Lapsepõlve lemmikraamatutest olen mõned juba uuesti üle lugenud. Nüüd on paras aeg lugeda läbi ka kõik need lasteraamatud, mis lapsena liiga rasked või igavad olid. Viimati lugesin Julius Ungru "Minu lapsepõlve Paganamaa". Seda raamatut vaatasin juba siis, kui ta oli värske. Ilmunud on ta aastal 1987. Siis jätsin ta pooleli arvatavasti sellepärast, et ta räägib vanaaegsest maaelust, mis oli mulle kauge. Nüüd olen läbinud ülikoolis agraarajaloo kursuse ja hulga teisi kasulikke kursusi, mis teeb raamatust aru saamise kergemaks. Kuigi mõni teine viimasel ajal loetud raamat oli siiski kergem. Maaelu teema poolest meenutab Ungru raamat natuke algkoolis ette loetud Jüri Parijõe jutte, mis mulle samuti kaugeks jäid ja millest ma vähe mäletan. Aga erinevus on ilmselt siiski see, et Parijõe "Teraspoiss" on minu teada tõsine ja idealistlik, samal ajal kui Ungru raamat on huumorirohke ja kirjeldab palju inimeste laiskust või hooletust. Tegelikult Lutsu "Kevade" räägib samuti vanaaegsest maalaste elust, aga "Kevade" oli lugemise ajal haarav ja tagantjärele hästi meeles. Võibolla sellepärast, et ta ei keskendu talutöödele, vaid koolielule, ja koolis käisin lugemise ajal ka ise.
Ungru raamat koosneb paljudest lühikestest lugudest, mis on kirjutatud lapsepõlvemälestuste ja lapsepõlves kuuldud lugude põhjal. Mitte ainult tegevuskoha nimi ei ole Paganamaa, vaid vanapaganad täidavad ka seal elavate inimeste fantaasiat. Raamatut on illustreerinud Henno Käo, kes peaks olema teksti autorist kuulsam. Piltidest meeldib mulle kõige rohkem kaanepilt, kus on kujutatud Paganamaad ennast, selle küngaste, puude, järvede ja majadega. Raamatus sees on pildid sealse elu detailidest, aga alguses ja lõpus ka Paganamaa kaardid.
kolmapäev, august 31, 2011
Külalised istusid laudade taga
Tõnise ja Joosepi joonistus.
Tõnu ruudulise näoga.
Köök pärast söögiaja lõppu.
Lugesin hõimule luulet
Minu fotoaparaadiga oli üks teine inimene teinud foto tänaval, kus seisid Tristan ja tema sõbrad. Lisaks oli seal Kristina. Ütlesin, et kui mul veel fotoaparaati ei olnud, siis tuli klassikaaslasi vastu ainult kord poole aasta jooksul, aga nüüd on neid igal pool mitu tükki. Kristina loetles, kes talle juba varem vahel vastu tulid. Teiste hulgas nimetas ta mind. Mina polnud teda ühtegi korda ära tundnud.
*
Ma olin just avaldanud raamatu. Tõnu ja teised hõimu liikmed nutsid ja karjusid, et ma ei taha seda neile kinkida. Lugesin ette hetkel välja mõeldavaid luuletusi. Teised hõimu liikmed püüdsid õhutada, et minu luuletused oleks vägivaldsemad. Tõnu tahtis, et need oleks meie hõimujumalat ülistavad. Hilisemal ajalooperioodil oli ta propageerinud hoopis ateismi. Kõndisime mööda tänavat ja olime ainsad sel ajajärgul elavad inimesed. Aga tõin oma luuletusse sisse hilisema aja, kus tänava ääres on ka majad, milles on teisi inimesi, aga me ei näe, kes nad on, sest kardinad on ees. Need majad olid olemas ka praegu, aga meie hõimu liikmed ei olnud neist teadlikud.
*
Klaus näitas, et kaardil on ühele Pärnumaa maanteele kirjutatud, nagu oleks seal Põlvamaa. Ütlesin, et ema näitas enne samasugust asja. Või oli ema näidanud isegi täpselt sama kohta.
*
Mina ja üks mees olime tagumises vannitoas. Mina seisin vannipõhjas ja pesin, mees seisis vanni kõrval. Kui pesemise lõpetasin, hakkas vesi ära voolama. Esialgu oli seda pool vanni. Mees ahhetas, kui nägi, et seda on nii palju. Ütlesin, et torus on vist ummistus. Kraanikausi kohal seina peal oli seebivahtu. Hakkasin selle mulle suuga suuremaks puhuma.
*
Ma olin just avaldanud raamatu. Tõnu ja teised hõimu liikmed nutsid ja karjusid, et ma ei taha seda neile kinkida. Lugesin ette hetkel välja mõeldavaid luuletusi. Teised hõimu liikmed püüdsid õhutada, et minu luuletused oleks vägivaldsemad. Tõnu tahtis, et need oleks meie hõimujumalat ülistavad. Hilisemal ajalooperioodil oli ta propageerinud hoopis ateismi. Kõndisime mööda tänavat ja olime ainsad sel ajajärgul elavad inimesed. Aga tõin oma luuletusse sisse hilisema aja, kus tänava ääres on ka majad, milles on teisi inimesi, aga me ei näe, kes nad on, sest kardinad on ees. Need majad olid olemas ka praegu, aga meie hõimu liikmed ei olnud neist teadlikud.
*
Klaus näitas, et kaardil on ühele Pärnumaa maanteele kirjutatud, nagu oleks seal Põlvamaa. Ütlesin, et ema näitas enne samasugust asja. Või oli ema näidanud isegi täpselt sama kohta.
*
Mina ja üks mees olime tagumises vannitoas. Mina seisin vannipõhjas ja pesin, mees seisis vanni kõrval. Kui pesemise lõpetasin, hakkas vesi ära voolama. Esialgu oli seda pool vanni. Mees ahhetas, kui nägi, et seda on nii palju. Ütlesin, et torus on vist ummistus. Kraanikausi kohal seina peal oli seebivahtu. Hakkasin selle mulle suuga suuremaks puhuma.
teisipäev, august 30, 2011
Pöialpoiss ja pikanäpumees
Pöialpoiss tõi mulle kingi,
pikanäpumees ta ära viis.
Pikast poisist tegin singi.
Ühel käel on sõrmi viis.
pikanäpumees ta ära viis.
Pikast poisist tegin singi.
Ühel käel on sõrmi viis.
Liivased jalad
Olin saanud endale terava pussi. Nüüd hakkasin kunagi valmistatud puulusikat edasi siluma. Lõikasin selle krobelisemaid kohti maha. Ma ei saanus siluda ainult lusika auku, sest seal oleks läinud vaja kõverat nuga. Iga maha lõigatud koht ei läinud paremaks, seetõttu tuli lõigata üha rohkem ja lusikas jäi väiksemaks. Väike Henn tuli uksest sisse ja ütles, et teda ei lastud ühest kohast läbi. Ema ütles, et peab laskma, sest Henn on tema poeg. Koorisin käenahka edasi. Aga käsi oli veresoontest krobeline, mistõttu ühel hetkel lõikasin veresoonde. Ehmatasin. See vist oligi veenide läbilõikamine. Nüüd tuli kiiresti midagi ette võtta. Kui seal kätt poleks olnud, ei oleks noa liikumine seal mingit kahju tekitanud. Aga kuna käsi oli suur, siis tekitas.
*
Mõtlesin, et pean magistritöö ja kõik pooleli jäänud tööd ära lõpetama. Magistritööst oli mul jäänud lugeda veel kuus lehekülge korrektuuri, siis olin ta pooleli jätnud. Nüüd mõtlesin, et tegelen kõigi asjadega ühekaupa nii kaua, kuni nad on valmis. Magistritööd ma vist enam kaitsta ei saanud, sest tähtaeg oli möödas. Aga ära lõpetama pidin ta ikkagi, et saaksin öelda, et ta on mul olemas. Ja arvatavasti sain ka kaitsta, vähemalt avatud ülikoolis, sest mõned astusid magistriõppesse minu praegusest vanusest veel vanemana. Või mul pidi vist siiski magistritöö valmis olema, sest mulle tuli meelde, et olen teda juba kaitsnud.
*
Vannituppa oli pandud suurem peegel. Sealt nägin ennast teise nurga alt kui ilma peeglita, ja peegelpilt oli ilusam. Nüüd mõtlesin minna pika aja järel kanalisse ujuma. Selleks tuli kõigepealt osta ujumispüksid. Aga sellega ei olnud kiiret, asja võis jätta ka järgmisse aastasse. Läksin vette. Et jõuda piisavalt sügavasse vette, tuli astuda palju samme, kakskümmend tükki. Kükitasin üle pea vee alla ja seejärel hakkasin kalda poole ujuma. Algul kartsin, et mul pole ujumine meeles, aga oli siiski. Sain ujutud peamiselt käsi liigutades, jalgu polnud eriti vaja liigutadagi. Ja nüüd ujusin paremini kui eelmisel korral. Eelmine kord olin lihtsalt pead veest väljas hoidnud, aga nüüd hingasin kaenla alt. Kaldale jõudmiseks kulus ainult neli tõmmet. See läks vette kõndimisest väiksema arvu liigutustega sellepärast, et ujudes jätkus liikumine inertsiga. Istusin kaldal liivale maha. Vees ujusid Toomas ja mõned temasuurused poisid. Toomas rääkis, et üks poiss oli teinud vees eluohtlikke liigutusi. Kartsin, et Toomas hakkab seda ette näitama ja satub ise ka ohtu. Hakkasin vette tagasi minema. Kahe vees käimise vahepeal olin istunud tegevuseta, aga mõtlesin nüüd, et järgmine kord jälgin, kuidas teised ujuvad, siis õpin juurde. Jalgade liivast puhtaks saamiseks tuli veel kord vette minna, kuigi välja tulles oleks jalad jälle liivaseks saanud. Aga kanalit enam ei olnud. Pühkisin jalad liivast puhtaks ühe trepikoja ees lumelaigu sisse.
*
Mõtlesin, et pean magistritöö ja kõik pooleli jäänud tööd ära lõpetama. Magistritööst oli mul jäänud lugeda veel kuus lehekülge korrektuuri, siis olin ta pooleli jätnud. Nüüd mõtlesin, et tegelen kõigi asjadega ühekaupa nii kaua, kuni nad on valmis. Magistritööd ma vist enam kaitsta ei saanud, sest tähtaeg oli möödas. Aga ära lõpetama pidin ta ikkagi, et saaksin öelda, et ta on mul olemas. Ja arvatavasti sain ka kaitsta, vähemalt avatud ülikoolis, sest mõned astusid magistriõppesse minu praegusest vanusest veel vanemana. Või mul pidi vist siiski magistritöö valmis olema, sest mulle tuli meelde, et olen teda juba kaitsnud.
*
Vannituppa oli pandud suurem peegel. Sealt nägin ennast teise nurga alt kui ilma peeglita, ja peegelpilt oli ilusam. Nüüd mõtlesin minna pika aja järel kanalisse ujuma. Selleks tuli kõigepealt osta ujumispüksid. Aga sellega ei olnud kiiret, asja võis jätta ka järgmisse aastasse. Läksin vette. Et jõuda piisavalt sügavasse vette, tuli astuda palju samme, kakskümmend tükki. Kükitasin üle pea vee alla ja seejärel hakkasin kalda poole ujuma. Algul kartsin, et mul pole ujumine meeles, aga oli siiski. Sain ujutud peamiselt käsi liigutades, jalgu polnud eriti vaja liigutadagi. Ja nüüd ujusin paremini kui eelmisel korral. Eelmine kord olin lihtsalt pead veest väljas hoidnud, aga nüüd hingasin kaenla alt. Kaldale jõudmiseks kulus ainult neli tõmmet. See läks vette kõndimisest väiksema arvu liigutustega sellepärast, et ujudes jätkus liikumine inertsiga. Istusin kaldal liivale maha. Vees ujusid Toomas ja mõned temasuurused poisid. Toomas rääkis, et üks poiss oli teinud vees eluohtlikke liigutusi. Kartsin, et Toomas hakkab seda ette näitama ja satub ise ka ohtu. Hakkasin vette tagasi minema. Kahe vees käimise vahepeal olin istunud tegevuseta, aga mõtlesin nüüd, et järgmine kord jälgin, kuidas teised ujuvad, siis õpin juurde. Jalgade liivast puhtaks saamiseks tuli veel kord vette minna, kuigi välja tulles oleks jalad jälle liivaseks saanud. Aga kanalit enam ei olnud. Pühkisin jalad liivast puhtaks ühe trepikoja ees lumelaigu sisse.
esmaspäev, august 29, 2011
Õlekõrrest sild
Kõnnin üle õlekõrrest silla. Õlekõrre murdumise ohtu ei ole, kuna ta on jämedamaks ja tugevamaks töödeldud. Kuna ta on muutunud jämedamaks, pole ka ohtu sillalt alla kukkuda. Kui käsipuule liiga lähedale minna, võib siiski kukkuda, sest käsipuu on madal. Õigemini see polegi käsipuu, sest sirgelt seistes teda käega puudutama ei ulatu. Aga kui inimesi sillal ei ole, istuvad sellel linnud. Et linnud puudutavad seda jalgadega, võiks seda nimetada jalgpuuks. Ja ka sellepärast, et see on inimese jala kõrgusel. Mõnel inimesel jääb see ka jalgadest madalamale, kes liiguvad silla kohal hõljudes. Sellised inimesed peavad ettevaatlikud olema, et nad jõkke ei kukuks, sest nad hõljuvad õhus ainult teede kohal. Kui nad lähevad muruplatsi või jõe kohale, kukuvad nad alla. Selle üle on üks teadlane imestanud, sest tema arvates on jõgi ka veetee ja loogiline oleks selle kohal ka hõljuda. Aga selle teadlase tähelepanu juhiti asjaolule, et jõgi on vedel ja ei peegelda seetõttu inimest õhku. Teadlane ütles, et jäätunud jõgi on tahke. Aga talle vastati, et jäätunud jõgi ei ole veetee. Ta küsis, kas siis ka mitte, kui sinna tehakse suusarada. Talle öeldi, et suusarada ei ole tee ühest punktist teise liikumiseks, vaid spordirada. Üks teadlane arvas, et võibolla suusaraja kohal isegi hõljuks õhus, aga kogu jõgi ei ole suusarada, suusarada on ainult kitsas riba. Ei saanud järele proovida, sest ei olnud talv. Ja kui talv tuli, oli asutud tegelema uute teaduslike probleemidega, nii et see küsimus ei tulnud meelde enne kui kevadel. Võibolla õhushõljujatel endal oli see küsimus meeles, aga nemad oma mõtteid eriti ei väljendanud, sest nad olid salapärased. Õigemini polnudki keegi nendega sel teemal rääkinud. Aga arvati, et nad kuulevad teiste jutuajamisi juba kaugelt. Seda seletati sellega, et hõljudes asuvad nad paljudest asjadest kõrgemal, nii et pole nii palju hääletakistusi. Sama moodi nagu raadiomastid ja antennid on kõrged. Üks seletus oli veel, et nendel, kes asuvad või liiguvad maapinnal, tekitavad tallad hõõrdumist, mis helisid summutab, aga hõljujad ei kuule hääli mitte ainult paremini, vaid ka õigemini. Seetõttu arvati, et neil on eriti suur keeleanne. Ja keeleannet seletati ka sellega, et nad liikusid teistest kiiremini ja jõudsid rohkem kohti läbi käia. Mina jõuan alles praegu silla teise otsa välja. Astun ühte poodi. Ostan õlgkübarra. Selle sisse kerjan ostule kulunud raha tagasi.
