Vanad, Pühajärv, kaitsmine

Unenägudes olin ühes ühekorruselises majas ja otsisin koos vana naisega seinalt voolumõõtja näitu. Selle naise mees tuli Siberist tagasi. Talle ei meeldinud, et tema naine on minuga ühes ruumis, seepärast saatis ta naise majast minema. Kui naise elu hakkas läbi saama, tuli ta tagasi. Ta oli lahkudes võtnud kaasa ühe minu unenägude vihikutest ja selle vahepeal läbi lugenud. Nüüd oli tal vihik näpus ja ta tahtis selles kirjeldatut lavastada.

Teises unenäos ujusin üle Pühajärve otsa. Panin tähele, et kui varem olin ujunud koera, siis nüüd ujun konna. Hakkasin ujuma ka krooli. Seda oli laagris õpetatud, aga siis ma polnud seda proovinud, sest ma ei tahtnud, et vesi suhu läheks. Ujusin ka pikemat pidi Pühajärve ühest nurgast teise. Ma polnud kunagi selili veepinnale püsima jäänud, nüüd tuli mul mõte proovida seda korgiharjutust tehes selili keerates.

Kolmandas valmistusin bioloogia klassis magistritöö kaitsmiseks. Minu avakõne oli kirjutatud paberile lünkadega. Mul andis mõelda, millega lünki täita. Kui olin iga lünga jaoks midagi välja mõelnud, märkasin, et kõne esimene pool tuleb alles selle paberi all oleval paberil. Selle lünkade täitmist ma ei jõudnud välja mõelda, sest kaitsmine hakkas enne pihta. Olin kirjutanud paberile kaks luuletust. Pikema jätsin ma ette lugemata, et kõne liiga pikaks ei läheks, lühema lugesin. Püüdsin kõne pikkust arvestada tunde järgi, aga ei kontrollinud kellalt, kui kaua ma tegelikult rääkisin. Peale minu kõnet hakati esitama küsimusi. Mina olin keskmise rea teises-kolmandas pingis, ülejäänud inimesed istusid minu taga. Küsiti, kas ajakirjanikud ei võinud teenida välisriikide huve. Selle peale oli vastus, et Jannsen tegi küll sakslastega mingi lepingu. Öeldakse, et välispoliitika ei ole erakondlik, aga Euroopa Liitu astumise küsimuses olid olemas pooldajad ja vastased. Küsiti, kuidas otsus vastu võeti. Ütlesin, et rahvahääletusel ja peale seda Riigikogus liitumislepingu ratifitseerimisega. Keskmise rea viimases pingis istuv Kristina küsis, mille alusel saab rahvahääletuse tulemuse kehtetuks tunnistada. Vastasin, et mõned ütlevad, et sellega, et seaduses on öeldud, et rahvahääletus peab toimuma pühapäeval, tegelikult toimus esmaspäeval. Teised ütlevad jälle, et kui rahvas juba hääletama tuli, siis tema kui kõrgeima võimu otsus maksab. Selle vastu oli mul vastuväide, et keegi võib igal juhul hääletama minna, kui ka teised ei lähe. Samuti keskmise rea viimases pingis istuv Medijainen ütles, et nüüd jõudsimegi kolmanda teema juurde. Sellega ma ei olnud rahul, sest olin lootnud, et kaitsmine on läbi. Kõigile küsimustele ei saanud ma vastata, sest inimesed rääkisid läbisegi ja ma ei saanud rohkem kui ühte korraga jälgida. Uksepoolsest reast küsiti, et kas Niklus ja Tarto ei teinud sellepärast kampaaniat, et nad ei saanud e-maile saata. Sellele oli mul vastus, et võin öelda, et neil on mõlemal e-maili aadress olemas.

Tegevuse kahjulikkus

Teadmiste kasvuga on teatavasti kaasnenud palju õnnetusi - järjest tapvamad relvad, osooniaugud ja kliimamuutused. Kui ma olen püüdnud töötada välja abinõusid, mille abil näha rohkem unenägusid ja muud sellist, millist kahju see võib maailmale tekitada? Inimeste ajud hakkavad järjest paremini tööle ja nad hakkavad tegema veelgi kiiremas tempos uusi avastusi? Leiutatakse pomm, mis hävitab ühe pauguga kogu Päikesesüsteemi koos mitme planeedi eluga?

Jälgimissüsteem, ravi

Ühes unenäos lamasin öösel pimedas oma voodis. Voodi kohal õhus olid lambid, mis näitasid iga korteri voodi kohta, mitu inimest seal on ja mis on seal joogiks.

Teises unenäos tuli külla Erik, kelle panin Pille voodile lamama. Küsisin talt: "Kas sul on midagi ette kanda?" - "Ei ole," vastas ta. See näitas, et tal on arvatavasti klassikaaslastega vähem kokkupuuteid olnud kui minul. Aga ma poleks vist pidanud ettekandmise sõna kasutama, nüüd ta võib arvata, et pean ennast tema ülemuseks. Keegi tuli uksest mu selja taha. See oli arvatavasti Pille, mis tähendas, et Erik peab sellest toast lahkuma. Suures toas istus Sander arvuti taga ja tema selja taga olid klassiõed. Sander oli teatanud, et ta klassikokkutulekule ei tule, aga võib nendega kokku saada, kes tahavad. Nüüd ütles ta: "Ma olen üldiselt hõivatud inimene, aga ühe asja otsisin ma välja. Simo on hull." Hõivatusest rääkimine pidi vist tähendama, et ta pole üldse nõus kellegagi kokku saama. Televiisoris teatati kahest naisest koosnevast ansamblist, kellest üks oli võtnud endale nimeks Punastaja, nagu ta nimi oli eesti keelde tõlgitud, kuigi see oli inglise keeles. Nime oli ta võtnust vist sellepärast sellise, et ta ei suutnud rahvale rahulikult esineda. Kõndisin Anne poe suunas. Mõtlesin, et räägin kellelegi, et ravi on tehtud selline, et see mõjub ainult välistele sümptomitele, mis teisi hirmutavad, samal ajal kui ravitava enesetunnet ravi hoopis halvendab, kuni ta mürgiga ära harjub. Edasi mõtlesin, et siis on ravi ikkagi olemas, sest see seisnebki mürgiga harjutamises. Tee ääres oli linnuparv. Meenus, et viimasel ajal on linnud inimesi ründama hakanud. Otse teele ette maandusid veel suured tundmatut liiki linnud. Ütlesin paar sõna, aga nende ütlemise pärast ei julgenud kohe edasi minna, sest linnud olid inimesi rünnanud just peale seda, kui need midagi ütlesid. Sellepärast pritsisin linde kõigepealt lumega, mille peale nad lendasidki ära. Edasi minnes nägin majade vahel suuri loomi, kes võisid inimesi jälitama hakata. Mõtlesin, et kellegi eeskujul peaksin enda suhtumist asjasse muutma. Mitte mõtlema, et elu on hirmus, sest loomad jälitavad, vaid et elu on ilus, sest saab loomade eest põgeneda. Anne pood oli psühhiaatriahaigla. Enne selleni jõudmist mõtlesin, et mul pole eriti midagi viga olnud, nagu vanemadki kiitsid mind selle eest, et ma pöördusin ise arsti poole. Minu ees kõndis kõhn tüdruk, kellel ei olnud ka eriti midagi viga, sest ta sidus saapapaela, samal ajal kui raskelt haiged oma välimusele üldse tähelepanu ei pööra. Aga see tüdruk ei kõndinud haiglasse sisse, vaid pööras enne ära. Tähendab, et hakkas kartma. Otsustasin, et rohkem ma seda kellegagi juhtuda ei lase. Minu maja oli Anne poe vastas, olin trepikojas välisukse ees, trepist tulid alla veel kaks tüdrukut. Küsisin ees tulijalt: "Kas sa lähed ka sinna?" ja näitasin käega haiglale. "Ei, ma lähen sinna," ütles tüdruk ja näitas vastassuunas. Ütlesin: "Ma mõtlesin, et kui mina lähen sinna, siis lähevad kõik sinna." Tüdruk naeris. Kui ta läinud oli, tahtsin küsida ka kolmandalt tüdrukult, kes oli pikkade sirgete punakaspruunide juustega, kas ta läheb haiglasse. Aga ma ei saanud temaga rääkida, sest ta ei vaadanud minu poole. Läksin edasi. Mõtlesin, et tegin vea, et temaga ei rääkinud, sest tean omast käest, et juttu kuuleb ka siis, kui teises suunas vaadata. Keegi ei räägi teises suunas vaatajatega, aga mina hakkan edaspidi ainukesena rääkima. Ei saa ju pead pöörata, kui tahaks, aga pea hakkab värisema.

Tagasisidest

Et miks ma ei lase siia kommentaare üles riputada? Olen näinud, milliseid kommentaare on kirjutatud teiste kodulehekülgede külalisteraamatutesse vahel ja ei taha selliste jaoks ise lahtrit ülal pidada. See on iluväljaanne siin, kus avaldatakse ilutekste. Kui panen välja oma kõige ilusama luuletuse ja keegi lisab otse selle alla kommentaari, et tegelikult on tegu halva luuletusega, siis ei tea, kas kustutada tuleb luuletus või kommentaar. E-mailiga olen mõned kommentaarid saanud ja nendega olen rahul. Meeldiv on ka, et teiste lehekülgedel on minu omale tähelepanu pööratud. Võiks panna ka ise linke teiste lehekülgedele, aga siis tekib raske küsimus, mille alusel tõmmata piir, keda nimekirjast välja jätta.

Unenäod läbi udu

Istusin füüsika klassis aknapoolse rea keskel üksi pingis ja vaatasin pilte, mille olin kaustikusse joonistanud. Näitasin neid ka selja taga istuvale Peebule. Leidsime mõlemad, et need on väga head pildid. Peep oli kunstnik. Ta ütles, et me peaksime ühise näituse tegema. Nõustusin, öeldes, et ta tehku siis minu joonistustest lahtistele lehtedele koopiad. Ta ei tahtnud seda teha, pidades paremaks lehtede väljarebimist, millega ei olnud jälle mina nõus. Ta lisas veel, et minu pildid saab näitusele panna juhul, kui arst ei ütle, et need on haiglased. Peep ei teadnud minu haigusest midagi. Vaidlesin talle vastu, et terved inimesed joonistavad igavaid pilte, haiged huvitavaid. Ütlesin, et kunstis on see lubatud, mida nad kujutavad. Õpetaja Möls rääkis klassi ees kellegi joonistustest, et need olid sellise peene joonega, nagu joonistavad haiged. See käis täpselt ka minu joonistuste kohta, mis olid tehtud peene pastakaga. Möls rääkis edasi, et sellel inimesel oli ka tüüpiline haige käekiri - osa tähti olid suured, teised väiksed, sest sellistel inimestel ei ole püsivust. Ka mina tegin vaheldumisi suuremaid ja väiksemaid terava joonega tähti, et huvitavam oleks. Kui õpetajad teavad, millest see tuleb, kas nad siis tõesti minu puhul midagi aru ei ole saanud? Peep pakkus mulle, et ostab mu kaustiku miljoni krooni eest ära. Nõustusin. Ta andis mulle miljoni krooni eest käkerdatud kroone, mina talle kaustiku. Nüüd pidin olema hästi ettevaatlik, et keegi mult seda raha ära ei võtaks. Peep hakkaski seda tagasi kiskuma ja sai osa kroone kätte.

Otsustasin, et fašismi kohta raamatu kirjutamiseks kirjutan teksti paremaks mõistmiseks varasematest fašismi kohta käivatest raamatutest kõik fašismi kohta käiva pastakaga ümber. Hakkasin seda ühe raamatuga tegema. Kuigi vanemaid raamatuid ei peeta väärtuslikeks, alustasin just vanemast raamatust, sest sain teadmisi hiljem uuemate raamatutega täiendada. Vahepeal läks mul segi, mida ma kirjutama pean. Nii kirjutasin vahepeal fašismi kohta käivate asjade asemel välja Mussolini kohta käivaid asju. Järgmistel lehekülgedel pöördusin jälle fašismi juurde tagasi. Sain kiiresti esimesed 90 lehekülge läbi. Tahtsin kõike 11-aastases kooliprogrammis sisalduvat tagantjärelle selgeks õppida.

Mõtlesin, et kuigi mul on vähe lootust Kultuurkapitalilt luulekogu väljaandmiseks raha saada, võin siiski taotluse esitada, kui juhtub, et midagi antakse, saan kolmanda luulekogu välja anda, kui ei anta, saan sellest loobuda või anda oma raha eest. Teadsin ka, kellelt soovituskirju küsida. Kui üks soovitaja on Tallinnast, on rohkem lootust raha saada kui ainult Tartu soovitajaid kasutades. Kui isa annab välja uusi raamatuid, kui mitu eelmist raamatut on veel poes saadaval, siis võin mina ka anda. Siis tuli meelde, et isa ei olegi sel aastal ühtegi raamatut avaldanud.

Riigikogus pidi tehtama põhiseadusesse parandusi, mida nimetati uue põhiseaduse vastuvõtmiseks. Enne seda toimus arutelu, kuhu läksid kohale vaid paranduste vastu olevad mõne saadikuga esindatud väikeparteid. Suured parteid olid kõik paranduste poolt. Üks nende esindaja küsis, et kes hakkab seina peal musta noolt vaatama. Sotsiaaldemokraatide saadikurühma kuuluv Saatpalu oli öelnud, et kui rühma juhid on mustikad, peavad selle liikmed olema seda enam pohlad.

Üks naine jagas laiali oma lasteraamatut. See võis olla Jürissonide ema. Neil võis olla Soomes teenitud palju raha, mille eest oma raamat tasuta laiali jagada. Pireti kohta räägiti, et ta ei oska enam ei eesti ega inglise keelt ja räägib keelt, kus on segamini eesti ja inglise keele sõnad. Tõnu küsis, miks on ühel mehel prillisangad kuklal kokku pandud. Vastasin, et teisel olid ka ja et see tuleb hirmust. Tõnu võttis need lahti. Vana naine korjas metsas seeni ja sõi ühe ära. Ta ütles, et see seen oli nõiutud ja et ta oleks pidanud seda teadma. Ta pani selle kasvama tagasi. Lapse jaoks tundus see ka nõiutud olevat, seetõttu lõpetas ta igaks juhuks igasuguse seente korjamise. Tõnu vaatas brošüüri edasi ja küsis, kes on Iseseisvuspartei liikmed. Ütlesin, et esimehe nimi on vist Jaan Roos. Mõtlesin natuke ja lisasin, et seal parteis on veel Argo Loo, keda tunnen listist.

Ameerika president pidas kõne, millega tema populaarsus järsult tõusis ja ta muutus jälle populaarsemaks sellest, kes oli kuulutatud juba kindlaks presidendivalimiste võitjaks. Mõtlesin, et kas lõppenud unenäos oli selleks teiseks kandidaadiks Kerry, kes oli ohustanud parteikaaslast Clintonit, kes siis ühe populaarsema presidendina oleks pidanud kummalisel kombel piirduma ühe ametiajaga, või Kerry, kes oli ohustanud vastaspartei kandidaati Bushi. Tahtsin Oudekkile kirjutada, et ükskord tuli Pille kuskilt hoovi ja küsis talt, kas ta on ka minu kambas. Edasi meenus, et ma sellisest asjast juba kirjutasin ja et küsimus esitati maja ees, mitte hoovis. Või küsis Pille seda kaks korda? Kirjas olin kirjutanud veel, et ta oli vastanud "jaa" sellise häälega, nagu oleks ta selle üle väga uhke. Mõtlesin, et ma siiski mälestuste kujul näen unes elu varasemat perioodi, kuigi need sündmused unenäos enam ei toimu. Teiseks näen unes, et leian vanu kamba vihikuid, mille olen unustanud. Püüdsin meenutada, kas meie hoovis viidi kedagi käe kõrval tuppa nagu laulus. Kuulsin, kuidas muusika mängib ja lauldakse "küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata." Mõtlesin, et Pärnu lapsed tahavad merd näha, hakkavad kõõluma ja võivad kõrgelt üle piirde alla kukkuda, aga et kui aed pannakse maapinnale, ei ole neile suurt ohtu.

