Tempel raamatus

Täna toodi koju vaarikaid. Küsiti, kas ma sel aastal vaarikaid olen saanud. Vastasin, et ei mäleta. See tähendab, et vist ei ole. Aga nüüd sain. Üks toormoos on ka külmutuskapis lõpetamata. Selle kohta öeldi, et see kaua ei seisa. Kui kaua täpsemalt seisab, seda ei ennustatud. Poes müüdavatele toitudele on säilivustähtajad peale kirjutatud. Nüüd nimetatakse seda "parim enne". Vist selleks, et inimesel tekiks lootus hiljemgi söömist jätkata. Veinid pidavat seistes hoopis paremaks minema. Seda ma ei hakka oma naha peal järele proovima. Mult on küsitud, kas ma siis ka ei taha veini, kui ma tean, et tegemist on väga hea veiniga. Aga miks ma peaks üldse teiste arvamust usaldama? Ma tean, kui erinevaid hinnanguid on inimesed andnud minu loomingule ja kuidas see minu enda hinnangutega ei kattu. Üks klassivend soovitas mul suitsetamist proovida, põhjendusega, et äkki mulle hakkab meeldima. Aga mina just sel põhjusel ei proovinud. Pealegi oli konkreetsel juhul tegemist soovitusega teise klassivenna ranitsast suitsu varastada. Üks õpetaja ütles, et kui inimesel seisab kodus riiulis kooli templiga raamat, siis see inimene on varas. Aga kooli tempel võis sees olla ka mahakantud raamatul. Ma olen kooli raamatukogust mahakantud raamatuid saanud. Üks vanema klassi õpilane olevat võtnud sealt endale Lenini kogutud teosed, mida oli hirmus palju köiteid. Kui Lenini teosed veel au sees olid, tegi see õpilane kooliraadios parteikongressi kohta saateid. Hiljem suundus ta Ameerikasse.

Sünnipäevaturniir

Täna tähistati A. Põvvati sünnipäeva. Sel puhul peetud kiirmaleturniiril oli 16 osavõtjat. Sünnipäevalaps jagas parima naise auhinda koos suurmeister Volpertiga. Turniiri võitis Vorobjov 7 punktiga 7-st. Teine oli 5,5 punktiga Harujõe ja kolmas 5 punktiga Raidväli. Mina vaatasin ainult pealt.

Paberid võõrastes kätes

Demonstratsioonlaual näidati malepartiid. Mult küsiti, mida ma teen, kui ma ei ole ärkvel. Vastasin inglise keeles, et siis ma magan. Mäng sai läbi. Ütlesin, et see lõppes vist viigiga. Vaieldi vastu, et üks pool võitis. Nõustusin, et jah, enamettur on suur jõud. Tegelikult oli tugevamal poolel lõpus juba kaks enametturit. Taago tõi mulle paki pabereid, öeldes, et sai need Anto käest. Seal olid minu vanad vihikud ja mõned muud paberid. Ütlesin, et need olid mul ühel turniiril kaasas ja Anto siis varastas need. Võis ka olla, et olin need ise koju viia unustanud. Võibolla olid need tegelikult olnud Taago enda valduses, aga ta ei tahtnud oma osa üles tunnistada. Vihikutes olid minu kõige vanemad üles kirjutatud malepartiid, mis pärinesid aastast 1989. Need olid mängitud kodus Klausiga. Tollel turniiril, kus paberid Anto kätte olid sattunud, olid kaasas olnud ka minu turniiripartiide protokollid, aga neist ma teadsin, et need olid samal päeval koju tagasi jõudnud. Seda, et osa pabereid on puudu, ei olnud ma märganud. Anto oli kindlasti Klausiga mängitud partiisid järgi mänginud ja arvatavasti lugenud ka vihikutesse kirjutatud jutte. Tegelikult päris kindel see ei olnud. Hakkasin nüüd ise koos Klausiga neid partiisid vaatama. Klaus ütles pettunud häälega, et tal on nii palju kaotusi. Mina mäletasin ka, nagu oleks tal võitude osakaal veidi suurem olnud. Peale malepartiide oli üles kirjutatud ka muid mänge. Mina olin paberist sportlastega mängimise hiljem maha jätnud, aga Klausil tundus üks mäng nendega praegugi pooleli olevat. Kui ma selle kohta küsisin, korjas ta paberitükid kokku. Minu viimase raamatu kohta oli hiljuti ilmunud üks kriitiline arvustus. Aga selle raamatu tekst oli ilmunud ka "Loomingus", järelikult oldi "Loomingu" toimetuses minu teosest paremal arvamusel.

Kolmas telg

Täna olin jälle tundide kaupa üksi kodus. Ema sõitis Hiiumaale ja isa oli tööl. Mina töö tegemise asemel lugesin pikalt uut "Vikerkaart". Seal kirjutas B. Vaher, et keegi on öelnud, et on olemas Y-kirjandus, aga B. Vaheri meelest on lisaks olemas Z-kirjandus, sest tema arvates on Z tähestikus taga pool. Nii võiks ta öelda inglise kirjandusest rääkides, aga eesti tähestikus Z nii taga ei ole. Selle probleemiga puutusin kokku esimest korda matemaatika tunnis. Õpetaja tahtis, et vastusesse pandaks tundmatud tähestiku järjekorras ja tema arvas samuti, et z on viimane. Matemaatikas on asi muidugi kahtlane, sest seal on ka z-telg. Magistritöös ma tõin vist ka kolmanda telje sisse. Enne mind oli kirjutatud, et on olemas omavahel ristuvad poliitilise ja majandusliku vasak-parempoolsuse teljed. Mina arvasin, et kolmandas suunas võiks minna demokraatia-diktatuuri telg. Pikalt ma sellest ei kirjutanud, sest seda ei läinud töö teema seisukohalt vaja. Arvatavasti saaks ka iga üksikküsimuse kohta mingi telje joonistada, aga kõigis küsimustes ei olegi inimesel seisukohta. Parlamendiliikmed peaksid kujundama seisukoha iga seaduseelnõu ja parandusettepaneku suhtes, et osata hääletada. Aga seda nad ei tee, vaid hääletavad vastavalt fraktsiooni seisukohale. Seda võib pidada juba sammuks diktatuuri suunas. Diktatuuririigis võib parlament olla, aga kõik saadikud on samas fraktsioonis. Hiljuti ilmus artikkel, et meil on fraktsioonidest tähtsamad tegelikult erakondade juhatused. Kui loodi rohelist erakonda, siis öeldi, et sellest peaks tulema otsedemokraatlik erakond, aga tegelikult tuntakse seda siiski rohkem ühe juhi järgi. See juht väljendas küll hiljuti seisukohta, et erakondade moodustamine tuleks lihtsamaks muuta. Praegu peab igas erakonnas olema vähemalt 1000 liiget. Kui ERSP esimese opositsiooniparteina loodi, oli tal umbes 100 asutajaliiget. Teisel olemasoleval parteil EKP-l oli liikmeid umbes 100 000. See ei tähendanud, et EKP oleks 1000 korda populaarsem olnud.

Mitmeosaline võistlus

Mängisin maleturniiri esimeses voorus Peeboga. Muidu mängisin kogu aeg hästi, aga ühel käigul jätsin etturi ette. Katkestusseisus oli kummalgi oda, vastasel liputiival kaks etturit ja minul üks, kuningatiival kummalgi kolm fikseeritud etturit. Peebo ütles, et ta võidab selle seisu edasi mängides ära. Minul oli plaan, et kui vastane tuleb liputiival etturiga edasi, siis läheb seal üks paar ettureid vahetusse, teise etturi peatamiseks kahin oda, vastase kuningas jääb kaugele liputiivale ja mina lähen oma kuningaga tema kuningatiiva ettureid hävitama. Jõudsin siiski järeldusele, et niiviisi ma ka arvatavasti kaotan. Ma ei viitsinud kodus katkestusseisu üldse vaadata. Läksin võistluse järgmisele voorule, mis ei pidanud olema male. See pidi toimuma teatrisaalis. Saali sisenedes nägin Helinat, aga ei öelnud talle sõnagi. Läksin istuma tahapoole ritta. Mõned tüdrukud arutasid, kes oli eelmine kord kelle kõrval istunud. Sain kätte Peebo pandud punktid malepartii eest. Olin saanud 4 stiilipunkti. Selle selgituseks oli kirjutatud nii seda, et see on +1, kui ka seda, et see on -1 punkt. Kas 4 oli 5- või 10-palli süsteemis, seda ma ei teadnud. Nüüd oli minu pinginaaber Ariel. Hakkasime vastama võistlusküsimustele. Küsitud oli, milline ordu ehitas Kuressaare linnuse. Olin juba kirjutanud Arieli pealt maha vastuse, et selleks oli kuressaarlaste ordu. Aga see oli vale vastus. Parandajad võisid tähele panna, et pinginaabritel tekivad sageli ühised vead. Tõmbasin selle vastuse maha ja kirjutasin asemele Kuressaare ordu. Kolmanda variandina kirjutasin dominiiklaste ordu ja neljandana mõõgavendade ordu. Need olid kõik valed vastused. Mul oli uduselt meeles ka õige vastus, aga ma olin unine ja ei viitsinud seetõttu mälu pingutada. Kui parandaja tööd tagasi andis, siis mõtlesin, et Liivi ordu ei olnud ka õige vastus, see tekkis hiljem. Järgmise vooru küsimusena tutvustati lugu, kuidas Hitler kutsus enda juurde järjest 20 kõige paremat SS-last, et moodustada nendest eliitväeosa kuninga tapmiseks. Iga kutsutud SS-last vastu võttes lõi Hitler tema ees noa lauda. Hitler arvas, et tema plaan on salajane, aga minu meelest see ei olnud saladus, kui ta igal pool kiitles, et tal on üks väga hea väeosa. Olin endiselt unine ja ei viitsinud sellele loole kuidagi reageerida. Mõtlesin, et võibolla tapetekse mind ka ükskõiksuse eest ära. Kontrollimiseks tahtsin vaadata, kas näidend läheb veel edasi või on käes viimane lehekülg. Esimeses voorus olin mänginud Arturiga. Nüüd taheti maleturniiri teise vooru juurde minna. Mulle oli esimese vooru eest tabelisse kaotus kirjutatud, aga tuletati meelde, et ma ei ole veel alistunud. Öeldi, et Arturil ei õnnestunud selles partiis oma tugevust maksma panna. Kaalusin, kas mängida seda partiid edasi või mitte. Selle jaoks ei olnud voorude vahel aega. Aga kui pärast viimast vooru oleks selgunud, et sellest sõltub minu auhinna saamine, siis oleks võinud veel päris lõpus esimest partiid edasi mängida, et äkki saan punktide arvu suurendada.

Ärkasin hommikul üles. Mõtlesin, et ma ei lasknud ennast äratada, nüüd ma võin malevõistluse teisele voorule hiljaks jääda. Edasi mõtlesin, et ma ei pea sinna minema, see võistlus toimus ainult unenäos. Ja kui peaks selguma, et see ei olnud unenägu, ei pea ma ikkagi minema. Peale minu magasid selles toas ainult islamiusulised, mina olin ainuke kristlane. Kuulsin, kuidas teises ruumis rääkis üks noor naine isale, et üks mees oli öelnud, et aasta lõpuks on näha, et minu töö tulemus on väga kehv. Naine arvas, et ma peaksin tänasest alates korralikult tööle hakkama. Töö ei olevat nii raske, et ma seda üldse teha ei oskaks. Seejuures kasutas ta minu kohta ühte halvustavat sõna, aga ma ei kuulnud täpselt, millist. Mõtlesin, et jääks me juba nii vaeseks, et peaks järgmisse kohta kolima, siis saaksin jälle kahe võõra inimesega samas toas magada.

Õpetaja jälgis moodi

Täna tuli külla Henn Joosepiga. Küsisin Joosepilt, kas ta tunneb mind ära, mul on juuksed lühemaks jäänud. Siis vaatasin, et tal endal ka. Minu juukseid lõigati täna, Joosepil üleeile. Kui ma juuksurisse läksin, siis seal parajasti ühte lõigati, aga mina olin järgmine ja minu lõikuse ajal kliente juurde ei tulnud. Väljaarvatud tulid teised juuksurid juttu ajama. Nad rääkisid bussisõidust ja marjadest. Alati mängib ka raadio. See on ühel neist jaamadest, mida ma kodus ei kuula. Täna kuulasin kodus oma kõige vanemat isiklikku kassetti. Vendadega ühine kassett oli veel vanem. Seal oli algselt hiina muusika, aga me lindistasime oma jutu asemele. Mis sellest kassetist saanud on, seda ma ei tea. Vendade kassetid on katki läinud, aga minul on kõik terved. Vahepeal üks vend laenas mult tühja kassetti, et keeleeksamiks valmistuda. Hiljem sain selle tagasi ja lasin muusika peale. Hiljuti oli ühes unenäos ka muusikakassetist juttu. Täna nägingi und vähe nähtavasti sellepärast, et olin juba eile otsustanud, et täna lähen juuksurisse. Kui ma vanasti pärast juuksurit kooli läksin, siis alati keegi ütles midagi või isegi karjus. Kehalise kasvatuse õpetaja ütles, et juuksuris peab käima vähemalt kord kuus, aga mina pole kunagi nii sageli käinud. See õpetaja pani pikajuukselisi karistusringe jooksma ja ütles, et pealegi pole välismaal pikad juuksed moes. Huvitav, kui oleks moes olnud, kas ta oleks siis karistanud lühikesejuukselisi?

Kõike pole lugenud

Võrguleheküljel jooksid sekundid, kui kaua külastaja seal on viibinud. Küsisin, kas külastuse pikkust saab siis mõõta. Klaus vastas, et kui külastada Eesti lehekülge, siis Eesti süsteemiga saab. Pille ütles, et ta ei saa koodist aru. Soovitasin, et ta kirjutaks oma koodi, siis hakkab saama. Lisasin, et uuemate programmidega on kodulehekülje tegemine küll liiga lihtsaks tehtud, nii et koodi ei saa selgeks. Klaus küsis mult järjest nelja raamatu kohta, kas ma olen neid lugenud. Esimese kohta vastasin, et olen, järgmiste kohta, et ei ole, sest need olid Potteri raamatud. Kuna Klaus igaühe kohta eraldi küsis, siis ütlesin, et tal ei ole üldistamisoskust. Esimesena nimetatud raamatu kohta küsisin üle, mis raamat see oli. Algul mulle tundus, et jutt käis "Nils Holgerssonist", aga nüüd selgus, et veel ühest Potteri raamatust, mistõttu pidin ütlema, et seda ma ka siiski lugenud ei ole. Ütlesin, et mina loen vanemaid raamatuid. Ma ei pea õigeks ainult jooksva aasta raamatute lugemist.

Üksi kodus

Minu raamatu viimane arvustaja, kellele hiljuti viitasin, tsiteeris raamatut moonutatult. Ta kustutas ära taandread. Kuigi ühes minu raamatus olid unenäokirjeldused toodud taandridadeta, olid viimati ilmunud raamatus taandread olemas. Nüüd pandi katkendeid sellest arvustusest ka raamatu võrguversiooni avalehele. Kui minu kodulehekülje kaudu minna, siis seda avalehte ei näe, aga Kirjanike Kodu lehekülje kaudu minnes näeb. Selgus, et võrguversiooni pole ikka veel paberväljaande parandusi sisse kantud. Paranduste fail olevat ära kadunud. Saatsin selle täna uuesti. Täna olin suurema osa päevast üksi kodus. Ema ja isa käisid Narvas ja Narva-Jõesuus. Tagasi tulles tõid nad kaasa kala. See kala on vist siig. Üks ajaleht, mida ma lapsena tegin, oli "Sinine Siig". Selle nime valikul võtsin eeskujuks mingit raamatus "Kuldvõtmeke" toodud söögikoha nimetust, aga see nimetus ei tule praegu täpselt meelde. Umbes samal perioodil kirjutasin veel ajalehti "Kuld ja Hõbe" ja "Harakas" ning ajakirja "Jutujärg". "Jutujärje" eeskujuks oli samal aastal ilmuma hakanud "Vikerkaar" ja see, et seal hakkas ilmuma järjejutt. Aga see järjejutt vist jäigi pooleli. Tahtsin praegu kapist kontrollida, aga esimese aastakäigu teist ja kolmandat numbrit ei leidnudki. Esimene ja neljas olid olemas. Esimeses numbris kandis järjejutu rubriik pealkirja "Jutusaba". Lugesin seda numbrit Meelval suvitades. Tol aastal lugesin seal veel raamatut "Lendav Hollandlane", mis jäi kindlasti pooleli, kuigi tundus väga huvitav. Sellest raamatust oli vanavanaema mulle juba aastal 1984 seitsmendaks sünnipäevaks saadetud postkaardil kirjutanud. Ta kirjutas, et nüüd sõidavad sellenimelised purjekad Tallinna lahel ja kui ma Tallinnasse tulen, siis läheme neid koos vaatama. Varsti sõitsingi koos emaga rongiga Tallinna, aga kui vanavanaema ukse taga käisime, ei olnud teda kodus.