Ohtlik nali
Kõndisime ühe linna sellises osas, kus maju eriti ei olnud. Nägime suurt lumepalli. Meil tekkis küsimus, miks seal lumi on. Oletasime, et lume all on raudtee. Rööpad paistsidki. Lumi oli seal ilmselt selleks, et rong saaks seda oma ninaga lükata. Kõndisime edasi puude alla ja ootasime rongi. Rong tuligi, aga ei peatunud, vaid tegi sõlme ja sõitis tuldud suunas tagasi. Me ei saanud aru, miks ei võinud raudtee edasi viia.
*
Olime välismaal. Otsisime bussipeatust, et Eestisse tagasi sõita. Mulle tundus, et ma nägin Lauri N.-i. Ta kõndis eemale. Ütlesin talle, et ta ootaks ja midagi ütleks. Ta ei hakanud midagi ütlema, vaid kõndis minema. Nüüd nägin, et seal, kust ta oli tulnud, oligi bussipeatus, kuhu kogunesid teised klassikaaslased. Lauri elas välismaal alaliselt ja ei tulnud bussi peale, vaid oli käinud siin ainult klassikaaslastega kohtumas. Ta istus toolil. Ütlesin, et midagi öelda oleks ta ikkagi võinud. Ta ei öelnud nüüd ka, vaid uuris budistlikke pabereid.
*
Mõtlesin, et eestlased panevad enne valimisi nalja pärast ühe venelase natukeseks ajaks peaministriks. Aga see venelane sõlmib juba esimestel minutitel pärast peaministriks saamist Venemaaga lepingu, mille järgi Eesti ühineb Venemaaga. Ta paneb lepingusse punkti, et see leping jõustub allakirjutamise hetkest ja ei kuulu Riigikogus ratifitseerimisele. Ühtlasi palub ta, et Venemaa saadaks Eestisse oma sõjaväe ja KGB. Üks KGB töötaja tuleb Tartu kirjanduse majja, mis oli vahepeal KGB maja, ja nõuab relvaga ähvardades, et kõik inimesed majast lahkuksid ja tagastaksid maja "õigusjärgsele omanikule". Keeran selle KGB-lase relva käes tagurpidi ja lasen ta enda maha. Või relvaga ähavrdajaid tuleb kaks tükki korraga ja esimese mahalaskmiseks kulub mitu lasku. See leping, mille peaminister Venemaaga sõlmib, on Nõukogude Liidu taastamise leping. Selle järgi on Nõukogude Liidul esialgu kaks liiduvabariiki - Eesti NSV ja Vene NFSV. President kuulutab peaministri riigireeturiks ja laseb ta arreteerida. Ta ütleb rahvale, et kes sissetungijatele relvaga vastu ei hakka, see on riigireetur. Eestil ei tasu vist Venemaad esimesena rünnata, sest siis saaks Venemaa näidata Eestit ennast agressorina. Üle Narva jõe hakkavad lendama Venemaa lennukid. Eesti teatab kohe mitme lennuki ja helikopteri allatulistamisest. Lennukid ei jõua Narvast kaugemale. Venemaa elanikes tekitab segadust, et uudistes räägitakse samaaegselt Eestist kui Venemaaga liitunud sõbralikust riigist ja riigist, millega peetakse sõda. Venemaa peab vajalikuks pommitada Narvat, kuigi seal on vene elanikkond. Tallinnas ja Tartus toimuvad eestlaste meeleavaldused. Moskvas ja Peterburis kogunevad meelt avaldama venelased, kes on Nõukogude Liidu taastamise vastu ja avaldavad Eestile toetust. Eesti kutsub naaberriikide sõjavägesid Eestisse appi. Või võibolla pole vaja kedagi appi kutsuda, sest Eesti on NATO liige ja abistamiskohustus kehtib automaatselt.
*
Olime välismaal. Otsisime bussipeatust, et Eestisse tagasi sõita. Mulle tundus, et ma nägin Lauri N.-i. Ta kõndis eemale. Ütlesin talle, et ta ootaks ja midagi ütleks. Ta ei hakanud midagi ütlema, vaid kõndis minema. Nüüd nägin, et seal, kust ta oli tulnud, oligi bussipeatus, kuhu kogunesid teised klassikaaslased. Lauri elas välismaal alaliselt ja ei tulnud bussi peale, vaid oli käinud siin ainult klassikaaslastega kohtumas. Ta istus toolil. Ütlesin, et midagi öelda oleks ta ikkagi võinud. Ta ei öelnud nüüd ka, vaid uuris budistlikke pabereid.
*
Mõtlesin, et eestlased panevad enne valimisi nalja pärast ühe venelase natukeseks ajaks peaministriks. Aga see venelane sõlmib juba esimestel minutitel pärast peaministriks saamist Venemaaga lepingu, mille järgi Eesti ühineb Venemaaga. Ta paneb lepingusse punkti, et see leping jõustub allakirjutamise hetkest ja ei kuulu Riigikogus ratifitseerimisele. Ühtlasi palub ta, et Venemaa saadaks Eestisse oma sõjaväe ja KGB. Üks KGB töötaja tuleb Tartu kirjanduse majja, mis oli vahepeal KGB maja, ja nõuab relvaga ähvardades, et kõik inimesed majast lahkuksid ja tagastaksid maja "õigusjärgsele omanikule". Keeran selle KGB-lase relva käes tagurpidi ja lasen ta enda maha. Või relvaga ähavrdajaid tuleb kaks tükki korraga ja esimese mahalaskmiseks kulub mitu lasku. See leping, mille peaminister Venemaaga sõlmib, on Nõukogude Liidu taastamise leping. Selle järgi on Nõukogude Liidul esialgu kaks liiduvabariiki - Eesti NSV ja Vene NFSV. President kuulutab peaministri riigireeturiks ja laseb ta arreteerida. Ta ütleb rahvale, et kes sissetungijatele relvaga vastu ei hakka, see on riigireetur. Eestil ei tasu vist Venemaad esimesena rünnata, sest siis saaks Venemaa näidata Eestit ennast agressorina. Üle Narva jõe hakkavad lendama Venemaa lennukid. Eesti teatab kohe mitme lennuki ja helikopteri allatulistamisest. Lennukid ei jõua Narvast kaugemale. Venemaa elanikes tekitab segadust, et uudistes räägitakse samaaegselt Eestist kui Venemaaga liitunud sõbralikust riigist ja riigist, millega peetakse sõda. Venemaa peab vajalikuks pommitada Narvat, kuigi seal on vene elanikkond. Tallinnas ja Tartus toimuvad eestlaste meeleavaldused. Moskvas ja Peterburis kogunevad meelt avaldama venelased, kes on Nõukogude Liidu taastamise vastu ja avaldavad Eestile toetust. Eesti kutsub naaberriikide sõjavägesid Eestisse appi. Või võibolla pole vaja kedagi appi kutsuda, sest Eesti on NATO liige ja abistamiskohustus kehtib automaatselt.
pühapäev, august 28, 2011
Tõukeratas
Ühel õhtul, kui ma liivakastis mängisin, tuli isa töölt koju tõukerattaga. See oli minu sünnipäevakink. Samal päeval sellega vist veel sõita ei saanud, sest ta tuli kõigepealt kokku panna ja kummid täis pumbata. Esimene sõit oli vist järgmise päeva hommikul. Meie ning Pireti ja Kerstini maja nurgal oli väike ümmargune muruplats, mida ümbritses igast küljest kõnnitee. Selle muruplatsi ümber sõitsingi algul tõukerattaga ringe. Esimene ring läks väga vaevaliselt, aga varsti hakkasin paremini sõitma. Minu tõukerattaga tahtsid sõita ka teised lapsed. Ühel korral vist kõrvaltrepikoja Liis ei tahtnud ratast tagasi anda, vaid ütles, et sõidab veel natuke. Selle eest ähvardasid kaks minust suuremat poissi talle oma jalgratastega kodaratesse sõita. Mina olin vastu, sest ei tahtnud, et minu ratas ära lõhutaks. Minu tõukeratas oli sinine ja roheliste kummidega. Natuke hiljem said nooremad vennad Klaus ja Tõnu kahepeale väiksema punase mitte pumbatavate mustade kummidega tõukeratta. Täpselt samasuguse punase ratta sai ka Kerstin. Proovisin sõita ka punase rattaga, millega oskasin halvemini, sest minu tõukerattal olid laiad rattad, aga punastel kitsad. Punaste rataste omanikud arvasid vastupidi, et nende ratastega sõita on kergem. Ühel päeval korraldasid suured tüdrukud Pille ja Piret minust noorematele lastele hoovis tõukeratta võidusõidu. Mina olin vahepealse suurusega laps ja ei saanud ei võistelda ega osalenud ka korraldamises. Nad võistlesid samal päeval vist ka jooksmises ja muudel aladel. See oli vist sama üritus, mida kaks osalejat on hiljem nimetanud mänguolümpiaks. Üks neist kirjutas oma koduleheküljel, et mänguolümpia oli tema spordiga tegelemise algus.
Kui mulle jäid ringid ümber muruplatsi väikseks, hakkasin sõitma ringe ümber neljast suurest majast koosneva hoovi. Mulle tundus, et nüüd saavutasin tohutu kiiruse. Lootsin, et minu trepikoja ette istuma jäänud imestavad, kuidas ma teiselt poolt nii kiiresti tagasi jõuan. Mõned naabrid, kes ise tõukerattaga ei sõitnud, suhtusid sellega sõitmisse hoopis halvustavalt. Nad nimetasid seda titerattaks. Ühel päeval, kui läksin tuppa lõunat sööma, jätsin tõukeratta trepikotta välisukse juurde ootama. Kui alla tagasi läksin, kükitas ratta kõrval ülemise korruse Sven. Ta ütles, et keegi võõras oli minu tõukerattal ventiilid küljest kruvinud. Mulle tundus, et ta tegi seda ise, aga tõestada ei saanud. Igatahes rohkem ma tõukerattaga sõita ei saanud, sest ventiile ei tagastatud ja keegi ei hakanud uusi ka muretsema. Võibolla sellele rattale sobivaid kuskil ei müüdudki. Uues korteris seisis see tõukeratas veel mõnda aega rõdul koos Hennu kolmerattalise jalgrattaga, aga igavesti teda ei säilitatud.
Kui ma juba suur olin, läks ühel aastal moodi, et tõukeratastega hakkasid sõitma täiskasvanud, sest müügile tulid selleks sobivad rattad. See tuletas mulle meelde neid, kes minu tõukeratast titerattaks nimetasid. Tõukerattaga sõitvast täiskasvanust olin varem lugenud taani keelest tõlgitud lasteraamatust "Kummi-Tarzan".
Kui mulle jäid ringid ümber muruplatsi väikseks, hakkasin sõitma ringe ümber neljast suurest majast koosneva hoovi. Mulle tundus, et nüüd saavutasin tohutu kiiruse. Lootsin, et minu trepikoja ette istuma jäänud imestavad, kuidas ma teiselt poolt nii kiiresti tagasi jõuan. Mõned naabrid, kes ise tõukerattaga ei sõitnud, suhtusid sellega sõitmisse hoopis halvustavalt. Nad nimetasid seda titerattaks. Ühel päeval, kui läksin tuppa lõunat sööma, jätsin tõukeratta trepikotta välisukse juurde ootama. Kui alla tagasi läksin, kükitas ratta kõrval ülemise korruse Sven. Ta ütles, et keegi võõras oli minu tõukerattal ventiilid küljest kruvinud. Mulle tundus, et ta tegi seda ise, aga tõestada ei saanud. Igatahes rohkem ma tõukerattaga sõita ei saanud, sest ventiile ei tagastatud ja keegi ei hakanud uusi ka muretsema. Võibolla sellele rattale sobivaid kuskil ei müüdudki. Uues korteris seisis see tõukeratas veel mõnda aega rõdul koos Hennu kolmerattalise jalgrattaga, aga igavesti teda ei säilitatud.
Kui ma juba suur olin, läks ühel aastal moodi, et tõukeratastega hakkasid sõitma täiskasvanud, sest müügile tulid selleks sobivad rattad. See tuletas mulle meelde neid, kes minu tõukeratast titerattaks nimetasid. Tõukerattaga sõitvast täiskasvanust olin varem lugenud taani keelest tõlgitud lasteraamatust "Kummi-Tarzan".
Arvutisse pandi asendusprogramm
Eile:
Maa ja Kuu ei saanud kokku põrgata, sest Kuu asus nii kaugel. Aga kaugemad Päikesesüsteemi planeedid asusid veel kaugemal ja see võis viia selleni, et nad põrkavad kokku mõne tähega. Sellel oleks võinud olla Maal elavatele inimestele halbu tagajärgi, sest Päikesesüsteemi planeedi tähega kokkupõrkamisel oleks ka Maal gravitatsioon muutunud.