Ükskord kombid, kus on lombid

Juba suvel vihmalombid
kuskil varjul hoidvad jääd,
mille peal sa talvel tambid.
Praegu on neil peeglid hääd.

Kliima soeneb, talved kaovad,
jää on ikka alles veel,
firmad jäätist letti laovad,
neid ja lompe lakub keel.

Kokkuvõte, autojuhtimine, arvutid

Juba joonistasin detaile tänastest unenägudest paberile, nüüd ka kirjutan nad üles, kuigi jutt ei tule kõige ilusam.

Kirjutasin Tõnu ülikooli lõputööle kokkuvõtet. Kui olin tekstile punkti pannud, võtsin ka töö tarvis uriiniproovi. See valgus Tõnu voodi alla laiali. (Voodi oli seal vist 11 aastat tagasi viimati.) Hakkasin seda plastmassist prügikühvliga vaiba seest välja kraapima ja pabertorbikusse kallama. Selle alt otsast hakkas vedelik varsti uuesti põrandale tilkuma. Kogemata läks see ots mulle korraks ka suhu.

Juhtisin autot kodu suunas. Mõtlesin samal ajal, et peaks vaikseks jäänud poeesia listi saatma luuletuse "Ärritus", mis oleks mõeldud lugejate ärritamiseks. Luuletus pidi olema pühendatud Elaanile, sest kui tema on mind halvustavaid luuletusi kirjutanud, siis võin mina temaga sedasama teha. Mõtlesin luuletuse ka välja. Selle iga teine rida oli "kaske, kaske" ja ülejäänud neli rida olid omavahel süliriimis. Vabaduse-Riia ristmikul sõitsin kogemata punase fooritule alla. Vaatasin tagasi, kas seal olev kahtlane auto ei ole politseiauto. Tundus, et ei ole. Mõtlesin, et võiks tagurdada foori alt välja, aga sõitsin ikkagi edasi, sest juba foori alla sõitmisega oli liikluseeskirju rikutud ja päästa polnud enam midagi. Ütlesin vendadele, et ma olen ju rääkinud, et võin ajada segi piduri ja gaasipedaali, seda tõestab nüüd see, et ajasin segamini rohelise ja punase tule. See tuli sellest, et roheline ja punane tuli olid korraga näha, kuigi neid näidati erinevates suundades. Kodu juures parkimisteel põrkas meie auto nurkapidi vastutuleva autoga kokku. Roolis oli avarii ajal juba üks vendadest. Üks vend ütles auto kõrval teisele: "See oli sinu esimene avarii."

Pidin ostma uue arvuti. Klaus oli ostnud Netscape4-ga arvuti hiljem kui Netscape5-ga. Võibolla oli Netscape4 siis parem programm, kuigi vanem. Netscape4 oli värviliste kärgede kujutisega, Netscape5 õudustunnet tekitava lokkis juustega poisi omaga, millist ma enam ei tahtnud. Küsisin, kuhu on kadunud rikki läinud arvutid, kas need on prügikasti visatud. Seepeale ütles Küüts, et tema leidis endale arvuti prügikastist. Olime laia papist prügikasti kõrval.

Tiri välja käsikiri

Saabuv käsikiri vist
põhjustab suurt väsimist.
Vaimuliku löödud rist
väldib vaimu räsimist.

Kehaga saab üht-teist teha

Peas on müts ja juus.
Võõras keel on suus.
Nüüd jalg on juunikuus
ja käes on diplom uus.

Maleklass

Unenäos läksin maleklassi ja võtsin kapist ühe käikude äraarvamise raamatu. Neid oli seal reas rohkem. Võtsin raamatu keskelt lahti ja hakkasin arvama käike esimesest ette juhtunud partiist. Tekkis kahtlus, et olen seda partiid juba vaadanud. See oli ka loogiline, sest raamatuid alati keskelt lahti tehes pidid need avanema umbes samast kohast. Tuli Vorobjov. Küsisin talt, kas ta on seda partiid vaadanud. Ta vastas, et loomulikult. Vaatasin, et mängijate nimed ei ole eriti kuulsad. Küsisin, mis aastal ta vaatas. Ta seletas pikemalt. Sain tema jutust aru, et talle jäävad meelde seisud, mitte nendega tutvumise ajad. Rääkisime vene keeles. Mulle tuli meelde, et seda pole vaja teha, sest tema oskab eesti keelt paremini kui mina vene keelt. Aga oli nii, et Nõukogude ajal tuli rääkida venelastega eesti keeles, et pidurdada venestamist, nüüd vene keeles, et venelaste keeleoskus eestlaste omast palju paremaks ei läheks. Vorobjov hakkas ühe poisiga välku mängima. Mängus tekkis sama seis, mis raamatust uuritud partiis, aga läks teisiti edasi. Vorobjov sai lipust lahti. Võis arvata, et ta on nüüd kaotanud, aga ta jätkas rünnakut ja kas tänu õigele kahingule või vastase vigadele pani ratsuga mati. Kanep ja temast mõnevõrra nõrgem Vorobjov olid mõlemad kriisist üle saanud ja kaugele arenenud, millega läks minu esialgne ennustus ikkagi täide. Oli oodata, et nad arenevad veel kaugemale. Neist nõrgem Sven oli ka üsna kaugele arenenud. Järgmisel päeval jõudsin maleklassi esimesena. Varsti pidi seal algama turniir. Seda üksinda oodates tundsin erilist rahutunnet. Varsti hakkasin aga muretsema, sest taipasin, et olin eelmisel õhtul maleklassi ukse lukust lahti unustanud. Olin seda teinud veel kaks korda, sest olin unustanud ka riided maleklassi ja nende võtmiseks tagasi läinud. Oli karta, et öösel on midagi ära varastatud. Ma ei tahtnud seda Reile öelda, aga ta võis tulles ise taibata. Et seal ukse lahti jäämise korral käia võidakse, seda tõestas see, et varsti avanes uks ja sisse tuli ühe teise trenni tüdruk. Mind nähes ta lahkus. (Oli veel lühikesi unenägusid, millest ei tasu kirjutada.)

Laenutustasu

Eelmisel aastal laenutati minu raamatuid raamatukogudest 37 korda, mille eest mulle eraldati 214 krooni ja 8 senti. On põhjust rõõmustada.

Kriis jätkub

Ei ärganud öö jooksul kordagi üles. Nägin unes päevitajate fotosid, milles ei ole midagi unenäolist. See oleks võinud vähemalt minna edasi nii, et pildid oleksid süttinud iseeneslikult põlema. Siis oleksin saanud öelda: "Nüüd tuli neile päike ka välja."

Hiiumaa päevad

Viimastel päevadel ei saanud siia kirjutada, sest olime Hiiumaal. Seal käisin esimest korda. Enne sõitu otsustasin pöörata tähelepanu eriti sealsetele puudele. Ei olnud nii nagu laulus Saaremaa kohta, et kasvavad vaid kadakas ja mänd, kuigi osades kohtades küll. Kohe algul viidi meid merekaldal kohta, kus nägin koos kasvamas palju selliseid taimi, millest ma ei mäleta, et oleksin neid kunagi varem näinud. Kolme päeva jooksul sõitsime kogu Hiiumaa läbi. Mulle sellist bensiinikulu ei andestata, sest ma teadsin, mida see maailmale kaasa toob. Ööbisime Kaljo Põllu pool. Tema fotoalbumist nägin pilte tema pojast, kellel on minuga sarnane eesnimi ja kelle fotosid ma oleks võinud samuti pidada enda omadeks. Olen olnud samasuguse soenguga ja vist on ka mind sellise särgiga pildistatud, näoilme oli ka sarnane. Ta on küll minust vanem, aga olevat praegu sama pikk kui mina ja samuti prillidega.

Minu maadest oli Kõpumaa nimetatud arvatavasti Kõpu poolsaare järgi, sest sel päeval uurisin Eesti kaarti. Hiiumaal kuulsin, et Kõpumees on seal Vanapagana asendusnimi. Viimasel päeval sõitsime ka Kõpu poolsaarele, kus sain liivaga mängida. Erinevalt liivakasti ajast meeldis mulle nüüd rohkem kuiv liiv. Erinevalt vanadest aegadest tundsin nüüd liival kükitades algul jalgades valu, mis küll tegevust jätkates üle läks. Samal ajal kui mina lapseks moonduda püüdsin, üritasid miljonäride lapsed ennast masinatega surnuks sõita, mis selles punktis iga aasta kellelgi ka õnnestuma pidi.

Laevasõidu kohta ütleks seda, et kui raamatus "Moby Dick" küsiti merele minna soovijalt, mida ta laevalt näeb, ja ta nägi ainult merd, siis mulle oli pika aja järel merd näha huvitav nagu alati. Aga mitte nii huvitav kui nooremana, sest siis olid meri ja suured järved lõputud, nüüd on silmapiir käeulatuses ja võimalik on vaadata ainult oma nina alla. Laevas oli üks uks pildi järgi otsustades ainult meestele ja pükstega naistele, teine naistele ja šotlastele. Bussis ei mahtunud jalad kahe istme vahele ära.

Unes nägin enne sõitu, et istusime linnas muruplatsil mesilase uru ees, kus lendas ka mesilane. Tõnu tõusis ja läks kodust saunariideid tooma. Peale minu jäid uru ette istuma veel kaks võõrast tüdrukut. Peale seda olin vist kuskil mujal. Kuulsin, kuidas üks mööduv noor mees rääkis naerdes, et Oudekki oli öelnud, et ma olin vanasti mesilane ja praegu olen samasugune nagu mesilasena. Üks mees rääkis, et ta on mesilane. Teised ei uskunud teda, aga mina uskusin. Mees ütles, et ta hääletab ka opositsioonis olles eelnõude poolt. Sel ööl rohkem unenägusid ei olnud, sest äratus oli vara. Hiiumaal magasin pisut hilisema kellaajni, aga unenägusid oli vähe, vast sellest, et mõttetööd hakkasin tegema alles tagasisõidu ajal bussis istudes. Esimesel Hiiumaa ööl nägin unes, et leidsin oma trepikojast trepilt oma elektronmärkmiku, mille vargad korterist lahkudes olid sinna jätnud. Ema oli sealt vahepeal juba mööda käinud, aga polnud seda üles korjanud. Pärast seda pidasin teatrilaval kõnet. Arvasin, et mul on vaja ainult peamisi märksõnu öelda ja kõne moodustub kuulajate kõrvades ise. Tahtsin lavalt alla hüpata, aga lava oli nii kõrge, et kartsin ennast vigastada. Teisel Hiiumaa ööl nägin unes, et Tulviste hakkas minu isiklikuks psühholoogiks.

Kommunistid kodanluse vastu

Läänes fašismi kohta avaldatud raamat ütles, et fašismi ajalugu tuleb uurida selleks, et selle kordumist tulevikus vältida. Täna lugesin venekeelsest raamatust, et kodanlikku esteetikat tuleb tunda selleks, et selle vastu paremini võidelda. Sarnaseid lauseid saab juurde kirjutada, need ritta panna ja nii koostada terve raamatu:

Aknaid tuleb pesta selleks, et võidelda pimedusega. Lapsi tuleb lüia, et võidelda Saatanaga. Ajalehti tuleb välja anda, et jagada aeg lehtedeks.

Postkaardid

Unes oli "Tuna" kaanel laev. Sees oli öeldud, et see on Eesti vana sõjalaev "Kalev". Kahetsesin, et ei olnud seda ise pakkunud. Siis mõtlesin, et ei olnud ju vaja pakkuda, sest keegi ei küsinud. Ütlesin peatoimetajale, et mul on vanade sõjalaevade piltidega postkaarte. Võtsin kirjastuse riiulist oma postkaardialbumi ja näitasin sellest talle. Ta vastas, et need on lihtsalt Vabadussõja pildid. Ühel pildil läks Eesti sõjavägi ahelikus joostes rünnakule. Jooksjate ees oli õhk täis lendavaid granaate. Ei saanud aru, kas nad on need ise lendu visanud ja jooksevad neile järele (plahvatuste juurde) või jooksevad nad vastu vaenlase visatud granaatidele. Vaatasin albumi uuesti üle, et näha, kas seal tõesti pole fotosid sõjalaevadest. Oli küll, aga need fotod olid tehtud laevade enda pardal, mitte ei olnud vaated eemalt laevale, nagu olin arvanud. Postkaardid olid kõik väga ilusad, kuigi neil servad narmendasid. Mõtlesin, et pean endale uue postkaardialbumi ostma ja sinna kaarte koguma hakkama, aga mitte täis kirjutatuid, vaid enda poest ostetuid. Panin albumisse seoses euro tulekuga käibelt kaduvaid kroone. Seal oli juba käibelt kõrvaldatud rahatäht, millele oli kirjutatud kaks erinevat arvu ja seda segaselt, mistõttu ma ei saanud aru, kas see on 400 000 või 300 000-rublane või mõni selles suurusjärgus vähem ümmarguse arvuga. Ütlesin Tõnule nalja pärast, et nad võiks vähemalt pastakaga õige arvu peale kirjutada. Sellel rahatähel oli Siim Kallase allkiri, sest ta oli olnud Nõukogude Liidu keskpanga president. Sellepärast ta hiljem Euroopa Liidu juhtkonda saadetigi, et ta oli juba olnud Nõukogude Liidu juhtkonnas. Ja keegi Nõukogude Liidu juhtide hulka kutsututest ei teinud seal oleku ajal midagi Nõukogude Liidu vastu, kuigi olid hiljem Nõukogude võimu vastased.

Teises unenäos lõppes magistritöö kaitsmine. Ma ei saanud aru, kas see oli lõplik või eelkaitsmine. Tundus, et pean tööd juurde trükkima. Meenus, et tõin seda juba neli eksemplari, mis tähendas, et vist ikka ei pea. See toimus ühes tiivaklassis. Edasi läks klass ruumi 302, kus pidi toimuma lõplik kaitsmine. Ruum oli veel täis pensioniealisi inimesi. Kui neile öeldi, et siin peab tulema kaitsmine, vastasid nad, et seal alles lõppeb eelmine kaitsmine. Üks naine ütles: "Mis te hakkate trügima." Juba ruumist uuesti välja kõndides vastasin: "Me arvasime, et te ise trügite." Kui saime ruumi sisse, siis mõtlesin, et esimesel kursusel ei saanudki ma selgeks, kellega ma ühel kursusel käin, ja arvasin, et seal käib isikuid, keda polnud tegelikult olemas, nüüd tean kõiki klassi liikmeid vähemalt nimepidi, kuigi ei vii kõiki nimesid nägudega kokku, kui nad parajasti oma kohal ei istu. Minu tööd hakkas kaitsma klassivend Martin. Tuli rääkida täpselt sama juttu, mida eelmisel korral, aga nüüd oli see raskem, sest jutt oli ununenud ja mul ei olnud märkmelehte ka enam kaasas. Õpetaja Holts küsis ühte märkmelehe punkti. Martin mõtles natuke aega, seejärel palus küsimust korrata. Kui oli korratud, vastas ta vaid nende sõnadega, mis olid märkmelehel kirjas, rääkimata pikemat juttu juurde. Need sõnad olid ühest vanast naljast, aga nalja mitteteadjad ei pidanud selle tsitaadi järgi midagi aru saama.

Kauged ajad

Kas vanad rahvad panid haudadesse asju kaasa ikka hauataguse elu jaoks või hoopis arheoloogidele leidmiseks? Kas on kindel, et kõige rohkem ajalugu mõjutanud isiku nimi on üldse ajaloolastele teada? Kui kõik inimesed elasid veel ühes maailmajaos, siis nad ju võisid kõik olla ühe riigi alamad? Kas vanemat ajalugu ei peaks uurima selleks, et ressursside lõppemisega kaasnevaks tehnoloogia tagasitõmbumiseks valmis olla?