Habemega mees

Klaus oli lugenud minu blogi ja tsiteeris ühes unenäokirjelduses sisalduvat lauset, et minu suhted Oudekkiga ei olnud individuaalsed. Klausile tegi see nalja ja ta küsis, mida ta sellest arvama peab. Mulle ei meeldinud, et ta sellist kohta tsiteeris. Olime pidanud hakkama mitmekesi ühes toanurgas elama - Livia koos ühe mehega ja meie mitme vennaga. Aga Livia ja see mees jätsid kohale tulemata. Ütlesin, et see on täpselt Livia moodi. Olin teel Tähtverest koju. Mul oli käes lõppmängude raamatu teine köide. Ütlesin, millistelt lehekülgedelt see mul pooleli on. Üks lehekülgedest oli raamatu algusepoole ja teine lõpupoole. Et ma raamatuga nii vähe edasi jõudnud olin, küsis Rei mult, kas ma laenasin selle ümbrispaberi värvi pärast. Vaidlesin vastu, et esimese köite, kus olid etturi-, ratsu- ja odalõppmängud, lugesin ma läbi, aga vankrilõppmängud on igavamad. Rei vastas, et vankrilõppmängud on jah tehnilisemad. Mõtlesin, et vist on isegi lipulõppmängud huvitavamad.

Vaatasin, mida minu koduleheküljelt täna otsitud on. Algul ma ei saanud aru, aga siis taipasin, et on vaadatud faili "lilled". Mul oli ühel alalehel kogu ekraani kattev lillefoto. Tegelikult mul oli faile "lilled" kaks tükki, teine oli teises kohas. Lillepilte olid inimesed otsima hakanud sellepärast, et saabunud oli kevad ja esimesed lilled olid õitsema hakanud. Mõtlesin, et lillede alalehele üles paremasse nurka võiks kirjutada midagi Rooside sõja kohta. Rooside sõjas võitlesid omavahel Yorkid ja Tudorid. Siiski, kuigi sõja tulemusel pääsesid võimule Tudorid, olid sõdivad pooled tegelikult Yorkid ja Lancasterid. Ühe perekonna vapil oli valge ja teisel punane roos. Roosid olid vapil pisikesed, aga neil oli suur ajalooline tähtsus. Kaks kuningat olid vaheldumisi korduvalt Inglise troonil. Pille ütles, et ta ei püia meelde jätta, kumb mis aastatel võimul oli, tal hakkab sellest pea ringi käima. Mina ka ei püüdnud, aga kunagi varem olid mul need aastaarvud peas olnud. Istusin üksi ühes kirjastuse ruumidest. Uksele tuli habemega mees, kes küsis, kus isa on. Vastasin, et isa on tööl. Mees küsis, kas ta õhtul tuleb. Vastasin, et ta on õhtuni tööl. Mees küsis, aga öösel. Vastasin, et nii hilja ei soovi isa külalisi vastu võtta. Võibolla oli isa siinsamas kirjastuses teises ruumis. Mees läks minema. Kui ta läinud oli, tundsin tagantjärele ära, et tegemist oli Ustavi vennaga. Ta oli endale jõuluvana habeme ette kleepinud. Läksin talle järele ja sain ta maja ees kätte. Ütlesin, et ma olin mõtetesse süvenenud ja ei tundnud teda seetõttu kohe ära, mulle ei tulnud meelde, et täna on esimene jõulupüha. Jõulude ajal võttis isa muidugi ka öösel külalisi vastu ja me pidime öösel sauna tegema hakkama. Ilmselt kui Ustavi vend ei oleks minu käest sobivat vastust saanud, oleks ta isale helistanud ja oleks ikkagi sauna kutsutud. Oli hommik ja olin kodus. Läksin suurde tuppa. Laual oli tort, millest osa olime juba eile ära söönud. Üks vendadest hakkas endale parajasti uut tükki ette tõstma. Ütlesin, et ta sinise kreemikuuli minule jätaks. Vend võttis sellest kuulist siiski osa endale, aga ülejäänu jättis mulle.

Sibulavars

Kui Tõnis viimati siin käis, ei tahtnud ta ettenähtud kellaajal lutipudelit nähagi. Talle anti närida sibulavart ja see meeldis talle paremini. Samuti meeldis talle vana ajalehte käkerdada, rebida ja luti asemele suhu panna. Aga ajalehega on soovitatud ettevaatlik olla, sest väiksed lapsed võivat midagi kergesti kurku tõmmata. Ühel võõral lapsel olevat fotonurk kurku kinni jäänud. Toit võib muidugi kurku jääda ka vanematel inimestel. Kui Bush president oli, läks tal ühel päeval küpsis kurku, nii et ta kaotas isegi teadvuse. Hiljuti suri Reformierakonnast Iseseisvusparteisse üle läinud poliitik ja uued parteikaaslased hakkasid kohe rääkima mürgitamisest. Minu arvates on väiksed parteid suurte parteide liikmetest liiga kõrgel arvamusel - kohe, kui neile suurest parteist üks liige üle tuleb, arvavad nad, et nüüd saavad võimule. See sarnaneb Eestis levinud liialdatud välismaa imetlemisele, mis väljendub muuhulgas liiga sagedases ingliskeelsete sõnade tarvitamises. Kui ma keskkoolis käisin, ajas ühte klassikaaslast naerma, kui CD hääldati siidii asemel tseedee. Kui ma hakkasin magistrantuuri lõpetama ja oli vaja minu elulookirjeldust, hääldasin seda õigesti tseevee, aga ülikooli ametnik parandas, et tuleb hääldada siivii. Eksis muidugi tema, sest CV on lühend ladina, mitte inglise keelest. Kõiki keeli ei hääldata inglise keele hääldusreeglite järgi. Inglismaal hääldatavat nende järgi küll ka ladina keelt, aga meil ei ole Inglismaa. Ameerikas ja Inglismaal on veidi erinev keel, aga mulle pole erinevused päris selged. Koolis püüti küll neid erinevusi õpetada. India ja Austraalia inglise keelt ei õpetatud.

Vallutuste kaart

Lugesin kaardilt Prantsusmaa pealt, et riigi ametlik nimi on Läänepoolne Frankofoonia. Ütlesin, et keegi ju ei kasuta seda nime. Idapoolne Frankofoonia oli Nõukogude Liit. Riigid olid endale sellised nimed saanud, kui nad sõlmisid aastal 1974 koostöölepingu. Ütlesin, et see koostööleping sõlmiti sellepärast, et Saksamaa on mõlema riigi naaber. Kaardil oli Nõukogude Liit sellistes piirides, et Eesti ei olnud selle osa. Vaatasin Aleksander Suure vallutuste kaarti. Ta oli vallutanud palju maid, sest kasutas sama meetodit nagu kõik hilisemad vallutajad, et kui ühe maa ära vallutas, siis liitis selle mehed oma sõjaväele. Aleksander Suur oli esimene suur vallutja. Enne teda oli Kreeka pisike. Ainult vallutuste pärast teda suureks nimetatigi. Ta oli vallutanud isegi kaks Rootsi lõunapoolset provintsi. Samuti oli ta vallutanud Leedu, aga mitte Eestit. Viktoriiniküsimus oli siiski, kas Aleksander Suur jõudis Eestisse. Osadest oma võimule allutatud maadest moodustas ta Pärsia Liidu. Või oli Pärsia Liit see, mis tema vastu sõdis. Need provintsid, kus Aleksander Suur inimesi ristis, olid kaardil tähistatud ruuduliselt. Selliseid provintse oli vaid üksikuid teiste hulgas, väljaarvatud oli ta ristinud inimesi kõigis Liibüa kanti jäävates Aafrika provintsides, mis olid arengus maha jäänud. Ristiusku tol ajal veel ei olnud, aga ristitud oli nähtavasti kreeka jumalate usku. Venemaal käis parajasti riigipööre Putini ja Medvedevi juhtimisel. Riigipöörde teisel päeval arreteeriti põhiliselt neid linnavalitsuste liikmeid, kes olid eelmisel päeval takistanud oma linnapea arreteerimist. Mõned Eesti poliitikud olid Moskvasse kohale lennanud. Nad olid riskinud arreteerimisega, aga neid ei olnud siiski kinni võetud, sest nad olid isesseisva riigi esindajad ja nende kinnivõtmine oleks maailmas pahameelt sünnitanud. Mõtlesin, et milleks seda riigipööret veel vaja on, kui Venemaal on niigi karm kord. Eile olin puhastanud kolm ämbritäit kartuleid. Täna võtsin need ämbrid jälle kätte ja istusin nendega maamaja trepile. Vaatasin, et ühes ämbris on tegelikult kartuleid vähe. Need ulatusid ülemise ääreni sellepärast, et neil olid juured küljes, mis ei lasknud neil põhja kukkuda. Korvi põhjas olid nii suured praod, et mõned kartulid kukkusid välja. Nii võisid kukkuda ka kõik ülejäänud ja neid tuli kokku korjama hakata, mis oleks võtnud palju aega. Kui sõjaväes koristada tuli, siis näidati kõigepealt ette, mis võttega seekord koristada. Sõdurite maja ei olnud nii kindel koht kui kaitsekraav, aga selle pihta ei olnud siiski tulistatud. Mõtlesin, et tänu sellele, et olen Meelval käinud, saan kõiki raamatutes esinevaid kohti kujutada ette Meelva majana, muidu oleks ettekujutus udusem.

Pinginaabritest ja muust

Eile käisid külas Tõnu ja Tõnis. Öeldi, et kui Tõnis natuke vanemaks saab, siis hakatakse talle rääkima mälestusi, mida ta väiksena tegi. Vastasin, et mõnda asja võib minu blogist ka lugeda, kui see õhku ei lenda. Tõnu ütles selle peale, et sel teemal võiks küll kirjutada, unenägusid on huvitav kirjutada, aga päriselt juhtunud asju huvitav lugeda. Mina kirjutan unenägusid siiski sellepärast, et mul endal on neid huvitav lugeda. Kõigi inimeste unenäokirjeldused nii huvitavad ei ole, aga kirjasõbra omad on sama head. Ta ei ole mulle ammu kirjutanud, aga ma loen tema vanu kirjutisi üle. Ise olen talle kirjutanud. Enamus inimesi, kellele olen kirju saatnud, on vastanud vähem, kui mina kirjutan. Algul vastatakse rohkem, aga siis väsitakse ära. Koolis oli mõnel algusest lõpuni sama pinginaaber, aga minu pinginaabrid leidsid endale mingi aja pärast uue pinginaabri. Esimene pinginaaber eemaldati minust õpetaja käsul, sest ta käitus tunnis halvasti ja pandi üksi istuma. Mõnda aega istusin üksi, siis pandi minu kõrvale istuma üks tüdruk, et ta ei saaks tunni ajal teise tüdrukuga juttu ajada. Hiljem lubati neil uuesti koos istuma hakata. Kuigi pink oli algselt olnud minu oma, pidin nüüd mina kolima. Ja korralikku kohta ma enam esialgu ei saanud, sest klassist oli laudu vähemaks jäänud ja kuskile istuda ei olnudki. Ülikoolis käis mõnes loengus nii palju inimesi, et seal pidin vahel istuma aknalaual või põrandal. Üks üliõpilane ei tahtnud teiste kõrval istuda. Ühel korral ta nägi, et iga laua taga juba vähemalt üks inimene istub, mistõttu ta läks minema. Mina tavaliselt loengutest ei puudunud, aga mulle ikkagi meeldis, et erinevalt koolist ei olnud ülikoolis kohalkäimine kohustuslik. Mõni keeleõpetaja arvas teisiti, aga ma ei usu, et eeskirjade järgi oleks tohtinud kohalkäimist nõuda. Igatahes inglise keeles ei lubatud palju puudunuid eksamile. Samal ajal mõni inglise keele õpetaja mõnele Miina Härmas õppinule ütles ise, et ta tundides ei käiks, ta oskab liiga hästi. Üks saksa keele õpetaja aga ütles, et Miina Härmas ei osata keelt õppida ja sealt koolist tulnutega ta läheb tülli. Mul oli tema kohta eelteadmisi, mistõttu ma tema rühma ei läinud. Üldse püüdsin ma ülikoolis läbi ajada kergemate valikute abil, mis seletab osalt minu keskmisest paremaid hindeid.

Teekaared

Tõnisson lasi ehitada maantee Tartust Pärnusse. Selleks kulutas ta oma viimased 2000 rubla. Kui tee valmis sai, hakkas ta tagasi teenima. Tee oli kaare kujuline. See koosnes kahest kaarest. Tee viis väga suure sipelgapesa juurde. Aga kuna sealtkaudu ei pääsenud Pärnusse, jäi see vaid üheks haruks, teine haru viis õiges suunas. Mesilased läksid mööda maad teel seisja talla alla. Talle öeldi, et ega need mesilased talle midagi ei tee, sest aeg-ajalt käib tal tald vastu maad, nii et kõik mesilased saavad surma. Vanem tee Tartust Pärnusse oli pikem ja läks Läti piiri äärest. Praegusel kaardil katkes see tee vahepeal ära ja vahepeal olid sellest järel lühikesed jupid, nii et ühest linnast teise ei olnudki seda mööda võimalik liikuda. Ütlesin, et laev siseneb Pärnu-Peipsi veeteele. Mulle vaieldi kohe vastu, et sinna ei mahu laev ära. Algas joonistamistund. Õpetaja jagas pooleliolevad joonistused õpilastele kätte. Mulle antud pildi kohta ütlesin, et see küll minu oma ei ole, sest ma ei mäletanud sellist. Tegelikult veidi minu stiilis see oli, nii et võibolla olin lihtsalt ära unustanud. Piltidele ei olnud nimesid peale kirjutatud, õpetaja jagas neid kätte stiili alusel. Aga kui ma ütlesin, et see ei ole minu pilt, andis õpetaja mulle asemele valge paberi. Joonistamise ajal oli mul pingis kitsas ja lükkasin pidevalt pinginaabrit eemale. Hakkasin joonistama jõe keskele paati. Õpetaja küsis, mis see on. Vastasin, et see on midagi jõe keskel. Õpetaja sai aru, nagu oleks see veest kerkiv mullapind. Kuigi mina olin joonistanud mustvalgelt, värvis õpetaja selle koha kõrvalt roheliseks, öeldes, et nii tuleb see koht parem. Tuletati meelde, et enne olin ma rääkinud laeva Pärnu-Peipsi veeteele sisenemisest, mille peale klass hakkas naerma.

Kuulasin linti, millest teadsin, et seal on muusika alles ainult alguses, tagantpoolt on ära kustutatud. Aga kui ma lasin vaikuse algusest veidi edasi, kuulsin jälle muusikat. Varasemal korral olin lasknud lindi lõpuni ja muusika polnud uuesti alanud. Järelikult oli tegemist sellise lindiga, millelt vahel sai muusika kätte ja vahel mitte. Olin hotellitoas. Sinna tuli Peep, kes varastas mult 5 krooni ja põgenes sellega. Jooksin talle järele ja võtsin raha tagasi. Kui ma jälle hotellituppa jõudsin, oli sinna tulnud Artur, kes sõi minu toitu. Ütlesin, et ta võib küll süia, Peebul ei lubanud ma sellepärast, et ta võttis salaja. Ütlesin siiski, et Artur kõike ära ei sööks, sest ma tahan ise ka. Märkamatult tekkis ruumi veel Sander, kes sõi ka minu toitu, ja üks võõras naine, kes istus teise laua taga. Sandri söömise järel jäi toitu nii vähe järele, et sellest ma enam kõhtu täis ei saanud. Artur ütles, et Krister tuleb ka hotelli. Ütlesin, et siis on inimesi juba rohkem kui ruumis voodikohti. Artur selgitas, et ega Krister sellesse tuppa ei tule.

Tagasiside raamatu kohta

Leidsin otsingumootoriga lühiarvustuse oma teosele "Viimsed päevad". Arvustaja meelest on tegemist kehva raamatuga, samas ta ei põhjenda, mille poolest kehvaga.

Küsitlusterohked lehed

Ajalehes kirjutati, et Ameerikas oli keegi arreteeritud ja seepeale olid puhkenud rassivaidlused, millesse sekkus ka president. Pikemalt ei olnud teemat lahti seletatud, aga ma ei usu, et arreteerimise põhjuseks oleks olnud rassiline kuuluvus. Kas see oleks rassism, kui Obama jäetaks teiseks ametiajaks presidendiks valimata?

Kirjutati jälle, et Eesti ei jõua pakutavaid eurorahasid ära kasutada. Kas probleemi nähtaks ka siis, kui neid rahasid pakuks Venemaa? Mida tehakse nende eurorahadega, mille Eesti vastu võtmata jätab?

Keegi Pärnu elanik kaebas lehes, et teda häirivad linna elama tulnud koprad ja neid kaitsev looduskaitse. Kas aga linnakoprad on tülikamad kui linnakoerad? Minul pole metsimetajatega kunagi probleeme olnud, küll aga metsikute ja vähemmetsikute koertega.

Üks küsitlus, millest kirjutati, oli Eurobaromeetrilt. Küsiti, mitu protsenti töötajatest on mures töökoha kaotamise pärast. Ei olnud päris selge, kas see arv sisaldas ka neid, kes on juba tööst ilma jäänud. Võibolla neilt ei küsitud, et rahulolematute arvu vähendada.

Teine küsitlus näitas, et pärast Obama ametisse astumist on maailmas suhtumine Ameerika presidenti kõvasti paranenud. Kas see ei ole aga nii iga uue presidendi ametisse astumise järel? Bush oli ka presidendiks saades populaarsem kui sellelt kohalt lahkudes.