*
Täna:
Kirjutasin oma ajalookonspekti põhjal lühemat konspekti. Selleks kirjutasin pika konspekti igalt leheküljelt välja ühe lause. Tegelikult olin võibolla pikka konspekti tehes kirjutanud asju üles ebaühtlaselt, siis ei olnud sellest ühtlase tihedusega lausete välja võtmine õige meetod. Istusin ajalooloengus. Õpetaja tegi oma jutus pausi. Kõik jätkasid kirjutamist, sest rääkimise ajal nad ei jõudnud kõike kirja pandud. Üks tüdruk võttis särgi seljast ja esitas õpetajale küsimuse.
*
Mõtlesin, et küll ma olin ikka rumal, et jäin uskuma ajalehtede juttu, et IRL jaguneb kaheks parteiks. Seal olid kultuursed inimesed, kes omavahel nii kergesti tülli ei läinud. Öeldi, et see näitab Tartu tähtsust. Kui poliitik elab Tartus, siis sellega ta tahab juba vähem võimu kui tallinlane.
*
Pidin minema laeva peale. Jõudsin sadamasse täpselt. Eelviimane inimene jõudis veel laeva siseneda, tema järel pidin sisenema mina viimasena, aga enne laevauks suleti. Hakkasin kõndima teises suunas. Jõudsin kooli, kus üks ruum oli näidendi esitamiseks kaunistatud nagu jõulutuba. Koridorist viis sinna ruumi aken. Jäin selle akna taga seisma. Ruumist tervitati mind, et mind sellega näidendisse kaasata. Üks vend liigutas mu pead, nagu vastaks ma tervitusele noogutustega. Mulle see hästi ei meeldinud ja hakkasin tegema protesteerivaid liigutusi. Siis mõtlesin, et ma ei tohi näidendit ära rikkuda. Hakkasin kaasa mängima ja ennast selleks aknast sisse vinnama. Näitlesin, nagu mul oleks vinnamisega veel suuremaid raskusi kui päriselt.
*
Minu arvutis olev Facebooki programm nakatus viirusega. Selle puhastamine ei oleks andnud püsivaid tagajärgi, sest ka põhi-Facebook oli viirusega nakatunud. Nakatumist näitasid mõlema küljes olevad märgid. Vend soovitas mulle, et minu arvutisse võiks panna selle asemel ühe teise suhtlusprogrammi. Kui ma hakkasin rääkima, et üks vend andis sellise soovituse, ei olnud ma enam kindel, kas teises toas oli seda öelnud üks vend või see, kellega ma praegu rääkisin. Mulle hakkas uut programmi arvutisse panema Henn. Ta andis mulle oma kasutajanime ja parooli. Kirjutasin need paberile üles. Varsti Henn hävitas selle paberi, et kurjad võõrad parooli ei varastaks. Ütlesin, et mul ei olnud parool veel peas. Henn näitas mulle oma paberit, kus pidi see parool samuti kirjas olema. Ma ei leidnud, kus. Henn näitas näpuga. Ma ei lugenud seda välja. Tundus, et kuna ma ei saa enam ühtegi selletaolist programmi kasutada, pean rohkem listidesse kirjutama hakkama, mis ei meeldiks kellelegi.
Maa ja Kuu ei saanud kokku põrgata, sest Kuu asus nii kaugel. Aga kaugemad Päikesesüsteemi planeedid asusid veel kaugemal ja see võis viia selleni, et nad põrkavad kokku mõne tähega. Sellel oleks võinud olla Maal elavatele inimestele halbu tagajärgi, sest Päikesesüsteemi planeedi tähega kokkupõrkamisel oleks ka Maal gravitatsioon muutunud.
*
Täna:
Kirjutasin oma ajalookonspekti põhjal lühemat konspekti. Selleks kirjutasin pika konspekti igalt leheküljelt välja ühe lause. Tegelikult olin võibolla pikka konspekti tehes kirjutanud asju üles ebaühtlaselt, siis ei olnud sellest ühtlase tihedusega lausete välja võtmine õige meetod. Istusin ajalooloengus. Õpetaja tegi oma jutus pausi. Kõik jätkasid kirjutamist, sest rääkimise ajal nad ei jõudnud kõike kirja pandud. Üks tüdruk võttis särgi seljast ja esitas õpetajale küsimuse.
*
Mõtlesin, et küll ma olin ikka rumal, et jäin uskuma ajalehtede juttu, et IRL jaguneb kaheks parteiks. Seal olid kultuursed inimesed, kes omavahel nii kergesti tülli ei läinud. Öeldi, et see näitab Tartu tähtsust. Kui poliitik elab Tartus, siis sellega ta tahab juba vähem võimu kui tallinlane.
*
Pidin minema laeva peale. Jõudsin sadamasse täpselt. Eelviimane inimene jõudis veel laeva siseneda, tema järel pidin sisenema mina viimasena, aga enne laevauks suleti. Hakkasin kõndima teises suunas. Jõudsin kooli, kus üks ruum oli näidendi esitamiseks kaunistatud nagu jõulutuba. Koridorist viis sinna ruumi aken. Jäin selle akna taga seisma. Ruumist tervitati mind, et mind sellega näidendisse kaasata. Üks vend liigutas mu pead, nagu vastaks ma tervitusele noogutustega. Mulle see hästi ei meeldinud ja hakkasin tegema protesteerivaid liigutusi. Siis mõtlesin, et ma ei tohi näidendit ära rikkuda. Hakkasin kaasa mängima ja ennast selleks aknast sisse vinnama. Näitlesin, nagu mul oleks vinnamisega veel suuremaid raskusi kui päriselt.
*
Minu arvutis olev Facebooki programm nakatus viirusega. Selle puhastamine ei oleks andnud püsivaid tagajärgi, sest ka põhi-Facebook oli viirusega nakatunud. Nakatumist näitasid mõlema küljes olevad märgid. Vend soovitas mulle, et minu arvutisse võiks panna selle asemel ühe teise suhtlusprogrammi. Kui ma hakkasin rääkima, et üks vend andis sellise soovituse, ei olnud ma enam kindel, kas teises toas oli seda öelnud üks vend või see, kellega ma praegu rääkisin. Mulle hakkas uut programmi arvutisse panema Henn. Ta andis mulle oma kasutajanime ja parooli. Kirjutasin need paberile üles. Varsti Henn hävitas selle paberi, et kurjad võõrad parooli ei varastaks. Ütlesin, et mul ei olnud parool veel peas. Henn näitas mulle oma paberit, kus pidi see parool samuti kirjas olema. Ma ei leidnud, kus. Henn näitas näpuga. Ma ei lugenud seda välja. Tundus, et kuna ma ei saa enam ühtegi selletaolist programmi kasutada, pean rohkem listidesse kirjutama hakkama, mis ei meeldiks kellelegi.
laupäev, august 27, 2011
Isiklik mulje
Lugesin läbi isa lasteluulekogu "Kits läks kiideldes mäele". Mulle olid sealt teistest olulisemad neli luuletust. Lk. 20 toodud salm mõjub minu luuletuse "Kodused haldjad" edasiarendusena:
Ma olen näinud haldjamaid.
Ei tea, kuis jalad sinna said.
Silm poleks seda ilu näind,
kui jalad oleks rakku läind!
Minu muret kauge tuleviku pärast sobib iseloomustama salm "Ringmängulaul" lk. 45:
Lapsukene, oled mulle
armas ilma otsata,
vaata et sa vanas põlves
ninali ei potsata!
Lk. 61 trükitud kolmesalmiline ajalooteemaline luuletus "Legend" on oluline mulle kui ajaloolasele. Lk. 64 on kahesalmiline luuletus sellest, et väike põrsas tahtis suureks seaks ja nüüd siga põrsaks tagasi. Sellega seostuvad mul oma mõtted, et lapsena pidasin ideaalseks sellist raamatut, kus tegelased on täiskasvanud, sest kui tegelasteks on lapsed, juhtuvad asjad ainult mängult ja ei saa nii hästi kaasa elada; seevastu nüüd täiskasvanuna leian, et mängult juhtuvad asjad ongi paremad.
Eelmises raamatuteemalises sisseakandes kirjutasin isa raamatust, kus olid tema enda joonistused. Seda lasteraamatut aga on illustreerinud päris kunstnik. Mul on ka nii, et kaheaastastele vennapoegadele ma ei oska joonistada nii hästi kui endale. Enda jaoks joonistades vaatan, et pilt oleks ilus või väljendaks hetkemeelolu, seejuures võib ta olla täiesti abstraktne. Väiksed lapsed tahavad aga, et ma joonistaks konkreetseid asju - emmet, Mõmmit ja muud seesugust. Ja kui ma joonistangi midagi omal valikul, tahavad nad ikkagi, et ma oskaks neid asju nimetada.
Ma olen näinud haldjamaid.
Ei tea, kuis jalad sinna said.
Silm poleks seda ilu näind,
kui jalad oleks rakku läind!
Minu muret kauge tuleviku pärast sobib iseloomustama salm "Ringmängulaul" lk. 45:
Lapsukene, oled mulle
armas ilma otsata,
vaata et sa vanas põlves
ninali ei potsata!
Lk. 61 trükitud kolmesalmiline ajalooteemaline luuletus "Legend" on oluline mulle kui ajaloolasele. Lk. 64 on kahesalmiline luuletus sellest, et väike põrsas tahtis suureks seaks ja nüüd siga põrsaks tagasi. Sellega seostuvad mul oma mõtted, et lapsena pidasin ideaalseks sellist raamatut, kus tegelased on täiskasvanud, sest kui tegelasteks on lapsed, juhtuvad asjad ainult mängult ja ei saa nii hästi kaasa elada; seevastu nüüd täiskasvanuna leian, et mängult juhtuvad asjad ongi paremad.
Eelmises raamatuteemalises sisseakandes kirjutasin isa raamatust, kus olid tema enda joonistused. Seda lasteraamatut aga on illustreerinud päris kunstnik. Mul on ka nii, et kaheaastastele vennapoegadele ma ei oska joonistada nii hästi kui endale. Enda jaoks joonistades vaatan, et pilt oleks ilus või väljendaks hetkemeelolu, seejuures võib ta olla täiesti abstraktne. Väiksed lapsed tahavad aga, et ma joonistaks konkreetseid asju - emmet, Mõmmit ja muud seesugust. Ja kui ma joonistangi midagi omal valikul, tahavad nad ikkagi, et ma oskaks neid asju nimetada.
Katsed ühte kohta minna
Kõndisin Emajõe ääres pargis ja mõtlesin sügavalt. Kui olin ühe punktini välja kõndinud, keerasin ringi ja läksin sama teed tagasi. Hommikul vannituppa minnes alustasin kohe sügavat mõtlemist. Mõtlesin teha päevaplaani muudatuse, et voodi tegemise ajal ma ei tee ainult voodit, vaid kirjutan samaaegselt ka ühe blogisissekande. Aga kui ma oleks hakanud kirjutama päevas kahe sissekande asemel kolm, ei oleks kommenteerida tahtjad jõudnud kõike läbi lugeda. Või siiski, kui ei oleks voodi tegemise ajal blogisissekannet kirjutanud, oleks see olnud laiskus. Mõtlesin, et vaatan aknast välja, kas maa on üleni lumega kaetud või ainult laiguti. Maa oli üleni valge. Vanasti, kui ilm oli inimestele tähtsam, tehti selliseid tähelepanekuid kohe talve alguses. Mina polnud viimastel aastatel neid teinud. Ja nüüd tegin ka alles talve lõpu poole.
*
Vaatasin oma kappi. Seal oli kokku käkerdatud kladesid. Need oli tahetud ära visata, aga ma olin need viimasel hetkel päästnud. Ma ei saanud aru, kuidas sai üldse tulla mõttele nii väärtuslikke asju ära visata. Kui ma koolis käisin, mind seal mõnitati. Perekonnaliikmed oleksid pidanud olema kohustatud minusse hästi suhtuma, aga seda nad ei olnud teinud.
*
Hommikul kirjutuslaua juurde minnes märkasin, et riiuliserval rahaalbum on avatud. Öösel olid vist käinud vargad, kes olid raha ära võtnud. Aga raha ise oli alles. Läksin panka raha välja võtma. Mõtlesin, et kõigepealt proovin automaadist võtta. Kui see ei õnnestu, küsin töötajalt. Automaat seisis keset pangasaali laua peal. Kui ma selle laua taha istusin, hakkas automaat minu käte eest laualt maha sõitma. Pidin teda kahe käega tagasi tõmbama. Sisestasin parooli. Sellise keset saali asuva automaadi puhul oli teistel võimalik vaadata, mis parooli ma sisestan.
*
Üks inimene hakkas tööle minema. Tõnis arvas, et see on tema vanaisa. Talle ei meeldinud, et vanaisa tema juurest ära läheb. Ta rääkis: "Ei taha. Ise minna." Tööle mineja oli tegelikult üks teine inimene. Aga ta ei näidanud, kes ta on, et Tõnisel tema äraminekust ka kahju ei hakkaks.
*
Pidi olema võimalik minna ühte kohta. Ei teadnud täpselt, kuidas see käib. Aga Oudekki sisestas parooli ja seepeale ekraanil uks avanes. Aga uksel seisid mehed, kes tema pihta automaatidest tulistama hakkasid. Oudekki pani ekraani kinni. Oudekki eeskujul kirjutasin sinna kohta minekuks sõrmega õhku juhtimispuldi parooli. Minu ees ei avanenud uks tulistajatega, vaid magamistuba, kus oli mõlema seina ääres palju voodeid. Hakkasime rühma inimestega sellest toast läbi minema, et vaadata, kas jõuame õigesse kohta. Ariel torkis kätega ühte magajat. Ühel teisel korral proovisin minna sinna kohta nii, et läksime talvel poistega särgiväel õue. Teised poisid ajasin tuppa tagasi, et nad ei külmetaks. Aga mina olin suurem, jäin õue edasi ja ei tundnud üldse külma. Sisenesin suurde koopasse, et vaadata, kas selle kaudu pääseb sinna kohta. Aga koopa lõpus magas hoopis karu. Igal pool, kus ma käisin, püüdsin sinna kohta jõuda. Ühel korral kutsuti mind ühte majja peole. Läksingi kohale, et vaadata, mida seal korda saata saab. Majale lähenedes vaatasin tähelepanelikult kõiki selle uksi.