Piiramine

Sõjavägi oli unenäos kooli lähedal oleva aia sisse piiranud. Aias oli kaks maja, mis jätkasid vastupanu, ja nende ümber selline soo, kus sai loomi karjatada, ilma et sõjavägi neid üles leiaks. Majad olid võitmatud. Neid ühendas maa-alune salakäik. Homme pidi lahinguks minema. Siis võis ühe maja maha jätta ja koonduda teise. Maja ustel olid metallplaadid, mis tegid need kuulikindlaks. Uste sees olid laskeavad, kust vastu tulistati. Mis pidi saama siis, kui majale visatakse pomme ka lennukilt? Arvatavasti oleks maja tõsiselt kannatada saanud, aga vastupanu ikkagi jätkunud, nagu oli varem juhtunud teiste selliste majadega. Üks maa-alune salakäik viis ka teisele poole tänavat. Selle kaudu lahkudes sai aia lõplikult maha jätta. Sinnani jõudes oleks võibolla kõik veel elus olnud.

Olime väkses majas, kus kolmeks kõige tähtsamaks said kolm vähemtähtsamat meest. Hakkasime autoga ära sõitma. Kui möödusime autoga isast, siis kuulsin, et ta ütles midagi vinapudeli kohta. Ma ei saanud aru, kas ta arvab, et tahan viinapudeli järgi sõita, või tahab ta ise, et viinapudel toodaks. Jõudsime Tartusse. Narva maanteel sõitis Toomas prügikasti ümber, samas tuli vastu politseiauto. Käskisin Toomal ühte õue peitu sõita. Nii ta tegigi. Kui politsei oli möödunud, tulime sealt jälle välja. Nüüd sõitis Toomas millegipärast vastassuunavööndis.

Läksin klassi 102, kus pidi algama väikeste laste tund. Mina olin kooli lõpetanud, aga olin külaline. Algul istusin oma vanale kohale uksepoolse rea teises pingis paremal, siis mõtlesin, et külalisel on sobivam taga istuda, ja hakkasin sinna minema. Erik istus juba keskmise rea viimases pingis. Maimre kutsus ta sealt ette pinki, kuna Erik oli sponsor. Selle peale läksin mina ka esimesse pinki. Uutest õpilastest olid paljud eesti-vene segaperedest. Nüüd oli nende põlvkond kooli jõudnud, kui veel Nõukogude aja esimestel aastakümnetel segaabielusid ei sõlmitud. Halb oli see, et vene verd lastel olid tumedad juuksed. Sellepärast eesti naised olidki nende isadega abiellunud, et ka isadel olid tumedad juuksed. Vahepeal käisime ära. Klassi tagasi pöördudes ütles üks poiss, et ta tuli siia toomlase pärast. Hakkasin naerma. Selle peale hakkas ta ka ise naerma. Toomlaseks nimetas ta Toomast. Istusn nüüd laulmisklassi moodi ruumis ja lugesin ingliskeelset raamatut. Maimre kutsus mind sellest raamatust vastama. Mõtlesin, et pean veel nii palju aega peale kooli lõpetamist õpetajale vastama. Seletasin talle, et olen arendanud peale kooli lõppu vaid kirjaliku teksti mõistmist, samal ajal kui minu hääldusoskus on tagasi läinud. Alustasin vastamisega.

Rütm

Unenäos ütles ema, et kõige kuritegelikum on sellise rütmiga luuletus, kus esimene silp on rõhuline ja sellele järgneb kolm rõhuta silpi. Rõõmustasin, sest sain aru, et selline minu värske luuletus ongi. (Ärkvel olles on luuletuse rõhkude määramisega raskusi, unenäos tajusin ilma mingi pingutuseta, kus on rõhud.)

Kaldal

- Sa mine merre ujuma
ja merest välja uju!

- Ei, kahjuks pean ma uppuma,
sest liigutus ei suju.

Mart Niklus

Mart Nikluse raamat "Mind ei tapetud õigel ajal" on selline äärmuslaste kirjavara, mida mulle meeldib lugeda. Aga kas peaks ikka meeldima, kui inimene on oma veendumuste ja teiste põhimõttelageduse pärast palju kannatanud.

Ühel üritusel küsis Niklus, et kõik teavad, et kommunism oli halb, aga et kas keegi on kuulnud mõnest halvast kommunistist. Mõned arvavad, et Niklus on ise halb inimene. Minu arvates läks ta vangi siiski kogu rahva, mitte erahuvide eest. Kui ei oleks olnud vabadusvõitlejaid, ei oleks rahvarinne ja ülemnõukogu julgenud isegi Moskvalt liidulepingut paluda. (Mille nad Brüsselilt hiljem ka said.) Niklusele saaks ette heita, et ta ei suuda kurjategijatele andestada, samal ajal kui samas sarjas ilmunud Jaanus Raimi raamat kutsub üles kõigile ja kõike andeks andma. Niklus kasutab märksõnu Nürnberg-2, Augeiase tallide puhastamine ja surmanuhtlus. Ta toob rohkelt võrdlusi kommunistide ja natside vahel, öeldes, et erinevaid ja eri aegade kurjuseid tuleb kohelda võrdselt või vähemalt võrreldavalt. Nii pidid natside okupeeritud riikidest okupatsiooni lõpu järel lahkuma ka nende kaasa võetud tsiviilisikud.

Niklus läks teadlikult teele, mis viis ta vangi. Mulle on meeldinud uhkustada, et erinevalt enamusest ei astunud ma oktoobrilapseks ega pioneeriks. Ma pole kindel, mis oleks saanud siis, kui selle eest oleks oodanud koolist välja heitmine. Koolis käia ma väga ei tahtnud, kuid kui vanemad seda oleksid tahtnud, oleksin ehk erinevalt Niklusest siiski järele andnud.

Tavaline koolipäev

Unenäos tahtis Kalme mind ühest tunnist põhjusets puudujaks teha. Seletasin, et kirjutasin tunniplaani kellegi pealt maha ja seal oli esmaspäeva esimene tund vabaks märgitud. Kalme ütles, et siis on arusaadav, aga et vaba tund oli see eelmisel nädalal, mitte sel nädalal. Ma pidin puudutud tunnis räägitu järgi õppima. Seal oli räägitud Bombayst. Ütlesin, et mul on selle kohta üks raamat, aga teine kui tunnis kasutati. Ütlesin, et tegelikult ma ei mäleta, kas selle pealkiri on "Bombay viimased päevad" või "Pompeji viimased päevad". Kalme ütles, et ta läheb järgmisest nädalast puhkusele ja vastata tuleb teisele õpetajale. Imelik, et tal just kevadel hinnete väljapaneku ajal puhkus oli. Vist rääkis välismaalt pärit meesõpetaja elust välismaal. Istusime klassis 111 ja kirjutasime ülesandeid. Mina istusin uksepoolse rea esimeses pingis paremal, minu kõrval istus Sander, kes oli sellise näoga või käitus nii, nagu ta oleks minust tähtsam. Arvasin, et kui ma veel palju aastaid koolis käin, harjun tunnis istumisega lõpuks ära. Olin ennast algul iseseisvalt ravima hakanud, aga lugenud ainult psühholoogia, mitte vajalikke psühhiaatria alaseid raamatuid. Nüüd seletati psühholoogiat kõigile. Võis arvata, et seda hakatakse kurjalt kasutama. Klassis 102 meenutasin, kuidas Ivar seal kunagi nalja pärast granaati viskas. Mulle tundus, et klass oli liiga väike, et selles granaadiplahvatuse korral teises otsas tervelt pääseda. Oleksin võinud tookord granaadi läbi kinnise esiakna õue visata, aga see oleks olnud liiga metsik. Henn ja Toomas hakkasid niimoodi padruneid tangide vahel plahvatama panema, nagu ajalehes oli kirjeldatud. Sellepärast nad seda tegidki. Neid ei häirinud, et nad tulistasid endale metallitükke naha alla, sest need lendasid väikse hooga. Sein muutus ka auklikuks. Hakkasin koos Eriku ja Kristeriga koju minema, aga nad jäid kooli õuele nii kauaks seisma, et läksin üksi ära. Varem oli juhtunud korduvalt, et kõndisin nende ees, nemad pöörasid teisele tänavale ja mina ei hakanud eeskõndijana nende järgi pöörama. Krister oli eile pannud üles plakateid, millele ma polnud tähelepanu pööranud, sest olin arvanud, et ta lihtsalt reklaamib oma raadiosaadet, nüüd tuli välja, et ta oli nendega saatesse esinema kutsunud. Teised olid käinud. Mõtlesin, et raadios töötada ma ei saaks, sest mul tekkivad rääkides jutu sisse mõttepausid. Näitasin Malinile arvutiekraanilt, kuidas Krister oli Tartu raudteejaama hoonele plakateid kleepinud. Näitasin talle, kuidas tuli Peedu peatus.

Välkmalest ja kiirlugemisest

Välkmale juures võib meeldivaks pidada seda, et õige tempoga mängides tekib käes umbes samasugune tunne kui sulgpalli reketiga vehkides. Samas ei hakka hingeldama ega higistama, sest pole vaja joosta. Täna oli meeldiv, et suutsin otsuseid langetada kiiremini kui eelmistel kordadel, nagu olin eile plaani võtnud. Võibolla järgmisest suuremast välkturniirist võtan siiski jälle osa. Kui varieerin raamatute juures lugemiskiirusi, võib seda teha ka male puhul, kus keeratakse aega vähemaks sama palju ka vastasel. Viimasel ajal propageeritava kiirlugemise vastu räägib aga see, et kõik maletajad teevad lühema mõtlemisajaga partiides rohkem vigu. Ma pole kiirlugemiskursustel käinud, aga ei usu, et seal tehtaks sellist imet, mille peale maletajad pole tulnud. Kiire lugemise efektiivsus võib suureneda, samas õpib sama inimene aeglase tempo korral ikkagi rohkem. Äkki antakse seal ette propagandatekste, mille inimesed peavad võimalikult kiiresti omaks võtma, enne kui jõuavad tekkida kahtlused? Kui inimesed kiiremini loevad, saab ka tööstus toota rohkem tekste rohkemates eksemplarides. Samm edasi oleks, kui ka muusika mängitaks alati ette kolm korda kiiremini kui on tehtud samade teoste puhul seni. Siis saaks toota kolm korda rohkem plaate. Emotsionaalselt saaksid inimesed kannatada. Välkmales võib see emotsionaalselt võita, kes lühema mõtlemisaja korral kergemini võidab. Teadmiste arendamiseks tuleb asjad lõpuni läbi mõelda.

Eksam

Unenäos rääkisin, et ma ei taha doktorantuuris õppida, vaid doktorantuuri sisseastumiseksamit teha, juhul kui see on samasugune nagu bakalaureuseõppe sisseastumiseksam. Ütlesin, et mul on eksamite tegemise sõltuvus. Kui kahe turniiri vahel on pikk vahe, tuleb eksameid teha. - Teises unenäos läksin alla Tartu Riia mäest. Antikvariaatide uste taga ja nende vahel olid raamatud otse asfaldil maas. Vihma ka sadas parajasti neile peale. Ma ei saanud aru, kas raamatute omandamiseks tuli minna maksma ühte poodidest (ei tea kumba) või olid need seal tasuta võtmiseks. Aga ma ei tahtnudki selliseid. Mägi oli nii libe, et alla viis mind libisemine. Hoogu pidurdas krobelisus, aga see võis aja jooksul vähemaks kuluda. - Kolmandas unenäos ütlesin, et lõpetan ülikooli täna kell 12, selleks ajaks on Aaviksoo olnud selle ööpäeva jooksul 12 tundi minu rektor, iga ajaühiku kohta üks tund.

Arvustus iseendale

Täna lugesin ei tea mitmendat korda läbi mõlemad oma trükis ilmunud luulekogud. Mõtlesin järjekordselt, et kumb mulle ikkagi rohkem meeldib. Esimese kirjutamise ajal oli kindlasti suurem vaimustus, aga hiljem olen teist rohkem kätte võtnud. Kuigi meeldib mõlemat lugeda, tunduvad raamatud üsna vastandlikud. Esimese kirjutamise ajal oli mul jõudu ennast igal semestril autahvlile õppida. Ka raamatu kirjutamine läks kiiresti, kuni äkki teemad lõppesid. Teise kirjutamise ajal olid õppimise tempo ja hinded langenud ja ka raamatu valmimine võttis aastaid, osasid luuletusi enam ei osanudki lõpetada. Samas oli seda millest kirjutada rohkem. Halba enesetunnet oli mõlema kirjutamise ajal piisavalt, aga need olid erinevad. Esimese raamatu kirjutasin suurema vihaga, hiljem viha maailma vastu vähenes. Esimest kirjutades tundus kõik selge olevat, teise ajal oli maailm palju keerulisem. Esimene raamat tuli kristlik-ateistlik, teine paganlik. Kui tahan näha maailma ilusana, on neist kõige sobivam lugeda teise raamatu esimest tsüklit, kui koledana, siis sama raamatu viimast tsüklit. Kui soovin mõelda, et kõik sõltub minust, on sobivam lugeda esimest raamatut. Mida need raamatud teistele lugejatele pakkuvad, ei ole selge, aga ilmselt palju vähem.

Lõhn

Täna magasin kaua, aga praegu on tunda väsimust. Arvatavasti kurnasin eile aeglase lugemisega aju ära. Unes nägin, et kellelegi või millelegi taheti lõpp teha, aga mina polnud nõus, sest sellel oli maailma parim lõhn. Õigemini mitu erinevat head lõhna. Kui ma enam lõhna ei tundnud, jäin lõpu tegemisega nõusse. Siis ehitati see ümber laiaks ja kandilisemaks.

Oli üks selline unenägu, nagu neid mõne aasta eest oli rohkem, kus karjusin ette pika teksti. Keemia tunnis tuli kontrolltöö. Mina polnud enam keemia tundides üldse õpetaja juttu kuulanud. Õpetaja tahtis, et ma enne kontrolltöö kirjutama hakkamist näitaksin ühe ülesandega tahvlil, kas ma üldse oskan midagi. Siis alustasingi karjumisega. Keeldusin ülesannet lahendamast, öeldes, et oskan küll, aga ma pole kõiges kindel. Õpetaja arvas, et ma ei tea midagi. Selle peale karjusin, et tean küll, ühest valemist tuleb teine tuletada. Seletasin, kuidas see tuletamine käib, aga jätsin pooleli. Õpetaja arvas, et ma edasi ei oska. Karjusin, et see ei ole nii.

Ühes unenäos kirjutasin isamaalise luuletuse, aga ei julgenud seda avaldada, sest ei teadnud, kas mul tuli lihtsalt meelde kellegi ärkamisaegse tegelase luuletus, või olen ma ise selle autor, või on selle autor Langemets, kellega kirjutamise ajal rääkisin. Üks võimalus oli avaldada see nii, et märkida mind ja Langemetsa mõlemat autoriteks.

Ühes unenäos oli ühe maja õuel silt, et seal on kuri koer. Teine silt oli pandud nii, et seda näeks hiljem. See ütles, et nad ei saa sellega (kurja koeraga) riskida ja kasutavad tõhusamaid vahendeid. Tundus, et tõhusamad vahendid on need, et igal uksel on mitu lukku.

Viimases unenäos räägiti, et Hispaanias tantsitakse tantse, mida õpetatakse, aga neid on võimalik tantsida ka ilma õppimata. Üks tüdruk ütles selle peale, et ta on Hispaanias tantsinud ja kus. Talt küsiti, milline seal õhkkond oli. Ta vastas, et kõik tantsisid ja paljud lobisesid vahet pidamata. Nüüd nägin seda kohta ennast. Seal oli selline traditsioon, et kõigepealt oli laval üks tantsija, rahvas istus saalis toolidel. Seejärel tuli lavale tantsijaid juurde. Lõpuks tantsisid toolide vahel kõik saalis olijad. Mõtlesin, et mittehispaanlased, kes täpselt kombeid ei tunne, võivad ühel päeval hakata ka kohe algul toolide vahel tantsima.