Kurb uudis oli tormis hukkunute kohta. Oli toodud hukkunute arv ja mainitud, et hukkus ka rase naine. Tundub, et loodet ei olnud hukkunute arvu sisse loetud. Tegelikult jäi arvatavasti ka loote elu elamata. Aga elu algust arvestatakse tavaliselt sündimise hetkest.

Kultuurilisas oli kirjas, et alates tänavusest aastast annab Euroopa Komisjon välja kirjanduspreemiat. Kas preemia võiks saada ka euroskeptiline teos? Näiteks minu raamat, kui see oleks paremini kirjutatud? Või on preemia varjatud eesmärk siiski panna kirjutama integratsioonimeelsemalt?

Ühes lehes oli artikkel disainerist, kes oli leiutanud väga ebatavalise kujuga esemeid. Teised leiutajad on mõelnud välja uutmoodi riideid ja uutmoodi geenidega elusolendeid. Kas tulevikus võidakse hakata disainima ka erineva jäsemete arvuga inimesi?

Ühine sall

Isa küsis mult, mitmendal korrusel minu tänase unenäo tegevus toimus. Vastasin, et ma tavaliselt unenägudes korrust ei taju. Isa küsis, kuidas nii. Võibolla ma olin läbi une karjunud, et keegi hüppab aknast alla. Vahel ma siiski tajusin, et olen unenäos kolmandal või esimesel korrusel. Tänane unenägu oli toimunud rohkem teisel. Kõndisin läbi linna. Puud hakkasid lehte minema. Mul oli seetõttu õnnelik nägu peas. Mõtlesin, et lehekuu on minu kuu. Vastu tuli kaks poissi, kellel oli kahepeale üks sall. Nad hoidsid käest kinni. Minu ajal inimestele veel ei olnud eriti meeldinud üksteist puudutada, eriti poistele, aga noorem põlvkond oli teistsugune. Kodus nägin ajalehe esiküljel fotot spordivõistluselt, kus kaks sportlast hoidsid selja taga ühist lippu. Sellest nähtavasti väljas vastu tulnud poisid olidki saanud idee kahepeale üks sall panna. Selleks, et minu magistritöö saaks raamatuna välja anda, pidin ülikoolis loenguid pidama. Kuigi raamatut taheti välja anda inglise keeles, oleksin ma loenguid pidanud eesti keeles. Võibolla oleksin pidanud loengute pidamiseks doktorantuuri astuma. Sisse võis astuda ja vaadata, kui kaugele ma välja jõuan. Aga doktorantuuri astuda raamatu väljaandmise pärast oleks olnud imelik, kui väljaandmise pakkumise tegijad olid võibolla hoopis petised. Läksin kooli saali. Seal olid lauad kaetud, aga inimesed polnud veel lauda istunud. Üks saksa kirjanik käis ringi ja vähendas portse nendes laudades, kuhu pidid istuma natsid, ja suurendas nendes laudades, kuhu pidid istuma sotsialistid. Seda julges ta teha sellest hoolimata, et natsid olid võimul. Käisin sellel mehel kannul ja vaatasin, mida ta teeb, aga ei rääkinud temaga sõnagi. Kui ta oli lõpetanud, siis eemaldusin temast.

Segajad toas

Koostasin ühe Ameerika presidendi kõnedest raamatut. Üks Ameerika president oli ka koostanud teise presidendi kõnedest raamatut, aga tal oli olnud selle jaoks töö kõrvalt vähe aega. Toimetasin raamatut. Selleks raamatuks oli "Sipelgad ei alistu". Hakkasin teistega pahandama, et nad minu toas viibivad. Ütlesin, et nende toasviibimise ajal ei ole ma juba mitu lehekülge ühtegi parandust teha märganud, samas kui tavaliselt teen ma iga lause kohta ühe paranduse. Ema ütles, et Eva oli öelnud, et ärge Simole vastu hakake, muidu ta surub ennast peale. Vastasin, et mina ei pea solvavaks, mida Eva, Helena või Livia ütleb. Ärkasin üles ja ruumis ei olnud tegelikult kedagi peale minu. Kuulsin, kuidas isa pahandas esikus nooremate vendadega. Isa ütles, et ega ta niisama õe pilti riietele ei tikkinud. Läksin torkasin isale laste kiusamise eest luuaga näkku. Isa küsis, kas ma ei ole ikka veel kodukorda selgeks saanud. Vastasin, et mind ei ole põhjust süüdistada, sest mina olen kõigist targem. Mõtlesin, et peaksin otsima endale isa pakutavast kõrgepalgalisema töökoha. Peaks katsetama, kas antakse. Selleks, et teada, kuidas seda tööd tehakse, peaks tutvuma ajalugu õppivate inimestega.

Turniir spordikoolis

Tänane malevõistlus toimus päevakeskuse asemel spordikoolis. Osales 12 mängijat. Mängida tahtjaid oli rohkem, aga kuna algul oli turniiri alguseks plaanis hilisem kellaaeg, tulid mõned kohale liiga hilja ja ei saanud osaleda. Turniir mängiti ringsüsteemis 10-minutilise mõtlemisajaga. Esimeseks tuli Harujõe 9 punktiga, 2.-3. olid Raidväli ja Ojaste 8,5-ga.

Mina kogusin 5,5 punkti. Võitsin Ojastet, Volpertit, A. Liivat, Lompi ja hispaanlast Rodriguezt, viigistasin Raidväljaga, kaotasin Harujõele, Arstile, Seljodkinile, Tättele ja Kääbile.

Partiis Lomp-Runnel kohtusin vastasega, kellega ei olnud varem ühtegi mängu mänginud, küll aga koos ülikoolis õppinud. Mäng oli umbes selline:

1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Rf3 Rgf6 6. Rf6 Rf6 7. Of4 e6 8. Oc4 Oe7 9. 0-0 0-0 10. c3 b5 11. Ob3 c5 12. dc Oc5 13. Ld8 Vd8 14. a4 ba 15. Va4 Ob7 16. Oe3 Oe3 17. fe Re4 18. Va3 Rd2 19. Rd2 Vd2 20. Va2 Vg2+ 21. Kh1 Vg4+ 22. e4 Oe4+ 23. Vf3 Of3++

Praegustest ja endistest lastest

Täna huvitasid Tõnist kõige rohkem sõrmed. Eriti see sõrm, mis oli kõver. Oma vanaema sõrmi olevat ta isegi imema hakanud. Minu sõrme ta imeda ei saanud, sest tal oli lutt suus. Enda sõrmedel olid tal üsna pikad küüned. Öeldi, et neid lõigatakse tal ainult une pealt. Kiilas olla oleks selle poolest parem, et siis ei peaks juukseid lõikama. Aga kiilaks ajada ennast hea ei oleks, sest siis võiks veel peanahka kriimustada. Ajalehe esiküljel olnud mehe foto meenutas Tõnise fotot, sest mõlemad on ilma juusteta, päevitunud ja naeratavad. Tõnisest ja Joosepist tehti mõlemast passipildid. Tõnis vaatab fotoaparaati kavala näoga ja Joosep imestunud näoga. Joosepil on fotol suuremad silmad, aga laste vanaema arvas, et päriselt on suuremad Tõnise silmad. Unenäo informatsioon, et ma ei ole viis aastat silmaarsti juures käinud, on õige. Viimati käisin 2004. On öeldud, nagu tuleks nägemist kontrollida iga aasta. On veel palju asju, mida kästakse teha. Ma arvan, et arstide juures käimine on tervistkahjustav, sest see tekitab närvipinget. Selle arsti juures, kelle juures ma regulaarselt käin, on kergem käia, sest seal midagi uut ei avastata. Avastamine ja leiutamine olevat kaks erinevat asja. Ükskord ma leiutasin enda arvates elektriauto, aga õde väitis, et see ei hakkaks tööle. Leiutamisel oli tegelikult eeskujuks elektripatareiga BAM-i auto. Elektrit õppinud siis ma veel ei olnud. Elektri ohtlikkusest oli räägitud. Praegu on meil elektripliit ja eelmises korteris oli gaasipliit. Maakohtades on olnud puupliite. Minu esimeses korteris oli ilmselt puupliit, aga seda ma ei mäleta, sest kolisin sealt ära 1-aastaselt. Kui mind pool aastat hiljem sinna jalutama viidi, olevat ma siiski koha ära tundnud. Sellest ajast saadik arvatakse, et mul on hea mälu. Kui ei arvataks, siis ma poleks arvatavasti ka hiljem mälu nii palju treeninud.

Mannapudrust müüja

Üks vend näitas, et tal on käe pealt nahk kooruma hakanud ja käsi kipitab. Ta oigas valu pärast. Käsi oli nähtavasti kuskil happeseks saanud. Soovitasime talle selle vastu neutraliseerivat rohtu. Minu arvates oleks pidanud seda käe peale määrima, aga ema soovitusel neelas ta selle hoopis alla. Küsisin vennalt, ega ta keemia õpikut kätte ei võtnud. Keemiaõpik võis keemiatunnis happega kokku saanud olla. Läksin koos ühe vennaga trepist alla. Vastu tuli mees, kellel oli käes torukujuline ese. See võis olla automaat, millega ta oli võibolla saadetud meid maha laskma. Esitasin talle küsimusi, et hüpnotiseerida teda relva mitte käiku laskma. Läksime vennaga keldrisse. Kuulsime uudistest, et Armeenia ja Aserbaidžaani presidendid olid lennanud ühes lennukis ja koos alla kukkunud. See sarnanes sellega, kui ükskord olid Ruanda ja Burundi presidendid koos alla kukkunud. Tol korral oli järgnenud sõda. Nüüd kartsin, et lennuõnnetus on ettevalmistus sellele, et Venemaa tungib Armeeniale ja Aserbaidžaanile korraga kallale. Aga vend ennustas hoopis, et nüüd algab Armeenia-Aserbaidžaani sõda. Võibolla olin kuulnud valesti ja alla oli kukkunud siiski vaid Armeenia president, kuigi Aserbaidžaani kohal lennates. Tahtsime akna kaudu põgeneda, aga aken oli üsna kõrgel. Lõime klaasi katki ja vend hüppas aknast alla, ja paistis, et ei saanud viga. Üks mees hüppas talle järele, aga tema paistis viga saavat, sest kaalus nii palju. Keldris oli palju pätte ja lähenes politsei. Peitsin politsei eest taha nurka. Lootsin, et pätte kinni võttes ei panda mind tähele. Lõin katki teises seinas asuva akna ja põgenesin selle kaudu. Kõndisin kooli suunas. Tänavatel oli ka politseiautosid, millest püüdsin mööda hiilida. Aga kui mul tuli ühtede meestega probleeme, siis läksin ise politseile näitama, et seal on päti moodi mehed. Kooli jõudes mõtlesin kõigepealt duši alla minna, sest nahk oli higine. Nooremana koolis käies ei olnud ma kooli jõudmisel pesema pidanud, aga nüüd olin rohkem higistama hakanud.

Lugesin "Sirpi". Seal kirjutati minu kohta lühikeses nupus, et loomingulist tegevust alustades arvasin, et minust saab isa järglane, aga isa suhtub minusse kriitiliselt. Minu arvates oli see imelik probleemipüstitus, sest iga laps on mingil määral oma vanemate järglane. Nupus oli mainitud, et olen saatnud ajalehele artikli ja see ilmub minu sünnipäeval. See oli vist märguanne, et ma enne artikli ilmumist uusi kaastöid ei pakuks. Või tegelikult, kui see nii oleks olnud, siis nad oleks saatnud mulle kirja. Lehes oli veel öeldud, et minu sünnipäevanumbris kirjutab minust üks kuulus muusikakriitik ja selle järgi võin ma arvata, et artikkel ilmub esiküljel. Toodud oli foto ülikooli peahoones toimunud peost. Fotol oli mitmeid inimesi, sealhulgas mina, aga fotoallkirjas ei olnud minu nime nimetatud. Pille tegi lahti oma vana arvuti ja küsis, kes on seal kasutanud ühte programmi. Küsisin vastu, mis programm see on. Pille selgitas, et selle programmiga saab internetist filme vaadata ja muusikat kuulata. Ütlesin, et olen selle arvutiga internetis käinud küll, aga ei mäleta, kas olen seda programmi kasutanud. Tegelikult filme olin vaadanud. Seina peal jooksid kirjad, milline Pärnu raadio kuulaja millist tervitab. Jooksid ka joonistused. Tükk aega kordusid ühed ja samad joonistused, aga siis hakkasid uued tulema. Asusin teele silmaarsti juurde. Mõtlesin, et sinna minekut põhejendan kohale jõudes sellega, et ma pole viis aastat käinud. Kõigepealt sattusin prillipoodi. Seal sai ka nägemist kontrollida, aga ei kontrollitud muude silmahaiguste suhtes. Parajasti kontrolliti ühe klassivenna nägemist. Mõtlesin, et loen seinal olevad tähed enne ära, kui mul silmad uduseks lähevad. Aga klassivennale öeldi, et vaadaku ta, et ta ei püiaks tähti meelde jätta. Seetõttu katkestasin ka mina lugemise. Pealegi tahvleid vahetati. Kui klassivend lahkus, siis otsustasin, et kontrollin nägemist siiski siin, mitte silmaarstil. Müüja küsis mult murelikult, ega klassivend riideid siia ei unustanud. Paistis, et ta kardab, et klassivend võib tagasi tulla. Tundus, et tegemist on maffiapoega. Seetõttu valetasin müüja hirmutamiseks, et unustas küll. Enne minu nägemise kontrollimist kontrolliti kuulmist. Selleks lasti samalt kauguselt lindilt linnulaulu, mina pidin ütlema, mis lind laulab. Esimesed kaks lindu tundsin ära, kolmanda lõigu kohta ütlesin, et laulab mitu erinevat lindu. Üks müüjatest ütles, et nüüd kontrollime imelapse nägemist. Imelapseks nimetas ta mind sellepärast, et ma nii palju erinevaid linde laulu järgi tundsin. Nägemiskontrolli ajal tekkis kaalutaolek. Müüja ütles, et Tartus kipub raskustung ära kaduma. Olin lugenud raamatut "Totu Kuul" ja teadsin sealt , et ühes suunas liikumiseks peab kaalutaolekus tegema vastupidises suunas liigutuse. Et mitte lae alla kerkida, tegin kogu aeg pealiigutusi. Või vastupidisel korral jalaliigutusi. Algul kontrollisin olukorda hästi, siis kippusin ikkagi liiga kõrgele lendama. Seinal vahetusid erinevad sõnad ja mulle öeldi, et ma püiaks need võimalikult kiiresti ette lugeda. Ma nägin lugeda, aga ühe koha peal läksid sõnad suus sassi. Siis pidin minema koos naismüüjaga kõrvalruumi, mis oli rahvast täis saal. Ma pidin müüjat püüdma. Sellega taheti samuti nägemist kontrollida. Kui müüja oleks teiste liikumatute inimeste vahele liikumatult paigale jäänud, ei oleks ma teda ära tundnud. Aga ma tundsin ta ära just selle järgi, et ta kogu aeg põgenes. Iga kord, kui ma ta kätte sain, sõin tast osa lusikaga ära, sest ta koosnes mannapudrust. Paistis, et mind ei taheta enam poest välja lasta. Saali põrandale pandi erinevaid toiduaineid, et teha katse, mida ma poes elades endale ise söögiks valin. Mulle hakkasid maitsema lihapallid, mis olid metallkestade sees. Küsisin, kas uuringu eest maksma ka peab. Vastati, et peab küll, mõni on maksnud isegi oma peaga. Ma ei olnud kindel, kas ikka vastati seda.

Minu suurest arhiivist

Ühel eile blogisse ümber kirjutatud juttudest on vanades paberites koguni kaks erinevat lõppu. Ümber kirjutatud sai uuem variant, kus Kuri Jüri vaatas kella ja arvas, et on aeg sööma hakata. Hiljem avastasin, et originaalis on kirjas, et Kuri Jüri vaatas kella ja ütles vihaselt, et juba peab lõunat sööma, millele ta vist lisas, et see ei tähenda, et ta ei taha süia. Olin esimese koopia teinud juba lapsena vihikusse pealkirjaga "Rrapiii raamatute kogu". Ma vist ei saanud ümber kirjutades tähtede vahetusse mineku tõttu täpsest sõnastusest aru ja muutsin sellepärast. Või kadus originaalraamat vahepeal ära ja kirjutasin jutu lõpu teise kohta mälu järgi. Igatahes viimane lause oli koopiavihikus teist värvi kirjutusvahendiga. Sinna vihikusse ei ole ümber kirjutatud näidendit ega kolmandat Rrapiii raamatut. Näidendil ei ole raamatu numbrit ilmselt sellepärast, et ta on kirjutatud joonistusplokki. Aga nagu osade numeratsioonist võib järeldada, on tal osa number, kuigi seda pole tema enda juurde kirjutatud. See, mis oli kirjutatud hariliku pliiatsiga, oli veel loetav, aga värvilise pliiatsiga tegelaste loetelu oli paberilt kustunud. Samas plokis olevad värvilised joonistused kustunud ei ole. Vihikusse "Rrapiii raamatute kogu" oli tahapoole joonistatud olümpiamänge alade kaupa. Sõudmise pildi kohale oli kirjutatud "kaotajad" ja nende paadi peale vene tähtedega "SSSR". Ühele sportlasele teisel pildil oli kirjutatud SSSR riiete peale ja selle pildi kohale oli kirjutatud, et see on NSVL-i ainuke võit. Seejuures on ilmselt oluline, et see sportlane oli poksija, mis peaks viitama kaklemisele. Olümpiamängude toimumisajaks on märgitud 2000. Pildid ise on joonistatud varem, kui ei olnud veel teada, et selleks ajaks NSVL-i enam olemas ei ole. Aga Venemaa on kuulutanud ennast Nõukogude Liidu õigusjärglaseks. Hiljuti jooksis ajalehtedest läbi uudis, et Venemaa otsib ettekäänet Gruusia vastu uut sõda alustada. See võib nii olla, aga võib ka olla, et uudis oli Moskvast endast teadlikult lekitatud. Viimaste uudistega ei ole ma kursis.