*
Vaatasin oma kappi. Seal oli kokku käkerdatud kladesid. Need oli tahetud ära visata, aga ma olin need viimasel hetkel päästnud. Ma ei saanud aru, kuidas sai üldse tulla mõttele nii väärtuslikke asju ära visata. Kui ma koolis käisin, mind seal mõnitati. Perekonnaliikmed oleksid pidanud olema kohustatud minusse hästi suhtuma, aga seda nad ei olnud teinud.
*
Hommikul kirjutuslaua juurde minnes märkasin, et riiuliserval rahaalbum on avatud. Öösel olid vist käinud vargad, kes olid raha ära võtnud. Aga raha ise oli alles. Läksin panka raha välja võtma. Mõtlesin, et kõigepealt proovin automaadist võtta. Kui see ei õnnestu, küsin töötajalt. Automaat seisis keset pangasaali laua peal. Kui ma selle laua taha istusin, hakkas automaat minu käte eest laualt maha sõitma. Pidin teda kahe käega tagasi tõmbama. Sisestasin parooli. Sellise keset saali asuva automaadi puhul oli teistel võimalik vaadata, mis parooli ma sisestan.
*
Üks inimene hakkas tööle minema. Tõnis arvas, et see on tema vanaisa. Talle ei meeldinud, et vanaisa tema juurest ära läheb. Ta rääkis: "Ei taha. Ise minna." Tööle mineja oli tegelikult üks teine inimene. Aga ta ei näidanud, kes ta on, et Tõnisel tema äraminekust ka kahju ei hakkaks.
*
Pidi olema võimalik minna ühte kohta. Ei teadnud täpselt, kuidas see käib. Aga Oudekki sisestas parooli ja seepeale ekraanil uks avanes. Aga uksel seisid mehed, kes tema pihta automaatidest tulistama hakkasid. Oudekki pani ekraani kinni. Oudekki eeskujul kirjutasin sinna kohta minekuks sõrmega õhku juhtimispuldi parooli. Minu ees ei avanenud uks tulistajatega, vaid magamistuba, kus oli mõlema seina ääres palju voodeid. Hakkasime rühma inimestega sellest toast läbi minema, et vaadata, kas jõuame õigesse kohta. Ariel torkis kätega ühte magajat. Ühel teisel korral proovisin minna sinna kohta nii, et läksime talvel poistega särgiväel õue. Teised poisid ajasin tuppa tagasi, et nad ei külmetaks. Aga mina olin suurem, jäin õue edasi ja ei tundnud üldse külma. Sisenesin suurde koopasse, et vaadata, kas selle kaudu pääseb sinna kohta. Aga koopa lõpus magas hoopis karu. Igal pool, kus ma käisin, püüdsin sinna kohta jõuda. Ühel korral kutsuti mind ühte majja peole. Läksingi kohale, et vaadata, mida seal korda saata saab. Majale lähenedes vaatasin tähelepanelikult kõiki selle uksi.
reede, august 26, 2011
Maailmavallutaja pliiats
Klaus hakkas sosinal rääkima, et Simol on kamp ja kambal on saladused ja need on nii salajased, et isegi teised kamba liikmed ei tohi neid teada. Pille ütles Klausile, et mis ta neist siis räägib, kui need salajased on. Kõndisin mööda tänavat. Hakkasin hirmuga mõtlema, mida võib tähendada Pille kamba nimeks olev lühend STK.
*
Hakkasin Kalda teel vabas õhus sööma. Sõin kõigist toitudest suurema osa ära. Natuke jätsin emale ka, aga isale ei jäänud üldse. Mõtlesin ühes toas, et kui maailmavallutaja vallutab kogu maailma ära, siis ta võtab pliiatsi, millega joonistab laeva, millega sõidab koju tagasi.
*
Magasin öösel oma voodis. Keegi seisis mu selja taga ja hoidis mul sõrmedest kinni. Lamasin kaua, aga ta ei lasknud lahti.
*
Nägin tänaval, et minu postkastis põlesid zone.ee tuluke ja ühe teise võrgulehekülje tuluke, mida ma sageli külastasin. Külastajate postkastidesse pandi vist jälgimisseadmed, sest kirju ma polnud nendega vahetanud.
*
Olime Paide aias. Ema kutsus seal ühte neegrit korrale. Neeger ütles, et teised eestlased tema nahavärvi nähes ütlevad: "Ohoo, sõber!" Neeger hakkas ohoo-ohoo tegema. Mõtlesin, et ta on emale ohtlik. Minul polnud inimestele nii suuri nõudmisi, seetõttu oli minu suhtes ohte vähem. Lõpuks hüüdsin neegrile, et ta ei pea seda nii palju kordi tegema. Neeger läks minema. Aga varsti tuli ta tagasi, et mind rehavarrega lüia. Hüüdsin: "Mida te tahate!" Nüüd nägin, et seal pole mingit neegrit, ma olin rääkinud tikripõõsaga, mis kasvas seal juba varem. Aga seejärel nägin, et kuskilt on põõsa juurde püstise varrega reha ikkagi ilmunud.
*
Hakkasin Kalda teel vabas õhus sööma. Sõin kõigist toitudest suurema osa ära. Natuke jätsin emale ka, aga isale ei jäänud üldse. Mõtlesin ühes toas, et kui maailmavallutaja vallutab kogu maailma ära, siis ta võtab pliiatsi, millega joonistab laeva, millega sõidab koju tagasi.
*
Magasin öösel oma voodis. Keegi seisis mu selja taga ja hoidis mul sõrmedest kinni. Lamasin kaua, aga ta ei lasknud lahti.
*
Nägin tänaval, et minu postkastis põlesid zone.ee tuluke ja ühe teise võrgulehekülje tuluke, mida ma sageli külastasin. Külastajate postkastidesse pandi vist jälgimisseadmed, sest kirju ma polnud nendega vahetanud.
*
Olime Paide aias. Ema kutsus seal ühte neegrit korrale. Neeger ütles, et teised eestlased tema nahavärvi nähes ütlevad: "Ohoo, sõber!" Neeger hakkas ohoo-ohoo tegema. Mõtlesin, et ta on emale ohtlik. Minul polnud inimestele nii suuri nõudmisi, seetõttu oli minu suhtes ohte vähem. Lõpuks hüüdsin neegrile, et ta ei pea seda nii palju kordi tegema. Neeger läks minema. Aga varsti tuli ta tagasi, et mind rehavarrega lüia. Hüüdsin: "Mida te tahate!" Nüüd nägin, et seal pole mingit neegrit, ma olin rääkinud tikripõõsaga, mis kasvas seal juba varem. Aga seejärel nägin, et kuskilt on põõsa juurde püstise varrega reha ikkagi ilmunud.
Šukis 75
Šukise sünnipäevaturniiril oli 19 osavõtjat, 7 vooru ja veerand tundi mõtlemisaega. Üle poole võimalikest punktidest said:
1. Trohhalev 5,5 p.
2. Harujõe 5,5
3. Marksoo 5
4. Seljodkin 5
5. Solovjov 4,5
6.-8. Liiva, Ojaste, Runnel 4
Esimeses voorus võitsin mustadega vaheldusrikkas mängus halvemast seisust ajaga Kääpi. Vastane ütles, et selle mänguga võib rahule jääda. Vastasin, et mõni ütleb, et ainult tulemus on tähtis, aga ma pole nendega nõus, iga käik on tähtis. Teises mängus kaotasin halvemast seisust ajaga Seljodkinile. Kolmandas voorus mängisin Solovjovi vastu valgetega parema seisu maha ja tegime viigi. Neljandas voorus kaotasin valgetega Tättele. Kahel eelmisel korral tema vastu avangus 1. e4 b6 nõrgestasin tsentrit käiguga c4, täna ma seda käiku ei teinud, aga ette jäi f4 ja kohe ka e4 ning vähemetturid moondusid vähemkvaliteediks. Viiendas voorus võitsin mustadega Ivainenit. Vastase otsustav viga oli, et ta läks vankrilõppmängust üle etturilõppmängu. Kuuendas voorus võitsin valgetega halvemast seisust ajaga Metsoja. Seitsmendas lasin Popmani vastu valgetega parema seisu käest ja tegime viigi.
1. Trohhalev 5,5 p.
2. Harujõe 5,5
3. Marksoo 5
4. Seljodkin 5
5. Solovjov 4,5
6.-8. Liiva, Ojaste, Runnel 4
Esimeses voorus võitsin mustadega vaheldusrikkas mängus halvemast seisust ajaga Kääpi. Vastane ütles, et selle mänguga võib rahule jääda. Vastasin, et mõni ütleb, et ainult tulemus on tähtis, aga ma pole nendega nõus, iga käik on tähtis. Teises mängus kaotasin halvemast seisust ajaga Seljodkinile. Kolmandas voorus mängisin Solovjovi vastu valgetega parema seisu maha ja tegime viigi. Neljandas voorus kaotasin valgetega Tättele. Kahel eelmisel korral tema vastu avangus 1. e4 b6 nõrgestasin tsentrit käiguga c4, täna ma seda käiku ei teinud, aga ette jäi f4 ja kohe ka e4 ning vähemetturid moondusid vähemkvaliteediks. Viiendas voorus võitsin mustadega Ivainenit. Vastase otsustav viga oli, et ta läks vankrilõppmängust üle etturilõppmängu. Kuuendas voorus võitsin valgetega halvemast seisust ajaga Metsoja. Seitsmendas lasin Popmani vastu valgetega parema seisu käest ja tegime viigi.
neljapäev, august 25, 2011
Lastele stipendiumi
Seda, et koolis käimise eest ei maksta palka, saab põhjendada sellega, et õppimine ei ole töö, vaid alles ettevalmistus selleks. Aga miks ei maksta kooliõpilastele heade õppetulemuste korral stipendiumi, kui üliõpilastele makstakse? Kas sellepärast, et vanem inimene on tähtsam? Kooliõpilane ei saa õppimise eest midagi peale hinnete, üliõpilane saab vahel stipendiumi, keskealine saab palka ka kehva töö eest, vanainimesele makstakse lihtsalt olemasolu eest. Kui hakkasin saama ülikoolis stipendiumi, hakkasin tänu sellele paremini õppima. Kui stipendiumivõimalus oleks olnud esimesest klassist peale, võibolla oleksin siis algusest peale paremini õppinud. Kui asja poleks lootusetuks teinud selline aine, kus puudusid sünnipärased eeldused. Aga kõiki aineid ei peaks võrdselt arvesse võtma. Võibolla peaks igas õppeaines olema eraldi stipendium, nii et võimekamatel oleks võimalik saada mitut stipendiumi korraga. Öeldakse, et nooremas eas õppimine on tähtsam. Ülikoolis oli stipendiumil see varjukülg, et see pani mind valima rohkem neid aineid, kus maksimaalse tulemuse saavutamine oli kergem. Aga enne üheksandat klassi ainete valimise võimalust ei olnud ja siis sellist varjukülge poleks olnud.
Täiskasvanutest teevad osad vaimset ja osad füüsilist tööd. Kooliõpilased peavad kõik tegema vaimset tööd. Inimese tõstab teistest loomadest kõrgemale mõistus, mitte füüsiline jõud. Kellel on lapsena vaimse töö tegemise võimalused suuremad, on lapsena rohkem inimene.
Täiskasvanutest teevad osad vaimset ja osad füüsilist tööd. Kooliõpilased peavad kõik tegema vaimset tööd. Inimese tõstab teistest loomadest kõrgemale mõistus, mitte füüsiline jõud. Kellel on lapsena vaimse töö tegemise võimalused suuremad, on lapsena rohkem inimene.
Park mäel
Isa tuli Tartu meistrivõistlusi mängima. Kuna minul ja isal oli sama perekonnanimi, lisati meie nimedele ka eesnimed. Mina olin mänginud valikturniiril, aga polnud edasi pääsenud. Läksin koju. Seal mõtlesin, et isa ja Kääp kumbki valikturniiril ei osalenud ja just sellepärast said mängida finaalis, tasudes osavõtumaksu. Mul tekkis küsimus, kas järgmine kord peaksin minema otse finaali, kui mängida saab ainult ühel turniiril. Isa oleks võibolla mängimisest loobunud ja osalemisõiguse mulle loovutanud. Aga esimeses voorus ta juba võitis. Kui mina oleks kõik mängud kaotanud, oleksin ma ikkagi isast taha jäänud. Läksin turniirile tagasi ja rääkisin, et ma ei ole sellise korraldusega rahul. Liis ütles, et ma vist arvasin, et Grete sai valikturniiril lastest kõige rohkem punkte. Selgus, et ma olin siiski valikturniiriga saanud kätte finaalis mängimise õiguse. Ütlesin, et aga Karba mulle sellest ei teatanud. Ta ei saatnud mulle kutset finaalturniiril osalemiseks, ja kui ma kohale tulin, ei öelnud samuti, et ma võin osaleda. Nüüd tuli vist Grete turniirilt kõrvaldada. Või tuli lihtsalt osavõtjate arvu ühe võrra muuta.
*
Kui mind oli Tartu meistrivõistluste osavõtjate nimekirja lisatud, selgus, et oleksin pidanud mängima esimeses voorus poisiga, kes minu puudumisel oli mänginud teise vastasega. Kui ma lülitusin turniiri alles teisest voorust, võttis see mult vist võimaluse esikoha pärast võistelda. Aga hakkasin selle poisiga mängima nüüd. Et ta mängis ühe vooruga kaks partiid ja teine algas hiljem, võis vooru lõpp hilisemaks lükkuda. Hakkasin mängima valgetega. Küsisin, kas mul ei peaks olema mustad. Poiss ütles, et ta ei taha valgeid. Kahes eelmises mängus mustadega oli ta minu vastu punkte saanud ja lootis nüüd selle kordumist. Leidsin, et kui ta mulle avakäigu ette annab, siis ma ei ole selle vastu. Täna paistis, et saan tema vastu kiiresti paremuse. Järgmisel käigul kavatsesin panna käiguga Og5 tema ratsu sidumise alla. Nüüd poiss ütles, et ta ikka tahab valgetega mängida, katkestades mängu. Kui olin teda valgetega võitnud ja see mäng ei läinud arvesse, võis juhtuda, et mustadega ma teda ei võida. Aga üldiselt oli nii, et kes sohki teeb, sellele on järgmine mäng raskem.