(Kirjutades väsimustunne vähenes.)

Riigipühad

Jaanilaupäevaks sõitsin üksi Peedule. Vennad kogunesid koos hulga inimestega Meelvale, aga ma ei läinud kaasa, sest tahtsin rohkem ruumi ja vaikust. Vahepeal käisin ainult teises suvilas vanaemaga kahekesi jaanituld tegemas.

Lugesin eile maal läbi kaks raamatut. Esimene oli 1976 “Loomingu Raamatukogus” ilmunud “Bandiitide tohter”, mille pealkiri meenutas mulle, et minu Kinomaal oli minu lemmikfilm “Bandiitide loss”. Raamatus elasid bandiidid küll kehvemates tingimustes. Sama raamatu esimene lugu “Öine külaline” sobis hästi kokku üksi maal olemisega, sest ka selle peategelane elas üksi looduse keskel. Tema igatses väga inimestega rääkida, mina ei igatsenud. Mõtlesin hoopis, et Uku Masingul oli õigus, et taimed on paremad kui inimesed. Laiendasin selle kõige loomse kriitikaks, sest tuli karta kurje koeri ja puuke. Aga kui koerad kaugel haukusid, siis oli ilus kuulata.

Teise raamatuna lugesin üle “Lõhkiläinud Kolumatsi”. Sealt nägin, et hüppenööriga hüppajate loetavast salmist read “kartis hiiri, kartis rotte/ kartis nurgas jahukotte” on mõne tähe muutmisega Hindreylt võetud, kui ei ole veel vanemad. (Pooleteistkümnest hambast Hindrey pikemas loos midagi siiski ei ole.) Järelsõnas väideti, et ka nimi Seene-Mikk on Hindrey pandud. Ega ma niigi ei uskunud sõnaraamatu seletust, et seenemikk on lastekeelne sõna, mis tähendab seent. Mõni laps võib muidugi edasiarendusena ka nii rääkida. Minu luuletuses tähendab Seene-Mikk igatahes isikut, kes korjab palju seeni, kui ka see algtähendusest mööda peaks minema, aga nii on mujalt selgeks saanud.

Täna hakkasin lugema aeglasemalt, mistõttu enam raamatuid läbi ei ssanud. Täna õhtuks linna tulles oli esialgu raske harjuda, et teises toas inimesed omavahel räägivad.

Tallinn

Eile nägin unes, et maletrennis oli hakanud käima umbes 10-aastane poiss, kes oli tapnud inimese. Võis karta, et ta tapab kunagi veel kellegi. Ta mängis omavanustest kõige tugevamini. Mõtlesin, et ta jääb ka vanemaks saades neist kõige tugevamaks, sest teiste jaoks ei ole mäng ise kõige tõsisem probleem, kui nad peavad temaga koos treenima. Sven ütles, et homme on Tallinnas turniir. Rõõmustasin, sest tahtsin hakata mängima rohkem kui kunagi varem ka väljaspool Tartut toimuvatel turniiridel. Sven ütles telefoni, et mina tulen ka. Talle vastati torust, et ma pean teise bussiga minema kui ülejäänud. Sven hüüdis: “Ei!” ja pani toru ära. Kui see turniir läbi oli, arvutas Harujõe välja uued reitingud. Selle turniiri tulemusena tõusis minu reiting jälle kõrgemale kui kunagi varem. Kui kunagi oli mu reiting olnud Tartu üks madalamaid, nagu ka Svenil, siis nüüd olime linna kõrgemate hulgas. Mõtlesin, et järgmiseks turniiriks pean kõvasti treenima, et reiting tagasi ei langeks. Kui olime Tallinnast ära sõitnud, istusime ikka veel Tallinnas kohvikus. Uksest tuli sisse ennenägematu välimusega inimesi.

Täna oli pimedamas ruumis kaks lühikest unenägu, millest kumbki ei vääri jäädvustamist. See on esimene selline öö selle lehekülje tegemise ajal. (Kõige esimesel päeval ma lihtsalt veel ei mõelnud et siia unenägusid kirjutada või ei tahtnud üle kolme artikli ühel päeval üles riputada.)

Sõjaohver

"Loomingu Raamatukogusse" vene keelest tõlgitud "Janu" näol on tegemist raamatuga, mille peategelane on käinud Tšetšeenia sõjas. Seega on järelsõna ette lugemata huvitav eriti küsimus, kuidas suhtutakse selles tšetšeenidesse. Ja hoolimata sellest, et originaal on ilmunud aastal 2002, sellest tšetšeenide mahategemist ja sõja õigustamist ei leia. Võib näha isegi kaastunnet, kui räägitakse, et "meie omad" peksid eeluurimisvanglas ühe tšetšeeni surnuks. Venemaa valitsust ka maha ei tehta, mis ehk ei olnud juba võimalik. Sõja koledust, sõltumata sellest, kes selles süüdi on, näidatakse sellega, et peategelane on jäänud põlevasse tanki ja kannatada saanud. See teeb tegelikult raamatu ilusamaks kui eile kirjeldatud luulekogu, sest see teeb peategelase kangelaslikumaks, vaatamata sellele, kelle poolel ta sõdis. Või sellepärast sõditaksegi, et see tundub ilus? Ühtegi uut ohvrit ma oma kirjutisega igatahes tekitada ei sooviks.

Meeldiv on, kui raamatutes on juttu lastest ja täiskasvanute lapsepõlvemälestustest, ehk sellepärast, et laps ma olen olnud, aga täiskasvanu mitte (või on täiskasvanute vahel suuremad erinevused). Meeldiv on ka see, et raamatus on palju juttu joonistamisest. Kuigi kirjeldatavad joonistused on minu omadest erinevad, on tegevus ise tuttav. Vähem loominguliste lugejate jaoks võib see ehk ka probleem olla, et kirjanikud aina loomingulisi tegevusi kirjeldada tahavad.

Raamatust dialoogi lugeda on meeldivam kui kellegagi päriselt rääkida, sest siis ei kuule kurja hääletooni ega pea muret tundma, kas kuuleb küsimusi õieti. Enne seda raamatut lugesin "Vikerkaarest" luuletusi. Nii ajakirjas kui ka raamatus oli ropendamist, kuid proosatekstis oli see palju meeldivam, sest luuletuse olemusega läheb ropendamine selgesse vastuollu. Vahe on ka selles, et nendes luuletustes ropendasid autorid ise, proosaraamatus tema tegelased.

Selle raamatu võtsin kätte, kuna tahtsin üle tüki aja ühte proosaraamatut ühe päevaga läbi lugeda. Algselt mõtlesin seda teha maal, tegelikult tegin linnas.

Lenin ja teised

Esimeses tänases unenäos leidsin, et kui koolis tuli kirjutada tekste, milles iga sõna algab sama tähega, siis nüüd teen uuenduse, et kirjutan teksti, kus on kaks erinevat algustähte, nii et need üle ühe vahelduvad. Tekst oli luuletus. Enne ärkamist jõudsin märgata, et ühes sõnas on siiski viga. Ärgates ma enam seda luuletust ei mäletanud. Vahepeal oli veel pudi, siis teises unenäos mäletasin seda luuletust nii, et sõnade algustähed olid olnud s ja g. Nüüd kirjutasime köögiseinale sõnu. Mina valisin kirjutamiseks sellised pastellid, millele kirjutatud värvide nimed ei oleks traditsioonilised värvide nimed, et keegi ei saaks öelda, mis värvi sõnad on. Erineva algustähega sõnad kirjutasin erineva värviga. Kolm esimest olid ühe algustähega, kaks järgmist teisega, kaks järgmist kolmandaga, viimane neljandaga. Tõnu käis ja kirjutas seinale väga määriva markeriga, mis tegi mitut värvi. Unenäo lõpus luges Klaus ajalooraamatust: “Lenin on olnud alati meie riigi isa, Marx onu, Stalin ema.” – “Kes Engels on olnud?” küsisin. “Engels aserbaidžaanlane,” luges Klaus.

Hajameelsus, edasilükatud lugemine

1) Kirimale maailmameister Tõnu Õim on kirjeldanud, kuidas ta analüüsib pidevalt maleseise, mistõttu ta on korduvalt auto ette astunud ja auto juhtimisest ei saa juttugi olla. Täna hakkasin ise bussis (milledega ma iga kuu ei sõida, aga linna kaugematesse otsadesse vahel küll) maleseisu analüüsima ja sõitsin kavatsetud peatusest mööda. Kusjuures tahtsin maha minna kaubamaja ees, mis on eriti äratuntav koht. Eelmises peatuses olin märganud, kus asun. Möödasõitmist märkasin alles, kui oli veel üks peatusevahe möödunud ja uksed uuesti avanesid. Osalt võib see küll tingitud olla ka sellest, et aknad jäid seistes liiga madalale.

2) Järgmise luulekoguna lugesin läbi sellise, mida autori teemavaldkonna tõttu esialgu kavatsesin üldse mitte lugeda. Ilmumisajaks on märgitud 2004, seega suutsin kavatsusest mõnda aega ka kinni pidada. Nüüd aga mõtlesin, et kui kirjutasin siin, et suudan kõik luulekogud kasvõi üheaegselt läbi lugeda, siis pean väite tõepärasust selle raamatu peal proovima. Mis mulle hästi ei sobi, et luuletused keerlevad peamiselt kehavormide (kasvõi kellegi küüru mainides) ja erinevat liiki puudutuste (nt. kriimustamise) ümber. Teoreetiliselt pakub siiski huvi küsimus, kumb on vähem vaimne, kas selline tegevus või sellest kirjutamine. Ei saa öelda, et raamatus midagi vaimset ei oleks, kui autor oskab ikkagi tuua mitmeid võrdlusi, mille peale ise ei tuleks.

"Edasi" ajakirjanik

Unenäos sain teada, et Piret kandideerib Tartu linnavolikokku. Selgus, et ta tuleb paljude aastate järel uuesti Eestisse elama, sest tema isa oli talle öelnud, et välismaal elamise aeg peab läbi saama. Piret nägi kindlasti ühe pilguga, mida Tartus muuta tuleb. Valimisplakatil ütles ta, et ta vajas minu kampa. Mõtlesin, et seda kirjutab ta minu kirja põhjal, mis võis talle midagi pakkuda, aga valijatele mitte.

Läksin kooli, mis oli mul lõpetatud. Kooliõues hüüdis mulle ajaloo osakonna sekretär, et ma läheks töökohta loosima. Koolimajas sees nägin stendilt, et doktorantuuris on palju kohti, aga vähemalt esialgu vähe soovijaid, mis tähendas, et ma peaksin soovi korral doktorantuuri sisse saama. Otsustasin veelkord, et ma ikkagi ei taha doktorantuuris õppida. Direktori kabinetis anti mulle valida kolme paberi vahel, mida ma ei tohtinud eelnevalt lugeda ja millest iga pakkus ühte töökohta. Sellelt, mille ma valisin, sain algul aru, et seal pakutakse Viljand vangla valvuri kohta, mida ma ei tahtnud, et mitte Tartust lahkuda. Lähemal uurimisel selgus, et juttu oli hoopis võimalusest kirjutada uurimistöö hilisemast "Edasi" ajakirjanikust Vahur Kalmrest Viljandi vangla valvurina. Sellega olin nõus. Ütlesin telefoni, et kui selgub, et ta seal töötanud ei ole, siis saab vähemalt kirjutada, kuidas ta oleks seal töötanud. Kui kõne läbi sai, hakkas mulle tunduma, et see kolmest pakkumisest võis olla nali ja kõne läks raadio otseeetrisse, mis oligi tegelik eesmärk. Kahtlustuseks andis alust, et teises otsas oli rääkinud vaheldumisi kaks erinevat häält, üks mehe ja üks naise. Kodus hakkasin siiski uurimistööd tegema. Alustasin raamatust, mis võis olla "Vapsidest Isamaaliiduni", aga see rääkis ka sõjajärgsest ajast. Sealt sain teada, et peale sõda oli V. Kalmre kuulunud hävituspataljoni. Uurimistöö algatamise eesmärk oligi paljastada tema tegevuse tegelik tähendus. Imestasin, et taipasin hakata materjali otsima sellest raamatust, siis tuli meelde, et mulle vist koolis soovitati seda. Isa tõi koju hunniku valguskoopiaid "Edasi" esikülgedest. Ütlesin, et viskame vannad ajalehed ära ja siis hakkame neid uuesti endale paljundama. Ma ei saanud aru, miks ta oli kopeerinud just esikülgi, kui V. Kalmre artiklid ilmusid teisel leheküljel. Üks teine lehekülg Kalmre artikliga siiski oli. Vaatasin tema juuresolevat fotot. Kui varem olin näinud tema fotodel pehmeid näojooni, siis nüüd tundusid need julmad. Artiklis ütles ta, et talude taastamine oleks natsism. Tol ajal kirjutasid kõik nii, aga tol ajal ma ei pannud ka tähele, et selles midagi halba oleks.

Tristan ja Ivo istusid kõrvuti minu taga füüsika klassi aknapoolse rea teises pingis. Tristan ei kannatanud, kui viimases pingis muusikat lasti, aga ise seal istudes oli ta sedasama teinud. Sel õppeaastal ei olnud ta viimases pingis istunud.

Sõitsin bussiga nr. 5 kooli poole. Meenutasin, et vanasti meeldis meile sõita ekspressbussiga nr. 30. Kahtlesin, kas sellega tegelikult kiiremini jõudis või hoopis aeglasemalt. Pille oli vanasti rääkinud, et Mart on kõigi bussijuhtidega sõber ja kui ütles 30 juhile, et see laseks Kastani tänava nurgal välja, siis laskiski. Tol ajal olin arvanud, et ainult Mart oli bussijuhtide sõber, nüüd hakkas mulle tunduma, et juht oleks täitnud ka kõigi teiste laste soove, kui need ainult oleksid neid avaldanud. Nüüd kõndisin koju Kaunase puiesteele (kust tegelikult kolisin ära aastal 1986, kui olin 9-aastane). Oudekki elas ka veel kõrvalmajas, aga oli rohkem praeguses vanuses. Vaatasin, et nende pere elutoa aknas põleb kettakujuline lamp. Hääl või mõte ütles, et vaatasin üles ootamatult kiiresti. Pikemalt ma sinna ei vaadanud, sest keegi neist võis köögiaknal minu tulekuks valmis olla. Maas oli klaas, mille all olid basseinid, kus kasvasid taimed või loomad.

Jüri Talvet

Tema värske luulekogu pealkiri on "Unest, lumest". Seega kahest olulisest asjast. Kui palju unest on, ei saa täie kindlusega öelda. Lumest väga palju ei ole, aga natuke siiski. Palju on kohanimesid. Geograafia oligi üks mu lemmikainetest. Kuigi reisivintsutuste vältimiseks ma palju ringi ei sõida, tahan kõigi kohtade kohta midagi teada. Küllaltki palju on isikunimesid. Positiivseks võib lugeda, et need on isikud, kes on midagi korda saatnud, mitte nagu raadiost lastavates lauludes väidetavalt eksisteerivate välimusega muljet avaldanud isikute eesnimed.