Garibaldi

Olime ekskursioonil Hiiumaal. Istusime rongis, mis kihutas mööda kõrgel taevas jooksvaid rööpaid. See oli mõeldud meelelahutuseks, aga mina kartsin, et rong võib alla kukkuda. Jõudsime Tartusse tagasi. Kartsin, et võibolla unustasin koti Hiiumaale. Reisi korraldaja teatas, et reisijad on juba sõidu eest maksnud. Tõnu protesteeris selle vastu, et korraldajad ise reisijate pangaarvelt raha võtsid, sest niimoodi võivat juhtuda, et võetakse väga suur summa, ilma et inimene seda ette teaks.

Läksin kooli. Hakkasin stendi pealt otsima, mis on esimene tund. Siis tuli meelde, et esimene tund on ajalugu, nii et jätsin otsimise pooleli. Eelmises tunnis olin õpetajat solvanud. Läksin direktori kabinetti, kus võidi parajasti arutada minu koolist välja heitmist. Kabinetis oli palju rahvast. Mulle öeldi, et jutule pääsemiseks on pikk järjekord. Läksin ajaloo klassi ukse taha. Uksel oli silt, et tund jääb ära, sest õpetajal ei olnud seoses õnnetusega aega valmistuda. Õnnetus võis olla juhtunud minu süü tõttu. Läksin klassi sisse, kus tund hakkas pihta. Selgus, et õpetaja ei olnud minu peale üldse vihane. Ta hakkas lugema uut osa. Vihikusse kästi pealkirjaks kirjutada ühe hõimu nimi. Et õpetaja rääkis korraga kahest hõimust, siis kirjutasin algul vale hõimu nime, aga kohe lisasin ka teise.

Minu ainuke kohtumine Helinaga oli toimunud samas ühiselamutoas, kus varem olin kohtunud Oudekkiga. Olin ise Helina sinna kutsunud. Tagantjärele imestasin, kuidas ma sain seda teha, kui tuba oli Oudekki oma. Koos Helinaga olin seal mänginud kaarte. Helina oli istunud voodi peal ja mina olin seisnud püsti. Ta võibolla nägi minu kaardid ära, aga ei öelnud, et näeb.

Ütlesin, et kõik Oskar Lutsu eluajal ilmunud raamatud olid paberkaantega, kõvade kaantega ei olnud ükski. Hakkasin tema teoste pealkirju loetlema, lugedes neid riiulis olevate raamatute selgadelt. Aga nii esimene kui ka teine pealkiri osutusid tegelikult olevat teiste autorite omad, sest need olid pandud riiulisse Lutsu teoste kõrvale. Võtsin laua pealt ühe paksu raamatu, aga kohe nägin, et pean selle tagasi panema, sest üks naine kasutas seda Uku Masingu luuletuste otsimiseks. Masingu luuletusi oli avaldatud erinevates väljaannetes, naine kasutas just seda väljaannet. Avastasin, et isal on ikka omanikule tagasi viimata romaani "Garibaldi" vihikud. Olin need kõik kooliajal läbi lugenud, väljaarvatud ühe vihiku, mis oli vahelt puudu. Hiljem oli isa nooremate vendade jaoks selle raamatu uuesti laenanud, aga erinevalt minust nemad seda lugema ei hakanud. Hakkasin ühte vihikutest uuesti lugema. Seal oli kirjutatud, et üks tüdruk abiellus peategelaseks maskeeritud mehega, pidades teda peategelaseks. Kohe pärast abiellumist võttis see mees pealmised riided seljast, nii et tüdruk nägi, et tegemist on teise mehega. Nüüd ei olnud enam midagi teha, sest abielu oli juba sõlmitud. Peategelasega abielluda olid tahtnud mõlemad õed ja korraga nad seda teha ei saanud.

Rrapiii raamatud

/Kirjutan siia ümber lapsena kirjutatud Rrapiii raamatud, parandades õigekirja, aga jättes välja illustratsioonid:/

RRAPIII JA ÜKS KURI MEES

Ükskord elas ühes metsas Rrapiii.
Seal ligidal elas Kuri Jüri. Ta elas ühes koopas.
Ükskord läksid nad metsa jalutama. Nad leidsid ühe jänese. Kaks jalga sai üks, kaks jalga sai teine. Ühe kõrva sai üks, teise kõrva sai teine. Keha tegid pooleks. Saba jätsid maha.

2. ja 3. osa
Teine raamat

RRAPIII JA NUIMEES

Järgmisel päeval saatis Kuri Jüri Rrapiiile kirja, et Nuimees on metsa tulnud. Ja Rrapiii otsustas ta üles otsida. Kõigepealt läks ta Tiki-Taki kuninga lossi, sest et kuningas sai kohe teada, kui keegi metsa tuli või kus ta on. Tiki-Taki kuningas ütles, et ta on praegu Kurja Jüri pool, ja Rrapiii läks sinna. Kõigepealt ütles ta, et tal on homme sünnipäev. Kurjale Jürile polnud seda vaja öelda, sest et ta elas sealsamas metsas.
Ja äkki Nuimees ütles, et seal lähedal on üks karukoobas ja seal on igasugu varandused ja et ta kõht on väga tühi. Ja Rrapiii ütles, et ta pole täna üldse süia saanudki. Siis vaatas Kuri Jüri kella ja arvas kah, et aeg on sööma hakata.

KARUKOOPAS

Pärast sööki läksid kõik karukoopasse. See oli väike ruum, nurgas olid mõned kondid. Rrapiii avastas nende tagant veel ühe pimeda käigu.

Näidend
RRAPIII METSASEGADUS

RRAPIII (pomiseb omaette): Pagana pagan, sellest ei saa siis isegi Tiki-Taki kuningas aru. Kogu aeg kõik räägivad šoš-šoš.
NUIMEES (Tuleb uksest sisse.): Tere! Mida sa siin teed?
RRAPIII: Mõtlen, mida šoš-šoš tähendab.
(Tiki-Taki kuningas ja Kuri Jüri tulevad.)
KURI JÜRI (vihaselt): Mida te siin teete?
RRAPIII: Ah, niisama räägime.
TIKI-TAKI KUNINGAS: Metsas on segadus lahti.
RRAPIII: Segadus lahti, kuulen esimest korda. Aga ütle siis, mis juhtunud.
NUIMEES (Ei lase Tiki-Taki kuningal rääkida.): Kuule, Rrapiii. Sa tahtsid ju teada, mida see šoš-šoš tähendab.
TIKI-TAKI KUNINGAS: Šoš-šoš tähendab seda, kes tahab midagi teha. Peab tegema sinise ruudu ja punaste tähtedega kirjutama šoš-šoš ja see mida ta tahab, ja siis silmad kinni pigistama.
KURI JÜRI: Aga metsas on juhtunud see, et tiivulised ahvid murravad puid ja tapavad loomi ja isegi uputavad maju.
RRAPIII: Lähme püiame nad kinni, ja ruttu!

TERTITORTI NÕID
3. raamat

5. osa
TERTITORTI NÕIA SALADUS

Tertitorti nõial oli saladus, millest ei olnud Tooro teada saanud ega polnud raamatus kirjutatud. Tooro oli küll nii palju välja uurinud kui suutis. Rrapiii oli pärast jälle terve lossi läbi vaadanud. Tertitorti nõid naeris, sest see oli kõige kergem koht. Tal oli saladus see, et ta oli raiunud seina sisse käigu ja varandusi täis toppinud ja selle kinni müürinud. Aga linnaelanikud teadsid, et tal oli mingi saladus seal lossis. Ja Rrapiii, Nuimees ja Tooro teadsid, et tal on mingi saladus, sest ta käis ringi ja laulis: "Saladus elab mu lossi sees." Aga Okaskuningas ja Okaskriipsujuku teadsid ka seda.

6. osa
TERTITORTI NÕID AVASTAB TOORO

Okaslinna ääres täitsa Apelššiino maja juures on üks jõgi. Ja sellest jõest oli leitud üks märk. Ja see märk on selline: ... Selle märgi teisele poolele oli joonisatud kaks tiigrit, ja selle märgi oli leidnud Rrapiii 20 aastat tagasi. Selle märgi taga olid mingid täpid. Rrapiii tahtis teada, mis täpid need on. Aga need täpid olid nii väiksed, et ta ei saanud neist midagi aru. Lõpuks otustas Rrapiii need mikroskoobi alla panna. Ta otsis mikroskoobi üles ja vaatas neid täppe. Ja sinna oli kirjutatud: "Tiksuttiigrid elasid 100-aastaseks ja nad olid kõige targema tiigrisordi kõige targemad tiigrid." Kohe kui ta selle läbi luges, helistas ta Toorole. Viie minuti pärast oli miilitsaauto maja ees. Tooro, Okaskuningas ja üks miilits, kes autot juhtis, tulid välja. Tooro tuli sisse, teised jäid välja. Rrapiii ütles: "Selle märgi taga, mis ma ükskord leidsin, on kirjutatud: "Tiksuttiigrid elasid 100-aastaseks ja nad olid kõige targema tiigrisordi kõige targemad tiigrid.""

Salamärgid:

Kosmosesaladus
Riigi äär
Tiksuttiigri linn
Ferpoti kuningas Tiksuttiigri linnas Okasmaal
Tema maa riik

TERTITORTI NÕIA SALADUS
5. osa

Tooro kargas,
Tooro hüppas,
Tooro otsis nõiakest,
väikest Tertitortikest,
tordisööjat lordikest.

Tooro seisis lossi juures oleva tiigi kaldal. Ta oli sügavalt mõttes. Kus võiks olla Tertitorti nõid? Ei tea. Siis võiks vähemalt Rrapiii üles leida. Aga kust? Ei tea. Et leida Rrapiiid, oleks vaja Nuimeest, aga väikese Tertitortikese jaoks on Apelššiinot vaja.
Niimoodi mõeldes ei pannud ta tähelegi, et eemalt lähenes ... keegi väike kõhn olevus, kelle okkad sätendasid loojuvas õhtupäikeses. Ta tuli päris lähedale ja ütles:
"Tere nuhk, mis sa siin kükitad?"
"Ohhoo, tere-tere, härra Okaskriipsujuku! Tead, mul oleks sind hädasti vaja."
"Mis sa tahad?" küsis Okaskriipsujuku.
"Kas sa tead, kus on Tertitorti nõid?"
"Ah nii, seda ma tahaks ise ka teada, kuhu ta Apelššiinoga läks."
"Aga Nuimees või Rrapiii?"
"Ma kardan et ..." ütles Tooro, kuid kaugemale ta ei jõudnud, sest Okaskriipsujuku segas vahele:
"Kartmisest pole mingit kasu, aga lähme kuninga juurde, äkki saame seal targemaks."
Ja seda nad tegidki. Joostes tormas ta lossi poole, tema kannul kõmpis Okaskriipsujuku.

*
Lossi lasti neid sisse, kuid öeldi:
"Rrapiii on kuninga jutul, sinna praegu ei saa ilma märgusõnata."
Märgusõna nad muidugi teadsid: tiksutokas.

*
Linn oli vaikne. Hakkas juba pimenema, kui äkki kõlas valjuhääldajatest Okaskuninga hääl:
"Tähelepanu! Tähelepanu! Kõik inimesed, kes on täna näinud Tertitorti nõida, Apelššiinot või Nuimeest, palun tulla lossi ette!"
Vanakraamipoe juurest möödus 12 inimest, kuid need kivistusid.
"Siin on nõia käsi mängus!" ütles Tooro kuningale.
"Tähendab, sealt tuleb otsida nõida."
"Aga kes sinna läheb, kivistub ära."
Kuid Rrapiii segas vahele:
"Need inimesed kivistusid ainult sellepärast, et nad teadsid midagi."
Ja ta läks kivistunute juurde. Tema ei kivistunud. Teised järgnesid talle. Nad sisenesid vanakraamipoodi. Kõik uksed olid lahti, aga näha polnud kedagi. Ka poemüüja enda eluruumides mitte. Äkki jäi Tarnan, kes kõiki salalukke tundis ja nendega kaasas oli seisma. Ta näitas seinale ja ütles:
"Vaadake, siin on uks."
Ja lähemalt vaadates nägid kõik seinas väikest pragu. Tooro pani kõrva vastu pragu ja kuulatas. Siis ütles ta sosinal:
"Tertitorti nõid on seal ning vanakraamimüüja ja veel keegi on seal."
"Kas võib avada?" küsis Tarnan.
Tooro raputas pead. Nad mõõtsid tubasid ja nägid, et sellesse kohta jääb nii paks sein, et loomulikult mahub sinna tuba ära. Siis avastasid nad ka, et see tuba on kivistunutega ühel joonel.

Halb hinne

Läksin kooli. Juba enne klassiruumi sisenemist leidsin laua pealt oma ajaloo kontrolltöö. Olin selle meelega halvasti kirjutanud. Hindeks oli pandud 3-. Hiljuti olin näinud unes, et hakkasin isegi ajaloos halbu hindeid saama, nüüd oli see juhtunud ka päriselt. Olin kirjutanud lühidalt ja vigadega. Juba esimeses lauses oli õpetaja ajavormi parandanud. Ajaloo õpetaja oli Volmer. Kohtusin temaga klassiruumis. Ta küsis, kuhu siis minu suur õppimisvõime jääb, ma olen juba kaks tööd järjest halvasti kirjutanud. Olin seda teinud sellepärast, et ei pidanud keskkooli lõpueksamiteks valmistumist huvitavaks, sest üheksandas klassis olid juba lõpueksamid olnud. Veel enam, ka keskkooli olin juba üks kord lõpetanud. Õpetaja ütles, et minu töö tundub talle kuidagi tuttav. Sellega tahtis ta vist öelda, et see on Kristeri stiilis. Vaatasin, et lõplikuks hindeks ei olnud jäänud isegi 3-, vaid see oli maha tõmmatud ja kirjutatud teise serva asemele 2+.

Üksnurk

Kui mul miski on meelest läinud, siis see ei tähenda, et see ei võiks uuesti meelde tulla. Eilset sissekannet kirjutades ei tulnud mulle täpselt meelde, milleks me võtsime kasutusele arvu õ. Aga pärast sissekande avaldamist meenus, et see oli seoses sellega, et kõigepealt leiutasime üksnurga. Üksnurk oli selline kujund, millest kolmveerand oli ringjoon ja veerand täisnurk. Kujundi pindala sai arvutada arvu õ abil sama moodi, nagu ringi pindala pii abil. Õ täpset väärtust ma peast ei mäleta, aga selle saab uuesti välja arvutada. Pii väärtust ei ole ka lõpuni välja arvutatud, sest komakohtade arv ulatub ilmselt lõpmatusse. Kunagi veel varem mõtlesime välja ka lõpmatusest suuremaid arve ja andsime neile nimesid. Ühele arvule andsime nimeks ühtede naabrite perekonnanime. Need naabrid elasid vana korteri juures. Reedel vaatasin vana korteri akent. See paistab ära praeguse malemängukoha aknasse. Sel nädalal pidi mängitama teises kohas. Soovitasin ühel inimesel mängupäeval sinna tulla, aga ta tahtis juba eile kokku saada. Sellest ma keeldusin, sest kell oli palju. Kiri oli saadetud siiski varasemal kellaajal kui ma seda lugesin. Ükskord oli üks listi saadetud kiri kaks nädalat teel. Selle listi kaudu pole mulle enam ammu kirju tulnud. Võibolla on mind listist välja arvatud, sest ma pole selle organisatsiooni liige, mille list see on. Kui viimati sinna ise kirja saata püüdsin, tuli veateade. Saatsin siis kirja ühele üksikisikule edasi, aga ta ei vastanud, kuigi kirjas oli küsilause. Järgmisel päeval ta saatis mulle vist siiski teise asja kohta kirja. Sellele pidi vastama üks kolmas inimene, mulle tuli tegelikult koopia, aga minuni see vastus pole jõudnud. Kui kiri on saadetud korraga rohkematele inimestele, siis vahel vastan kõigil aadressidel korraga ja vahel ainult saatjale. Perekonna listi saadetud abipalved unustan ma ära, aga kui kiri tuleks mulle isiklikult, siis ei unustaks.