*
Läksin Ujula tänavale Helena korteri ukse taha. Ütlesin, et see on endine meie korter. Ujula tänaval oli meil olnud kaks korterit järjest ja Helena elas nüüd hilisemas neist. Meie kunagine Kaunase puiestee korter oli meile hiljuti tagasi antud, aga me ei olnud sinna sisse kolinud. Võibolla andis vahepealne omanik selle meile tagasi sellepärast, et seintesse oli läinud haigus. Kõndisin koos Helenaga Toomemäel. Helena rääkis, mis maju sinna tahetakse ehitada - autopesula ja üks teine. Ütlesin, et Toomemäele ei tohiks midagi ehitada. Kui pargid tehakse Toomemäe asemel linna äärtesse, siis linna ääres ei ole mäge. Läksime mööda kaldteed ühe maja katuse suunas. Kaldtee oli järsk ja sealt võis kukkuda. Helena kukkuski, kuigi õnneks ainult ühe korruse jagu. Tahtsin teda köiega kõrgemale tõmmata. Aga ma polnud temast väga palju raskem, seetõttu kartsin, et tõmbama hakates võin ise kukkuda. Seetõttu kutsusin appi kaks katusel istuvat meest, et tõmmata kolmekesi.
*
Klausile oli Pärnus üks tüdruk öelnud, et kui Klaus teeb ühte asja, siis see tüdruk loeb minu luulekogu. Mõtlesin, et võibolla tal on ajalehtede põhjal ettekujutus, et minu luulekogud on eriti kehvad. Rääksin kuuldud loo edasi. Mõtlesin, kas tüdruk on õige sõna. Pille ütles, et ta oli sellele tüdrukule öelnud, et kui ta näeb kuskil tü, siis teeb ta selle kohe po. Pille rääkis veel, et "Loomingu Raamatukogus" oli seda eriti hästi näha, ta oli mulle rahva hulgas näidanud, et seal on Helena, aga oli näha olnud, et sellel pole mõtet. Rääkisin emale, et "Loomingu Raamatukogu" esitlusel oli näha, et Jumal suhtub Helenasse hästi, aga ... Ema lõpetas, et aga inimese pojad mitte. Ma polnud varem sellisele mõttele tulnud. Ilma Pille jututa ma poleks vist niimoodi mõtlema hakanud.
*
Kui mind oli Tartu meistrivõistluste osavõtjate nimekirja lisatud, selgus, et oleksin pidanud mängima esimeses voorus poisiga, kes minu puudumisel oli mänginud teise vastasega. Kui ma lülitusin turniiri alles teisest voorust, võttis see mult vist võimaluse esikoha pärast võistelda. Aga hakkasin selle poisiga mängima nüüd. Et ta mängis ühe vooruga kaks partiid ja teine algas hiljem, võis vooru lõpp hilisemaks lükkuda. Hakkasin mängima valgetega. Küsisin, kas mul ei peaks olema mustad. Poiss ütles, et ta ei taha valgeid. Kahes eelmises mängus mustadega oli ta minu vastu punkte saanud ja lootis nüüd selle kordumist. Leidsin, et kui ta mulle avakäigu ette annab, siis ma ei ole selle vastu. Täna paistis, et saan tema vastu kiiresti paremuse. Järgmisel käigul kavatsesin panna käiguga Og5 tema ratsu sidumise alla. Nüüd poiss ütles, et ta ikka tahab valgetega mängida, katkestades mängu. Kui olin teda valgetega võitnud ja see mäng ei läinud arvesse, võis juhtuda, et mustadega ma teda ei võida. Aga üldiselt oli nii, et kes sohki teeb, sellele on järgmine mäng raskem.
*
Läksin Ujula tänavale Helena korteri ukse taha. Ütlesin, et see on endine meie korter. Ujula tänaval oli meil olnud kaks korterit järjest ja Helena elas nüüd hilisemas neist. Meie kunagine Kaunase puiestee korter oli meile hiljuti tagasi antud, aga me ei olnud sinna sisse kolinud. Võibolla andis vahepealne omanik selle meile tagasi sellepärast, et seintesse oli läinud haigus. Kõndisin koos Helenaga Toomemäel. Helena rääkis, mis maju sinna tahetakse ehitada - autopesula ja üks teine. Ütlesin, et Toomemäele ei tohiks midagi ehitada. Kui pargid tehakse Toomemäe asemel linna äärtesse, siis linna ääres ei ole mäge. Läksime mööda kaldteed ühe maja katuse suunas. Kaldtee oli järsk ja sealt võis kukkuda. Helena kukkuski, kuigi õnneks ainult ühe korruse jagu. Tahtsin teda köiega kõrgemale tõmmata. Aga ma polnud temast väga palju raskem, seetõttu kartsin, et tõmbama hakates võin ise kukkuda. Seetõttu kutsusin appi kaks katusel istuvat meest, et tõmmata kolmekesi.
*
Klausile oli Pärnus üks tüdruk öelnud, et kui Klaus teeb ühte asja, siis see tüdruk loeb minu luulekogu. Mõtlesin, et võibolla tal on ajalehtede põhjal ettekujutus, et minu luulekogud on eriti kehvad. Rääksin kuuldud loo edasi. Mõtlesin, kas tüdruk on õige sõna. Pille ütles, et ta oli sellele tüdrukule öelnud, et kui ta näeb kuskil tü, siis teeb ta selle kohe po. Pille rääkis veel, et "Loomingu Raamatukogus" oli seda eriti hästi näha, ta oli mulle rahva hulgas näidanud, et seal on Helena, aga oli näha olnud, et sellel pole mõtet. Rääkisin emale, et "Loomingu Raamatukogu" esitlusel oli näha, et Jumal suhtub Helenasse hästi, aga ... Ema lõpetas, et aga inimese pojad mitte. Ma polnud varem sellisele mõttele tulnud. Ilma Pille jututa ma poleks vist niimoodi mõtlema hakanud.
kolmapäev, august 24, 2011
Keelatud koridorid
Lähenes 12. klassi lõpp. Ingliskeelse kirjanduse õpetaja ütles, et mul hakkab tema aines veerandihindeks kaks tulema. Ütlesin, et ma võin maksta, kui ta laseb mul hinded ära parandada. Ta näitas mulle nimekirja asjadest, mis mul tegemata on. Ütlesin, et kui ma need selgeks õpin, pannakse mulle grammatika eest ikkagi kaks. Ja seda hinnatakse rangemalt kui päris inglise keeles. Aga mul ei tasu vist väga maksma hakata, muidu võivad õpetajad raha teenimiseks halvemaid hindeid panema hakata. Õpetaja ütles, et ongi, sellega on probleeme. Mul oli tegelikult geograafias ja mitmes muus aines ka vähe hindeid. Kui neis oleks üks kaks juurde pandud, oleks neis kõigis võinud kaheseis tulla. Mõtlesin, et kui õpetaja paneb mulle ingliskeelse kirjanduse poolaasta kahe, siis ta paneb arvatavasti aasta samuti kahe, kuigi esimesel poolaastal oli parem hinne. Küsisin, et kui ma saan selle veerandi kahe, siis ma vist ei saagi keskkooli lõpetada. Õpetaja kinnitas, et ei saa. Mind ei oleks lõpueksamitele lastud. Mõtlesin, et kas selle pärast tasub vaeva nägema hakata, kui mul polnud nagunii plaanis lõpueksamitele minna. Ma ei teadnud, miks peaks teist korda keskkooli lõpetamine nii tähtis olema, kui vahepeal olin lõpetanud ülikooli. Õpetaja läks ühest kabinetist teise. Läksin tema järel. Ootasin, et ta minuga veel räägiks, aga ta hakkas tegelema noorema klassi poistega. Ta pahandas, et üks neist oli liitsõnas "raamat" asemel "ramat" kirjutanud. Lõpuks hakkasin ise otsima õpetaja paberite hulgast nimekirja asjadest, mis mul teha tuli, et see koju kaasa võtta. Aga kõigi sedelite ülemises servas oli mõne teise õpilase nimi. Ühel paberil oli siiski minu nimi. Õpetaja ütles, et õige, see on minu paber. Võtsin selle teiste vahelt välja. Seal olid raamatupealkirjad vene keeles. Aga tegemist oli vist selliste raamatutega, mille kaanele oli küll kirjutatud vene keeles, sest need olid Venemaal välja antud, aga mis olid tegelikult inglise keele õpikud. Mõtlesin, et ma ei lähe otse raamatukokku, vaid kõigepealt lähen koju ja alles seal hakkan uurima, mis raamatukogust tuua tuleb. Õpetaja kirjutatud paberist oli raske aru saada. Mulle võidi iga asja eest kaks panna. Proovikirjandi eest olin kahe saanud. Võibolla sellepärast, et kirjutasin selle valgele paberile tavalise kirjandi pikkusega, aga oodati, et see oleks lõpukirjandi pikkune. Klaus tuli kabineti uksest sisse ja ütles, et ameeriklane tuligi siia. Küsisin, mis ameeriklane. Klaus vastas, et ise ma ütlesin, et koolis möllab ameeriklane ringi. Ütlesin, et aa, ma olen veel paljusid asju öelnud. Ameerika õpetaja oli kohale toonud sküüdid. Sküüdid olid tumedanahaline rahvas. Neid oli umbes 150 õpilast ja nende karja lähedal tundsin hirmu. Otsustasin, et ma ei välju kabinetist ei klassiruumi viiva ukse kaudu, et mitte kohtuda sküütidega, ega ka mitte selle kabineti uksest, kust me olime tulnud, vaid vahepealsest uksest. Sealtkaudu sattusin tundmatutesse inimtühjadesse klaasustega koridoridesse, kust poistel oli keelatud minna. Tormasin neid koridore mööda alla.
teisipäev, august 23, 2011
Pühapäeviti saab rohkem raamatuid lugeda
Viimasel pühapäeval sain läbi kaks raamatut. Kõigepealt Jaan Rannapi lasteraamatu "Maari suvi". Olin seda juba lapsena lugenud, aga kui viimastel aastatel hakkasid selle kohta tulema unenäod, alustasin eelmine aasta lugemist uuesti. Lugemist alustades leidsin, et Maari oli minu sarnane laps - tal käisid öösiti voodi juures külalised, teda huvitasid putukad ja tal oli minuga samal kuupäeval sünnipäev. Lugemist lõpetades märkasin ühte olulist erinevust - mina olen paljulapselisest perest, aga Maari ei suhelnud raamatu jooksul ühegi teise lapsega. Tal ei olnud vendi ega õdesid, vähemalt neid ei olnud temaga suvituskohas kaasas, ja ta ei kohtunud ka naabrite lastega. See eest rääkisid temaga loomad, linnud ja putukad. Kui algkoolis seda raamatut arutati, siis öeldi, et loomadega rääkimist näeb Maari unes. Mulle see seletus väga ei meeldinud, sest autor otseselt nii ei ütle. Nüüd olen tegelenud aastaid unenägude üleskirjutamisega ja võin lisada, et unenäod on natuke teistsugused. Raamatus loeb vanaisa Maarile teaduslikke raamatuid ette ja väidetavates unenägudes saab laps teada veel uusi teaduslikke fakte.
Teadusraamatud ja osad lasteraamatud on selle poolest sarnased, et mõlemad püiavad lugejat harida. On küll ka rohkem fantaasial põhinevaid lasteraamatuid, kus loodusseadused ei kehti, aga see raamat on õpiku tüüpi. Kui ajalooteaduslikud raamatud aitavad ennustada poliitilist tulevikku, siis lasteraamatud võibolla tuleviku laste elu. Selles raamatus tunneb laps huvi bioloogia vastu. Tänapäeva lapsel lisanduks arvatavasti huvi geneetika vastu. Kui see on ühendatud spordihuviga, siis võivad tema mängudes esineda geneetiliselt muundatud sportlased. Aga üldiselt on tänapäeva inimeste puhul ilmselt passiivsus süvenenud. Kui tol ajal tuli asju ise uurida, siis tänapäeval saab selle asemel rohkem valmistooteid osta.
Raamatus on olulisel kohal ka Edgar Valteri illustratsioonid. Need mõjusid kaasa võibolla sellele, et ka järgmiseks raamatuks võtsin pildiraamatu. Mul oli oma isa mitu viimast raamatut lugemata. Lõpetades lasteraamatu lugemist oleksin selle mõjul võinud võtta isa lasteluulekogu, aga selle asemel võtsin tema kogu "Reebuse rahvas", kus igal teisel leheküljel on tema enda joonistus. Selle lugesin kiiresti läbi. Pilte olin juba varem vaadanud. Aga ka sõnu lugema hakates avaldasid tugevamat mõju pildid. Raamat näeb ilus välja, vast ilusam, kui nende joonistuste originaalid. Piltide kõrval olevad luuletused andsid samuti raamatule juurde, sest aitavad seletada, mida autor mõtleb. Aga selles raamatus ei illustreeri mitte pildid sõnu, vaid sõnad pilte. Kui head kunstnikud panevad sageli oma piltidele igavaid nimesid, siis kirjanikul võivad küll kunstnikuoskused halvemad olla, aga ta oskab piltide kõrvale sõnu paremini panna.
Selle raamatu mõju järgmisele tegevusele oli veel kindlam kui lasteraamatu oma. Võtsin ise valge paberi ja joonistasin sinna ühe pildi. Aga ka lastekirjandusest ei olnud veel küllalt ja õhtul alustasin uue lasteraamatu lugemist.