Juuksur ja haigused

Ega ma üle 4 korra aastas juuksuris ei käi, aga täna kuulsin seal huvitavat. Aastate eest olin kuulnud, et peale aidsi tulekut lõpetasid juuksurid habemete ajamise, et mitte nakkust edasi kanda. Kui ma selle tänavu edasi rääkisin, öeldi mulle, et ma eksin, sest nad ajavad habemeid küll. Täna ütles üks juuksur, et kõik žiletid on otsas. Teine ütles, et peale seda kui ta tervisekaitse kursustel käis, ei võta ta enam ühtegi nuga kätte, sest ta kuulis seal veel hirmsamast haigusest kui aids (et mis haigus see oligi, see maksahaigus, hepatiit), mis olevat hirmsam selle poolest, et kui aidsi korral teab haigestumisest ette, siis hepatiidist saab aru alles siis, kui inimene on juba haige. Ta ütles, et tema ei pea nuga kätte võtma, sest tervisekaitse on neil selle kasutamise ära keelanud. Siis ajavad teised habet salaja? See juuksur ei võtnud mürisejat ka kätte, samal ajal kui teine seda tegi. Et müriseja võib ka mõne vistriku veriseks tõmmata? Käärid ei ole ka ohutud, kui neid ei desinfitseerita. Olen olnud juuksuri juures, kui lapsele kääridega kõrva lõigati ja verd purskama hakkas. Kui mõelda, siis võib ka kamm ohtlik olla. Kuulujutt räägib, et erinevalt süstlast ei kanna sääsk aidsi edasi, sest tema londil on verekogus liiga väike. aga malaariat ta igatahes kannab edasi, nii et kindel ma selles jutus ei ole. Peale aidsi nakatumist pidi veel nakatumise arsti juures tühistada saama, aga ma ei mäleta, kas 1 või 24 tunni jooksul. Tõenäolisem tundub 1.

Pudrumale, labürint

Selline unenägu oli, kus vaatasin pealt ühte pika male turniiri mängu. Teised mängud olid juba läbi. Viimastel mängijatel oli nuppude asemel laual tatrapuder. Selle üle ma natuke imestasin, sest mul endal polnud kunagi olnud. Rei ütles, et pudru teri ei tule kokku lugeda. Mina arvasin, et võiks ikkagi lugeda. Rei ütles, et sellise mängu juures võibki segi minna, kellele millised terad kuuluvad. Mõtlesin, et kumb võidab. Tugevam tundus olevat Kramnik, aga teine mängija oli ka kaval. Kolgil oli see eelis, et ta oli ise ühtlasi kohtunik. Rei oli muidu ka kohtunik, aga pudrumängu reegleid ta ei tundnud. Kolgi nool liikus laual edasi. Vastase nool jälitas tema noolt, aga ei saanud kätte, sest ei võinud astuda kogu liini pikkust korraga. Kolk läks pudrulippu. Varsti lõi ühe mängija lipp teise oma maha ja Kolk kuulutas ennast võitjaks. Keegi ei saanud kontrollida, kas otsus oli põhjendatud. Selgus, et vahel mängitakse ka teiste putrudega, näiteks mannapudruga. Pakkusin, et siis tuleb tõsta lusikaga putru ühelt väljalt teisele. Mulle tundus, et kuna ei ole selge, kui palju võib korraga tõsta, siis võidab julgem. Kolk näitas ühte välja, öeldes, et sellises mängus on see 14, aga et seda ei ole lauaservale kirjutatud. Mõtlesin, et kui maleklassis on ainult nupud, siis pole ka ohtu, et keegi mind pudruga mängima paneks. Enne kui kõik lahkusid, ütles Kuusk veel naljalause, et kõik lõhnab läbi.

Jürgen I. oli kirjutanud luuletuse, millest võis tunduda, et see on sellest, kuidas tema pere kogus auto ostmiseks raha. Ma polnud küll arvanud, et see on nii mõeldud, kuid olin teinud vastuseks pilkeluuletuse, mille peale Jürgen nähtavasti arvas, et sain ikkagi nii aru, sest nüüd oli ta kirjutanud neljarealistest salmidest koosneva luuletuse sellest, kuidas kirjanik ostab auto. Ütlesin talle, et luuletusel pole muidu viga, aga viimane salm tuleb ära muuta, sest seal on inetu väljend. Tundus, et Toomas tahtis hakata koos minu ja Jürgeniga kirjutama luuletusi, kus igaüks ütleb korraga ühe rea. Mõtlesin, et ma ei saa ju kõiki inimesi seda tegema panna, muidu tahavad kõik veel pärast valminud luuletused välja ka anda. Meiega ühes toas magas tüdruk, kelle nimi oli Anvelt. Jürgen küsis, mis kel ta tuli. Ütlesin, et minu kuulmise järgi pool kaks öösel. Jürgen naeris imestunult. Nüüd oli hommik ja jäin ise magama. Minu jalad tõusid läbi une õhku.

Minu ees oli enda joonistatud labürint. Sain teada, et internetis on programm, mis leiab teid läbi labürintide. Küsisin Klausilt, kas internetis lahendatakse palju labürinte. Klaus vastas jaatavalt. Selgus, et on tavaline, et labürindi keskele peidetakse mingi naine. Mina paigutasin oma labürintide keskele väärtuslikke dokumente või olid keskohad olulised lihtsalt sellepoolest, et seal asus saal. Hakkasin otsima teed labürindi keskkohta. Ma ei teadnud, millisest uksest sisenedes on võimalik sinna jõuda. Kui olin proovinud juba mitmeid erinevaid teid, aga polnud lahenduseni jõudnud, proovisin leida hoopis teed labürindi keskkohast labürindist välja. Seda ma ka kohe ei leidnud, aga varsti siiski, sest hargnemisi oli niipidi vähem. Tee ei olnud kuigi pikk. Selgus, et ma oleksin pidanud enne sisenema hoopis uksest, mille olemasolu ma ei olnudki märganud. Nüüd panin tähele, et tegelikult olin juba kunagi varem tähistanud tee uksest keskkohani rohelise joonega, aga polnud nüüd seda joont paberil enne lahenduse uut leidmist üldse näinud. Selgus, et selle labürindi saalis elab üks tuttav tüdruk.

Ristikhein

Tuule käes kiigub ristikhein.
Vaatepildis on rahu.
Eemalt läheneb inimsein,
mis mulle hinge ei mahu.

Inimmass rahu uuesti viib,
mis mulle ristikhein tõi.
Miks küll inimmurd muutuda siis
ristikheinteks ei või?

Arvustused

Ebameeldiv on arvustusest lugeda, mis arvustaja arvates raamatus halba on. Meeldivat võib halvustamises leida, kui arvustatakse seda, kes on ennast arvustanud. Huvitav ei ole lugeda ka, kui arvustaja põhisõnum on, et talle raamat meeldis. Eriti siis, kui ta ei suuda seda ka lugejale meeldima panna. Kahjuks tundus viiest täna loetud raamatuarvustusest vaid üks nimetatud puudustest vaba olevat, vaadates asja sisulisemalt. Originaalteosed on tavaliselt nende puudusteta, kuid tahaks saada ka ülevaateid raamatutest, mida lugeda ei jõua, ja täiendavat loetud raamatute kohta.

Hoov, film, toimetus

Olime kuskil Kaunase puiestee kandis ühes hoovis. Äkki vaatasin ehmatusega, et see vist ongi meie vana hoov, mis tähendanuks, et sealt on paplid maha võetud. Hakkasin hoovi uurima. Hoovi ühelt küljelt oli maja puudu, ühtlasi puudus selle otsalt kohvik või raamatupood, seal kasvas pihlakas, mida meie hoovis olla ei saanud, kuigi sai olla vaher, allesjäänud põhipuudeks olid vanade paplite asemel üsna peened kased - see siiski ei saanud olla meie hoov. Näitasin Pillele, kuidas ühte kortsus puud saab kokku pigistada. Sellest puust olin teinud tööõpetuse tunnis lusikat, mida õpetaja mul ei lubanud lõpetada, sest puu oli tema arvates liiga mäda. Krister küll võis aiateibast teha.

Teises unenäos paluti meil grupp kokku võtta, et saaks hakata filmima, kuidas me Euroopa Liidu vastast juttu räägime. Arvasin, et mu soeng ei ole praegu filmimiseks sobiv, aga teised ei pidanud seda oluliseks. Kui film valmis oli, läksime seda ära viima. Vene sõdurid viisid mõned meie hulgast koos filmiga majja, ja nad ei tulnudki enam tagasi. Ülejäänud hakkasid ära minema. Kõndisime mööda katuseid. Teel kohtusime poistega, kes alles tulid meile järgi. Üks neist oli jäänud asendisse, kus üks tema jalg oli ühe ja teine jalg teise maja katusel. Ta proovis edutult hüpata üleni kord ühe, kord teise maja katusele. Lõpuks kukkuski ta alla tänavale. Kuigi tema surm oli kurb, oli ülevalt ilus vaade.

Kolmandas unenäos läksin koos isaga ajakirja toimetusse. Toimetaja ütles, et teine toimetaja kirjutab parajasti raamatule eessõna. Küsisin, kas ta on selles kindel, sest sellele raamatule kirjutan eessõna mina. Toimetaja ütles teise toimetaja kohta, et võibolla tegeleb ta siis ka mitme raamatuga korraga, neil teistel on mitu rauda korraga tules, nad on kavalad.

Võimete raiskamine

On öeldud, et kriitik ei pea teosele hinnangu andmiseks seda üleni läbi lugema, sest andekas inimene ei jätvat raamatusse ühtegi nõrka lehekülge. See paistab kehtivat ainult selle kohta, et kuskil võib see nõrk lehekülg vastu tulla, mis lootused purustab. Täna hakkasin lugema ühte juttu, mille esimesed leheküljed olid väga ilusad. Mõtlesin, et loen selle lõpuni. Aga edasi tuli lehekülgede viisi rõvedusi. Võibolla tundusid autorile endale need kirjeldused ka ilusad. Või oli ta jäänud uskuma kellegi väidet, et lugejatele peaksid sellised asjad meeldima. Mulle küll ei meeldi. Ettevaatuse mõttes peaks kõik teosed ise kirjutama. Ja siis need ära unustama, et kunagi tulevikus lugedes midagi üllatavat ka oleks.

Läks kakluseks

Unenäos liitusin ühe ansambliga, millel oli peale seda kolm liiget. Kui esinemine pihta hakkas, otsustasin, et kuna ei ole musikaalne, siis igaks juhuks ei laula, vaid mängin ainult pilli. See oli üks keelpill. Peale esinemist rääkisid ühed tüdrukud, kui igavaid jutte ma alati räägin. Üks klassivend lõhkus kaks minu automaatpliiatsit ära. Nõudsin, et ta peab järgmisel päeval vähemalt ühe terve asemele tooma. Kooli sööklas tekkisid mul ägedad poliitilised vaidlused. Üks ansambli liige rääkis, kui halvasti ma olin pilli mänginud. Kui sööklast väljusin, hakati mind süüdistama, et olin käinud söömas vale vahetunni ajal. Õigustasin ennast sellega, et tunniplaani oli muudetud, mistõttu mul läks segi, mitu tundi oli olnud. Mind oli suunatud teise keelerühma. Selle õpetaja rääkis kogu tunni, et minu head kavatsused lõppevad halvasti, sest teen midagi valesti. Kui tund läbi sai, läksin ja lõin eelmist õpetajat selle eest, et ta mind enda rühmast ära saatis. Peale seda püüdsin kooli tiivatrepist käsipuu najal alla kihutades põgeneda. Direktor viskas mind õpetaja löömise eest koolist välja. Hetkeks ta küll kõhkles, sest olen avaldanud kaks raamatut. Peale väljaviskamist otsustasin taktikat muuta, jätkates küll endistviisi vana kooli ja nüüd ka uue kooli eest hoolitsemist, kuid tehes seda edaspidi rahumeelselt.

Teises unenäos olin maamajas, kus oli katuse küljest nii alumise korruse põrandale kui ka pööningule kahtlaselt palju puru sadanud. Pööningul oli häid peidukohti. Alumisel korrusel olid kõik seinad redeleid täis, mida mööda oli hea ronida, kuid võis karta, et mõni redelipulk läheb lahti.

Aktused

Õigusteaduskonna lõpetajaid tundus olevat õnnitlemas märksa vähem inimesi kui on meeles Filosoofiateaduskonna erinevate aastate lõpetajate puhul. Päeva rikkus veidi see, et söögikohta minnes ei teadnud ma jälle, mis menüüs pakutust võiks süia kõlvata. Eelmisel korral olin tellinud praadi, aga saanud kartuliputru, mida ma ei julgenud korrata. Seekord tellisin spagette, aga sain suppi, millest enamuse jätsin järgi. Teise roana tellitud jäätist ei toodudki kohale. Pärast oleks võinud veel Usuteaduskonda õnnitlema minna, mida samuti kaalusime, aga siiski ei läinud.

Gaasikamber

Visuaalselt kõige ilusamas ja kõige detailsemas tänases unenäos olime suurema grupi inimestega liivakarjääris ja korjasime kive. Kõik kivid olid väga ilusad. Rohelise partei asutamise ettevalmistamiseks taheti tutvuda loodusega, nii oligi tuldud kivide juurde. Mõned kivid tundusid olevat üle maalitud. Mõtlesin, et kuidas saadi karjäär lahti kaevata, kui pinnas on nii kivine, kivid pidid ju kopale ette jääma. Ma polnud vahepeal sellest ajast saadik kividega tegelenud, kui meil Kaunase puiesteel kiviring tegutses.

Teises unenäos hakkas Hitlerile üks naine meeldima. Ta tahtis selle hukkamisest päästa. Kui nad olid kahekesi gaasikambris, tahtis Hitler ronida mööda gaasitoru kraanini ja selle kinni keerata. Üks parteitegelane vaatas korraks gaasikambri uksest sisse, selleks ajaks peitis Hitler ennast ukse taha.

Kolmandas unenäos suusatasid või jooksid kaks vene poissi meie maja taga pimedas võidu. Nad jõudsid üle finišijoone umbes korraga, hakkates kohe kaklema. Küsisin neilt: "Kas teil ei õnnestunud võitjat selgitada?" Tahtsin nad tuppa viia, milleks küsisin neilt ka nende korteri numbrit. Nad ütlesid meie korteri numbri. Järgmiseks ütlesid nad kõrvalkorteri numbri, millest ka teadsin, et nad seal ka ei ela, sest seal elab hoopis Jan. Nad tahtsid, et ma autosse istuksin. Tegin seda, aga mõtlesin, et juhtima ma küll ei hakka. Edasi käisid nad mulle peale, et ma ka juhtima hakkaks. Asusingi seda siiski tegema, kuigi mul juhilube ei ole. Sõitsin igaks juhuks hästi aeglaselt. Mäletasin, et olin kunagi suurte raskustega autot juhtinud, aga nüüd oskasin seda palju paremini teha ja teadsin täpselt, kui palju kuskil rooli pöörata tuleb. Mõtlesin, et võiksin siiski minna autokooli, sest ma ei peagi seal lube kätte saama, vaid õpiksin lihtsalt natuke sõitmist juurde. Edasi mõtlesin, et siis teeksin arvatavasti avarii, sest kui praegu on tühjadel tänavatel kerge sõita, siis õppesõitu tuleks teha tänaval, kus tuleb tihedalt teisi autosid vastu. Sõitsime kesklinna poolt Vabaduse puiesteele, kus paremat kätt nägime politseiautot. Roolis oli üks väiksematest poistest. Keerasime kohe vasakule, et politseist eemalduda, sest ta võis läbi akna näha, et roolis on liiga noor inimene. Pealegi võis auto liikumiskiirus kahtlaselt aeglane tunduda. Sõitsime üle Kroonuaia silla, kartes, et meid hakatakse jälitama. Ühel Ülejõe tänaval tulime autost välja. Sinna oli kõndinud ka Henn. Nüüd oleks saanud tema näidata politseile oma autojuhiluba. Kui politsei oleks küsinud, et kas tema oli ikka roolis, oleks saanud ehk edukalt valetada, et oli küll. Seal oli ka Klaus, kes ütles, et Steinfeldt on hakanud peale sisepoliitika tegelema ka välispoliitikaga. Tema programmis olevat Eesti-Jaapani ning Eesti ja veel ühe riigi suhete parandamine.