Sõnaraamatus teine tähendus

Tšetšeenid tulistasid nii Tšetšeenias kui ka väljaspool. Nad sõdisid hästi, aga võibolla pidi see viima enesehävituseni. Tšetšeenid ei kartnud sõdimist üldse, nende vastasteks olevad venelased kartsid väga. Eestis elavad tšetšeenid ütlesid, et praegu nad sõjas ei osale. Võibolla nad ootasid, et vajaduse korral ka Eesti vastu välja astuda. Laur oli tõlkinud ühe teksti soome keelest. Juhtisin tähelepanu, et ühel sõnal on sõnaraamatus teine tähendus kui tõlkes. Pärast seda sai Laur "Postimehe" käest sõimata. Laur küsis, milles asi. "Postimees" vastas, et Laur on neile esitanud vigase tõlke ja nüüd veel küsib, milles asi. Laur vastas, et soome keele sõnade täpset tähendust ei tea Eestis keegi. Selles olin temaga peaaegu nõus. Ma ei oleks tahtnud "Postimehe" viha Lauri peale tõmmata. Laur ja tema sõbrad rääkisid, et nad arutasid, kas Uus-Meremaa koduloomad võivad minna Pakistanis üle piiri. Nad olevat saanud teada, et lähevadki. Minu meelest võis tegemist olla sellega, et nad jäid üksteise väljamõeldisi uskuma. Kõndisin üksi laulupeol. Möödusin tuttavatest, aga ei teretanud neid. Muusika oli nii ilus, et mul olid pisarad silmas. Klassivennad võisid arvata, et see tuleb halvast tujust. Laulupeol olid ka Laur ja Aivo. Laur hakkas ühes maakohas ühte taime kasvatama, et selle seemneid süia. Läksin sinna kohta. Üks pärismaalane küsis mult midagi. Ma ei saanud küsimusest hästi aru. Pärast seletati ära, et küsitud oli, kas mind võib sööma hakata. Laur kirjutas selle kohta, et keeles toimunud muutuse tõttu muutus küsimus arusaamatuks ja sellisel puhul vastaja naiivsus päästab teda.

Arvutamisest ja muust

Kas on olemas mõni leksikon, kus märksõnad on reastatud tagurpidises tähestikulises järjekorras? Sellisest leksikonist oleks õiget sõna üles leida natuke raskem. Kui ma käisin esimese klassi sisseastumiskatsetel, kontrolliti seal muuhulgas arvutamist ja paremaks arvutamiseks soovitati mul lugeda arve ühest kümneni ja kümnest üheni. Aga katsetel tuli vist arvutada 20-piires. Hiljem sügisel hakati arvutamist õpetama lihtsamatest tehetest alates. Korrutamise sain selgeks esimeses klassis käies, kui kuulsin vahetunni ajal, et üks teise klassi õpilane ütles, et viis korda viis on kakskümmend viis. Selle peale tekkis mul oletus, mida korrutamine tähendab ning kontrollisin kohe sõrmede peal üle. See muidugi ei tähendanud, et ma sellega koos murdarvude ja negatiivsete arvude korrutamist oskama oleksin hakanud. Blogis olen kirjutanud sissekandeid ka enda leiutatud kõrvalarvudest. Kui rääkisin neist ülikoolis matemaatikat ja informaatikat õppinud vennale, ütles ta, et see on sama mõttetu avastus kui nulliga jagamise avastamine, mille puhul vastuseks olevat lihtsalt varem mitte kasutatud arv. Kunagi varem mõtlesime sama vennaga koos välja arvu õ, mille täpset tähendust ma enam ei mäleta, aga mis oli vist pii korrutatud mingi teise arvuga, et arvutada ringist veidi kandilisema kujundi pindala. Eesti pindala on Tartu rahu järgsetes ja halduspiirides erinev. Venemaaga alla kirjutatud ja jõustumata jäänud uue piirilepinguga muudeti territooriumi ka halduspiiridega võrreldes. Üks inimene ütles, et ta imestab isegi selle üle, kui Vene välisministeeriumis keegi Eestit fašistlikuks nimetab ja veel vähem saab ta aru, kui mõni eestlane seda kordab. Ühes ingliskeelses raamatus oli öeldud, et mõistet fašism kasutatakse tavaliselt valesti.

Päikesevarjutus ei ole maailmalõpp

Vaatasime multifilmi. Mets läks põlema. Klaus meenutas, et see on juba teine kord. Mõne aja eest oli mets juba põlema läinud, see oli õnnestunud kustutada, aga nüüd süttis ta uuesti. Imestasin, kuidas tulel jätkub mitu korda samast kohast põlemiseks materjali. Aga nähtavasti oli põlemine iga kord vaid osaline. Tahtsin minna pühasse metsa, kuhu vaenlane järgi tulla ei saa. Aga püha metsa ei olnud näha, sest metsast oli maantee läbi veetud. Võibolla siiski maanteeäärsed puud olidki püha mets.

Küsisin Pillelt, milliseid minu teoseid ta kõige rohkem näha tahab. Pille vastas, et plastiliinist. Seega tuli need valmis panna. Neid tuli vaatamisel tõsta teelusikaga. Lähenes päikesevarjutus. Arvati, et see tähendab maailmalõppu. Televiisoris öeldi, et soomlased lähevad maailmalõpule vastu tänaval lauldes, aga eestlased surevad kodus. Minu teada pidi asi vastupidi olema, et eestlased on suuremad lauljad. Ja mina päikesevarjutust maailmalõpuks ei pidanud. Särgava tahtis lugeda, mida ma Eesti ja Soome võrdluseks olen kirjutanud. Selleks pidi ta pistma pea auku, aga ta ikkagi hästi ei näinud. Loeti ette malevõistluse esimese vooru paare. Vaatasin, kuidas laudade tagant välja saada. Aga üks naine tõstis käe üles, mis tähendas, et minuga pidi mängima tema ja ma pidin jääma sinna, kus ma olin. Naine mängis mustadega ja tema esimeseks käiguks oli g5. Asusin seda etturit ründama.

Kõik kirja

Hakkasin kõigile pikematele tegevustele kuluvat aega üles kirjutama. Täna tõusin üles 8.20, mis on tavalisest varem. Tööd hakkasin tegema kell 10.44. Tallinnast saabus sugulane, kellega mängisin kell 16.24-17.11 malet. Võitsin mõlemad mängud. Vastane mäletas, nagu oleks ta nooremana tugevam olnud. Mängupausi ajal võib mängutugevus langeda küll. Tulemust võib rikkuda ka mängimisest põhjustatud väsimus. Ükskord toimus spordikoolis kahe päeva jooksul kaks kiirturniiri, millest esimesel sain kolmanda koha ja teisel olin vist eelviimane. Teisel päeval öeldi mulle: "Täna me sõidame sust kõik roomikutega üle." Kui laulja Onu Bella ja tema ansambel lahku läksid, põhjendasid ansambliliikmed seda ajalehes sellega, et Onu Bella sõidab kõigist lauludest roomikutega üle. Aga nimetatud laulja nimi on ikkagi kuulsam kui selle ansambli oma.

Lahtised paelad

Ühest minu vennast räägiti kooli riidehoius. Õpetaja kuulis valesti, nagu oleks midagi head öeldud, tegelikult öeldi halba. Vennal olid jalad haiged, mistõttu ta polnud kooli tulnud. Ta oli käinud hiljuti arsti juures ja arst oli öelnud, et nii haigeid jalgu pole varem nähtud. Jalad olid haigeks jäänud sellest, et vend oli käinud korvpallitrennis ja seal lahtiste ketsipaeladega hüpanud. Sellest olid jalgade külge justkui tiivad kasvanud. Hiljuti olid need paisuma hakanud.

Kaitsesin magistritöid. Tahtsin neid ühe päevaga kolm tükki kaitsta. Ühes töös olin kirjutanud kirjandusest. Üks üliõpilane ütles, et kui on kultuuriteemaline töö, siis peab seal reeglite järgi kultuuripeatükk olema. Sellist peatükki mul ei olnud, aga lootsin, et õppejõud ei pane üliõpilase juttu tähele. Kahe esimese töö kaitsmiseks peetud kõned olid kuulajate arvates väga head. Nüüd pidi väikse vaheaja järel järgnema kolmas kaitsmine. Mõtlesin, et saan vist kolm magistrikraadi, nagu Mäel oli kaks doktorikraadi. Aga mulle ei tulnud kolmanda magistritöö teema meelde. Läksin raamatukokku ja võtsin töö riiulist. Vaatasin, et see küll minu teema ei ole. Nägin, et see ei olegi minu töö, vaid ühe teise autori oma. Panin ta riiulisse tagasi.

Läksin ühte majja. Seal lasi Liis lindilt oma telefonikõnet. Eelmisel korral siin käies oli ta lasknud ühte teist. Ta oli vist kõik oma telefonikõned linti võtnud. Praegu lindilt tulevas kõnes viitas Liis pidevalt erinevate inimestega peetud kõnedele, aga tegelikult rääkis kogu aeg ühe inimesega, nii et neid teisi kõnesid kas polnud toimunud või olid need olnud väga lühikesed. Liis rääkis, millistel eluperioodidel ta on tahtnud millisel tänaval kõige rohkem elada. Need tänavad olid kõik üksteise lähedal. Olin teiste poole seljaga ja närisin huuli, et mitte naerma hakata. Lõpuks pöörasin siiski ümber. Esimene inimene, keda ma nägin ja kes minu lähedal seisis, ei olnud Liis, vaid Kaja K. Meenutasin, et üks asi juhtus bakalaureuseõppe ajal. Tegelikult ajasin sõnad segi ja parandasin, et magistrantuuri ajal. Minu jaoks polnud suurt vahet. Helen aga ütles: "Ah et magistrantuuri!", sest tema polnud magistrantuuris õppinud.

Kongress

Kõndisime ühe maja suunas. Ütlesin, et ükskord läksime kongressile koos kommunistidega, aga nüüd neid enam ei ole. Sotsialistid olid kommunistid maha tapnud. Kuigi kõige äärmuslikumad olid kommunistid, olid sotsialistid neist verisemad. Ka nüüd läksime kongressile. Ütlesin, et see on saadikute kongress. Laar vaidles vastu, et saadiku sõna seostub Eestiga, mitte Nõukogude Liiduga. Ütlesin, et siis rahvasaadikute kongress. See sõna Laarile ka ei meeldinud. Kolmandaks pakkusin liidukongress. Laar ütles, et liit on Euroopa Liit, mitte Nõukogude Liit. Nõukogude Liidu nimi tuleb hoopis venekeelsest sõnast sajuz, see on midagi terviklikumat. Mina vaidlesin vastu, et Euroopa Liidu kohta öeldakse vene keeles ka Evrosajuz. Kongressil istusin tagumises reas. Lavale pidid tulema saadikud, saalis oli publik. Saadikud sisenesid ruumi, läksid joostes lava eest läbi ja väljusid vastasseinas asuvast uksest, et varsti tagasi tulla. Ainult Hellat kõndis, sest ta oli teistest vanem. Üks naissaadik tuli varsti saali tagasi, et oma vöö võtta. Selle juurde jooksis ta sinka-vinka, et oma saalisoleku aega pikendada. Pärast kongressi pidin minema oma raamatu esitlusele. See toimus kirjanduse majas. Panin riided riidehoidu. Sinna tuli ka palju muid inimesi. Kui olin ühte teist oma teost tutvustanud, oli inimesi tulnud vähem, aga täna oli välja kuulutatud eraldi üheainsa teose esitlus, seetõttu oli kohaletulijaid rohkem. Seekord ei toimunud esitlus saalis, vaid kirjastuse ruumides. Läksin sinna. Seal oli seinale välja pandud tsitaate Uku Masingu kirjast ühele poliitikule. Masing kirjutas, et eestlased peaksid oma riigiga midagi ette võtma ja teiste Euroopa riikidega liituma. Seni teadsin, et Masing oli Euroopa vastane. Sellest olin lähtunud ka oma raamatus. Ja ma polnud varem üldse kohanud, et Masing midagi poliitika kohta oleks öelnud.

Mälestusturniir

Täna toimus järjekordne Igor Kullamaa mälestusturniir. Kõne pidas A. Särgava, kes ühtlasi oli turniiril kohtunik. Ta meenutas, et Kullamaa on tulnud Tartu meistriks nii pikas kui ka kiirmales, ning iseloomustas Kullamaad ausa ja otsekohese inimesena. Särgava kordas kõnet ka vene keeles. Soovijad võisid võtta endale tasuta Kullamaa mälestusteraamatu. Hiljem voorude vahel pidas üks mees kõne Werneri malemänguvõimaluse taastamise teemal.

Turniiril oli 22 osavõtjat, 15 minutit mõtlemisaega ja 7 vooru. Esimeseks tuli 6 punktiga Kass, teiseks 5,5 punktiga A. Kuusk ja kolmandaks 5 punktiga Harujõe. Parim naine oli Volpert, kes edestas Viikmaad ja Põvvatit.

Kui varem olen tähele pannud, et koduse soenduse järel saan 50 protsenti punkte või rohkem, siis täna see igatahes ei kehtinud, sest viimases voorus oskasin kaotada enametturiga seisu ja jäin 2,5 punktiga. Esimeses voorus kaotasin A. Kuusele. Suutsin ta vähemalt mõtlema panna, nii et tema nool tõusis üles. Aga kui ütlesin talle, et panen tema partii võrku, vastas ta, et seal ju ei olnud midagi. Selgitasin, et kui oleksin protokolli kirjutanud mängu ajal, siis ei paneks, aga nüüd on see mäluharjutus. Teises voorus võitsin A.-M. Priid, kellele mängisin eelmine kord saadud kaotuse järel teist avangut. Ta sai ka täna avangus etturi võita, aga selle asemel andis ära ratsu kolme etturi eest. Kolmandas voorus sain Arsti vastu enametturi, aga minu seis jäi passiivseks. Pakkusin viiki, vastane ei võtnud vastu ja võitis. Neljandas voorus kaotasin Puisi vastu oda, aga vastu sain kolm etturit. Vastane pakkus viiki, põhjendades seda mõlemapoolse ajapuudusega, ma ei võtnud vastu, proovisin lippu minna, see ei õnnestunud ja tuli ikkagi viik. Vastane tänas mind huvitava mängu eest. Hiljem ta ütles veel, et ma olen vist palju avanguid uurinud ja avangus naljalt sisse ei kuku. Tänases partiis tõstsin tõesti pika tuttava skeemi kiiresti peale, aga mulle tuleb meelde, et samale vastasele olen mõne partii siiski juba avangus kaotanud. Viiendas voorus mängisin Seljodkiniga, jäin kaotusseisu, proovisin veel tema noolt maha mängida, aga ta jõudis mati peale panna. Kuuendas voorus kahisin Ojastega mängides oda etturi eest, kavatsusega tule abil oda tagasi võtta. Aga loobusin sellest, leides enda arvates veel tugevama käigu. Tegelikult see tugevam ei olnudki ja nagu ma mõningase edasimängu järel märkasin, oli vastasel oda rohkem. Kuid ta eksis ja lõppmängus oli mul vanker ja ettureid rohkem. Ühe vankri jätsin ajapuuduses ette, aga teise abil õnnestus lippu minna ja võitsin. Seitsmendas voorus mängisin Jakobiga, sain enametturi, aga kui püüdsin seda hoida, sain mati.

A. Kuusk - SR
1. e4 e5 2. Rc3 Rf6 3. f4 d5 4. fe Re4 5. Rf3 Og4 6. Le2 Rc3 7. dc Rd7 8. Of4 Oe7 9. 0-0-0 0-0 10. Vd5 Oe6 11. Vd2 Oa2 12. Ld1 Oe6 13. Rd4 Od5 14. c4 c5 15. cd cd 16. Vd4 Og5 17. g3 Re5 18. Kb1 Of4 19. gf Rg6 20. h4 Vc8 21. d6 Vc6 22. h5 Rh4 23. Lg4 Lf6 23. Vd5 Le6 24. Ld1 Rf5 25. d7 Vd8 26. Oh3 g6 27. Of5 gf 28. Vg1+ Kf8 29. Ld4 Ke7 30. Ve5 ja mõne käigu pärast oli mäng läbi.

SR - A.-M. Prii
1. d4 d5 2. Rf3 Rf6 3. Of4 e6 4. e3 Od6 5. Od6 Ld6 6. Rbd2 b6 7. Re5 Rbd7 8. Rdf3 Re5 (parem Lb4+) 9. de Lb4+ 10. c3 Lb2 11. ef Lc3+ 12. Rd2 Lf6 13. Ob5+ Od7 14. Od7+ Kd7 15. 0-0 Vhc8 16. La4+ Ke7 17. Lc6 Kf8 18. Vfc1 g6 19. Vb1 d4 20. ed Ld4 21. Rf3 Ld5 22. Ld5 ed 23. Vc6 Ke7 24. Ve1+ Kd7 25. Rd4 Ve8 26. Vec1 Vac8 27. Rb5 a6 28. Ra7 Va8 29. Vc7+ Kd8 30. Vf7 h6 31. Kf1 g5 32. Vcc7 Vg8 33. Rc6+ Ke8 34. Vce7++

SR - Ojaste
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. Rc3 Od7 5. d4 a6 6. Oa4 b5 7. Ob3 Og4 8. Of7+ Kf7 9. Rg5+ Ke8 Parem oli Lg5 ja Ke8 järel oleks saanud 10. Lg4.

Jakobi - SR
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Rf3 Rgf6 6. Rf6 Rf6 7. Oc4 e6 8. 0-0 Oe7 9. Of4 0-0 10. h3 c5 11. c3 b6 12. Ve1 Ob7 13. Le2 Of3 14. Lf3 cd 15. Vad1 Lc8 16. Vd4 Oc5 17. Vd2 Of2+ 18. Vf2 Lc4 19. a3 Vfd8 20. Oe5 Rd5? 21. Lf7+ 1:0

Uus külaline

Eelmine külaline, kellest kirjutasin, oli Joosep. Täna käis külas Tõnis. Tema proovis mänguasja suhu panna, kui lutt oli juba suus, ilma et ta oleks osanud lutti eest võtta. Kui talle lutipudelist süia anti, siis seda olevat ta proovinud küll suust välja kiskuda, nii et särk olevat märjaks saanud. Joosepi puhul kirjutasin, et talle meeldis laulmine. Tõnist väsitas vahepeal laulmine ka ära. Eelmine kord kirjutasin, et võiks proovida luuletusi lugeda, aga täna lapse nutmise ajal ei tulnud mul see mõte üldse meelde.