Teadusraamatud ja osad lasteraamatud on selle poolest sarnased, et mõlemad püiavad lugejat harida. On küll ka rohkem fantaasial põhinevaid lasteraamatuid, kus loodusseadused ei kehti, aga see raamat on õpiku tüüpi. Kui ajalooteaduslikud raamatud aitavad ennustada poliitilist tulevikku, siis lasteraamatud võibolla tuleviku laste elu. Selles raamatus tunneb laps huvi bioloogia vastu. Tänapäeva lapsel lisanduks arvatavasti huvi geneetika vastu. Kui see on ühendatud spordihuviga, siis võivad tema mängudes esineda geneetiliselt muundatud sportlased. Aga üldiselt on tänapäeva inimeste puhul ilmselt passiivsus süvenenud. Kui tol ajal tuli asju ise uurida, siis tänapäeval saab selle asemel rohkem valmistooteid osta.
Raamatus on olulisel kohal ka Edgar Valteri illustratsioonid. Need mõjusid kaasa võibolla sellele, et ka järgmiseks raamatuks võtsin pildiraamatu. Mul oli oma isa mitu viimast raamatut lugemata. Lõpetades lasteraamatu lugemist oleksin selle mõjul võinud võtta isa lasteluulekogu, aga selle asemel võtsin tema kogu "Reebuse rahvas", kus igal teisel leheküljel on tema enda joonistus. Selle lugesin kiiresti läbi. Pilte olin juba varem vaadanud. Aga ka sõnu lugema hakates avaldasid tugevamat mõju pildid. Raamat näeb ilus välja, vast ilusam, kui nende joonistuste originaalid. Piltide kõrval olevad luuletused andsid samuti raamatule juurde, sest aitavad seletada, mida autor mõtleb. Aga selles raamatus ei illustreeri mitte pildid sõnu, vaid sõnad pilte. Kui head kunstnikud panevad sageli oma piltidele igavaid nimesid, siis kirjanikul võivad küll kunstnikuoskused halvemad olla, aga ta oskab piltide kõrvale sõnu paremini panna.
Selle raamatu mõju järgmisele tegevusele oli veel kindlam kui lasteraamatu oma. Võtsin ise valge paberi ja joonistasin sinna ühe pildi. Aga ka lastekirjandusest ei olnud veel küllalt ja õhtul alustasin uue lasteraamatu lugemist.
Tahtsin sõita auto ja bussiga
Mängisin Vihmandiga malet. Minu seis tundus olevat läbi. Aga hakkasin mängima sama plaani järgi, mis tema vastu eelmine kord. Viisin lipu tsentrisse pikale diagonaalile, nii et see tulistaks vastase vankrit a8. Eelmine kord olin saanud viigi. Täna Vihmand mõne käigu pärast alistus. Seis oli nii terav ja keeruline, et ma ei teadnud, kuidas ma oleksin pidanud edasi mängima. Hakkasime mängus esinenud seisu analüüsimiseks mälu järgi peale panema. Kõik väljad, kuhu nupp panna, ütlesin mina. Aga kõigi nuppude asukoht mul meeles ei olnud. Lõppseisust edasi mängides läks Vihmandi seis veel halvemaks ja ta alistus lõplikult. Ma ei olnud ikka kindel, kuidas ma oleks pidanud edasi mängima. Analüüsisin seisu üksi, kui tuli Vihmand. Küsisin, kas mängus oli selline seis. Vihmand ütles, et see ei ole õige seis. Ma ei olnud kindel, kuidas mäng oli lõppenud. Küsisin Vihmandilt, kas ta ikka alistus. Ta kinnitas, et alistus küll. Aga tabelisse oli vist sellest hoolimata viik märgitud. Vihmand ütles, et ega see ei olnud mu ainuke hea tulemus, Saaremaa ajalehes kirjutati, et ma tegin Peeboga viigi. Mõtlesin, et Peeboga viik on tavaline asi, teda oleks pidanud võitma.
*
Olin ühe väikse maja ülemisel korrusel. Kuulasin raadiot. Sealt tuli muusikat. Keerasin jaamavaliku nuppu edasi. Hakkas kostma reportaaž kaugushüppevõistlusest. Ma ei teadnud, mis jaam see on, arvatavasti mõne kooli raadio. Läksin majast välja, et istuda autosse ja sõita koju. Maja ukse juures möödusin vanameestest, kes istusid maas ja hoidsid konisid käes. Mulle tuli meelde, et olin unustanud raadio kotti panna. Kui oleks niimoodi koju sõitnud, oleks tulnud varsti raadio pärast tagasi sõita. Läksin majja tagasi, et raadio ära tuua. Kõige ülemisele korrusele oli pikk tee ronida ja raadio leidmine ei olnud kindel.
*
Kõndisin mööda Jaama tänavat. Jäin bussipeatuses seisma. Tahtsin sõita mõned peatused kodule lähemale. Peatusesildile oli märgitud, et seal peatub lisaks õigele bussile veel hulk muid busse. Ma ei teadnud, kuhu need sõidavad, aga kodule lähemale pidid nad viima kõik. Tegelikult oli see peatus juba ka üsna kodu lähedal.
*
Olin ühe väikse maja ülemisel korrusel. Kuulasin raadiot. Sealt tuli muusikat. Keerasin jaamavaliku nuppu edasi. Hakkas kostma reportaaž kaugushüppevõistlusest. Ma ei teadnud, mis jaam see on, arvatavasti mõne kooli raadio. Läksin majast välja, et istuda autosse ja sõita koju. Maja ukse juures möödusin vanameestest, kes istusid maas ja hoidsid konisid käes. Mulle tuli meelde, et olin unustanud raadio kotti panna. Kui oleks niimoodi koju sõitnud, oleks tulnud varsti raadio pärast tagasi sõita. Läksin majja tagasi, et raadio ära tuua. Kõige ülemisele korrusele oli pikk tee ronida ja raadio leidmine ei olnud kindel.
*
Kõndisin mööda Jaama tänavat. Jäin bussipeatuses seisma. Tahtsin sõita mõned peatused kodule lähemale. Peatusesildile oli märgitud, et seal peatub lisaks õigele bussile veel hulk muid busse. Ma ei teadnud, kuhu need sõidavad, aga kodule lähemale pidid nad viima kõik. Tegelikult oli see peatus juba ka üsna kodu lähedal.
esmaspäev, august 22, 2011
Probleeme on halbu ja häid
Täna oli ainult üks kehv unenägu. Unes nägin röövleid ja raha. Raha pidi olema 500-kroonistes, millest 1000 krooni andsin röövlile. Aga kui alles jäänud raha üle lugema hakkasin, siis oli keegi 500-kroonised väiksemate vastu vahetanud. Ma märkasin alles pärast rahareformi, et pääsuke on 500, mitte 100-kroonise peal. Ühel päeval mõtlesin, et kui Koidula raamatu pealkiri oli "Emajõe Ööbik", siis võiks tema rahatähel ka olla ööbik, mitte pääsuke. Aga kontrollides selgus, et nii see oligi. Varem oli mind eksitanud võibolla isa luulerida, kus oli kirjas Koidulad sinitiibsed. Ööbikul on ka tiivad, aga pääsukese tiivad on laiali ja seega rohkem tiivad. Seda vist siiski ei juhtunud, et raha halvasti tundmise tõttu oleksin maksnud 100-kroonise asemel 500-kroonisega. Kui ma viimati kaubamajas raha maksin, pidi müüja mulle 3 eurot tagasi andma. Aga kui ma talle raha andsin, ei hakkanud ta seda kolme eurot otsima, vaid tegi muid asju. Kui ma ära ei läinud, siis ta lõpuks ikkagi andis raha, öeldes: "Ma praegu jäin mõtlema." Kui ma klassikokkutulekult koju sõitsin, jäi autojuht rohelise foori taga seisma ja ütles, et jäi mõtlema. Aga mina olin teda juba eelmisel õhtul hoiatanud, et autojuht peab korralikult magama. Ise magasin ma seal veel vähem, sest mul lihtsalt võõras kohas eriti und ei olnud. Mulle öeldi, et kui ma harjun reisima, siis hakkan võõrastes kohtades ka hästi magama. Mina kahtlesin, et võibolla saab hoopis psühhotrauma. Selle peale öeldi, et olgu see mu kõige suurem probleem. Ühe malekohtuniku tegevuse kohta ütles teine maletaja, et ta on matemaatik, tema tekitab probleeme, et neid lahendada. See olevat sama moodi nagu ristsõnahaigetega. Kui ma laupäeva õhtul ajalehti lugema hakkasin, ütles ema, et ta tahtis enne magamaminekut ristsõna lahendada. Kui sain "Postimehe" loetud, viisin selle talle, aga seda ta ei tahtnud, sest seal ristsõna ei olnud. Kui sain "Eesti Päevalehe" loetud, ta juba magas. Tegelikult ei olnud "Eesti Päevalehes" ka ristsõna. Ühes lisalehes vist oli, aga seda ma polnudki oma kätte võtnud. Asutus on ettevõte ja üritus kättevõte. Viimasel ajal mul on jalad soki randi koha pealt valusad. Kui olen suurem jagu päevast ilma sokkideta, ei tee see jalgu terveks. Inimene võib olla terve elu haige.
pühapäev, august 21, 2011
Vendade sündimine
Mulle õpetati lapsena, et minust järgmine vend Klaus on minust kolm aastat noorem. Aga tegelikult olin tema sündimise ajal veel 2-aastane. Tema sündimine on üks neid asju, mis mul 2-aastaselt meelde jäi. Kõigepealt panin tähele, et ema ei ela enam kodus. Alguses ma tema kadumise põhjust ei teadnud, aga mulle seletati, et ta on sünnitusmajas. Sünnitusmaja asus tol ajal Toomemäel, mis oli palju ilusam kui praegune asukoht Maarjamõisas. Ühel päeval läksime isa ja õega sünnitusmaja akna taha vaatama. Ema tuli aknale, aga majja sisse mineku õigust meil ei olnud. Klausi sündimine oli paljuski samasugune, nagu kõigi järgmiste vendade sündimine, et algul neil värviti naba roheliseks jne. Klausi sündimiseni olin mina maganud pulgavoodis, aga nüüd osteti mulle uus voodi ja vana jäi Klausile. Võibolla esimestel päevadel Klaus veel pulgavoodit ei saanud, vaid ta pandi kahte kokku lükatud tugitooli. Pulgavoodis olin maganud ühe toa seina ääres, aga nüüd vahetasin õega seinad ära. Võibolla arvati, et väiksem laps peab magama uksele lähemal, kui ei ole enam võret, mis mind kaitseks. Klausile pandi kaks eesnime, kuigi kõigil teistel meie pere lastel on üks. Teise eesnime Eduard sai ta selle järgi, et tema sünnipäev langeb kokku isapoolse vanaisa Eduardi omaga. Selle järgi on Klausi hüütud ka Eediks, mida tegi eriti isapoolne vanaema. Vahel on öeldud Klausi-Eedi. Kui ta oli lapsevankris, oli tema hüüdnimi veel Kuka. Võibolla mõtlesin ise selle nime välja. See võis olla seotud sellega, et vanemad inimesed rääkisid Klausi kukla kujust. Aga ka sellega, millist mütsi ta kandis. Kui Klaus oli pulgavoodis, olin mina ema jutu järgi istunud voodi ees ja laulnud: "Nii ilus, nii ilus, et sina oled siin." Aga see polnud kohe sündimise järel, vaid vist siis, kui ta oli pooleaastane. Ise ma seda ei mäletaks, aga selle jutu peale tundub, et laulsin nii mõne raadiost kuuldud laulu eeskujul.
Järgmisel aastal sündis Tõnu. Ta sündis kukeaastal. Panime tähele, et erinevalt teistest meie pere lastest tegi ta ka kuke häält. Mäletan Tõnule nime panemist. Isa luges nimede raamatust ette erinevaid variante. Olin vastu näiteks nimele Lembit, millega seoses tekkis mul kujutluspilt, et sepp taob vasaraga klimpe. Nimi Tõnu loeti raamatust ette viimase variandina. Sellega olid kohe kõik nõus ja see nimi valiti välja mõne hetkega. Läksin kohe kööki ja ütlesin: "Tita nimi on Tõnu." Nagu Klausi oli hüütud lapsevankris sõitmise ajal Kukaks, nii hüüti Tõnut Montsuks. Vanaisa ütles Tõnut vaadates kohe, et sellest poisist tuleb liider. Seda arvamust kordas ta ka hiljem. Väga ta ei eksinud. Tõnu sündides jäi pulgavoodi talle ja Klausile toodi majja vanaaegne voodi, mis oli vist kunagi olnud ema oma. Kui Tõnu oli väike, panin tähele, et kõik riideesemed, mis olid varem tundunud koledad, muutusid pärast Tõnu seljas olemist ilusaks. Ütlesin selle kohta, et Tõnul on üks kuju, mis asjad ilusaks teeb.
Kaks aastat hiljem sündis Henn. Tema koju toomisel panime esimese asjana tähele, et tal on väga pikad sõrmed. Hiljem on sama tähele pandud ka tema kahe poja sündimisel. Hennule nime panekut ma nii hästi ei mäleta. Ma ei mäleta, kas see oli Tõnule või Hennule nime panemise ajal, kui minu jaoks kirjutati eraldi väiksemale paberilehele lühendatud nimekiri võimalikest nimevariantidest, millest mulle ükski ei meeldinud. Vanemate inimeste jaoks oli suuremal paberil pikem nimekiri kirjatähtedega. See oli ilmselt siiski Hennu sündimise ajal, sest Tõnu sündides ei osanud ma ema jutu järgi veel lugeda. Ja kui Tõnule pandi nimi raamatust, siis võibolla tema puhul enda kirjutatud nimekirja üldse ei kasutatud. Kui nimi Henn oli kasutusele võetud, püüdsin talle Kuka ja Montsu eeskujul anda hüüdnime Põnn, aga see ei osutunud populaarseks. Hennu sündimise järel oli uus, et majja ilmusid rõngaga lutid. Eelmistel lastel olid olnud ainult sellised lutid, mida tänapäeval pannakse ainult lutipudeli otsa. Hennul oli ka lisaks lapsevankrile käru. Eelmistel vendadel kas ei olnud käru või ma olen need ära unustanud. Igal uuel lapsel oli vist uus lapsevanker. Vanad vankrid lagunesid ära ja nende kastid võtsime kasutusele mänguasjakastidena. Ühes kastis hoidsime klotse ning teises autosid ja loomi. Pulgavoodi jäi Hennule, vanaaegne voodi Tõnule, Pille voodi Klausile ja Pille tõsteti uude tuppa.
