletud. Nii hoolega oleks saanud viimistleda kõiki lauseid, aga seda me siiski ei teinud. Kodus kuulsime, et keegi kõnnib läbi trepikoja. Arvasin, et see on naabri ema nagu tavaliselt. Aga minu ema ütles, et tegemist on hoopis naabri isaga. Seega tundis ema inimesed kõrva järgi kõnnakust ära. Ema rääkis, et tegemist ei ole selle mehega, keda mina naabri isana tunnen, vaid tema tegeliku isaga. Naabri ema oli temaga kunagi abielus olnud, siis abiellunud teise mehega ja nüüd uuesti vana mehega. Läksime trepikotta. Seal kõõlusid väiksed poisid käsipuul. Neid tuli keelata. Üks väike tüdruk küsis mult, kes ta minu arvates on. Vastasin, et ma ei vaata seda, kes ta on, vaid seda, mida ta teeb. Arvutist tahtsin vaadata ühe inimese kodulehekülge, aga selgus, et seda pole enam üleval. Arvuti ütles, mis kuupäeval lehekülg maha on võetud. Seda öeldi ilmselt selleks, et kui keegi teine tahab endale sama aadressiga lehekülge teha, siis ta näeks, et see aadress on varem juba kasutusel olnud. Arvutist nägin veel, et Helina loeb parajasti minu raamatute nimekirja. Aga nimekirja esimene alajaotus oli mulle endalegi arusaamatu. Hakkas meelde tulema, et esimeses alajaotuses on tegemist hoopis kaupade nimekirjaga, mis ma ühel päeval ostsin. Nende hulgas oli üks eksemplar enda raamatut, ülejäänud olid toidukaubad. Otsustasin selle alajaotuse sellest kohast kustutada, sest see pidi mul kettal ka olemas olema.

Venemaa toetajad. Hetkeolukord.

Uudistes on olnud juttu ka Venemaa toetajatest. Relvadega on toetanud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, mida võibolla tuleks käsitleda Venemaa vasallidena. Sõnalisi avaldusi on teinud Eestis elavad venelased, Kuuba ja Itaalia välisminister. Eesti venelaste puhul on see seletatav Vene televisiooni mõju all olemisega. Kuuba juhtkond on huvitatud oma diktatuuri säilitamisest ja Venemaa toetusest vastasseisus USA-ga. Itaalia puhul on asi kummalisem. Võibolla jõudis sinna liiga ühekülgne informatsioon. Aga võimalik ka, et soovitakse kaudselt õigustada Mussolini kunagist poliitikat. Nii nagu Itaalia langes kunagi maailma pahameele alla, rünnates Rahvasteliitu kuulunud Etioopiat ehk Abessiiniat, nii on Venemaa nüüd teinud sisuliselt sama, rünnates ÜRO liikmesriiki. Tuleb veel meelde, et Itaalia poliitikuid on sageli süüdistatud maffiasidemetes.

Viimane uudis oli, et Medvedjev on kuulutanud sõjategevuse lõppenuks. Ma pole küll kindel, et sellega asi lõppeb. Kui soovitakse, leitakse uus ettekääne sõja jätkamiseks. Võibolla tahetakse propaganda nimel jäljendada Gruusia presidenti, kes varem samuti ühepoolseid vaherahusid välja on kuulutanud. Venemaa ütleb, et tulistamise peavad lõpetama mõlemad pooled, aga Gruusia sidevahendid vastava käsu andmiseks on kindlasti kõvasti häiritud. Ka pole selge, kas Venemaa kavatseb seni okupeeritud aladelt lahkuda või jättagi need endale.