Ajalehepakk

Ema oli pannud esikusse paki ajalehti. Et nad vähem ruumi võtaks, hakkasin neil kaasi küljest rebima ja minema viskama. Tuli pähe mõte, et äkki ei tohi, äkki need on värsked lehed. Aga kontrollides nägin, et need on mitu aastat vanad. Need olid kõik ühe ja sama nädala lehed. Ema ütles, et neid ei tohi ära visata, need on Kadri jaoks valmis pandud. Nii jätsin viimasel numbril kaane küljest rebimata. Kui Kadri tuli, ütlesin, et kaasi võib otsida prügikastist. Kadri vastas, et kaasi tal ei lähegi vaja. Vaatasin ühte numbrit lähemalt. See oli nädala esimene number. Sealt sain teada, et nädala jooksul pidi lehes ilmuma vabaabielu teemaliste artiklite sari. See oligi ilmselt põhjus, miks Kadril neid numbreid vaja läks. Aga nädala esimeses numbris ilmus mitu sel teemal artiklit ja need ei alanud kolmandalt leheküljelt, vaid olid alanud juba küljest rebitud teiselt. Seega Kadri eksis, kui ta arvas, et tal kaasi vaja ei lähe.

Panin Pille arvuti käima, aga ei saanud ekraanile seda, mida tahtsin. Viisin selle arvuti suurde tuppa. Ütlesin ühele poisile, et ma sisenen nüüd postkasti. Kuna ma kirjutasin aeglaselt, võis poiss mu sõrmeliigutustest parooli meelde jätta. Aga ta ei vaadanud, vaid tõmbus viisakalt eemale. Ma ei saanud ikkagi ette seda, mida tahtsin. Küsisin Toomalt, kas ma võin tema arvutit kasutada. Toomas vastas, et ei või. Tirisin teda juustest ja ütlesin, et selle eest tuleb karistada. Euroopa Liit oli füüsilise karistamise ära keelanud, aga seda ma ei hakanud ütlema, muidu Toomas olekski võinud Euroopa Liidu poole pöörduda. Ütlesin, et ega ma ei oleks tahtnud Tooma arvutit pikalt kasutada, vaid lühidalt. Tahtsin leida võrgust eestikeelset informatsiooni raamatu "Ascanio" kohta, aga arvutil oli mingi häire, nii et lahti tuli ainult selle raamatu prantsuskeelne tekst. Ühe käsu andmise järel kartsin, et see kustutas arvutist kõik failid ära. Võibolla oleks veel kõvakettalt kätte saanud. Aga midagi siiski polnud kustunud, sest sama pilt tuli jälle ette. Pille võis pahandama hakata, et miks ma võtsin üldse tema, mitte enda arvuti. Sain nüüd aru, et ma ei kasuta üldse otsingumootorit. Kui otsingumootori lahti tegin, polnud sellest siiski kasu. Ekraanile tuli pilt, millest võis järeldada, et brauser enam ei funktsioneeri, sest on vanaks jäänud. Siis tuli varsti minna oma arvuti taha, sest see oli uuem. Särgava näitas, et ma ei vaata üldse ekraani, vaid arvuti tagumist otsa. Ekraan oli pandud pakendisse tagurpidi. Võtsin selle sealt välja. Aga ka ekraanil ei olnud korralikku pilti ees, vaid seal jooksis pikk käivitamissoga. See tuli ilmselt vale otsa vaadates antud valedest käskudest. Soga katkestamiseks võis proovida anda käsk "win", et arvuti läheks Windowsi. Teine võimalus oli teha restart, aga ma ei leidnud selle jaoks mõeldud nuppu ega klahvi. Võibolla tuli vajutada Ctrl+Alt+Del. Arvuti korraks nupust kinni panek oleks võinud ta rikki ajada.

Meenutan uudiseid

Osad inimesed ei usu, et Euroopa Liit või narkootikumid võiksid olla kahjulikud. Euroopa Liidu puhul on mulle vaieldud vastu, et Eestisse ei tule keegi elama, aga ei arvestata pikaajaliste arengute võimalustega. Narkootikumide propageerijad tuginevad kogemusele, et keegi tarvitab narkootikume, aga pole veel surnud. Kui mina kirjutasin narkootikumide kahjulikkusest, siis nimetati mind ignorantseks. Eilsest "Postimehest" võis lugeda narkootikumide kahjulikkusest erialainimeselt. Sisserändeohu kohta artiklit ei näinud, küll aga oli lugu majandusprognoosist, milles nimetati suureks ohuks väljarännet. Väljaränne ja sisseränne on mõlemad ränne ja mõlema puhul on oht Euroopa Liitu astumise järel kasvanud. Kui võetakse vastu järgmised liikmesriigid, kasvab oht veelgi. Täna lugesin võrgust uudist viisavabaduse laiendamisest Balkanile. Lugesin seda Šveitsi ajalehest. Teine artikkel samas lehes, mida vaatasin, rääkis võitlusest naftahinna tõstmise vastu, mida artiklis nimetati spekuleerimiseks. Ühte artiklit ingliskeelsest lehest olen ka täna lugenud. Eelmist lauset alustades ei tulnud meelde, mis teemal see oli, aga lause lõppu jõudes meenus, et see rääkis sellest, et venelased valmistuvad lendama Marsile. Varem teadsin, et selline plaan on ameeriklastel. Ameerika tumedanahalise presidendi kohta lugesin viimati, et ta kutsus Aafrika riike üles unustama kolonialismi süüdistamine. Vene presidendi kohta saadeti mulle postkasti uudis, et ta oli kolleegidega kohtudes purjus. Viina joomine tapab inimesi sama moodi nagu narkootikumid. Narkootikumid tapavad kiiremini kui Euroopa Liit. Euroopa Liitu annaks kasulikus suunas reformida.

Diplomi kätteandmine

Kaunase puiestee bussipeatusesse kõndides olin võitnud väikse energiakuluga 95 protsenti malepartiidest. Aga kui ma uuesti läksin, olid vastased mind paremini tundma õppinud ja sain vähem võite, kusjuures energiat kulus rohkem. Läksin ühte selle tänava lasteaia aedadest. Panin väravale sildi, mis partei raamatukogu seal on.

Kõndisin kodu suunas. Vastu tulid väiksed tüdrukud, kes ütlesid naerdes: "99 protsenti." See tähendas, et nad olid kuulnud minu malevõitudest, aga polnud kuulnud hiljem järgnenud kaotustest. Läksin bussi peale. Seal üks inimene küsis mult protokolli. Paistis, et ta oli piletikontroll. Piletit mul ei olnud. Mõtlesin, et ei hakka vist trahvi maksma, tahan nagunii sõita ainult ühe peatuse, venitan selleni ja siis lähen maha. Ütlesin, et varem oli mul tasuta sõidu õigus, sest ma olin paljulapselisest perest, ja nüüd sellepärast, et olen pensionär. Tundsin kõhu peal puudutust. Hüüdsin kontrollile: "Ärge sorige mu taskutes!"

Olime koolis ja lugesime mitmekesi sama ajalehte, nii et ühel oli üks ja teisel teine lehekülg. Tund hakkas pihta. Tanel kutsuti vastama. See tähendab, et vastama läksin mina. Näitasin kaardil: "See on Indoneesia, see on Sudaan, see on Brasiilia. Mis veel?" Pidin saama magistrantuuri lõpudiplomi. Ütlesin, et võibolla pole mul punktid koos. Üks naine ütles, et kontrollime. Seejuures pani ta mulle käe ümber kaela. Mõtlesin, et ma ei hakka eest põgenema, muidu ta solvub. Üks teine naine kirjutas mulle siiski diplomi välja. Ta ütles, et ma lõpetasin väga heade tulemustega. Tegelikult mul oli ainult kaks ülepunkti. Naine ütles, et mul läksid väga rasked eksamid viiki. Tegelikult olid need eksamid mulle lihtsaks tehtud. Naine küsis, mis tööd ma teen. Vastasin, et koostan kaheköitelist Kerese raamatut. Parandasin, et Kerese raamat on juba ilmunud, praegu koostan Tõnissoni oma. Naine küsis, kas Keres on veel elus. Vastasin, et ta suri juba aastal 1975. Naine hüüdis, et nii noorelt. Ütlesin, et ta oli siis 59-aastane. Lisasin, et Kerese vend on veel elus. Naine ütles, et ma lõpetasin magistrantuuri bütsantslike tulemustega ja et ajaloolaste kongressi tulemuste vaidlustajad jäid ka kohtus kaotajaks. Mulle tuli uduselt meelde, et kongressi otsuseid oli vist tahtnud vaidlustada Raun. Küll ühe teise asja pärast, aga kui tal oleks see õnnestunud, oleks see ühtlasi tähendanud minu magistrantuuri lõpetamise tühistamist. Trepist alla minnes kommenteerisin klassivendadele, et minu õpingud olid tõesti bütsantslikud, aga see sõna tähendab ühte teist asja.

Tänane külaline

Tänane põhikülaline oli Joosep. Sõin temaga võidu lõunat - tema lutipudelist piima ja mina taldrikust kartuleid. Lõpetasime umbes korraga. Tema jäi söömise ajal magama ja lõpetas imemise läbi une. Pärast küsis tema ema, kas Joosep jäi jälle magama nuttes, kodus olevat ta seda viimasel ajal teinud. Tegelikult oli Joosepi nägu nii saabudes kui ka lahkumise eel rõõmus. Nutma hakkas ta siis, kui tuli üks telefonikõne, tema vanaema pani ta sülest maha ja katkestas laulmise. Minu kohta öeldi küll täna jälle, et ma olen väga hea lapsehoidja, aga sel hetkel minu rahustavad sõnad ei aidanud. Nägu läks rõõmsaks tagasi siis, kui kõne lõppes ja laul jätkus. Mina laulda ei oska, võibolla peaks teine kord katsetama luuletuste lugemist.

Elu klassiruumis

Mul ei olnud enam korterit, sest me ei jõudnud enam selle eest maksta. Hakkasin elama kooli tööõpetuse klassis, koos Helina ja tema sõbraga. Tööõpetuse õpetaja võis hakata meid süüdistama, et miks me tööd ei tee. Oli ette näha, et ma ei saa enam hommikuti magada, sest klassis algab tund. Septembri esimestel päevadel seda veel ei olnud juhtunud, arvatavasti toimusid sissejuhatavad tunnid mõnes teises ruumis. Edaspidi oleksin saanud puhata õhtuti, õhtupoolse vahetuse lõpu ja öö vahel. Olin andnud juba Helinale ja tema sõbrale kahepeale igapäevased 10 krooni, aga täna andsin veel teise 10 krooni juurde. Ütlesin, et iga päev nii palju raha ei saa. Mul jäi raha pidevalt vähemaks ja ükskord pidi see otsa lõppema. Isa ja ema olid pidanud kolima senisest kaks korda väiksemasse korterisse. Ütlesin, et kaks korda väiksemasse korterisse kolimiseks tuli pooled asjad ära visata. Isa naeris ja ütles, et nii on see alati. Lisasin, et mõnelt inimeselt on korter päris ära ka võetud ja et mul on kodu praegugi ainult tänu sellele, et isa saab pensioni ja ema palka. Suure korteri oli kunagi isale andnud linnavolikogu autasuks, aga nüüd oli volikogu teinud uue otsuse, et see korter võetakse ära. Isalt küsiti, kas äravõtmise otsus tehti vene saadikute häältega. Isa vastas jah. Helina ütles minu emale, et ta läheb linna peale ja päeva jooksul helistab. Ta ütles sama veel üle ukse sinna ruumi, kus olid minu vennad ja õde. Aga sinna ütles ta seda katkendlikult, nii et need ei saanud aru, kes eelnevat juttu kuulnud ei olnud. Kartsin, et Helina helistab tegelikult ainult oma sõbrale, mitte mulle. Õhtul läksin vendade ja õega samasse ruumi magama. Pidžaama selgapanekuks läksin vannituppa. See oli suur ruum. Põrandal oli mänguauto. Võtsin selle kätte ja mootor hakkas tööle. Ütlesin talle tasem, kell on palju. Panin auto maha ja see hakkas edasi-tagasi kihutama, tehes osavaid pöördeid. Artur küsis kelleltki, mis see on. See oli Afganistani sõja auto.

Lamasin Paides voodis ja mõtlesin, et unenäos moodustasime mina, Helina ja tema sõber komitee. Kodus ütles ema, et ühes Tartu piirkonnas tuleb ettevaatlik olla, sest seal pritsitakse. Ajalehes olevat kirjutatud, et ühte minu endist klassiõde oli pritsitud. Ema lisas, et see klassiõde on ise ka imelik - armub iga poole tunni tagant järgmisse inimesse. Mina ütlesin, et koolis oli tal küll algusest lõpuni sama pinginaaber. See oli küll tüdruk. Ütlesin, mitu last sellel klassiõel on. Ema hüüdis, et kas tõesti. Küsisin, mida talle pritsiti. Ema vastas, et ajalehes nimetati seda arstide lemmikhaiguseks. Küsisin, mis on arstide lemmikhaigus. Ema vastas, et kaks võimalust, kas tuberkuloos või aids. Olin ise ka mõelnud aidsi, aga nüüd leidsin, et arstide lemmikhaigus on tegelikult tuberkuloos, sest nad on vanal ajal hariduse saanud. Arstid on mult haigustest kõige rohkem otsinud tuberkuloosi, aidsi pole otsitud ühtegi korda. Olin arsti juures. Mulle öeldi, et kui mõni teine patsient ka tuleb, siis saab meid vastastikku lamama panna, et teha katse, kas ma olen homo või hetero. Loobusin sellisest katsest.

Ühed inimesed tahtsid Vanemuise ette murule pesa ehitada. Üks naine ütles neile, et kui nad tahavad, võivad nad pesa ehitada, aga mitte sinna, sest see on vist rahvusvahelise tähtsusega ala. Rääkisin Klausile, et viimasel ajal levib uus usk, mille järgi tähtis ei ole Piibel, vaid Jumal. Nimetasin kolm inimest, kes on kuulutanud ennast sellise usu pooldajaks. Mõnel asendab küll Jumalat jumalik aine. See usk on tegelikult samasugune moehaigus nagu varasemad. Hakkasin pilte joonistama. Ühele inimesele joonistasin ülemisse ritta erineva pikkusega hambad ja alla hammaste asemel paksu huule. Kuklale tahtsin joonistada pikavõitu juukseid, aga märkasin, et pealaele olen juba teinud lühikesed juuksed. Mõtlesin, et erinevates peaosades võivad siiski olla erinevad juuksed. Erik vaatas pildinäitust. Kui ta oli kõik ära vaadanud, siis ütles, et kõige parem oli minu pilt. Vastasin, et ongi nii, et esimene joonistatav figuur ebaõnnestub, järgmised samal paberil tulevad paremini välja, aga kui joonistada järjest täis kaks lehekülge, siis teine lehekülg on halvem kui esimene.

Briti valimissüsteemist

Suurbritannias ja mõnedes teistes riikides kehtib valimissüsteem, kus valituks osutub selle partei kandidaat, kes saab ringkonnas kõige rohkem hääli, ilma et ta peaks saama absoluutset enamust. Kui on neli kandidaati, kellest A tahab maksu tõsta 15%, B 10%, C 5% ja D tahab hoopis langetada 5%, siis võib teoreetiliselt juhtuda, et iga maksutõstja saab 24% hääli ehk kokku 72% maksu tõstmise poolt, aga valituks osutub hoopis maksu langetaja 28% häältega. Kuna ringkonnad on ühemandaadilised, siis võib see küll tähendada, et kõigis teistes ringkondades jäävad maksulangetajad saadikukohast ilma. Ja parteid arvestavad tegelikult valimissüsteemi iseärasustega, mis tähendab, et maksutõstjate parteid võivad ühineda ja panna välja vähem kandidaate. Sellise valimissüsteemiga riikides on suurte parteide arv väiksem kui Eestis, hoolimata suuremast rahvaarvust.

Laagri pööningul

Mängisime malet. Tühjad olid esimene ja kaheksas rida ning a-liin, kus liikusid vankrid, ülejäänud väljad olid kõik nuppe täis. Mäng käis tegelikult kahel laual, aga kõike korraga oli raske jälgida. Üks mängijatest tuli mõttele vankrikäikude asemel odaga lööma hakata.