Kirjutasin internetti, et täna on vist Osama bin Ladeni sünnipäev. Mulle oli see meelde jäänud aasta tagasi. Olin uhke, et mulle sünnipäevad meelde jäävad. Oudekki oli oma isa soovitusel kirjutanud kuskile ingliskeelse lause, millest ma polnud varem aru saanud, aga nüüd sain aru, et see tähendab, et kunagi ei ole aega. Mõtlesin, et kas ma olen siis tema aega raisanud. Edasi leidsin, et lause võib ka tähendada, et nendel ametnikel, kelle juures ta käib, ei ole tema jaoks aega. Üks lukk keeramisel ei avanenud. Keegi arvas, et viga võib olla võtmes. Isale tuli meelde, et see võti on ühtlasi ka Veeberi väikse poja jalgratta võti. Kuna ta selle lukku keeras, siis ei saanud viga võtmes endas olla.

Lõputu ahnus

Olen väga ahne inimene. Nägin laual kahte uut luulekogu ja püüdsin neid jälle ühe hetkega neelata. Kahe raamatuga ei saanud lugemisisu otsa. Tipp oli see, kui lugesin mõne tunniga läbi Gustav Suitsu kõik elu jooksul kirjutatud luuletused. Luuletuse mõttest ei pruugi nii küll midagi aru saada, aga positiivsed emotsioonid saab kätte, sest teadvusesse jõuavad rütm ja ilusad märksõnad. Võrrelda võib sellist lugemist lihavõttemunade söömisega, kus jääb meelde, et oli ilusaks värvitud, aga muna ennast enam ei ole. Õnneks on võimalus üle lugeda. Ja teinekord lähen teise äärmusesse, lugedes iga teksti nii mitu korda, et see täielikult omandada. Lihtsalt ahnus teisel kujul. Aasta luuleülevaate jaoks vajaliku raamatute hulga jõuaksin kindlasti läbi lugeda. Iseasi, kas minu ülevaadet lugeda tahetaks.

Päikesesüsteem

Kõige huvitavamas tänases unenäos vaadati skeemilt, mis suunas võib areng minna. Ütlesin, et mingis suunas ta peab minema, ja tõmbasin trajektoore. Rääkisin, et skeemilt ei ole veel näha, kui kaugel võimalused üksteisest tegelikult on, sest kui nad on skeemilt ühel tasandil kõrvuti, võivad nad tegelikult üksteisest veel eriti kaugel olla. Inimkond elas Päiksel, aga tutvus ka ühel Päikesesüsteemi planeedil elava tsivilisatsiooniga. Peale tutvumist jäädi ootama, mis nad enda kohta edasi räägivad. Mina leidsin varsti, et ei ole vaja oodata, vaid võib ise seda planeeti uurima hakata. Seda hakatigi tegema, minnes sellele planeedile. Mõtlesin seal, kuidas asjad võiksid olla, ja nii nad peale seda olidki. Seal oli poodi jäetud pettuseks iga kauba juurde eestikeelne silt, et see kaup on tasuta. Pealtnäha paistsid müügil olevat väga maitsvad toidud, aga maitstes olid need kõlbmatud. Õunad olid seest täis vastikut mäda, ja kui inimesed viimase asjana otsustasid proovida veel kõige lihtsama asjana suhkrut, siis oli suhkrutoosis hoopis sool. Peale toitude proovimist viisid planeedi elanikud inimesed Kuule, et nad seal elusalt vardasse ajada.

Nüpeldaja

Nüpeldan neegrit, kuid mulle ei loe,
et on just neeger see nurjatu roe.
Värvide vastu mu süda on soe,
rassistide vastu saaks minustki toe.

Nüpeldan neegrit, kui varas on ta.
Teisi neegreid kiidan ma ka.
Õiguste kaitsjad must aru ei saa,
neist juba kubiseb meiegi maa.

Õppimine

Eilsele unenäole tuli kasuks vast see, et üleeile lugesin, mõtlesin ja kirjutasin. Tänastele tuli kahjuks nähtavasti see, et eile otsisin sõnaraamatust sõnu ja õppisin neid pähe. Nägin unes, kuidas vaatasin esimese klassi õpilaspäevikut. Esimese päeva esimene rida oli tühi, teisele reale oli kirjutatud midagi, mis õpetaja arvates oli klassi number 102, minu arvates võis ka kellaaeg olla. Esimese nädala peale oli mitu korda kirjutatud Hennu nime. Ei olnud selge, kas see on kirjutatud sel ajal või aastaid hiljem, sest käekiri oli parem kui muude sõnade puhul. Kuna HENN oli kirjutatud neljapäevale kahte värvi ruutude kombineerimisega, siis võis arvata, et õpetaja oli mind aidanud. Igatahes meeldis mulle varem rääkida, kuidas õpetaja ükskord minu kätt hoides ise kirjutas ja pärast pani viie. Aga kui nime kirjutas õpetaja, siis jäi arusaamatuks, miks olid N-id tagurpidi. Kolmapäeva peale oli õpetaja hakanud tegema veel hästi keerulist ilukirja, mis koosnes mitut värvi niiditaolistest joontest, mis olid kokku põimitud. Õpetajale võis olla tookord väga ebameeldiv, et ma polnud enne kooli minekut korralikult kirjutama õppinud ja ta pidi mind järele aitama. sõitsin nüüd koos kahe kõige väiksema vennaga bussis. Toomas ütles nuttes, et me oleme vist õigest peatusest mööda sõitnud. See võis olla nii, aga rahustasin teda, et me väljume kesklinnas. Teine peatus võis olla veel lähemal, aga see ei olnud oluline, kui buss lõpuks ka kesklinna välja jõudis. Kaks tüdrukut ähvardasid minu vendasid noaga. Püüdsin vendi kaitsta, aga see ei olnud kõige kergem, sest tüdrukute nuga oli pikem. (Nüüd kirjutades ei tulnudki tekst kõige lühem, aga ärgates oli paha tunne, et vähe on meeles. Ja eile olid sisuks ikkagi suurejoonelisemad asjad kui bussisõit. Ehk on siiski ka vaheldus hea.)

Sajanditesse

Oleks vaja elada korraga erinevatel sajanditel ja erinevatel maadel, nii et kogemused kesksesse teadvusesse kokku jookseksid. Ei hakkaks ühe ajastu teadmisi teise üle kandma, et mitte neid aegu hävitada. Kui korraga mitut elu elada pole võimalik, eelistan elada praegu ja siin, mitte hakata ringi kolima ega ennast tuleviku jaoks külmutada laskma.

Maailm Tartus

Unenäos vaatasin Eesti kaarti. Eesti edelapiiril oli jõgi, mille kõrvale oli minu soovil kaevatud kanal. Jõge ennast ei olnud kanaliks muudetud, sest seda ei tahetud rikkuda. Läänemaa oli üleni kaetud ristuvate kuivenduskraavidega. Kunagi olin neid kaardile vaadates tänavateks pidanud. Eesti ajaloo väljaandmiseks taheti sinna panna eelmise iseseisvuse aegseid Vabadussõja kaarte. Mina ja isa leidsime, et need ei näita enam tänapäevast olukorda. Kaartidel oli näidatud palju samakõrgusjooni, mis olid nüüdseks muutunud. Mina leidsin, et Vabadussõja peatükkide juures võib neid kaarte kasutada, aga mitte uuema aja puhul. Ütlesin, et kui tol ajal saadi Eesti kaardistada, siis peab seda ka praegu saama, sest vastavad inimesed peavad ka nüüd olemas olema. (Ma ei olnud kindel, kas need inimesed on geograafid.) Isa ütles, et ega ma ei tea, millega nad Tallinnas tegelevad. Kunagi olin tahtnud Eesti-aegsete maakondade taastamist. Nüüd mõtlesin, et neid oli sellepärast raske taastada, et siis oleks pidanud taastama ka tolleaeggsed vallad, milleks oleks tulnud määrata valdade piirid. Tartu Raekoja plats oli Moskvas, seal oli rahvakogunemine, kus seisti lippudega. Kartes, et Eesti lipu rebiksid venelased puruks, otsustasime sinna minna Venemaa lipuga. Selle asemel tundus aga käes olevat Leedu lipp. Proovisin seda mõttega Venemaa omaks teha. Tartu linnapea Ansip salgas oma maad. Võtsin tema seljas oleva mantli põuetaskust Eesti passi, et näidata, et tal on see olemas. Raekoja rõdul seisid Nõukogude Liidu juhid. Me ei teadnud, keda endi hulgast sinna rõdule trügima saata. Hakkasime kõik trepist sinna minema. Kuigi Nõukogude Liit ei olnud veel lagunenud, pani Oudekki Mihkli maja rõdu külge, mis asus Paides (koht oli sama, mis ärkvel olles Tartus kõrvalmajas) sildi, et Paide elanikud võivad hääletamise teel kohalikke seadusi vastu võtta. Kuigi juttu oli hääletamisest, tundus, et hääletamise korra kehtestas Oudekki ainuisikuliselt. Ta asutas sinna ka kohaliku ülikooli, kus õpetati küll ainult neid aineid, millega ta ise tegeles, nagu filmindus. Varem rääkisid Paide elanikud, et kohalik tark inimene on Sven Mikser. Tol ajal oli Oudekki veel noor ja teda ei tuntud. Aga nüüd nimetati juba teda targaks. Kui ma ära olin käinud ja tagasi tulin, nägin, et ta on millegipärast sildi rõdult maha võtnud.

Raha kiibistada

Et raha ei varastataks, tuleb kõigile rahatähtedele panna külge kiip, mille abil on võimalik nad üles leida. Ühtlasi tuleb võtta kõigilt inimestelt sõrmejäljed, et saaks pidevalt jälgida, kelle sõrmede vahel rahatäht parajasti on. Raha tuleb varustada ka mustade kastidega, et saaks kontrollida, millise jutu saatel see käest kätte antakse.

Piibel

Ühes unenäos võtsin ühe vana Piibli ja hakkasin seda kuskilt keskelt pastakaga ümber kirjutama. Igale leheküljele oli trükitud teksti kohta ka palju kommentaare. Kirjutasin ka kommentaarid ümber. Tegevus oli huvitav, kuigi ma ei teadnud täpselt, kuidas teksti suhtuda. Kui olin kaks lehekülge ümber kirjutanud, siis katkestasin. Ma ei teadnud, kas teine kord ümberkirjutamisega jätkata või mitte. Teises unenäos oli Euroopa Liidu populaarsus suurenenud ja inimesed ei tahtnud enam midagi Euroopa Liidu vastu teha. Kolmandas unenäos sain teada uusi ajaloomagistri ja ka lihtsalt ajaloolase haridust nõudvaid töökohti. Mulle tuli vastu umbes neli tuttavat, kes olid üksteise kõrval pikkuse järjekorras. Neil kõigil oli ajaloolase haridus, kuigi päriselt ei ole.

Tartu Suvi

25 minutilise mõtlemisajaga kiirmaleturniiri alustasin halvasti – sain esimesel päeval vaid kaks viiki ja kolm kaotust. Lootsin, et täna võidan kõik neli mängu, kuid esimeses tänases mängus oli vastaseks suurmeister ja kaotasin ka selle. Kolm viimast mängu siiski võitsin. Kogusin 4 punkti 9 võimalikust, mida on 0,5 vähem kui eelmisel aastal samal turniiril. 4 punktiga lõpetajad tulid 70 osavõtja hulgas kohtadele 41.-51., mina olin hilise spurdi tõttu 51. Õnnestus edestada vähemalt kahte, kellele olin kaotanud. Homme jätkatakse välkturniiriga, kuhu ma ei lähe, sest mõtlemisaja vähenemisega väheneb tavaliselt ka minu võiduprotsent ja ilma mõtlemiseta nuppe tõsta on vähem huvitav.

Kõige erilisem mängulõpp, mida nägin, oli selline, kus kummalgi mängijal oli lauale jäänud vaid kuningas ja vanker. Ühel oli aega 10 minutit, teisel minut või vähem. Ta kutsus kohtuniku, et see mängu viigiliseks loeks, kuid seda ei juhtunud. Mängiti edasi, kuni vähema mõtlemisajaga mängija enne aja kukkumist vankrist ilma jäi.

Kummaline on, et minu pika male reiting on langenud – viimasel turniiril sain pikkades mängudes kolm võitu ja viigistasin kahe vastasega, kellel reitingutabelis reitingut ei olnud, mistõttu nendega mäng ei oleks tohtinud arvesse minna. Neil võisid siis olla kuskil varjatud madalad reitingud ja eksikombel võidi arvesse võtta ka kaks kiire mõtlemisajaga avavooru, kus sain ainsad kaotused.

Mängudevaheline uni

Turniiride ajal saavad unenäod kergesti kannatada. Täna olid kaks tükki nii igavad, et neid ei tasu üldse kirja panna. Kolmandas vaatasin võrgust mingit inglis- või saksakeelset ajalehte, kus tutvustati Iraagi presidendikandidaate. Minu arvates polnud vaja neid kogu aeg nii väga tutvustada, aga avaldasin ühele neist toetust. See oli vähem soositud kandidaat, mistõttu minu teo peale tuli kommentaar, kui hirmsa asjaga ma olen hakkama saanud. Tahtsin siseneda leheküljele, aga ei teadnud, kuidas seda teha. Kui mul probleem korraks meelest läks, sain teisele asjale mõtlemise ajal kuidagi sisse. Rääkisin kellelegi, et minu vend ise on satiirik ja mina olen ka. Lugesin ühte oma vana naljateksti. Nüüd tundus mulle, et olen kirjutanud natuke seosetult. Olin läinud arvuti juurest teise ruumi. Sinna ilmus ujumisriiete väel naine. Arvasin, et ta võib olla tulnud välja internetist. Sain sellele kinnitust, kui ta ütles, et on minu fotosid näinud. Mulle tundus nimelt, et võisin sellele lehele oma fotosid saata, kuigi nad ei ilmunud nähtavale. Arvutiga toa uksest tuli välja veel mitu ujumisriietega naist.

Fotod

Eile õhtul vaatasime Trummali portreefotode näitust. Kinnitust sai taas, et mustvalged fotod on värvilistest paremad. Pildistaja oli sellest nähtavasti ka ise aru saanud, ja enamus pilte olidki mustvalged. Mõned pildid olid ilmselt selleks värvilised, et jääks peale värvilisi maale, aga need pakkusid vähem. Värviline foto võib olla parem siis, kui tegemist on loodusfotoga, kui mõelda mõnedele postkaartidele või Kanada looduskalendritele.

Fuajee

Nägin unes, kuidas läksin koolis vaatama klassi 102, aga see ei olnud enam klassiruum, vaid muul otstarbel ümber ehitatud. Hüüdsin: "Mida te olete mu klassiga teinud!" Mõtlesin, et ei tea, kas ma nüüd enam näen seda klassiruumina unes. Otsisin wc-ruumi, aga ei leidnud. Selle asemel oli fuajeesse pandud kõigi silmade alla mõned wc-potid. Ma ei saanud aru, kas need on ainult väiksematele lastele või kõigile kasutamiseks mõeldud.

Sulgesin ukse

Täna sai magistriõpe lõplikult läbi, sest võtsin aktust ära ootamata välja üleeile valminud diplomi. Ei pidanud esitama kolmest kohast tõendeid, et minu käes midagi ei ole, nagu pidi esitama bakalaureuseõppest välja saamiseks. Samuti ei pidanud seekord tagastama õpinguraamatut, mille nad bakalaureuseõppe järel tahtsid endale jätta ja mille sain tagasi ainult tänu magistrantuuri astumisele.

Lugesin hinnetelehelt kokku, et kogu magistriõppe aja jooksul oli vastamisi sama vähe kui eelmises õppeastmes üheainsa sessiooni vältel. Küllap arvatakse, et nii vanadel inimestel on juba õppimisvõime langenud, mistõttu ei hakata neid enam eksamitega koormama. Tegelikult sisaldab magistritöö sama vähe teksti kui peab teadma esimese kursuse kaheainepunktisel eksamil.