Osa klotse jäi mängust välja

Nägin unes, et läksin Peedule. Istusin lühikeste varrukatega särgiga ühes augus. Mul oli külm. Aias kõndisid ringi Maaja, Liisa ja koerad. Maaja naeris minu üle. Arvatavasti sellepärast, et Peedul ei olnud mul tegevust. Mõtlesin kaarti vaadates, et üks riik saab Gruusiaga vist sellepärast nii hästi läbi, et nad on ühesuguse kujuga. Ühes majas mängisid põrandal Ann, Toomas ja teised ühte mängu doominoklotsidega. Mõnesid doominoklotse polnud nad kasutusele võtnud, vaid need olid minu ees laual. Pakkusin neid mängijatele. Aga paistis, et neile ei sobi nende klotside numbrid. Maria hoidis kinni kepi ühest otsast ja mina teisest otsast. Ütlesin, et ma vaatan, mis suunas Maria kepi tõmbab, kui ma sellest lahti lasen. Selle peale torkas Maria kepi hoopis minu suunas. Ütlesin, et ma teadsin, et ta nii teeb. Nüüd tõstis ta selle lae suunas. Sain kaks ümbrikut. Kõige rohkem lootsin, et saan kirja Helinalt, aga temalt siiski kirja ei olnud. Üks ümbrik oli saadetud Nõost. Oletasin, et see on jälle üliõpilaspileti pikendamisvajaduse kohta. Aga mõtlesin, et rohkem ma seda ei pikenda, sest nüüd on mul ülikool läbi. Mõtlesin, kuidas ümbrikud avada. Kõige lihtsam oleks olnud rebida, aga see oleks ümbrikud koledaks muutnud. Parem oli kuskilt käärid otsida. Seisin koolimaja aknal. Vaatasin, et kooli õue tänavapoolne osa on endiselt punane, nagu aastaid tagasigi. See võis tulla sellest, et sinna langes sellise puu lehti, mis mulda niimoodi värvivad. Teisel pool tänavat pargis oli maapind samuti punane. Dumas' raamatus oli selline koht, kus Porthos vaatas kuud ja ütles, et kuu on täna kuidagi verev. D'Artagnan vastas, et päeval enne Henri IV tapmist märkas Henri IV malelaual vereplekke. Aga Porthost järgmisel päeval tapma ei hakatud, vaid lähenes hoopis Inglise kuninga hukkamine. Lahkusin koolimajast. Jäin koolilähedase õue juurde seisma. Möödus Mari S. Ta võis mõelda, et ta polegi varem mind tänaval seismas näinud, alati olen ma kõndinud. Möödus Mart Laar koos kellegagi. Tema võis mõelda, et minu Euroopa Liidu vastu olek on minu iseloomuga kooskõlas - siin seisan ka üksi, kui kõik teised liiguvad hulgakesi. Mul oli vaja koolimajja tagasi minna.

Valepropaganda sõdade algul

Kas sõda alustas Venemaa või Gruusia? Kas Teist maailmasõda alustas Saksamaa või Poola? Loogiline on arvata, et alustab suurem riik. Ometi on püütud mõlema sõja algul näidata süüdlasena väiksemat. Teise maailmasõja algul väideti seda Poola kohta ka Eesti lehes:

"ETA. Marienwerder, 1. sept. (DNB) Toetatuna Poola regulaarsõduritest poolakad ründasid raudteepeatuskohta Alt Eichet, Rosenbergi ringkonnas (Preisimaal.) Sakslased panid poola rünnaku kuulipildujatega seisma. Pärast tulevahetust poolakad tõmbusid tagasi, võttes kaasa oma surnud ja haavatud. Saksa poolel said kaks isikut haavata, neist üks surmavalt."

("Rahvaleht", 2. september 1939)

Venemaa põhjendusi ja Hitleri põhjendusi sõja alustamiseks on juba võrrelda jõutud. Hitleri põhjendustest kirjutas Eesti ajaleht kunagi nii:

"Saksa-Poola pinevus, mis seni on avaldunud tiheneva tendentsiga piirivahejuhtumite reas, võttis eile varahommikul avaliku sõjalise tegevuse ilme. /.../ Et Saksa on olnud sunnitud astuma sõjalisi samme ja asuma revisjoni teostama, selles langevat vastutus Hitleri sõnade järele täieliselt Poolale, kuna 1. Poola olevat suunanud oma võitluse Danzigi vabalinna vastu, 2. Poola ei olevat olnud valmis lahendama koridori probleemi mõlema poole huvisid arvestaval viisil. 3. Poola ei olevat pidanud kinni kohustustest vähemusrahvuste vastu, ja 4. Poolal ei olevat olnud kalduvust astuda Saksamaaga tõsistesse läbirääkimistesse, millega sobitusettepanekud olevat luhtunud. Võitlus käivat nüüd nii kaua kuni praegune Poola valitsus nõustub Saksa nõudmistega, või kuni seda teeb üks teine Poola valitsus."

("Päevaleht", 2. september 1939.)