Kõndisin öösel mööda maanteed. Ütlesin, et ma ei taha linnast välja minna, sest seal on vahemaad suured. Isa ja üks mees võtsid mind auto peale. Isa ütles, et mind ei saa kodu juures välja lasta, sest auto sõidab teise kohta. Minu meelest oleks korraks kodu lähedal peatumine väike vaev olnud. Kodus vaatasime aknast välja ja nägime, et vastasmajas hüppab üks mees kapi otsast alla ja ühtlasi aknast välja surnuks. Tema naine oli juba varem surnud. Me ei võtnud midagi ette, sest ei olnud kindlad, et nägime õigesti. Olime kirjastuses. Sinna tuli üks mees, kes ütles, et aknast hüppamas nähtud mees oli leitud surnuna. Meie polnud teinud välja, et jääda puhta südametunnistusega. Ma polnud nüüd ka kindel, kas oli keegi leitud või oli jutt meie enda suust liikvele läinud. Kirjastusse oli jõudnud minu uus luulekogu. Vaatasin, et selle esimene luuletus ei tundu olevat üldse minu kirjutatud ja tekst ei ole tuttav. Selles raamatus oli üldse vähe minu luuletusi, põhiliselt olid seal teiste autorite omad. Üks naisluuletaja oli selle raamatu koostanud ja öelnud, et märgime kaanele autoriks Simo Runnel. Võibolla oli sinna valitud luuletusi, mida peeti minu stiilis olevaks, sest oli palju minu lemmikluuletajaid - kaasaegsed naljaluuletajad, Rummo ja Viiding. Pooled luuletused olid siiski sellised, mis mulle midagi ei öelnud. Nüüd vaatasin, et minu luuletusi on raamatus ainult üks või mitte ühtegi. Küsisin, kas ma võin seda raamatut koju ka viia.

Magasime öösel laagri pööningul. Lähenes hommik. Üks poiss läks ja tegi pööninguluugi lahti. Minu arvates võisid niimoodi vargad sisse tulla ja raha ära võtta. Raha läks vaja praami- ja bussipileti ostmiseks kojusõidul. Tõenäoliselt olin mina ainuke, kellel see raha olemas oli, sest teised ei mõelnud nii pikalt ette. Püüdsin teha vahepeal kontrollärkamisi, et vaadata, kas vargad pole sisse tulnud, aga ärgata oli raske. Võibolla öösel vargad ringi ei liikunud, sest nad ise ka magasid. Aga mõnel on väiksem unevajadus. Näitasin emale, et osad laepalgid on hakanud pragunema ja alla vajuma. Leidsime, et maja kokkuvarisemise ohtu esialgu siiski ei ole. Ema lükkas katust kätega ja maja hakkas ümber kukkuma.

Artikkel vabadussõjalastest

Ajakirjas "Kultuur ja Elu" nr. 2/2009 ilmus minu artikkel "Vabadussõjalased ja teised", mis sisukorras kannab pealkirja "Vabadussõjalased - liikumise areng ja suhted erakondadega ennesõjaaegses Eestis". See on paigutatud rubriiki "Elu". Toimetus on lisanud artiklile pilte.

Raadiosaate plaan

Läbi ühe käigu minnes viirastus mulle kolm korda, et Helena tuleb vastu, ja iga kord ma karjatasin. Aga Helena tuli üks kord päriselt ka vastu. Kui ma ühest kohast lahkusin, hakkasid vastu tulema suured tihedad ameeriklaste karjad, kes tulid Eestisse elama. Varsti pidi toimuma raamatuesitlus. Selle täpset toimumise kuupäeva ei olnud veel teada, aga põhimõte oli selline, et igale raamatule, millest saab 13 eksemplari müüdud, tuleb esitlus.

Vaatasin ühte malepartiid. Savisaar käis avangus mustadega Le7. Ütlesin, et nüüd avaneb valgel palju huvitavaid võimalusi, näiteks ähvardab ta Oa3. Nimelt oli lipu taga f8 vanker. Ema ütles, et "Postimehes" kirjutatakse, et Savisaar on surnud. Vastasin, et nii ta ei saanudki peaministriks. Vaatasin seda artiklit. Autor oli Savisaar ise. Pealkiri ütles, et Savisaar sureb täna. Artikli lõpus ütles ta, et ta täidab oma lubaduse ka seekord. Aga artiklit lähemalt vaadates selgus, et sensatsiooniline pealkiri oli ainult tähelepanu võitmiseks, tegelikult käis jutt Savisaare tagasiastumisest linnapea kohalt. See oli ettevalmistus valimisvõiduks ja peaministriks saamiseks. Pealkiri oli hoopis, et peaminister sureb täna. Ja sellega ta ei mõelnud ka peaministri surma otseses tähenduses, vaid enda tagasiastumist, mis pidi kuulutama peaministri võimu lõppu. Ma küll kahtlesin, kas Savisaar valimised võidab. Mulle tuli meelde, et ta on juba peaminister olnud.

Ütlesin, et linnusele tuleb veekraav ka ümber kaevata. Siis ta oleks olnud nagu Kuressaare linnus. Hakkasin kraavi süvendama. Sinna pidi tulema koguni kaks kraavi. Ma ei teadnud, kas panna väljakaevatav pinnas liivakasti või muruplatsile, sest see oli liiva ja mulla vahepealne. Välja kaevasin ma raamatuid. Isa ütles, et nende raamatute abil saab palju Pille kohta teada. Vaidlesin vastu, et raamatud ei ole Pille enda kirjutatud. See komplekt näitab ainult tema huvisid. A. Tarand hakkas isa kohta raadiosaadet tegema. A. Tarandi naine M. Tarand protesteeris, et miks tema kohta saadet pole tehtud. A. Tarand ütles, et tal on see saade ka kavas. M. Tarand protesteeris nüüd selle vastu, et plaanis on, aga talle pole öeldud. Ta nimetas oma meest isaks. A. Tarand protesteeris, et mis isa ta on. Naine küsis, kas talle siis ei meeldi olla isa. A. Tarand ütles, et loomulikult meeldib talle olla rohkem mees kui väikeste laste isa. M. Tarand hüüdis: "Ah nii!"

Varjamisest ketasteni

Mina ja Klaus varjasime ennast. Varastasin toitu Oudekki ema köögist ja kasvuhoonest. Sõin suurtes kogustes. Oudekki ema pidi kasvuhoonesse minnes kohe muutust märkama. Lõpuks astusime Klausiga ülekuulajate ette ja läksime sõjaväkke. Mõtlesin, et võib sõjaväkke ka minna, aga mulle see siiski ei sobi.

Vaatasime vendadega televiisorist olümpiamänge. Vennad kirjutasid ekraanilt tulemusi paberile. Nooremana olin mina ka kirjutanud, aga olin selle lõpetanud, kui mu nägemine läks kehvemaks. Vendadel ei olnud läinud. Lähedalt ma siiski nägin ekraanilt lugeda, nagu oli kunagi teinud ka Kristjan. Ühel vennal oli olümpiamängude jaoks võetud eraldi vihik. Kui ta tahtis kõikide alade tulemused üles kirjutada, pidi ta võtma järjest mitu vihikut, sest alasid oli nii palju. Algul vaatasime Eesti televisiooni, aga siis hakkas Klaus otsima spordikanalit. Maailmas oli vähemalt kolm spordikanalit.

Isa palus mul lugeda raamatust ühte kirjavahetust, et kasutada seda koostatavas raamatus. Ta küsis, kas ta on seda enda koostatud raamatus ka kasutanud. Seda ta oli. Kirjavahetuses oli osalenud kolm osapoolt, kirjavahetuse teema oli ühe vaese prohveti elu ja kirjutatud oli murdes. Vähemalt osa kirjavahetusest oli ilukirjanduslik väljamõeldis. Kirjutatud oli inglise keele variandis, milles kasutati lisaks tähtedele märke, mille hääldusi sõnaraamatus ei olnud. Selliseid märke oli kasutatud isegi osade arvude puhul. Ütlesin, et sõnade tähendused tuleb ära arvata konteksti järgi.

Mõtlesin, et 2006 oli kõige parem aasta, sest siis lugesin igal pühapäeval ühe raamatu läbi ja Helina saatis regulaarselt kirju. Aasta lõpu poole ta hakkas küll juba harvem saatma ja siis ma küsisin talt esimest korda, kas ta rohkem kirju ei saada.

Mõtlesin, et mulle meeldib, kui M. Velsker Oudekkist kirjutab. Sõitsin bussis ja istusin silmad kinni. Sellest hoolimata tundsin, et buss hakkab kihutama. Minust tagapool istuv Velsker võttis sõna, et kui midagi halvasti on, tuleb sellest rääkida. Hiljuti olevat üks buss sihilikult koolimajja sisse sõitnud ja meie bussijuht sõitvat ka liiga kiiresti. Mõtlesin, et Velskri jutt võib bussijuhti just ärritada.

Mul oli vaja vaadata isa arvutist ühte vana faili, mida ei olnud enam alles. Tulin mõttele, et kui seda pole praegu kasutataval kettal, võib see siiski olla c-kettal, mida me varem kasutasime. Sealt ma selle leidsingi. Kui panin arvuti kinni ja käima tagasi, oli pilt endiselt c-kettal. Tahtsin panna jälle praegusele kettale, aga ei mäletanud enam, kas see on d- või e-ketas. Märkasin, et ekraani vasakul poolel on lahti vana ketas ja paremal uus. Kui klikkisin paremat poolt, laienes see üle kogu ekraani.

Märkide kogu

Rääkisin ühele klassikaaslasele, et ma olen isegi ajaloos halbu hindeid saama hakanud. See tuli sellest, et mina ei pidanud teistkordselt koolis õppimist endale kohustuslikuks, aga õpetajad ei saanud sellest aru. Läksin ruumi, kus olid teised minu klassikaaslased. Naersin. Lauri K. hoiatas, et mul võib kõht lõhkeda. Õpetaja Volmer nimetas autori nime, kelle raamatu ta oli käskinud läbi lugeda, mida ta tahtis nüüd kontrollida. Ütlesin, et sellist autorit ei ole mul olnud meeles lugeda. Aga selgus, et mul on see raamat siiski loetud, teadsin autorit lihtsalt teise nime järgi. Oli vaja õppimist üles kirjutada. Tegin oma päeviku lahti. Mul oli see pikka aega täitmata. Kirjutasin õppimise juhuslikku märkmikusse juhuslikku kohta, kuigi teadsin, et ma ei leia seda kohta pärast üles.

Läksin bussi peale, et sõita koju. Kes tahtis bussist välja saada, pidi esinema sõnavõtuga. Pidasin sama sõnavõtu, mille olin juba mitmesse kirjandisse avaridadena kirja pannud. Väljuda tahtsin üks peatus hiljem. Aga siis otsustas juht, et ta ei teegi tagumist ust lahti, vaid keskmise. Bussipeatusest kodu poole kõndisin läbi traktori kabiini. Ootamatult märkasin, et seal on üks inimene, keda ma kohe polnud näinud. Ütlesin talle, et ega ma ei taha traktorit ära varastada. Mõned ronisid tuppa rõdu külgi mööda. Minu jaoks tundus see ohtlik. Aga mõtlesin, et kui panna jalg igal sammul järjest õigesse kohta, siis ei tohiks alla kukkuda.

Ema pakkus mulle repressioonidest alles jäänud toite. Need olid maitsvad. Repressioonide kohta oli ainult raamatuid avaldatud, energia oli läinud sellele ja seetõttu olid represseerijad kohtu alla andmata jäänud. Varsti pidi repressioonidest mööduma 50 aastat ja siis nad oleksid aegunud. Repressioonidega seotuks peeti ühte naiskeskerakondlast. Sain Maria käest raamatu, mille sisukorda kirjutasin, kes on millist peatükki lugenud. Kõige rohkem peatükke olin lugenud mina, aga ainult algusest ja alla poole raamatu. Kui Toomas ja Maria väljuma hakkasid, andsin raamatu tagasi ja ütlesin, et kahetsen selle sodimist. Mõtlesin, et tahaksin hakata koolis iga vahetunni ajal internetti vaatama. Aga koolis wifiga oli seda ohtlik teha, sest koolis käis kurje inimesi, kes oleks minu arvutisse kindlasti sisse murdnud. Läksin ühte ülikooli õppehoone ruumi. See oli saun. Püüdsin meenutada, kas ma olen kunagi naistega koos saunas käinud. Jõudsin järeldusele, et olen sageli, aga need on kõik olnud unenäod. Algul olin saunas üksi, siis tuli sinna ka teisi inimesi. Väike Toomas tuli hilinemisega. Tõnu ütles talle, et ta ei tohi hiljaks jääda, sest ta on juba vend, mitte enam õde. Toomas vastas, et ta on siiski õde. Kui vanaisa oli surnud, oli vanaema hakanud korrastama tema märkide kogu, öeldes, et peab seda enda kohuseks. Meil oli ka märkide kogu olnud, aga ema oli selle ära visanud. Vanaisa kogu oli siiski väärtuslikum, sest seal oli võistlustel auhinnaks saadud märke. Hiljuti olin saanud Agolt maleklubi märgi, aga ei teadnud enam, kus see on. Võibolla oli ema selle ka juba ära visanud.

Kolm sünnipäeva

Tänaste male- ja kabeturniiridega tähistati Harujõe, A. Kuuse ja Viikmaa juulikuiseid sünnipäevi. Maleturniiril mängisid 18 osavõtjat 7 vooru, kabeturniiril oli 8 osavõtjat. Kabeturniiril osalesid maletajatest A. Kuusk, kes sai teise koha, ja Särgava, kes jagas 3.-4. kohta. Ülejäänud kabetajaid ma hästi ei tundnud. Males sai sünnipäevalaps Harujõe esikoha 6 punktiga. 4,5 punktiga järgnesid Viikmaa, Kass, Ojaste, Seljodkin ja Ivainen.

Mina tegin lõpuks ometi mängueelsel päeval õige meetodiga soendust. Turniiri keskel tundus, et see ka enam ei aita, aga lõpus sain kolm võitu järjest ja kokku 3,5 punkti, mis on parim tulemus pärast maikuiseid Tartu meistrivõistlusi. Esimeses voorus kaotasin Seljodkinile, teises viigistasin Metsojaga, kolmandas kaotasin A.-M. Priile, neljandas Ojastele, viiendas võitsin Põvvatit, kuuendas A. Priid ja seitsmendas Kääpi.

Vari jälitab

Jõllitasin pikka varju,
mõtlesin, et vist ei harju.
Mida varju vastu teha,
et ei jäljendaks mu keha?

Naelutaks ta asfaldisse,
et ei tungiks elamisse.
Vaevalt on küll naelast kasu,
proovidagi vist ei tasu.

Naelgi nägi õudne välja.
Mõtlesin, et ei tee välja.
Aga minu mõtte kaja
vastu peegeldas mu maja.

Kuhu pean küll põgenema -
minu vastu on ka tema?!
Peita kuskile ei ole,
kaardilgi must märk on kole.

Rikutud koomiks

Kiiguti elektrijuhtme otsas. Mina juhtisin tähelepanu, et selle ots on isoleerimata. Selle peale näitas üks õpetaja ühe teise juhtmega, et sellest kinni võtmine tekitab ainult väikest särinat. Ta tahtis näidata, et minu ohtlikuks peetud juhtmega ei juhtu sedagi, aga selle otsast kinni võttes põles õpetaja siiski ära. Pärast seda ütles üks poiss, et ta hüppab ennast ka trepist surnuks, sest teda on elu lõplikult ära tüüdanud. Mina püüdsin teda ümber veenda. Ütlesin, et ta võiks välisreisile minna, seal ta õpiks maailma tundma. Poiss vastas, et sinna riiki ta minna ei taha, sest seal on üks konkreetne eesti laulja.

Lähenes male MM-matš. Võitsin enne seda maailmameistri tütart. Mõned pidasid seda ainult minu enda fantaasiaks. Vaatasin läbi akna võistluste toimumiskohta. Maailmameistri tütar seisis minu kõrval ja ütles, et ta ei näe. Õpetasin, et ta võtaks paksema kardina eest ära. Tegelikult läbi õhema kardina ka eriti ei näinud. Minu isa võttis selle ka eest. Aga probleem tekkis, et kuidas sai kardina eest võtta, kui samal ajal oli saun küdema pandud. See juhtus Paides. Läksin autovärava juurde ja vaatasin ringi, mida lõunalauale viia. Siiri tuli välja sama eesmärgiga. Nägin lepatriinusid. Mõtlesin, et see, mis on muidu ilus, ajab siis südame pahaks, kui vaadata ringi parajasti selle pilguga, mis on söödav. Ojaste rääkis "Oleviku" toimetuses, et Grenzstein petab inimesi ja algul Ojaste ei saanud aru, et Grenzstein teeb seda meelega. Grenzstein oli toimetuses paljana, aga hakkas mõtlema, et ta võiks midagi selga panna. Inimesed hakkasid käima üle ukse sisse vaatamas just sellepärast, et tal midagi seljas ei olnud. Toimetus asus kooli duširuumis.

Pidime hakkama vendadega koomiksit joonistama, nii et igaüks saab pool lehekülge. Kõigepealt joonistasime valmis suure maja, mida tuli värvida. Majale lisas oma esimese koomiksipildi esimesena Klaus. Vaatasin seda pilti ja ütlesin, et sellisele ei saa mina järge joonistada, sest Klausi tegelane tapab seal kohe kõik teised tegelased ära. Minul olid olnud oma tegelaste suhtes kindlad kavatsused. Teiseks ei saanud ma joonistada sellepärast, et kahekesi lehekülge jagada oli liiga kitsas. Kunagi olin küll Klausiga koos koomiksit joonistanud, aga nüüd olid ajad muutunud. Tol korral oli olnud rohkem ruumi, sest igaühel oli olnud terve lehekülg. Pidasin ühel üritusel isaga vaheldumisi ettekandeid. Võtsin Klausil veel selle eest karistuseks kõrvast kinni, et ta sellise pildi oli joonistanud. Mulle tuli aga meelde, et kõrva pigistamisel võivad vist halvad tagajärjed olla, seetõttu lasksin lahti. Klaus hakkas mul tänaval järel jooksma. Vahe vähenes järjest, nii et lõpuks jäin seisma ja pöörasin näoga tema poole. Tuli välja, et kuigi Klaus oli jooksnud minust kiiremini, oli jooks teda rohkem väsitanud. Ta oli lihtsalt kõvemini pingutanud.