Katkendlik uni

Täna oli kogu öö ärkamistega kaetud, aga kui tavaliselt järgneb ärkamine unenäole, siis täna oli ainult üks unenägu. Selles mõtlesin, et olen mõelnud Oudekkiga täpselt samadele probleemidele, aga kui ta peaks olema tulnud vastupidistele järeldustele, pean ta ümber kasvatama. Mõtlesin, et ta on kindlasti kirjutanud, et migratsioonipiiranguid õigustatakse riigi suveräänsusega, aga et võimalik on kahtluse alla seada suveräänsuse õigustatavust. Oudekkile tundub kindlasti ükskõik mille keelamine liiga vägivaldne. Mõtlesin, et head ei ole mitte ainult sisserändepiirangud, vaid ka piirangud reisimisele, kuid samas leidsin, et kui on muudetud tasuliseks Soome viisa ostmine, siis on see mulle isiklikult halb. Mõtlesin välja neljarealise luuletuse tasuliste viisade kohta. Edasi mõtlesin, et see on jama luuletus, sest tegelikult saab viisasid endiselt tasuta. Seejärel nägin poe seinal olevatest piltidest ühel siiski muuhulgas seda, et viisad on tasuliseks muudetud. Sellepärast siis näitaski loendur, et tervelt kaheksa inimest olid otsinud Soome saatkonda. Leti taga müüdi neid viisasid siinsamas. Viisa maksis 200 krooni ja "Georg Otsa" pilet 20 krooni. Mul oli kaasas 500 kroonine. Ema ja isa ei teadnud, et viisad on tasuliseks muutunud, ja olid võtnud kaasa vähe raha. Kahe peale said nad need siiski ostetud. Müüja küsis emalt, et kas tal on veel 11 krooni, millele ema vastas eitavalt. Hakkasime kolmekesi laeva peale kõndima. Mõtlesin, et kroonid jõuab markadeks vahetada veel ka Soommes, kuigi seal on kindlati halvem kurss, sest soomlastele on kroon vähem tähtis. Sadamas oli mitu laeva korraga ees ja ei olnud kindel, milline neist on "Georg Ots". Ühele oli küll kirjutatud George ja sellega koos üks inglise perekonnanimi, aga polnud kindel, kas see on õige laev. Kõige õigem võimalus seda kindlaks teha tundus näidata uksel piletit ja vaadata, kas sellega lastakse peale. Paljud inimesed juba jooksid, sest laeva väljumiseni oli jäänud nii vähe aega. Seletauseks leidsin, et teistest linnadest tulles on raske bussi ja laeva aega kokku sobitada. Meid lasti laeva passi ette näitamata. Kui olin kontrollist möödunud ütlesin aga, et olen passi ära kaotanud. Selle peale ütles ta, et nüüd ei jõua seda enam korda ajada, tahtes mind uuesti laevalt kõrvaldada. Samal hetkel läks kottpimedaks, mis tähendas, et laev alustab sõitu. Isa jäi laeva, ema tundus jäävat maha, sest ta oli minuga kaasa astunud, endast ma ei saanud aru, kas olen laevas või väljas.

Kiivi jt. ridu

Kiivi tegi mängus viigi.
Kiivi sõitis Kiievi.
Linnas polnud niite niigi,
nii et hiilin kiigeni.

*
1: Kas sa oled traktorist?
2: Kõik see sõltub faktorist.

3: Kas sa sõltud faktorist?
4: Ei, ma olen traktorist!

*
Lõppenud on tants ja trall,
sest tantsija on ratta all. (Rongi ratta.)

*
Letti toodi petti.
Ega lett ei vetti?

*
Aafrikas on ahvid haiged,
suitsu pahvivad nad vaid veel.

*
Teeksin natuke haltuurat,
aga siis võib tulla kurat.

*
Täna ladusime puid,
nüüd saab ahju kütta kuid.

*
Kui saad enda kätte oksa,
muudkui vastu päid siis koksa.

*
Sõrme otsa kasvas sirmik.
Sõrmust sisaldas mu sõrnik.

Hitleri lõpp

Peamised tänased unenäod:

Kõigepealt kraapisin pildile ilusaid jooni küünega. Edasi joonistasin hariliku automaatpliiatsiga. Kui paberi üks külg oli täis saanud, hakkasin joonistama teisele. Kõige huvitavam oli joonistada juukseid. Paber oli suur. Katsin selle pinna üleni ära, erinevate heleduse ja tumeduse astmetega. Pilt tuli väga huvitav, aga natuke hirmuäratav. Viimasena joonistatud külgvaates figuuril oli juba üks silm nina juures, aga jooniistasin kõrva juurde veel teise mahedate joontega silmamuna. Selle peale kirjutasin "SILM" ja panin juurde noole, mis näitas esimese silma suunas.

Vaatasin sõjakaarti. Kui Esimene maailmasõda kasvas üle Vene kodusõjaks, nimetati rinded ümber. Türklaste Venemaa-vastasest vaheilmakaare järgi nimetatud rindest sai valgekaartlaste lõunarinne. Denikin jõudis välja peaaegu Moskva alla, teine lõunarinde juht vaheaja järel samuti. Ka põhjast jõuti peaaegu Moskvani. Arvasin, et kui Moskva olekski vallutatud, ei oleks see tähendanud veel, et valgekaartlaste võim oleks püsima jäänud, sest siis oleksid ilmnenud nende omavahelised vastuolud. Hitler istus oma kaaslastega nurgalauas ja sõja lõpp lähenes. Kohe pidi saabuma Hitleri võimu lõpp. Hitler suhtus sellesse rahulikult ja väärikalt. Stalin tegi sisuliselt ettekirjutusi, mida Hitler peab oma ajalehes avaldama. Hitler ütles, et Stalin on seda varemgi teinud. Taldrikule olid jäänud veel viimased raasukesed. Ühe viimase asjana lõi Hitler taldriku puruks. Mõtlesin, et kui see olukord kordub, oleks õigem taldrik aknasse visata. Räägiti, et inimesed peavad seda loomulikuks, et Hitler lõi just lõpus taldriku puruks ja mida ta siis rääkis. Mõtlesin, et kas nüüd öeldakse, et see tegelikult ei olnudki veel päris lõpp. Öeldi hoopis, et Hitler jäi lõpus vaimuhaigeks ja et ei ole üldse teada, miks see juhtus.

Lugesin kuskilt, et EP on sündinud aastal 1933. Tahtsin talle selle peale kirjutada, et mina arvasin, et ta on Älis, kes sündis aastal 1973, olles minust sellega neli aastat noorem, sest mina sündisin aastal 1977. Älisit nägin paaril korral Kaunase puiestee hoovis koos ühe teise väikse, aga natuke suurema tüdrukuga ringi kõndimas. Älis oskas loomade keelt.

Olin joonistanud Klausi kaardil saartele ringid ümber. Klaus ei olnud rahul ja rääkis, et vanasti liigutas paate randa ja sellest eemale tõus ja mõõn. Mina arvasin, et ka vanasti osati siiski sõuda, sest selle leiutamine ei ole kuigi raske, võttes arvesse ujumisliigutusi.

Minu magistritöö kaitsmine oli ära olnud. Töö loeti kontrollimiseks veel rektoraadis läbi, ja mina ootasin samal ajal selle ukse taga Lossi tänava neljandal korrusel. Sain teada, et A, B ja C on tegelikult kolm kõige madalamat hinnet ja on olemas hoopis kõrgemaid. Seni olin teadnud, et saan A näol kõige kõrgema hinde. Rektor kiitis minu töös seda, et on kirjutatud, mis raamatutes valesti on, mitte ei ole otsitud raamatutes kirjas olevale tõestusi, mida tehakse tavaliste tööde puhul. Ta heitis aga ette, et ühes kohas on sõna "et" kaks korda järjest ja veel mõnda pisiasja. Seetõttu ta kaitsmise tulemust ei kinnitanud, vaid andis töö mulle tagasi, et see ümber teha. Ma mõtlesin, et ma vist ei tee selle tööga enam midagi ja et pealegi ei jäänud mulle kõik meelde, mis rektor ütles.

Pimemale

Kui on tahtmine midagi mõtetest ehitada, siis on sobiv võimalus analüüsida peast maleseise. Pea ei pea ju füüsilise tegevuse juures niisama tühjalt kaela otsas seisma. Pimemale tagab, et inimene teab, mis seisu üle ta mõtleb, mitte ei tõsta lihtsalt käega nuppe. Endaga mängimiseks on pimemale huvitavam kui laua peal mängitav, sest selles on rohkem üllatusi. Endaga mängides saab mõlema poole käike tagasi võtta, et luua parem partii. Õigemini muutub ähmasemaks piir käikude sooritamise ja ette arvestamise vahel. Kui teisest inimesest või masinast vastast ei ole, ei teki seda probleemi, et millele vastase käigu ajal oleks otstarbekam mõelda, vaid saab aju katkematult täispinge all hoida. Kasulikum on pikkade teoreetiliste variantide järgi mängimise asemel alustada varakult alternatiivsete variantide iseseisvat analüüsimist. Kas selline tegevus võib aju väsitada? Täna igatahes ei tundu, et oleks väsitanud.

Teisel planeedil

Tänasest kolmest unenäost kirjutan üles ühe:

Kõndisin kruusateel metsa kõrval ja mõtlesin, ega ahvid välja ei sure. Nägin, kuidas metsa hõredate puude alla tekkis hulk siniseid autosid. Seejärel nägin, kuidas suur kari selle planeedi lapsi tegid koos jalutuskäiku. Spioneerimise eesmärgil ja enda maskeerimiseks muutusin üheks lapseks nende grupi sekka. See oli võimalik, sest nad ei tundnud kõiki endi hulgast ja võisid seetõttu arvata, et kuulungi nende hulka. Siis ilmus nähtavale vaenulik mees, kes pidi kõiki lapsi nägupidi tundma. Seetõttu muutusin naelaks nende maja välispõrandas. Mees nägi aga ka seda, et põrandalauda on üks nael juurde tulnud, samuti tekitas naela põrandasse tungimine valu. Mees hakkas mind põrandast välja tõmbama. Paiskusin sealt ise tulekerana välja, et põgeneda. Muutusin raketiks, lendasin kosmosesse ja jäin selle planeedi orbiidile tiirlema. Seejärel näidati ühte Maal asuvat mitte kõige ilusamat kõrget, tähtsat ja sünget maja. Ülemisele korrusele tuli minna osalt treppi mööda, osalt redelit mööda välisseinal ronides. Sisse tuli pugeda väiksest ümmargusest aknast. Nüüd näidati seda ruumi seestpoolt. Seal olid kaks meest, kellele oli tehtud ülesandeks mind Maale tagasi tuua. Neile see ülesanne ei meeldinud, sest parema meelega oleksid nad minu raketi hävitanud.

Inimvahetus

Toomas tuli kell 16.37 sõjaväest tagasi, kuhu ta oli läinud 7. oktoobri hommikul.
Klaus läks eile või üleeile enda üüritud korterisse.

Sõda, kool, vanad asjad

Unenägudes tundus, et Venemaa on Gruusiale kallale tunginud või ähvardab seda kohe teha. Mõtlesin, et mis see kaasa toob. Kas muutub Venemaa nõrgemaks, sest saab teise sõjakolde juurde, või muutuvad Ameerika ja Venemaa järjest tugevamaks, kui nad pidevalt uusi maid neelavad. Kui Venemaa näeb, et Ameerika vallutab järjest uusi maid, ei saa ta hoiduda ka ise mõnda vallutamast. Ingrid Rüütel ütles enda ja oma kaaslaste kohta, et nad teostasid revolutsiooni. Mõtlesin, et magan alati kõik revolutsioonid maha ega viitsi nende kohta uudiseid lugeda. Tänaval oli rahutu. Toomas väljus Anne või Turu tänaval autost, et vaadata, mis seal toimub. Mina jäin üksi autosse. Tundus, et autot püütakse kummuli keerata. Väljusin ettevaatuse mõttes, põhjendades ettevaatust sellega, et minust on räägitud kui ministrikandidaadist. Sisenesin viiekorruselise maja trepikojauksest ja peitsin ennast keldrisse. Jälitajad läksid trepist üles. Kui nad arvasid, et nad mind ei leia ja majast uuesti väljusid, sain alles ise trepist üles minna.

Koolis rääkis Krister, et kooli ajal olid kõik väga tundlikud, kui kell tundi helises, siis mindi ukse peale trügima. Mõtlesin, et kui nii tehti, siis oldi tõesti tundlikud. Kõndisin direktor Vene järel, kui ta pani Miina Härma näo alla küünla. Peale seda mindi sööklasse. Vene väljus kooli tagauksest, üks väike poiss läks ka sealt välja, aga Venega vastamisi sattudes keeras ta kohe ümber, sest õpilastel polnud väljumine lubatud. Sööklas rääkis see poiss, kuidas ta oli Venega vastakuti sattunud.

Kaubamaja ees kõndisime klassiga rivis ja vahetasime kohti. Kalda tee ja Emajõe vaheliselt tühermaalt leidsin, et meie pere on ära kolides sinna asju unustanud. Korjasin sealt üles väärtuslikena tundunud Hennu kirjutised ja fotoalbumi. Viimane oli natuke vihmas kannatada saanud. Ise tegine ma neil aastael kahjuks kirjutamises pausi. Asju oli maas rohkem ja kõiki ma üles korjata ei jõudnud.

Islam

Karen Armstrongi "Islam" on tunduvalt raskem lugeda kui samas sarjas ilmunud varem mainitud Pipesi "Kommunism". Mida võõram on teema, seda raskem on selle kohta midagi uut meelde jätta. Autor selgitab, et islam ei ole oma olemuselt selline halb, nagu ta paista võib. Ta leiab, et on hea, kui maailmas on erinevatesse uskudesse kuuluvaid inimesi. Paraku paljud usklikud, sh. ateistid seda arvamust jagavat ei näi. Pingeid oleks vähem, kui erinevatesse uskudesse kuuluvad inimesed elaksid erinevatel maadel. Kuni see ei vii riikidevaheliste sõdadeni, mis võivad siiski puhkeda ka samausuliste vahel.

Jaanus Raim

Minu trükis ilmunud teoste nimekiri on jälle kriipsukese pikenenud, seekord eessõna näol Jaanus Raimi raamatule "Igatsus osaluse järele". Ma autori ideid väga ei kiitnud, aga ta olevat tekstiga rahule jäänud.

Uks, uurimistööd

Ühes unenäos oli isa avanud kaks korda ukse ühtedele ja samadele võõrastele inimestele. Teisel korral olid nad lööma hakanud. Panin valmis asjad, millega neid vastu lüia, kui nad kolmas kord peaksid tulema.

Teises unenäos rääkisin Jaanile, et kaitsen vist magistritööd teist korda veel ja korporatsioonis, kus Mait Ms. võib selle eest ka magistrikraadi saada. Nüüd nad kindlasti arvasid, et tema korporatsioonis, aga mõtlesin enda korporatsiooni. Olin teinud Maidu magistritöö keeletoimetust, aga sellega olid tekkinud sisse uued vead ja ta polnud omalt poolt teksti enam üle vaadanud. Kaljuste rääkis kellelegi: "Epp Lauk on noor ja talle meeldib lugemine. Ta loeb vurinal." Arvasin, et ta on minu töö esimest poolt juba lugenud, sest oli tookord komisjonis. Ma ei olnud kirjutanud magistritööd mitte ainult Maidule, vaid olin seda õues koos lastega kirjutanud. Nüüd tuli mulle meelde, et peale selle, et küsisin Oudekkilt e-mailiga tema uurimistöö teemat ja hiljem lõputöö teemat, mida ta enam ei öelnud, olin talt varem õues küsinud ka tema magistritöö teemat, mille ta oli naabruses asuva vene ohvitseride maja ees kriidiga asfaldile kirjutanud.