Kas ebademokraatliku riigi alustatud sõda võib jõuda ka Eestisse? Aastal 1939 oli Eesti ise samuti ebademokraatlik ja rahvale väideti, et ohtu ei ole:

"Minister A. Oidermaa esines eile õhtul kell 9 raadio ringhäälingus erakorralise sõnavõtuga Saksa-Poola vahel alanud vaenulise tegevuse puhul. Puudutades lähemalt sündmuste käiku, nagu see arenenud eilse öö ja päeva jooksul, minister tähendas, et kõikide nende sündmuste arenemist ja suunda jälgides, tekib Eesti kuulajail loomulikult keelele küsimus,
kuidas on olukord meiega
ja kuidas see võiks tulevikus kujuneda?
Sellele täiesti loomulikule küsimusele võiks vastata järgmist: Meie ümbruses on kõik rahulik ja vaikne. Ei ole ka mingit mõistlikku põhjust, et selline seisund peaks muutuma. Pinevuse pesa asub kaugel ja meie ei ole seal tekkinud olukorrast puudutatud."

("Uus Eesti", 2. september 1939.)

Vanu lehti saab lugeda aadressil http://dea.nlib.ee/

Sõja väljavaated

Ühes seltskonnas räägiti, et Ameerikas tehti ennustusi, et kui ameeriklastest ohvrite arv Iraagis ületab teatud piiri, siis muutub rahvas sõja suhtes rahulolematuks. Nii oligi läinud. Küsisin, kui palju venelasi Tšetšeenias surma peab saama, et venelased rahulolematuks muutuksid. Arvati, et venelaste puhul peavad surma saama kõik, seal ei aita ükski asi. Ajaloos see siiski nii ei ole alati olnud. Aastal 1905 ebaedu järel Vene-Jaapani sõjas puhkes revolutsioon. Aastal 1917 Esimesest maailmasõjast tüdinenuna kukutati keisrivõim ja kui sõda siiski jätkus, siis ka Ajutine Valitsus. Viimaste aastate Venemaa agressiivsemaks muutumist seostatakse sealse majandusliku tõusuga. Aga viimastel päevadel on rubla kurss ja Vene aktsiate hinnad kiiresti langema hakanud. See ei tähenda veel, et Venemaa juhtkonnal mõistus pähe tuleks, aga annab lootust, et hoidutakse sõja laiendamisest järgmistesse riikidesse. Kui Putin on nimetanud 20. sajandi suurimaks katastroofiks Nõukogude Liidu lagunemist, siis sellega on ta küll välja öelnud, et tema unistus on Nõukogude Liidu taastamine. Kahjuks ei viidud Venemaal erinevalt Saksamaast läbi denatsifitseerimist, seega võivad Putin ja Medvedjev loota ka vene rahva püsivale toetusele. Aga Hitleri võim varises välise surve all kiiresti kokku, nagu ka Napoleoni ja teiste maailmavallutajate oma. Iseasi, et see nõudis palju ohvreid ja kannatusi.

Peidetud kaasaeg

Võtsin raamatukogu lugemissaalis välja kaks raamatut. Istusin maha ja hakkasin käsitsi ja kirjatähtedega kirjutatud raamatut lugema. Raamatus kirjutati, et Hitler kasvatas oma lapsi nii, et need ei teadnud, et kaasaegne maailm ka väljaspool kodu olemas on. Hitler rääkis neile ainult vanade aegade kohta muinasjutte. Mulle tuli meelde, et Hitleril lapsi ei olnud. Nüüd nägin, et oma lastest rääkisid hoopis kaks prouat. Minu laua juurde tuli Erik, kes näitas oma valminud uurimistööd. Ta ütles, et see räägib Teisest maailmasõjast ja on kirjutatud Teise maailmasõja ajal. Sellega ta mõtles, et ta ei ole kasutanud uuemat kirjandust kui Teise maailmasõja aegne. Sander ütles, et niimoodi kirjutatud tööl ei ole mõtet. Erik keeras minu väljatellitud raamatu torusse. Raamat jäi sellest kortsu. Avaldasin pahameelt. Siis tuli üks meie kooli õpetaja. Ta rääkis, et ta ei saa ühest asjast vanaemale rääkida - sellest, kuidas ma raamatuid hoian. Selgitasin, et raamatut lõhkus Erik. Läksin raamatuid ära viima. Riiulite vahel toimus ühe uurimistöö kaitsmine. Kui kaitsja rääkimise lõpetas, küsiti minult, mida ma tema viimasest lausest arvan. Vastasin, et ma ei pannud tema juttu üldse tähele, ma mõtlesin teistest asjadest. Kaitsja oli Lauri N., kes nüüd oma lauset kordas. Aga see oli nii keeruline ja halvas keeles, et ma ei saanud nüüd ka aru. Kogu tema töö oli niimoodi sõnastatud. Läksin läbi kooli söökla. Esimeses lauas istuv Ivo pakkus mulle, et mina ka sööksin. Kahtlustasin, et tal võib sellega mõni halb tagamõte olla. Aga laual olevad toidud tundusid isuäratavad, ja mõtlesin, et nüüd on Ivo vanemaks saanud, võibolla tal nüüd enam halbu tagamõtteid ei olegi.