Mälestusi Reomäelt

Kui mult kunagi küsiti, milline suvituskoht mulle on kõige rohkem meeldinud, siis vastasin, et Reomäe. Seal olin aastal 1984, kui olin 7-aastane. Täpsemalt olime seal augustikuus, enne minu esimesse klassi minekut. Reomäe oli talu metsa all Võhandu jõe lähedal. Hilisemates juttudes on seda kohta küla nime järgi ka Vinsoks nimetatud, aga tegelikult ta oli küladest eemal. Tol ajal räägiti, et täpselt kahe küla vahel. Mets oli seal männimets, mis algas otse värava tagant üle autotee ja piiras ringina talu juurde kuuluvat heinamaad. Talus kedagi ei elanud. Räägiti, et kunagi oli seal asunud kool. Kahe toa vahel oli uksesilm, mille kohta on öeldud, et selle kaudu õpetaja piilus, kas õpilased magavad. Maja sisustusest on kõige paremini meelde jäänud söega kuumutatav triikraud. Samuti oli seal soemüüriga ahi, mille kohta räägiti, et sellise ahju peal vene muinasjuttudes Loll-Ivan magabki. Väljaspool oli majal kaks treppi, mis meie sinna jõudes olid terved, aga millest üks lagunes meie seal olles ära. Olid ka kõrvalhooned, kus muu hulgas käisime saunas. Aias oli mesitaru, aga seal ei olnud mesilasi, sest need olid surnud haigusesse. Varem olin kujutanud mesitaru raamatuillustratsiooni põhjal ette kärgedest seinaga ja ise selliseid joonistanud, mida ema pidas puuriidaks. Reomäel sain teada, et väljast on sein puulaudadest ja kärjed asuvad hoopis seespool. Taimedest kasvasid aias sõstrapõõsad. Oli nii punaseid, musti kui ka valgeid sõstraid. Valget sõstart nägin seal esimest korda.

Kuna talu asus küladest eemal, ei olnud lähedal poodi. Enne teele asumist valmistas ema ette toiduvarusid, sealhulgas soolas purkidesse võid. Seal elades käisime iga päev ümber metsa toomas piima talust, mille peremees oli Pruks. Pruksi kohta räägiti, et ta oli olnud metsavend, seejärel oli tulnud metsast välja ja nõudnud kolhoosilt talu tagasi. Tal oli rohkem loomi kui teistes tolleaegsetes taludes - hobused, lehmad ja mitu koera. Nende pere elas majas, mis seest oli puust, aga ümber oli ehitatud kivisein. Pruksi kohta räägiti veel, et suure tormi aastal oli tuul ta lendu tõstnud ja visanud talle katuse pähe, aga tema naine oli lendutõusmisest pääsenud, sest oli haaranud noorest puust kinni.

Piima toomas käies hirmutas õde kährikkoertega, sest olime Eesti atlasest näinud, et sealkandis neid elab. Teadsime, et need on kõik marutõbised. Ema ütles vist, et kährikkoera pole olemas, koer on see, kes kähriku urust välja ajab. Kui käisime piima toomas koos isaga, pani isa lapsed jalgratta raamile istuma. Ise ma suure jalgrattaga sõita ei osanud, kuigi väiksega olin võibolla selleks ajaks Paides sõitnud. Võibolla mul oli Reomäele võetud kaasa tõukeratas, sest on mälestus, nagu ma oleks sellega seal mäest alla sõitnud ja hirmsasti pidurit vajutanud. Ühe korra läksin koos isaga piima tuues teist teed. Järgmine kord tahtsin seda teed emale näidata, aga eksisime ära ja ema ütles, et mul ei ole hea orienteerumisvõime. Emaga teises suunas jalutades rääkis ta, et mõtles välja, et vene sõdurid sõidavad metsavahelistel teedel autodega, käsevad jalakäijatel teelt kaduda ja kui seda ei tehta, siis tulistavad. Hakkasin kartma, et see võib päriselt juhtuda.

Teine maja läheduses oli metsavahi maja, aga metsavahist ma midagi ei mäleta. Neid teid mäletan, mis tema maja juurde läksid. Esimene kord sattusin selle maja lähedale vist natuke pärast seda, kui proovisin ära eksida, läksin otse edasi, aga ei eksinud. Edasi läksin vist koos õega selle maja lähedale.

Reomäel mängisime kahte peamist mängu. Ühe mängu mõtlesin välja mina. Olin lugenud linnas Eno Raua raamatut "Karu maja". Metsa jõudes hakkasin vist juba esimesel päeval mängima, et mina olen see karu. Tahtsin samuti maja ehitada. Algul tahtsin torgata puuoksi maa sisse püsti, nii et neist moodustuks kõrge sein. Aga oksad ei jäänud püsti seisma. Siis panin lihtsalt oksad maha maja piirjoontena lamama ja sellega oligi maja valmis. Minu eeskujul ehitasid samasugused majad ka vennad ja õde. Õde ehitas teistest täisulikuma, pannes oma maja piirjooned ümber metsa all vedeleva kivirõnga, nii et tema majal oli katus ka peal. Sinna, kus olid meie mängumajad, tegime ka peenraid. Minu peenrale istutas õde metsmaasikataime, millel oli mari ka küljes. Käisin iga päev vaatamas, kuidas mari küpseb. Pool oli juba punane. Mõtlesin, et järgmisel päeval söön ära. Aga kui järgmisel päeval vaatama läksin, oli ta kuivanud ja ei kõlvanudki süia. Karudega seoses võiks veel mainida, et mul oli linnast kaasa võetud minu kaisukaru Mõmmi, kellele ma olin linnas rääkinud, et metsi on väheks jäänud, kõik raiutakse maha. Sõidu ajal vaidles Mõmmi mulle vastu, et tema näeb küll aknast palju metsa.

Teine raamatu järgi alguse saanud mäng oli raamatu "Robinson Crusoe" järgi, mida luges õde. Mängus olime üksikul saarel ja õde pakkus igasuguseid asju söögi pähe. Leivaks oli männikoor, mida ma ka päriselt maitsesin. Mängudest võiks veel mainida, et mul olid seal kaasas kabenupud, millega analüüsisin üksi seise ja vist mängisin isaga. Üks mäng oli veel aknast välja ronimine, mida me polnud vist üheski teises majas varem teinud. Ja midagi mängisime seoses heinakuhja otsa ronimisega. Maja juures heinamaal oli üks heinakuhi ja kaugemal heinamaal jõe ääres, kus maju ei olnud, oli heinakuhje rohkem. Isa tegi meist fotosid nende heinakuhjade otsas istudes. Ühest sellisest fotost lõigati hiljem näopilt minu esimese õpilaspileti jaoks, sest seda fotot oli ilmutatud kaks tükki. Ühes matemaatikatunnis rääkisin Andresele, mis foto see on ja kuidas seal on heinakõrred näha. Õpetaja Nõmm pani seepeale õpilaspileti oma lauale ja ei lubanud enne tunni lõppu tagasi küsida.

Fotosid tehti teisigi. Ühel maja trepil tehtud fotol on teised päevariietes ja mina ainukesena pidžaamaga, sest magasin juba tol ajal teistest kauem. Kui ma oleksin riidesse panema hakanud, ei oleks ma fotole jõudnud. Klaus tegi tol ajal igal pildistamisel mingit vigurit, näiteks näitas sõrmi või maasikaid, millest mina vist eeskuju võtsin. Reomäel tehtud foto on toodud ka raamatus "Läbi äreva vere", aga seal on pildiallkirjas laste nimed omavahel segi aetud. Kõige vähem on mulle meeldinud jõe ääres tehtud foto. Käisime ujumas nii jões kui ka väiksel järvel. Järvel sõitsime kummipaadiga ja lastel lasti paadist kinni hoides ujuda. Ema on hiljem rääkinud, et kartis alati, et paat läheb ümber. Paat oli laenatud Ustavilt ja oli meie käes veel mitu aastat. Ujuda mulle ei meeldinud, sest ma ei osanud. Et ma pidin ujuma ilma riieteta, selle võis välja kannatada, aga üldse ei meeldinud mulle, et ühel korral mind pärast ujumist ka ilma riieteta pildistati, sest ema oli öelnud, et inimene ei või olla riieteta mujal kui saunas, arsti juures ja kunstniku juures. Samuti ei meeldinud mulle kunagi seda fotot hiljem Paides vanaema pool näha. Jões käisime kahes kohas, üks oli juba nimetatud jõeäärse heinamaa juures ja teine Pruksi juurde viiva autosilla juures. Seal mulle ei meeldinud, kui auto mööda sõitis. Järvega seoses on parem mälestus, et selle ääres õppisin kätt päikesevarjuks silmade ette tõstma.

Metsa all kasvas palju mustikaid. Ema ja isa rääkisid, et neid on vähe ja et aasta varem Kanepi kandis oli rohkem. Minu meelest oli vastupidi. Ühel korral käsin mustikaid korjamas õega kahekesi. Õde rääkis oma korjamissüsteemidest, et vahepeal vaheldumisi üks mari topsi ja teine suhu, vahepeal mingi suurem arv topsi ja üks suhu. Kui vanaema ja vanaisaga koos külas käinud tädi soovitas õel mustikaid süia, sest need on kosutavad, ütles õde, et sööb siis kolm mustikat, sest kolm on kohtuseadus. Korjasime ka pohli, mida oli vähem.

Palju käisime seal seenel. See kolme mustika söömine juhtus ühel seenelkäigul. Seentest kasvas seal palju riisikat, mida tol ajal nimetasime männiriisikaks ja mis tegi sousti mõruks. Kunagi hiljem vaatasime raamatust, et seal nimetati männiriisikaks ühte teist. Oli veel sapipuravikke, kukeseeni ja kitsemampleid. Üks meie külalistest Heino Kiik rääkis seal, et tema ei taha inimestele öelda, et kitsemampel on söögiseen, muidu korjatakse tema eest ära. Vapramäe metsas oli keegi talt küsinud, miks ta kärbseseent korjab ja ta oli valetanud, et tahab kärbseid mürgitada.

Heino Kiik tuli külla oma autoga. Tõnu ja Klaus ronisid tühja autosse ja panid kojamehed tööle. Selle peale nad ehmatasid hirmsasti ja arvasid, et nüüd hakkab auto sõitma. Kui auto päriselt aeda sõitis, siis lapsed muretsesid sellepärast, et ta sõitis üle sipelgaraja ja mõni sipelgas sai surma. Otse värava ees oli sipelgarada, mida mööda sipelgad käisid vahtra otsa ja tulid ennast mahla täis imenutena alla tagasi. H. Kiigega käisime ka Pruksi pool, kus oli tol päeval rohkem rahvast. Seal öeldi Kiige kohta, et see mees on tont. Isa käest küsiti, kas Kiik on aus mees või valetab. Isa vastas, et ei valeta, aga uskuda ei saa. Kui juttu edasi aeti, kordas isa seda lauset veelkord, öeldes, et ta ju ütles.

Onu Jürgen tuli külla üksi. Ta tuli bussi pealt meie majani ise ja leidis tee äärest mingi looma pealuu, mille kaasa võttis. Algul olid pealuul hambad suus, aga laste käes lagunesid laiali. Jürgenile näidati, et meil on vasakukäeliste käärid, mis olid spetsiaalselt õe jaoks Soomest tellitud. Jürgen oli ka vasakukäeline, aga ütles, et on harjunud kääre hoidma siiski paremas käes. Selle peale öeldi, et need käärid sobivad mõlemale käele. Tol ajal Eesti poodides müügil olnud käärid kõlbasid ainult paremas käes hoidmiseks.

Külas käisid veel ühed seal maakonnas elavad sugulased. Üks neist oli väike poiss, kelle kohta tema ema ütles, et see poiss ütleb iga asja kohta: "See on minu oma." Ootasin, et ta hakkaks seda lauset iga minut ütlema, aga minu pettumuseks kasutas ta seda lauset sealoleku ajal ainult üks kord. Hiljem sõitsime nendele sugulastele nende majja ka külla.

Umbes Reomäe ajal hakkas mulle rohkem maitsema mannapuder, sest seostasin seda lasteraamatust loetud rebase öeldud lausega, et kui tal oleks poeg, siis ta keedaks talle putru. Samuti hakkas mulle hästi maitsema vormileib, mida küll Tartus tol ajal ei müüdud, küll aga teistes maakondades. Vormileiba seostasin Piibli lausega, et kui Jeesus on Jumala poeg, siis muutku kivid leivaks. Selle lause sain teada Jeesuse elu teemalisest koomiksiraamatust, mida koos emaga Reomäel lugesime ja mida ema kommenteeris. Näitasime seda raamatut ka ühele külla tulnud naisele. Ta ütles, et tema Piiblist midagi ei tea, sest on koolis õpetaja. Aga lisas, et tema koolis on üks Piibli-teemaline maal seinal ja kui ma sinna kooli lähen, siis näen seda.

Lisaks värava juures olevale sipelgapesale oli Reomäel veel väga palju muid sipelgapesi, kuigi need olid väiksed. Käisime neid pesi uurimas. Torkasime nendesse heinakõrsi ja lakkusime nendelt sipelgahapet. Ema soovitas heinakõrre asemel kasutada puupulka, sest heinakõrre suhupanekust võivat saada himrsa haiguse. Pesades olid erinevat värvi sipelgad. Sain teada, et punased hammustavad valusamalt kui mustad. Kui algas sipelgate pulmalend, oli õhk tiivulistest sipelgatest paks. Neid langes ka trepi peale ja aeg-ajalt pühkisime treppi luuaga, et ei peaks sipelgatele peale astuma. Pulmalend kestis kolm päeva, kolmandal päeval oli sipelgaid juba vähem liikvel.

Üks putukas, kellega me seal kokku puutusime, oli vapsik. Ma olin kindel, et seal elab täpselt üks vapsik, kelle koduks on kuldnokapuur. Ühel päeval istus vapsik ühele vennale kaela peale. Ema rääkis sellest hiljuti ja ütles, et see laps oli Tõnu, kellelt ta selle tema enda mütsiga kaela pealt ära pühkis. Mina mäletan, nagu see oleks olnud tol ajal kõige noorem vend Henn, kes kandis teistsugust punast mütsi, aga võidi pühkida teise venna mütsiga. Tegelikult tõenäoliselt kimbutas vapsik mitut inimest järjest.

Kuna maja oli metsa all, oli seal palju sääski. Minu nahk oli sääsehammustustest punane. Päeva alustasin ja lõpetasin kratsimisega.

Üks loom, keda palju näha oli, oli nälkjas. Kirjutasin juba ühtedes teistes mälestustes, et Klaus ütles söögi laua ääres, et hull kuningas sõi nälkjat, mille eest isa talle vitsa andis. Mina sain vitsa selle eest, et ei söönud suppi, aga see mulle tõesti üldse ei maitsenud. Söömise kohta on isa meenutanud, et ühel päeval toodi kuskilt pekki, mida lapsed olevat väga hea isuga söönud.

Taimedest tutvusin Reomäel sellisega, mida õde nimetas põdrasamblikuks, aga millel raamatus on vist siiski teine nimi. Igatahes polnud tegu selle taimega, millest põdrasamblateed tehakse ja mis on jämedama ehitusega. Juba esimesel päeval tutvusime seal sookailudega. Kui esimese päeva õhtul nii minul kui ka õel pea valutama hakkas, ütles ema, et see on sookailu mürgitusest.

Eluta loodusest on meelde jäänud taevas lendavad pilved. Ühel hommikul vaatasime õega selget taevast. Taevasse ilmusid väiksed täpid, mis laskusid madalamale, muutusid laskudes suuremateks pilvedeks ja jagunesid mitmeks täpiks. Need täpid tõusid jälle kõrgele ja laskusid uuesti alla juba suurema arvu suuremate pilvedena. Niiviisi kordus see mitu korda, kuni lõpuks oli taevas täitsa pilves.

Reomäelt oli mul väga kahju ära minna. Eelviimase sealoleku päeva õhtul tegin ettevalmistusi, et minust mingi jälg maha jääks. Selleks panin metsa all kahe puuplaadi vahele liiva. Tavaliselt suvitamast linna jõudes tundus linn palju ilusam kui lahkudes. Ma ei mäleta kindlalt, kas see oli nii ka Reomäelt Tartusse sõites. Enne kooli algust käisime vist veel Paides. Seal mult küsiti, kas ma kooli tahan minna. Vastasin, et ei taha, sest õde oli öelnud, et koolis käia on õudselt vastik. Päris enne kooli algust, kui nägin värskeid kooliasju, hakkas see mulle siiski natuke rohkem meeldima.

Kui ma Reomäelt ei tahtnud hea meelega linna tagasi sõita, siis aastal 1986 Meelval oli teisiti. Seal nägin, et õde kirjutab mingisse kaustikusse, aga minul kaustikut kaasas ei olnud, mistõttu ma hakkasin viimastel päevadel igatsema, et saaks juba linna tagasi, siis saaks kamba vihikutesse kirjutada.