Kaks aastat hiljem sündis Toomas. Kuna peres oli ainult üks õde, soovis ta, et sünniks kindlasti õde, mitte vend. Hiljuti otsis ema sahtlist välja õe vana kirjandi, kus ta kirjutas, et tema jaoks oleks kõige suurem õnn, kui ta saaks endale õe. Mina tahtsin rohkem venda. Aga õe eeskujul hakkas nooremat õde soovima ka Klaus. Klaus ütles vist, et kui vend on, siis ta ei lase uksest sissegi. Aga kui väike vend koju toodi, oli Paide vanaema sõnul Klausil ikkagi väga hea meel. Paide vanaema käis meil osade laste sündimise ajal ema sünnitusmajas oleku ajal Tartus abiks. Klausi sündimise ajal teda külas ei olnud, hilisemate vendade ajal vähemalt osade puhul oli. Mina Tooma koju toomist vist ei näinud, sest oli koolivaheaeg ja ma olin kinos. Kinos olin ka siis, kui vanaema saabus. Kuna ema oli rääkinud, et eelmine kord, kui vanaema lapsi hoidis, jäid lapsed haigeks, olin mina öelnud, et mina ei lase vanaema uksest sissegi. Klaus ütles Tooma kohta seda ilmselt minu eeskujul. Kui vanaema saabumise päeval kinost tulin, ütles õde, et vanaemal vedas, et ta minu kodust äraoleku ajal saabus. Toomale nime paneku ajal oli nime valimiseks samasugune suur paber nagu Hennu puhul. Lõpuks tõmmati vist loosi, kas panna nimeks Joonas või Friedebert. Friedebert sattus nimede hulka ilmselt selle järgi, et lähenesid Tuglase sajanda sünniaastapäeva pidustused. Aga kuna isa suhtub Tuglasesse kriitiliselt, siis on kahtlane, kas ta ikka tahtis oma pojale tema järgi nime panna. Nime Joonas olid mõned sugulased juba varem kritiseerinud, kuna Joonas istus Piiblis kala kõhus. Seetõttu muudeti see Toomaks. Voodite osas toimusid jälle ümberkorraldused, mis ei puudutanud lastest ainult mind. Nüüd magas üks laps elutoas ja üks isa töötoas. Et korter oli jäänud meie perele väikseks, kolisime uude ja suuremasse. Tooma sündimise ajal ütles ema, et tema jääb pere viimaseks lapseks. Nii on ka läinud. Toomast vaatasin lapsena, et ta on väga Tõnu nägu. Hiljem on erinevus suurenenud.
TÄIENDUS: Kuupäeva järgi pidi koolivaheajal sündima Henn, mitte Toomas. Tooma koju toomise ajal võisin olla lihtsalt koolis. Sel juhul pidid minu ja Klausi sarnased laused olema öeldud kaheaastase vahega. Hennu sündimise ajal ma ei käinud küll koolis, aga enne kooli minekut käisin koolivaheajal kinos koos õega.
Järgmisel aastal sündis Tõnu. Ta sündis kukeaastal. Panime tähele, et erinevalt teistest meie pere lastest tegi ta ka kuke häält. Mäletan Tõnule nime panemist. Isa luges nimede raamatust ette erinevaid variante. Olin vastu näiteks nimele Lembit, millega seoses tekkis mul kujutluspilt, et sepp taob vasaraga klimpe. Nimi Tõnu loeti raamatust ette viimase variandina. Sellega olid kohe kõik nõus ja see nimi valiti välja mõne hetkega. Läksin kohe kööki ja ütlesin: "Tita nimi on Tõnu." Nagu Klausi oli hüütud lapsevankris sõitmise ajal Kukaks, nii hüüti Tõnut Montsuks. Vanaisa ütles Tõnut vaadates kohe, et sellest poisist tuleb liider. Seda arvamust kordas ta ka hiljem. Väga ta ei eksinud. Tõnu sündides jäi pulgavoodi talle ja Klausile toodi majja vanaaegne voodi, mis oli vist kunagi olnud ema oma. Kui Tõnu oli väike, panin tähele, et kõik riideesemed, mis olid varem tundunud koledad, muutusid pärast Tõnu seljas olemist ilusaks. Ütlesin selle kohta, et Tõnul on üks kuju, mis asjad ilusaks teeb.
Kaks aastat hiljem sündis Henn. Tema koju toomisel panime esimese asjana tähele, et tal on väga pikad sõrmed. Hiljem on sama tähele pandud ka tema kahe poja sündimisel. Hennule nime panekut ma nii hästi ei mäleta. Ma ei mäleta, kas see oli Tõnule või Hennule nime panemise ajal, kui minu jaoks kirjutati eraldi väiksemale paberilehele lühendatud nimekiri võimalikest nimevariantidest, millest mulle ükski ei meeldinud. Vanemate inimeste jaoks oli suuremal paberil pikem nimekiri kirjatähtedega. See oli ilmselt siiski Hennu sündimise ajal, sest Tõnu sündides ei osanud ma ema jutu järgi veel lugeda. Ja kui Tõnule pandi nimi raamatust, siis võibolla tema puhul enda kirjutatud nimekirja üldse ei kasutatud. Kui nimi Henn oli kasutusele võetud, püüdsin talle Kuka ja Montsu eeskujul anda hüüdnime Põnn, aga see ei osutunud populaarseks. Hennu sündimise järel oli uus, et majja ilmusid rõngaga lutid. Eelmistel lastel olid olnud ainult sellised lutid, mida tänapäeval pannakse ainult lutipudeli otsa. Hennul oli ka lisaks lapsevankrile käru. Eelmistel vendadel kas ei olnud käru või ma olen need ära unustanud. Igal uuel lapsel oli vist uus lapsevanker. Vanad vankrid lagunesid ära ja nende kastid võtsime kasutusele mänguasjakastidena. Ühes kastis hoidsime klotse ning teises autosid ja loomi. Pulgavoodi jäi Hennule, vanaaegne voodi Tõnule, Pille voodi Klausile ja Pille tõsteti uude tuppa.
Kaks aastat hiljem sündis Toomas. Kuna peres oli ainult üks õde, soovis ta, et sünniks kindlasti õde, mitte vend. Hiljuti otsis ema sahtlist välja õe vana kirjandi, kus ta kirjutas, et tema jaoks oleks kõige suurem õnn, kui ta saaks endale õe. Mina tahtsin rohkem venda. Aga õe eeskujul hakkas nooremat õde soovima ka Klaus. Klaus ütles vist, et kui vend on, siis ta ei lase uksest sissegi. Aga kui väike vend koju toodi, oli Paide vanaema sõnul Klausil ikkagi väga hea meel. Paide vanaema käis meil osade laste sündimise ajal ema sünnitusmajas oleku ajal Tartus abiks. Klausi sündimise ajal teda külas ei olnud, hilisemate vendade ajal vähemalt osade puhul oli. Mina Tooma koju toomist vist ei näinud, sest oli koolivaheaeg ja ma olin kinos. Kinos olin ka siis, kui vanaema saabus. Kuna ema oli rääkinud, et eelmine kord, kui vanaema lapsi hoidis, jäid lapsed haigeks, olin mina öelnud, et mina ei lase vanaema uksest sissegi. Klaus ütles Tooma kohta seda ilmselt minu eeskujul. Kui vanaema saabumise päeval kinost tulin, ütles õde, et vanaemal vedas, et ta minu kodust äraoleku ajal saabus. Toomale nime paneku ajal oli nime valimiseks samasugune suur paber nagu Hennu puhul. Lõpuks tõmmati vist loosi, kas panna nimeks Joonas või Friedebert. Friedebert sattus nimede hulka ilmselt selle järgi, et lähenesid Tuglase sajanda sünniaastapäeva pidustused. Aga kuna isa suhtub Tuglasesse kriitiliselt, siis on kahtlane, kas ta ikka tahtis oma pojale tema järgi nime panna. Nime Joonas olid mõned sugulased juba varem kritiseerinud, kuna Joonas istus Piiblis kala kõhus. Seetõttu muudeti see Toomaks. Voodite osas toimusid jälle ümberkorraldused, mis ei puudutanud lastest ainult mind. Nüüd magas üks laps elutoas ja üks isa töötoas. Et korter oli jäänud meie perele väikseks, kolisime uude ja suuremasse. Tooma sündimise ajal ütles ema, et tema jääb pere viimaseks lapseks. Nii on ka läinud. Toomast vaatasin lapsena, et ta on väga Tõnu nägu. Hiljem on erinevus suurenenud.
TÄIENDUS: Kuupäeva järgi pidi koolivaheajal sündima Henn, mitte Toomas. Tooma koju toomise ajal võisin olla lihtsalt koolis. Sel juhul pidid minu ja Klausi sarnased laused olema öeldud kaheaastase vahega. Hennu sündimise ajal ma ei käinud küll koolis, aga enne kooli minekut käisin koolivaheajal kinos koos õega.
Noor kaastööline
"Sirbis" ilmus ülevaateartikkel selle kohta, kes on unenäoraamatuid avaldanud. Autoreid nimetati unenägijateks. Mind ei olnud selles artiklis mainitud. Mina olin avaldanud just kõige parema unenäoraamatu. Aga mind oli välja jäetud ilmselt sellepärast, et minu raamatu kohta oli juba varem eraldi arvustus ilmunud. Või ma polnud selles siiski kindel. Üks arvustus oli raamatu saatesõna, teine oli ilmunud võrgus. Aga kas midagi oli ilmunud ka ajalehes, see ei olnud kindel, sest mul ei tulnud selle kohta midagi konkreetset meelde.
*
Tegin ülikoolis ajaloo eksamit. Küsiti, mis aastal ja mis kuupäeval sai Stalin võimule. Seda ma ei teadnud, aga panin kirja oletuse. See oli kolme punkti küsimus ja selle mitte teadmine võis võrdluses teiste üliõpilaste tulemustega kalliks maksma minna. Lisaks ajalooküsimustele oli eksamil ka saksa keele osa. Ajalugu oskasin hästi, saksa keelt halvemini. Võibolla olin Stalini võimule tuleku aja ka õigesti vastanud. Aga parandajad ei pruukinud aru saada, et see on õige vastus, sest ma sodisin ja ei kirjutanud sõnade, vaid numbritega. Nad ei pruukinud aru saada, kumb on kuu ja kumb kuupäeva number. Tegelikult pidi see olema unenägu, sest Stalini võimuletuleku aja küsimine tuli sellest, et ükskord oli eksamil küsitud juba Stalini surma kuupäeva.
*
Vaatasin 1988. a. "Kultuuri ja Elu". Seal ilmus artikkel Oudekki reisist Ameerikasse. Selle autorid olid Oudekki ja temaga kaasas olnud mees kahekesi. Nüüd ei saanud Oudekki selle mehega enam hästi läbi. Et Oudekki artikkel ilmus nii noorelt, siis pidid tal ikkagi mingisugused võimed olemas olema. Artikkel ilmus, kui ta oli 9-aastane, kirjutatud oli see ilmselt juba 8-aastaselt. Seega ei ilmunud mitte ainult Oudekki esimene ajalehekaastöö, vaid ka ajakirja oma nooremalt kui minul.
*
Tegin ülikoolis ajaloo eksamit. Küsiti, mis aastal ja mis kuupäeval sai Stalin võimule. Seda ma ei teadnud, aga panin kirja oletuse. See oli kolme punkti küsimus ja selle mitte teadmine võis võrdluses teiste üliõpilaste tulemustega kalliks maksma minna. Lisaks ajalooküsimustele oli eksamil ka saksa keele osa. Ajalugu oskasin hästi, saksa keelt halvemini. Võibolla olin Stalini võimule tuleku aja ka õigesti vastanud. Aga parandajad ei pruukinud aru saada, et see on õige vastus, sest ma sodisin ja ei kirjutanud sõnade, vaid numbritega. Nad ei pruukinud aru saada, kumb on kuu ja kumb kuupäeva number. Tegelikult pidi see olema unenägu, sest Stalini võimuletuleku aja küsimine tuli sellest, et ükskord oli eksamil küsitud juba Stalini surma kuupäeva.
*
Vaatasin 1988. a. "Kultuuri ja Elu". Seal ilmus artikkel Oudekki reisist Ameerikasse. Selle autorid olid Oudekki ja temaga kaasas olnud mees kahekesi. Nüüd ei saanud Oudekki selle mehega enam hästi läbi. Et Oudekki artikkel ilmus nii noorelt, siis pidid tal ikkagi mingisugused võimed olemas olema. Artikkel ilmus, kui ta oli 9-aastane, kirjutatud oli see ilmselt juba 8-aastaselt. Seega ei ilmunud mitte ainult Oudekki esimene ajalehekaastöö, vaid ka ajakirja oma nooremalt kui minul.
laupäev, august 20, 2011
Juuksed
Kui pöörata välimuse muutmisele vähem tähelepanu, muutub välimus just rohkem. Kuna ma käin suhteliselt harva juuksuris, kõigub minu juuste pikkus rohkem kui nendel, kes sageli käivad. Selle tagajärg oli, et kui ma pärast juuksuris käimist klassi uksest sisse astusin, karjuti: "Simo on pügalas käinud!" Kui keegi teine juuksuris käis, ei pandud tähele.
Kehalise kasvatuse õpetaja püüdis mind kasvatada, et ma juukseid nii pikaks ei kasvataks. Samal ajal tüdrukutele ei öeldud, kui pikad nende juuksed peavad olema. Ei olnud nõuet, et need peaks olema lühikesed, ega ka mitte seda, et nad peaks olema pikad. Ainuke asi, mida neile öeldi, oli see, et pikad juuksed ei tohi lahtised olla. Poiste puhul olen kuulnud öeldavat vastupidi, et kui nad kasvatavad pikad juuksed, siis ärgu nad neid vähemalt hobusesabasse pangu.