Olin ajaloo klassis. Õpetaja rääkis, et vahepealne eksperiment panna hinnete asemel plusse ja miinuseid on läbi saanud. Nüüd pannakse jälle hindeid. Aga üks asi on endiste aegadega võrreldes muutunud. Nüüd pannakse eraldi hindeid purihammaste ja tarkusehammaste teadmistele. Kui purihammaste teadmised enam ei kasva, võivad tarkusehammaste omad seda veel teha.

Kohtumine restoranis

Eile ja üleeile kirjutasin ülikooli vene keele tundidest. Täna kirjutan saksa keele omast. Mina läksin ülikooli teadmisega, et loengutes käimine ei ole kohustuslik, aga inglise ja saksa keele õpetajatel paistis olevat teistsugune seisukoht. Ühes tunnis küsis õpetaja ühelt üliõpilaselt, miks ta eelmises tunnis ei olnud, nad olid enne tundi restoranis kohtunud. Üliõpilane ütles: "Mul tuli köhahoog peale." - "Pärast väikest kokteili, jah?" kommenteeris õpetaja. "See ei olnudki nii väike," vastas üliõpilane.

Minu arvates on siin kõige naljakam üliõpilase viimane lause. Aga ükskord mingil puhul rääkisin seda lugu suuliselt, siis hakati millegipärast natuke naerma juba eelviimase lause peale, nii et ma unustasin esialgu viimase lause ütlemata.

Rabati koogitükke

Lähenes ürituse algus. Jagomägi tuli sel puhul kooskõlastama, millisel kujul teose pealkiri ette lugeda. Üks naismaletaja ütles, et ta ei jõua enam maleraamatuid hankida. Mina ütlesin, et raamatud on nii odavaks läinud, et ei jõua nii palju maleraamatuid läbi töötada, nagu osta jõuab. Toit sai vaagnale pandud ja hakkasin sellega inimeste vahelt läbi kõndima. Inimesed rabasid endale vaagnalt koogitükke. Seda ei pidanud ma õigeks, sest sellel vaagnal oleks pidanud olema toit ainult meie pere liikmetele. Kui istusin koos vendadega lauda, siis ütlesin, et meie perele jäi väga vähe süia. Peale meie perekonna istus selles lauas ainult Siiri, muud inimesed istusid teistes laudades. Selgus, et meile oli siiski jäänud täpselt nii palju toitu, nagu me ära süia jaksasime.

Üks 40-aastane maletaja kaebas, et tunneb ennast kehvalt. Mõtlesin, et 10 aasta pärast olen sama vana kui tema praegu ja võin olla läinud sama paksuks. See mees ei olnud rahul ühe väikse poisi käitumisega ja viskas ta kolksuga ruumi teise otsa. Poiss tuli tagasi. Mees viskas ta nüüd veel suurema kolksuga ühte kasti. Võis karta, et ta viskas kogemata poisi surnuks. Aga läbi kasti kaane hakkasid avalduma elumärgid. Kui poiss kastist välja tuli, öeldi talle, et ta on tapnud mitu inimest. Poiss hakkas selle peale märatsema. Ta lõhkus kalliskive, mille tükke ühel tänaval üles korjati. Lõpuks öeldi poisile, et tegelikult ta neid inimesi tapnud ei ole. Poiss ütles, et sellepärast ta siis ei mäletagi nende tapmist. Kõndisin tunni ajal koolimajas ringi. Mõtlesin astuda läbi mitmest klassiruumist ühe tunni ajal. Aga mõtlesin, et direktorile see ei meeldiks. Siis tuli meelde, et nüüd on koolil uus direktor, varasem direktor on nüüd lihtsalt õpetaja. See poiss ronis mööda trepi külgi üles. Mina läksin läbi linna hambaarsti juurde. Hambaarst saatis mind teise protseduuri jaoks teise majja edasi. Ta tuli mind saatma, sest ma ei tundnud teed. Kohale jõudes tuli võtta laialivalguvasse järjekorda. Mõtlesin, et igas unenäos tuleb kujutleda kokku erinev tee siia, sest varasem ei jää meelde.