Kolga-Jaani

Hiljutine unenägu läks täide. Seoses Villem Reimani päevaga sattusingi täna ka kirikusse (Kolga-Jaanis). Unenäo nägemise ajal ma veel ei teadnud sellest üritusest midagi. Selles unenäos oli Piret sellepärast, et tema esitas oma 15. sünnipäeval aastal 1988 viktoriiniküsimuse, kes oli Villem Reiman. Ja teises sama öö unenäos läksin temaga sellepärast ühe bussi peale, et Kolga-Jaani sõitsin bussiga.

Kaart, kool

Unenäos vaatasin kaarti. Tundus, et Oudekkile ja Piretile kuulub kummalegi Ameerikas terve osariik. Kindel ma selles ei olnud. Võimalik oli ka, et Piretile kuulub ainult üks linn Oudekki osariigis. Pildil oli taevas ilusaks siniseks värvitud, aga nüüd valgus selle peale muud vedelikku. Isa ei olnud rahul, et väike köök on segi. Kui algas äike, võttis keegi elektrijuhtmest kinni. Arvasin, et sellega muudab ta ennast piksevardaks. Kui välk lõi, siis ei jäänudki sellest tüdrukust isegi tuhka järgi. Läksime vanaema poole. Seal istus laua ääres keegi, kes muutus korraks Priiduks ja siis jälle kellekski teiseks. Surma saanud tüdruk oli taastunud. Õigemini oli nüüd olemas keegi varasema inimesega sarnane, aga pisut erinev.

Teises unenäos olime klassiga välismaal. Kuna pidi järgnema koolipäev, siis Krister õppis. Esitasin talle sel teemal ühe küsimuse, millele ta midagi ei vastanud. Neljapäeval pidi olema kaks kontrolltööd, neist viimases kuuendas tunnis etnoloogias. Ütlesin, et ma pole vist üheski etnoloogia tunnis käinud, sest mul pole selle kohta konspekti. Olin ilmselt peamiselt põhjuseta puudunud. Olime bioloogia klassis. Õpetaja Taggel ütles, et me ülikooli astudes jätaksime inglise keele ja võtaksime selle asemel itaalia keele erikursuse. Mõtlesin, et see sobib minu uurimisteemaga. Taggel põhjendas oma mõtet sellega, et ladina keel on vene keelt rohkem mõjutanud.

Töö ja selle puudumine

Kõige rohkem tööd teevad võibolla need, kes tööl ei käi. Kes käib kuskil tööl, tegeleb mingi asutuse erahuvide täitmisega. Kes tööl ei pea käima, võib hoida kogu maailma kontrolli all, ja tema tegevuse kasutegur on suurem.

Haridus, rööpad

Unenäos oli muudetud haridussüsteemi. Vist oli ka kuu suur nagu eilsel "Eesti Päevalehe" karikatuuril. Läksin õhtul läbi kesklinna üritusele. Üritusel istus üks mees pingi otsalt keskkoha suunas, et ta oleks tantsimavõtmise järjekorras taga pool. Selle järgi sain aru, kui kohutavasse kohta ma sattuda võin - seal on tantsimine kohustuslik. Istusin klassis 302 tagumises ukespoolses reas. Lauad olid pandud kõrvuti nagu ülikoolis. Minust vasakul istus Krister, aga Ivo tuli ja istus meie vahele. Laua otsas istus Jürgen I. Kuigi laua otsa hästi üle ühe inimese ei mahtunud, tuli tema esimene pinginaaber Andres ja istus tema kõrvale, Mille peale Jürgen hakkas naerma. Õpetaja tahtis, et Tristan põrandat koristaks, aga Tristan oli purjus ja tal oli sellega raskusi. Ta ütles, et ta kavatseb seda teine kord teha. Hakati kirjutama kontrolltööd. Krister ütles, et tema ja Tristan on opositsioonis ja mina pean ka olema, mis tähendas et meie kolmekesi kirjutama ei hakanud. Eksamikabiinidesse, kuhu igasse pidi minema üks kirjutaja, oli jäetud nende mõjutamiseks mõeldud sedeleid. Mõtlesin sinna kirjutada eksamitöö asemel nende sedelite kohta käiva kolmeosalise nalja.

Teises unenäos kulus raudteerööbaste tootmiseks liiga palju rauda.

Sõimaja

Ei lähe meelest sõim mul veel,
mis luule sisse tõi.
Üks kriitik ütles: meiega
sa rääkida ei või.

Mis näitab luule taset meil,
see luulekriitik teab.
Ja kes jääb alla tasemest,
ta selle ära neab.

Telliskivid, male, magistritöö

Unenäos löödi kooli õues peaga lendavaid telliskive. See võis päid kahjustada.

Teises vaatasid ema ja üks vend, kuidas ma ülikooli raamatukogus enne lahkumist riidesse panema hakkan. Ma kõhklesin, kas panna need riided selga, sest kellelgi võisid minuga ühesugused olla. Raamatukogust väljudes kuulsin ukse ees seisvaid mehi nimetamas Kõivu ja ühe teise maletaja nimesid ja ütlemas ka midagi male kohta. Vaatasin, kes nad on, aga ei tundnud neid. Läksin majja, kus mängiti Tartu meistrivõistlusi. Mina polnud valikturniirilt finaali pääsenud. Osalejad olid tugevamad mängijad, kellega mul oli olnud vähem kokkupuuteid ja kellest ma paljusid ei tundnud. Vaatasin kahe mulle võõra mehe mängu. Minu jaoks oli seis keeruline, aga neile tundus kõik selge olevat, sest nad tõstsid nuppe kiiresti. Must oli oma liputiiva etturitega pikalt välja käinud, aga tema kuningas oli vangerdamata. Vaatasin, et valge paneb talle lipuga oda toetusel d8-lt mati. Selle asemel lepiti viiki, mis tähendas, et mulle oli mingi kaitsevõimalus märkamata jäänud. Pärast selle mängu lõppu tehti pilti, kuhu jäin ka mina peale. Pärast seda öeldi, et foto on vajalik uurimistööks hingamise mõjust õlgade asendile. Kui ma seda oleksin teadnud, siis ma poleks pildistamise ajal istudes nii ette kummardunud. Räägiti, et eelmise turniiri ajal oli Valdur Tiit pidanud loengu piimatootmisest.

Kolmandas avastasin, et olin pannud magistritööle punkti, kuid unustanud mitmele loetud raamatule viidata. Otsustasin, et viin sisse ka viited nendele, juhul kui lehekülgede arv sellest ei suurene ja ükski peatükk lehekülgede arvu poolest ei muutu. Välismaalt oli toodud kolm puzzle-raamatut, millest ühe pealkiri ütles, et Norras valitsevad fašistid. Seejuures oli erinevalt tiitellehest kaanele üks sõna vigaselt kirjutatud. Kaalusin, kas viidata tiitellehe või kaane järgi. Mõtlesin, et vigasele variandile ei pea viitama, sest mõttes on pandud teistsugune pealkiri. Nüüd sai igatahes rääkida, et ühe raamatuga ongi nii nagu selles anekdoodis, kus entsüklopeedia kaanele oli kirjutatud entsüklopuudia. Ülejäänud kaks raamatut olid samalt autorilt ja ühes neist esitas ta vastupidise väite, et Norras ei ole fašiste. Karbis ronisid ringi ussid. Ütlesin, et punane uss on kommunist, kes elab kõigist eraldatuna. Oli veel teistsuguseid raamatuid, millele viidata. Istusin koos Tõnu ja Hennuga Tooma voodi peal. Nemad naersid ja kiskusid Tooma linasid. Ma ütlesin neile, et nad neid ei määriks. Nad ütlesid, et nad naeravad koomiksit. Ma ei saanud aru, mis selles koomiksis naljakat on. Tõnu seletas. Muuhulgas pidi nali olema see, et koomiksis tuleb rästik maa alt, kuigi rästikud ei pidavat tegelikult maa all elama.

Udumees

Mu ilmavaadet hägustand
on aastaid kestnud kool,
kuid tarvilikku haridust
on vähem mul kui pool.

Mind vahel vaimud aitavad,
kui vaba on neil aeg;
kuid kaitsta suure ohu eest
ei saa nad kogu aeg.

Mu silmad sulgeb udumees,
kes seisab minu ees.
Ta teab, mis on mu hingekood
ja mis on selle sees.

Klassiekskursioon

Ühes unenäos näitas Piret, kuidas kirikus jutlust peetakse. Jutlus tõusis järjest kõrgematele kiriku astmetele. Kui see oli tippu välja jõudnud, hakkas ta jälle madalamale laskuma.

Teises unenäos läksime Paidesse jalgrattaid müüma. Tahtsin minna ratastega bussijaama taha, aga mustlane soovis kohe bussijaamas kõik kolm ratast ära osta. Siiri ütles, et mustlastel on pigment. Vastasin, et nad on valgete ja neegrite segu.

Edasi pidime minema klassiekskursioonile. Peitsin raha erinevatesse kohtadesse, et kõike korraga ära ei varastataks. Kalme loetles, kes on haiged, nimetades ka mind. Avaldasin imestust, et kas ma olen tõesti haige. Kalme ütles, et kui mul nägu värisema hakkab, hakkan ma lõpuks üle keha värisema. Jõudsin kohta, kus üks vana naine müüs midagi. Küsisin talt kaupa inglise keeles. Ta vastas mulle puhtas eesti keeles. Ütllesin, et arvasin, et oleme juba kaugel välismaal. (Olime aga alles möödunud Võrtsjärvest.) Ütlesin, et mul juhtub see täna juba teist korda. (Tegelikult meenus unenägu mustlasega, kus ma inglise keelt ei rääkinud.) Kui olime klassiga kohale jõudnud, suusatasime järve ääres puude all. Panin tähele, et kui ma varem läksin inimestest kõndides mööda, aga suusatades jäin maha, siis nüüd läksin ma neist ka suusatades mööda. Võibolla nad ei pingutanud. Öeldi, et higistamisvastast vahendit ei ole. Kui sõit läbi sai, läksime osade klassivendadega Meelva kööki. Teised klassivennad, kellel ei olnud ette nähtud, püüdsid ka aknast sisse tungida. Nende eest pandi aken haaki, aga Martin logistas haagi lahti. Et ta sisse ei saaks, panin nüüd kinni juba kaks haaki. Sõitsin koos isaga pimedas koju tagasi. Kui möödusime Tähtvere pargist, mõtlesin, et kui ma autos laman, siis ei saa mul ju turvavöö kinni olla.

Edasi pidime minema Kanali peatusest bussile, milles oli Piret. Pille lubas mul siseneda ainult sellest uksest, kust ta ise läks.

Kriminaalromaani idee

Seel võib ära rääkida, sest ma arvatavasti ei viitsi seda ise teoks teha. Ja kui viitsin, ei võta selle ette teadmine täielikult ära põhjust lugemiseks. Tuleks kirjutada selline kriminaalromaan, kus paralleelselt tegutsevad kaks detektiivi. Viimases peatükis saavad nad kokku ja üks räägib teisele ära, kuidas ta on kuriteo lahendanud. Teine räägib seejärel oma lahenduse, mis on täiesti erinev, aga tundub samuti loogiline. Esimene detektiiv ütleb talle selle peale: "Sa eksid." Teine vastab: "Sa ise eksid." Nende sõnadega raamat lõppebki.

Mõrvarluuletaja

Unenägudes oli juttu sellest, mis on parempoolsus ja mis vasakpoolsus. Üks tähendas väiksemat riigi omandi osakaalu pooldamist kui teine, aga neil olid vaheastmed ja tuli otsustada ka millist tegevuskava pooldada, kui on juba ühe omandivormi kasuks otsustatud. Küsimus oli selles, milliseid kaupu peaks turuplatsil müüma riiklikud ja milliseid eramüüjad, mida valitsuste vahetudes muudeti. Erik ütles, et turul on sadu riiulifirmasid - tehakse lisafirmasid, et saada turul lisamüügikohti ja sellega konkurentidelt istekohti ära võtta. Räägiti, et Kristjan K. on baleriin. Mina ütlesin, et tal võib olla kaks baleriini elementi, aga ta ei ole baleriin, sest ta ei paindu nii hästi.

Öeldi, et keegi vendadest ei olnud käinud Tõnu lõputöö kaitsmisel. Olid käinud ainult isa ja ema, aga ka nemad olid sealt varsti lahkunud, sest seal oli sünge meeleolu, sest Tõnu õppis huntide klassis. Hundid käisid läheduses ringi. Ma ei teadnud, kas nad on ohtlikud või mitte. Olime Sõpruse sillal. Paar malenuppu kukkus sealt alla. Ütlesin, et ühtegi malenuppu ei tohi ära kaotada, ja läksin neid üles korjama. Hakkasin eraldama Hongkongi mänguloomi konstruktoriklotsidest, sest need olid ühte nõusse pandud.

Uurivas filmis räägiti, et teatud luuletaja oli tapnud järjest kolm oma naist, nii et seda oli raske tõestada. Teadsin aga, et tema luuletusi avaldatakse sellest hoolimata edasi. Tema luuletuste tekstidele mõeldes tundus mulle, et ta ei pruugi mõrvar olla. Vahepeal oli ta ise naine ja tema kaks väikest last pidid tema eest mööda koridori põgenema, et ta neid ka ära ei tapaks. Siis oli ta jälle mees. Filmis näidati, et peale kolmanda naise tapmist hakkas ta ainult nalja tegema ja veiderdama, käies ringi koledate nägudega klounide trupiga. Näidati suures plaanis ühte naeratavat lühikeste valgete juustega nägu ja hääl luges: "Buratino, Buratino, Buratino."

Liikusin mööda Emajõe äärt kesklinnast Võidu silla suunas. Öeldi, et jõgi hakkab rohtu kasvama. Nägin seda varasemast rohkem rohtukasvanuna, mille põhjuseks pidasin seda, et seekord vaatasin madalamalt. Pidasin võimalikuks, et rohtukasvamise tulemusel tekivad üleujutused, sest vesi ei mahu enam jõesängi ära. E. Loone ütles: "Mina kui lapsevanem tean." Mõtlesin, et täiskasvanute vanemad nimetavad ennast siis ka lapsevanemateks. Henn ja Toomas olid tal külas käinud. Ütlesin, et eriti naljakas, et Toomas käis, sest Oudekki vastas ise mu küsimusele, et Toomast ta eriti ei mäleta. Toomas läks sinna uuesti (Kaunase puiesteele) ja mina ja ema läksime kaasa. Toomas õnnitles E. Loonet sünnipäeva puhul, kuigi oli seda juba paari päeva eest teinud. Ta kinkis raamatu, mis nägi välja nagu Paul Kerese kogutud partiid, aga pidid olema hoopis isa kogutud luuletused. Ema küsis E. Loonelt, kas ta mäletab ühte ütlust, mida ta on ühes tekstis tsiteerinud. E. Loone vastas: "Võimalik, et ma kunagi lugesin seda, aga see ei jäänud mulle pähe ilutsema." Mul oli käes mitu üheks kimbuks liidetud kimpu tekstidega, millest kõigist ma lugesin ainult pealispinnale jäävaid ridu. Ühel oli öeldud, et maailmameister Fischer on nartsissist, millele ta oli vastanud, et mitte nartsissist, vaid nartsissist-nartsissist-nartsissist-jne., punudes neist sõnadest võru kogu kimbu ümber, mis pidi näitama, kui hästi ta malepartiid valitseb. Hakkasin naerma. Ema luges ette, mis keegi rahatähele pastakaga kirjutanud oli, ja küsis, kas seda saab nimetada pornograafiaks. Ütlesin, et minu arvates mitte. Ema leidis kirjutatust ka keelevea ja parandas selle ära. Arvasin, et seda ei oleks pidanud tegema, sest nüüd on raskem sodijat käekirja järgi identifitseerida. Lahkudes mõtlesin kirjutada Oudekkile, keda ei olnud kodus olnud, et kas ainult mulle tundub või on teised ka öelnud, et ta on oma peres kõige targem. Võibolla mitte kõige intelligentsem, aga kõige targem.