Ajaloolased ja raha

Ühes ülikooli vene keele tunnis pidin ühte kursusekaaslast iseloomustama. Kõiki sõnu poleks ma kasutada osanud, aga õpiku abiga rääkisin, et see kursusekaaslane on tähelepanuväärne isik, aga mitte ajalooline isik ja tal ei ole raha. Tund läks edasi ja anti järgmine ülesanne nimetada oma juhtpõhimõte. See kursusekaaslane ütles, et tema põhimõtteks on, et raha teeb inimese. Hiljem sai tast majandusajaloolane.

Energilisuse astmed

Klaus ütles, et maailm on endiselt toidupuuduse ohus. Mina vastasin, et selliseks asi jääbki. Klaus arvas, et ei pruugi jääda. Mina ütlesin, et siis ei jää, kui osa inimesi ära sureb. Klaus ütles, et kui toidupuudus käes, siis söövad need, kellel toitu on, küsijatele ei anta. Mõtlesin, et pean kolima 1-toalisse korterisse, et oleks väiksem üür ja jätkuks raha toidu ostmiseks. Sinna võtaksin kaasa ainult enda kirjutatud asjad. Aga edasi mõtlesin, et kui kõik pere liikmed kolivad 1-toalistesse korteritesse, siis on tube kokkuvõttes veel rohkem kui praegu ja peab veel rohkem maksma.

Paides oli veel kuusk toas, kuigi oli juba suvi. Osa okkaid oli küljes, aga paljud olid maha pudenenud. Ütlesin, et nii kuival kuusel ei tohi enam küünlaid süüdata. Siiri vastas, et tohib küll. Mina ütlesin, et siis ei tohi küünlaid küljes olla, kui kuusk ümber kukub. Siiri arvas, et ei kuku. Mina ütlesin, et tuletõrje ei taha üldse, et kuuskedele küünlaid pandaks. Siiri rääkis, et tuletõrjuja oligi teda sõimama hakanud, kui oli teada saanud, et ta kuusel küünlaid põletab. Üks vend tuli Paidesse koos neegrinaisega. Öeldi, et ta võttis selle neegri uueks naiseks. Neegril ei olnud vist riideid seljas. Aga ta nahk oli nii tume, et riiete puudumine ei paistnud välja. Ainult üks käsi oli tal hele. Ütlesin, et see käsi on hele sellepärast, et ta lamas päevitades selle käe peal. Pille hakkas naerma ja ütles, et ei ole sellepärast. Hakati mängima ühte mängu. Toomas lõi mind. Lõin teda vastu. Siis taipasin, et Toomas oli mind löönud mängu osana ja nõrgalt, mina olin andnud vastu tugeva hoobi. Hakkasin vabandama. Klaus sai haiget kukerpalli tehes. Ta ütles, et kaamel hammustab endal ühe küüru küljest. Toomas vaatas, kas see sõrm, mida ma löönud olin, ikka paindub.

Vaatasin raamatut, kus oli muu hulgas kirjeldatud kümmet energilisuse astet, reastatuna kõige väiksemast energiast kõige suuremani. Toomas oli pastakaga juurde kirjutanud näiteid kõige madalama astme kohta. Esimeseks näiteks oli ta toonud mind. Vaatasin, mida kirjutab raamatu autor kümnenda astme kohta. Ta küsis, et kas lugeja arvab, et on hea, kui tal on maksimaalne energia. Autor vastas, et tegelikult on see nii igav kategooria, et selle all on kirjutada ainult sellest, mida kõike inimene teha jõuab. Selle kategooria alla kuulusid ilmselt need, kes õpivad koolis ainult viitele, sest neid ei väsita õppimine ära. Mõtlesin, et vastupidiselt Tooma arvamusele jõuan mina ka palju teha. Kaheksanda kategooria kohta oli kirjutatud, et selle liikmed teevad väljaheidetega nalja. Üheksanda kategooria kohta kirjutati, et selle liikmed ei oska energiat kuidagi muidu kulutada, kui tormavad sihitult edasi-tagasi. Seega vastupidiselt veel suurema energiaga kümnendale kategooriale ei jõua nad midagi teha. Mõtlesin, et see edasi-tagasi kõndimine sobib ka hästi minu iseloomustamiseks. Teised, kes olid raamatut varem vaadanud, rääkisid, et on tähele pandud et taevasolek (st. usklikkus) esineb enam-vähem iga teise energilisuse astme puhul. Mult küsiti, kas kõrgeima astme puhul taevasolek esineb. Mõtlesin, et kõrgeima astmega on tegemist ju ainult ühe näitaja poolest. Vastasin, et kõrgeima astme kohta on kirjutatud ainult, et see on nii igav, et sellest pole midagi kirjutada. Naerdi.

Oli inglise keele tund. Üks poiss ja üks tüdruk rääkisid oma suvisest reisist. Mõlemad ütlesid, et reisil olles vaatasid nad maja aknast välja. Sellest järeldus, et nad olid reisil käinud koos. Minuga koos see tüdruk reisil käinud ei olnud. Tuli välja, et ma olen isegi selle tüdruku jaoks teisejärguline, seega kõigi jaoks. Räägiti, et ühed metsavennad olid teada saanud, et nende punkrite juurde on pandud varitsus. Seetõttu ei läinud nad tagasi punkrite juurde, vaid teistesse metsa punktidesse, aga võeti ikkagi kinni. Üks oli pandud sunnitööle Siberist lõunasse jääval merel. Või oli kahtlane, kas ta sai ikka sellel merel töötada, kui ta elas jõe ääres, mis suubus Põhja-Jäämerre.

Sõda Gruusias

Kas Venemaad ei tee mitte kadedaks, et Ameerika on vallutanud üksteise järel Afganistaani ja Iraagi, ähvardades järgmisena Iraani? Kas ei soovita Venemaal vastukaaluks samuti mõnda väikest vallutust, näiteks Gruusia või Eesti? Kas pingete kruvimine pronkssõduri ümber ei olnud samuti mitte katse sõja alustamiseks ettekäänet provotseerida? Võibolla ma olen liiga pessimistlik, aga mulle tundub, et rohkelt sõdu maha pidanud inimkonna loomus ei ole paranenud. Demokraatlikule riigikorrale võib siiski panna suuremaid lootusi kui diktatuurile. Hussein oli ise kurjategija, seetõttu võib mingil määral tema vastu sõja alustamist mõista. Gruusia on demokraatlikum, aga ehk osalt siiski ise süüdi, et ei taha väiksematele rahvastele iseseisvust anda. Kuigi teiselt poolt on väidetud, et osseedid olevat Lõuna-Osseetias alles hiljutised sisserändajad. Mina üheski sõjas esimest lasku ei tulistaks. Tänapäeval võivad riikidevahelised sõjad kasvada kergesti üle tuumasõjaks, seega oleks inimkonnal aeg ennast parandada. Kui sõda on alanud, on kõige mõistlikum tegu sõlmida rahu.

Õpetaja tüübid

Ülikooli vene keele tunnis räägiti erinevatest õpetaja tüüpidest - formalist, entusiast, fanaatik ja vist veel keegi. Üliõpilased pidid ütlema, millist tüüpi õpetaja neile kõige rohkem meeldib. Taheti, et kõik ütleksid entusiast. Aga mina ütlesin fanaatik.

Kahtlane, kas see oli minu raamat

Seisin Kaunase puiesteel meie vana maja juures. Vahepeal siin käies oli tänav inetu tundunud, aga nüüd oskasin jälle kõike väga ilusana näha nagu lapsena. Vaatasin üle tee asuvaid lasteaiahooneid. Vanasti oli üks olnud pruun ja teine valge, nüüd olid mõlemad pruunid, kuigi erinevates toonides. Seisin meie endise trepikoja ees. Uksest väljus keegi, kes mind teretas. Teretasin vastu, kuigi nägu ei olnud eriti tuttav. Aga oletasin, et see võis olla Ene, kes võis ikka veel siin majas elada, olles ainult suureks kasvanud. Kindel siiski ei olnud, et tema mind ära tundis. Võibolla ta teretas lihtsalt kõiki, keda oma trepikojas nägi. Nüüd tal oligi põhjust meid jälle teretama hakata, sest nüüd asus üks meie korteritest jälle selles trepikojas. Läksin Anne tänava majade suunas, kus algas koosolek, millel esines Kivisildnik. Ta rääkis minu unenäoraamatust. Ta ütles, et see ei ole tegelikult proosa, vaid luule. Ta kiitis, et tegemist on väga hea luulega, seda stiili poolest. Nüüd hakkavat teised autorid ka selles stiilis kirjutama. Ma ei teadnud, kuidas ma peaksin reageerima. Kõndisin ringi ja naeratasin. Hellatilt küsiti, et minu raamatus on ühes lauses öeldud: "Tere Hellat," keda ma selle all mõtlesin. Hellat vastas, et teda ma mõtlesingi. Läksime edasi ühte majja, kus oli laual vahukooretort. Siin peeti järgmine kõne. Tekkis küsimus, miks ei räägita jälle minu raamatust. Aga seletati ära, et ei ole põhjust teist korda samal teemal rääkida, sest siin on kuulajad samad, kes eelmises kohas. Siin peeti ühe kirjaniku matuseid. Sellel kirjanikul oli olnud hirm maasikate ees. Ta oli surnud, nähes maasikatorti.

Magasin oma voodis, vehkides läbi une õhus jalgadega. Mulle hakkas minu käsi isuäratav tunduma. Seetõttu tekkis mul hirm, et võin millalgi täheleapnematusest mõnda inimest sööma hakata. Teises voodis magas Toomas. Kui ta püsti tõusis, küsisin talt, kas tal on palavik. Ta vastas, et on küll. Küsisin, et aga kas tal kraadiklaas on. Toomas vastas, et on. Meie peres oli mitu inimest järjest haigeks jäänud. Arvasin, et mina ei jää, sest tavaliselt ma ei jää. Võibolla teine haigus hävitab minu organismis sellised haigused ära. Tegelikult oli mul mõne päeva eest väike 37,2 palavik olnud. Aga see võiski tagada, et mul on nüüd antikehad olemas ja tõsisemalt ma ei haigestu. Teatati, et Seljodkin kutsub kõiki päevakeskusesse maleturniirile, sest seal viibivad praegu teiste linnade maleklubide esindajad. Samas pidavat toimuma ka filosoofia seminar. Üks vend ütles, et üks klubi asub Narva maanteel. Ago vastas, et see asus seal Eesti ajal. Mul oli pooleli mitu raamatut, millel mul oli järjehoidja vahel, aga loetud osa oli juba ununenud. Üks sellistest oli riiulis seisev Poola kirjaniku elulugu. Ei teadnud, kas lugeda edasi sealt, kuhu järg oli jäänud, või hakata otsast peale. Ühte lasteraamatute sarja olin alustanud keskelt ja kõik läbi lugenud ning seejärel selle eeskujul uut raamatut kirjutama hakanud. Oli kaheldav, kas teise raamatu eeskujul kirjutatut ikka sai pidada enda raamatuks. Henn võttis riiulist Tarle Napoleoni eluloo. Ütlesin Hennule, et meil on kodus paksem raamat Napoleonist. Lisasin, et selles raamatus, mida Henn loeb, on kommunistlikke lauseid. Henn küsis, kas see on siis kommunistlik raamat. Vastasin, et kõigis Nõukogude ajal ilmunud raamatutes on selliseid lauseid. Maaja tegi akna lahti. Läksin teise tuppa. Mul oli nii raske liikuda, et läksin roomates. Aga juba ma tõusin lendu. Lendamine ei olnud siiski ka kõige kergem ja kaua ma õhus ei püsinud. Sain aru, et näen und. Unenägu arenes edasi väga aeglaselt. Lihtsalt vaatasin paigal seisvaid esemeid. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et olen ärkvel olles sama moodi pikalt esemeid vaadanud. Nüüd kadus nägemine ka ära.

Lugeda on palju

Tuli uus "Loomingu Raamatukogu" number. Mõtlesin seda eile õhtul lugeda. Aga nähes, et teine pereliige on selle endale lugemiseks valmis pannud, piirdusin mina ainult mõne leheküljega. Varem on "Loomingu Raamatukogudel" olnud taga tõlkija järelsõna, seekord oli hoopis eessõna. Alustasin lugemist siiski sealt, kus oli autori enda tekst. Võibolla on viga, et loen palju raamatuarvustusi enne raamatu enda juurde asumist. Teiselt poolt ma enamasti neid raamatuid ei loegi, mille kohta arvustust loen. Raamatu saatesõna võib võtta arvustusena, aga võib võtta ka teose osana. Täna lugesin "Akadeemiast" arvustust keskkonnaeetika alase raamatu kohta. Kui kristlus nägevat üldiselt loodust inimese teenijana, siis frantsiskaanluse rajaja elusolendeid võrdselt Jumalale allutatuna. Eile lugesin 20. sajandi alguse "Postimehest" artiklit, kus kirjeldati keskaegse ristiusu kiriku poliitika vastuolulisust. Ühelt poolt võideldi ketserite vastu, teiselt poolt aidati haigeid. Reformatsioon muutnud kiriku pisut humaansemaks, kuid olnud suurelt osalt poliitiline liikumine, mitte ainult usuline. Antikvariaadist ostsin viimati raamatu inkvisitsioonist. See on ilmunud Nõukogude ajal, kuid seal toodud inkvisitsiooni kriitikat võib kaudselt võtta ka Nõukogude repressiivpoliitika kriitikana. Tartu Ülikoolis olevat õpetatud, et inkvisitsioon oli kohtupidamises samm edasi, sest tõi kasutusele juurdluse.

Kassapidaja

Raekoja platsil hakkas üks mees minuga vene keeles rääkima. Vastasin talle eesti keeles, et ma oskan vene keelt väga halvasti. See mees läks ära, aga minuga hakkas rääkima temaga koos olnud teine mees. Tema küsis eesti keeles kümmet krooni. Ütlesin, et sellest saan juba aru. Raha ma ei olnud siiski nõus andma. Mees pakkus, et kui ma raha annan, annab ta vastu mobiiltelefoni. Ütlesin, et see võib olla kuskilt varastatud. Mees pakkus mulle kööki. Ütlesin, et mul on kaks kööki, lisaks veel suvilas ja mujal asuvad. Mees vangutas imestunult pead.

Olime hiigelsuures hoones. Signalisatsioon teatas, et hoone teises otsas asuvas poes pandi toime vargus. Kommenteeriti, et seal on juba palju sissemurdmisi olnud, aga ühelgi vargal pole õnnestunud veel varastatud kraamiga põgeneda. Mõtlesin, et võibolla täna õnnestub, seekord võib asi kavalamalt läbi mõeldud olla. Sündmuskohalt saabusid inimesed, kes näitasid, et vargad olid võtnud kassast kassapidaja pornoajakirja ja pannud tema autosse. Kassapidaja viibis meie juures. Ta hakkas naerma ja ütles, et seega taheti teda ennast süüdlaseks lavastada. Tema naer oli hüsteeriline ja sellele ei tulnud lõppu, sest tekkis kramp. Seega langes kahtlus kuriteo osas talle endale. Asusime teele sündmuskohale. Tänaval hüüdis Pille vihase häälega minu nime. Ma ei saanud aru, kas ta tahab sellega öelda, et ma suhtun kassapidajasse liiga halvasti, või et ma suhtun liiga hästi. Tee oli pikk, aga jõudsime lõpuks kohale. Selgus, et kassapidajal oli seal kõik lohakil, ta polnud asju kunagi korda pannud. Aga me polnud kunagi varem teda kontrollimas käinud. Avalik arvamus tunnistas kassapidaja süüdlaseks.

Olid lihavõtted. Munad olid juba värvitud, aga hakkasin veel vesivärvidega maalima, et vaadata, kuidas värvid segunevad. Tegin niimoodi paberile hulga ringe. Ühest värvitopsist murdus tükk värvi lahti. Ei olnud selge, kas seda saab enam korda. Panin tähele, et hakkan alati lihavõtte ajal paberile maalima. Oleks võinud proovida ka teist vesivärvikarpi. Kui ma maalimise lõpetasin, näitas ema teistele, et ma värvisin veel mune juurde. Ma ei tahtnud, et need teiste munade hulka pandaks, sest varem värvitud olid kõik uhkete mustritega, aga minul niisama värviproovid, väljaarvatud mõned üksikud. Siis taipasin, et ma polnud värvinud munasid, vaid puuklotse. Nägin nüüd, et osad neist olid millegipärast üksteise külge kinni kleepunud. Murdsin neid lahti, nii et nähtavale ilmus värvimata pinda. Mulle tundus, et mul hakkab üks hammas suust välja tulema. Panin sõrmed suhu ja selgus, et suus on hoopis kirjaklamber. Kui näitasin seda Tõnule, ütles ta, et vahel võib selliseid asju ööseks suhu jääda. Ta võttis enda suust ka mingi metalleseme välja. Toomas rääkis, et ta andis ühe tüdruku õele ühte asja veel rohkem kui sellele tüdrukule endale. Minu arvates tüdruku õde oligi tähtsam, aga mulle need nimed erinevalt vendadest eriti midagi ei öelnud.

Sõitsime klassiga bussiga mööda maanteed. Seisin vahekäigus ja kommenteerisin poistele ühe tüdruku tegevust. Tüdrukute endaga ei olnud vaja rääkida. Vahepeal taheti teha peatusi, et väljas jalutamas käia. Mina polnud peatustega rahul, sest oleksin tahtnud, et sõit kiiremini läheks. Ühe peatuse tegime asulasse jõudes, aga selgus, et see polnud veel kesklinn, nii et kesklinnas tuli teha järgmine peatus. Bussijuht peatas metsa ääres, aga mitte esimeses võimalikus punktis, vaid teede lõikumispunktis.