Mõnel tüdrukul on poisipea ja mõnel poisil siilipea. Siili okkad vähemalt siili endaga võrreldes on pikemad. Raamatu andmetel kuni kolm sentimeetrit.
Puuhekiga on sama moodi nagu juustega, et kui teda rohkem lõigata, muutub tema pikkus vähem. Vist on ka nii, et kui hekki pügada, ei lähe puud alt nii hõredaks. Muidu hõrenemise osas käituvad puud ja inimesed vastupidi. Puul kasvab latva uusi oksi juurde, aga maapinnale lähemal olevad langevad maha. Inimesel on noorena pealagi karvane ja lõug kiilas, hiljem võib jääda pealagi kiilaks ja madalamale karvu juurde kasvada.
Kehalise kasvatuse õpetaja püüdis mind kasvatada, et ma juukseid nii pikaks ei kasvataks. Samal ajal tüdrukutele ei öeldud, kui pikad nende juuksed peavad olema. Ei olnud nõuet, et need peaks olema lühikesed, ega ka mitte seda, et nad peaks olema pikad. Ainuke asi, mida neile öeldi, oli see, et pikad juuksed ei tohi lahtised olla. Poiste puhul olen kuulnud öeldavat vastupidi, et kui nad kasvatavad pikad juuksed, siis ärgu nad neid vähemalt hobusesabasse pangu.
Mõnel tüdrukul on poisipea ja mõnel poisil siilipea. Siili okkad vähemalt siili endaga võrreldes on pikemad. Raamatu andmetel kuni kolm sentimeetrit.
Puuhekiga on sama moodi nagu juustega, et kui teda rohkem lõigata, muutub tema pikkus vähem. Vist on ka nii, et kui hekki pügada, ei lähe puud alt nii hõredaks. Muidu hõrenemise osas käituvad puud ja inimesed vastupidi. Puul kasvab latva uusi oksi juurde, aga maapinnale lähemal olevad langevad maha. Inimesel on noorena pealagi karvane ja lõug kiilas, hiljem võib jääda pealagi kiilaks ja madalamale karvu juurde kasvada.
Tölpa viis lapse kuuri
Pidime minema klassiga bussireisile. Nii meie majas kui ka selles majas, mille eest buss pidi startima, elas armeenlaste pere. Mõlemad pered olid öö läbi aknast prahti alla loopinud. Võtsin oma koti maast üles. Aga selgus, et see ei olnudki minu kott, vaid ühe klassiõe oma. Hakkasin kartma, et möödakäivad inimesed on minu koti ära varastanud. See oli siiski alles. Üldiselt jäeti oma kotte sageli kõnniteele järelvalveta ja midagi ei juhtunud. Erik näitas, et mul on jalas kitsamaks tegemata püksid. Neil oli laiem osa kokku volditud. Leidsin, et neid ei saa siiski kitsamaks tegema hakata, sest muidu tuleks märgid välja lõigata. Õptaja ütles ka mulle, et selliste pükstega küll ei sobi reisile tulla. Ma ei võtnud teda kuulda. Kui need püksid minu emale kõlbasid, siis pidid ka kõigile teistele kõlbama. Läksime bussi ja sõit hakkas pihta. Ma istusin ühe tüdrukuga samal toolil. Mina vaatasin näoga poiste poole ja tema tüdrukute poole, aga me puutusime üksteisele vastu.
*
Olin teinud avalduse selle kohta, millised on Euroopa Liidu saunad. Nüüd taheti raadios seda küsimust arutama hakata. Saatejuht jõudis lõpuks välja ääri-veeri küsimuseni, et millised saunad on kõige paremad. Teine ajakirjanik vastas, et saunades juhtub palju õnnetusi. Kes on ajakirjanikuna töötanud, see teab, milline uudiste mass selle kohta sisse tuleb, tavalised inimesed mitte.
*
Kõndisin mööda kõnniteed paksus lumes. Eespool paks lumi lõppes. Seal oli maja, mille ees üks mees oli poisina teise poisiga kokku saanud. Läksin majja sisse. Seal olid klassikaaslased. Üks klassiõde kandis samu valgeid punaste täppidega pükse, millega ta oli tulnud korvpalli maailmameistriks. Tal oli alles ka pall, millega ta oli maailmameistriks tulnud, ja ta otsis selle mängimiseks välja. Tegelikult olid sellised püksid kõigil klassiõdedel. Aga nad olidki kõik ühe võistkonna liikmed ja olid kõik maailmameistriks tulnud. Hakkasime kahekesi õhupalli üksteisele lööma. Kui olime juba mõnda aega löönud, mõtlesin, et see on ju võrkpall, mitte korvpall.
*
Klaus hakkas tööle masinaehitajana. Aga teised seal töötavad mehed näitasid talle, et nemad oskavad seda tööd ikka paremini. Toomas oli jalgrattaga kukkunud. Rääkisin, et Toomal oli juba väiksena kombeks jalgrattaga lahtiste kätega sõita. Ma arvasin kohe, et see on ohtlik. Toomas ütles, et mingit ohtu ei ole, sest ta kukub ainult siis, kui autosid lähedal ei ole. Vaatasime ühes toas seina pealt filmi. Vahepeal vajus film viltu. Klaus pani aparaadi otseks tagasi.
*
Üks naine sai töökoha Emajõe servas. Savisaar seletas, et kõige tähtsam töötaja selles asutuses on tema, järgneb tema naine, nüüd töökoha saanu on alles tähtsuselt kolmas ja kõige vähem tähtis. Savisaarel ja tema naisel on mingisugune tähtsus olemas, aga teisel naisel mittemingisugust. Ja see naine on nii haige, et ta ei saa sellest töökohast keelduda ka. Viskasin jõkke kaladele saia. Ütlesin, et Emajõe kalad siiski söövad saia. Savisaar ei tea sellest midagi, sest ta pole Tartus kala püüdnud. Savisaar oli tallinlane. Tavaliselt söövad kalad saia paremini, praegu ma viskasin liiga suure känkra. Lõpuks hakkas üks kala siiski jõkke visatud kala sööma. Ta ronis selleks vee pinnale. Ta oli hüljes. Savisaar kasutas kohe võimalust ja läks hüljest kinni võtma, et koju oma naisele söögi tegemiseks viia.
*
Lasteraamatus oli oma vanaisa ja vanaema õuel Maari. Sinna tulid kollid Mõhk ja Tölpa. Tölpa võttis Maari kinni ja viis kuuri, kus ta lubas tüdruku varsti ära süia. Ta ütles, et tema on töökam kui Maari, ja lisas, mis kell on. Ta läks tooma Maari küpsetamiseks hagu. Esimese haokoormaga tagasi tulles ütles ta tund aega suurema kellaaja. Seejärel läks ta uue koorma järele. Sellega tagasi tulles ütles ta veel tund aega suurema kellaaja. Võibolla oli see autori nali, et koll nimetas ennast küll töökaks, aga tegi tööd nii aeglaselt. Ta läks uuesti kuurist välja, sest küpsetamine pidi algama hiljem. Maari pidi vist sellega pääsema, et vanaisa tuleb kuuri ja ajab kolli minema.
*
Olin teinud avalduse selle kohta, millised on Euroopa Liidu saunad. Nüüd taheti raadios seda küsimust arutama hakata. Saatejuht jõudis lõpuks välja ääri-veeri küsimuseni, et millised saunad on kõige paremad. Teine ajakirjanik vastas, et saunades juhtub palju õnnetusi. Kes on ajakirjanikuna töötanud, see teab, milline uudiste mass selle kohta sisse tuleb, tavalised inimesed mitte.
*
Kõndisin mööda kõnniteed paksus lumes. Eespool paks lumi lõppes. Seal oli maja, mille ees üks mees oli poisina teise poisiga kokku saanud. Läksin majja sisse. Seal olid klassikaaslased. Üks klassiõde kandis samu valgeid punaste täppidega pükse, millega ta oli tulnud korvpalli maailmameistriks. Tal oli alles ka pall, millega ta oli maailmameistriks tulnud, ja ta otsis selle mängimiseks välja. Tegelikult olid sellised püksid kõigil klassiõdedel. Aga nad olidki kõik ühe võistkonna liikmed ja olid kõik maailmameistriks tulnud. Hakkasime kahekesi õhupalli üksteisele lööma. Kui olime juba mõnda aega löönud, mõtlesin, et see on ju võrkpall, mitte korvpall.
*
Klaus hakkas tööle masinaehitajana. Aga teised seal töötavad mehed näitasid talle, et nemad oskavad seda tööd ikka paremini. Toomas oli jalgrattaga kukkunud. Rääkisin, et Toomal oli juba väiksena kombeks jalgrattaga lahtiste kätega sõita. Ma arvasin kohe, et see on ohtlik. Toomas ütles, et mingit ohtu ei ole, sest ta kukub ainult siis, kui autosid lähedal ei ole. Vaatasime ühes toas seina pealt filmi. Vahepeal vajus film viltu. Klaus pani aparaadi otseks tagasi.
*
Üks naine sai töökoha Emajõe servas. Savisaar seletas, et kõige tähtsam töötaja selles asutuses on tema, järgneb tema naine, nüüd töökoha saanu on alles tähtsuselt kolmas ja kõige vähem tähtis. Savisaarel ja tema naisel on mingisugune tähtsus olemas, aga teisel naisel mittemingisugust. Ja see naine on nii haige, et ta ei saa sellest töökohast keelduda ka. Viskasin jõkke kaladele saia. Ütlesin, et Emajõe kalad siiski söövad saia. Savisaar ei tea sellest midagi, sest ta pole Tartus kala püüdnud. Savisaar oli tallinlane. Tavaliselt söövad kalad saia paremini, praegu ma viskasin liiga suure känkra. Lõpuks hakkas üks kala siiski jõkke visatud kala sööma. Ta ronis selleks vee pinnale. Ta oli hüljes. Savisaar kasutas kohe võimalust ja läks hüljest kinni võtma, et koju oma naisele söögi tegemiseks viia.
*
Lasteraamatus oli oma vanaisa ja vanaema õuel Maari. Sinna tulid kollid Mõhk ja Tölpa. Tölpa võttis Maari kinni ja viis kuuri, kus ta lubas tüdruku varsti ära süia. Ta ütles, et tema on töökam kui Maari, ja lisas, mis kell on. Ta läks tooma Maari küpsetamiseks hagu. Esimese haokoormaga tagasi tulles ütles ta tund aega suurema kellaaja. Seejärel läks ta uue koorma järele. Sellega tagasi tulles ütles ta veel tund aega suurema kellaaja. Võibolla oli see autori nali, et koll nimetas ennast küll töökaks, aga tegi tööd nii aeglaselt. Ta läks uuesti kuurist välja, sest küpsetamine pidi algama hiljem. Maari pidi vist sellega pääsema, et vanaisa tuleb kuuri ja ajab kolli minema.
reede, august 19, 2011
Male ja teised valdkonnad
Maletajate ja teadlaste hindamise süsteem on arenenud samas suunas. Järkudele vastavad kraadid ja reitingule publikatsioonide arvu ja viitamiste edetabelid. Nii malejärgu kui ka teaduskraadi väärtus on langenud.
*
Ajakirjanikel on saanud kombeks alustada artikleid lausega, et Maleliit paistab silma peamiselt skandaalidega. Tegelikult on skandaalne, et ajakirjanikke muud teemad ei huvitagi. Kui turniir toimub, saaks selle kohta lehes avaldada vähemalt lühinupu. Kui ajakirjanikud ei ärata mõttespordi vastu huvi, langeb mõttesportlaste arv, see viib rahapuudusele ja rahpuudusest tekivad tülid.
*
Maletajad võitlevad omavahel nii malelaual kui ka sõnaliselt. Sõnalise võitluse eesmärk on saada rohkem võimalusi maleliselt võidelda.
*
Osad filosoofid arvavad, et vaba tahet ei ole olemas. Kõik tulevased sündmused olevat võimalik teoreeriliselt välja arvutada. Nietzsche olevat seda põhjendanud muuhulgas väitega, et mõte ei tule pähe siis, kui inimene tahab, vaid siis, kui mõte ise tahab. Hiljem olevat seda kinnitanud uuringud, mis näitavad, et ajupiirkond ei muutu aktiivseks hetkel, kui mõte tuleb, vaid juba natuke varem. Sellele võiks vastu vaielda, et mõte tuleb siiski oma tahtest sõltuvalt, kuna ma kõigepealt esitan endale küsimuse ja seejärel hakkan otsima vastust. Kui võtta endale rohkem mõtlemisaega, tuleb vastus teistsugune. Teiselt poolt võiks öelda, et kuigi arvutile antakse malet mängides ka mõtlemisaega, tuleb ta samasuguse mõtlemisaja korral lõpuks ikkagi samasuguse käigu peale. Inimese aju on arvutiga võrreldav.
*
Ajakirjanikel on saanud kombeks alustada artikleid lausega, et Maleliit paistab silma peamiselt skandaalidega. Tegelikult on skandaalne, et ajakirjanikke muud teemad ei huvitagi. Kui turniir toimub, saaks selle kohta lehes avaldada vähemalt lühinupu. Kui ajakirjanikud ei ärata mõttespordi vastu huvi, langeb mõttesportlaste arv, see viib rahapuudusele ja rahpuudusest tekivad tülid.
*
Maletajad võitlevad omavahel nii malelaual kui ka sõnaliselt. Sõnalise võitluse eesmärk on saada rohkem võimalusi maleliselt võidelda.
*
Osad filosoofid arvavad, et vaba tahet ei ole olemas. Kõik tulevased sündmused olevat võimalik teoreeriliselt välja arvutada. Nietzsche olevat seda põhjendanud muuhulgas väitega, et mõte ei tule pähe siis, kui inimene tahab, vaid siis, kui mõte ise tahab. Hiljem olevat seda kinnitanud uuringud, mis näitavad, et ajupiirkond ei muutu aktiivseks hetkel, kui mõte tuleb, vaid juba natuke varem. Sellele võiks vastu vaielda, et mõte tuleb siiski oma tahtest sõltuvalt, kuna ma kõigepealt esitan endale küsimuse ja seejärel hakkan otsima vastust. Kui võtta endale rohkem mõtlemisaega, tuleb vastus teistsugune. Teiselt poolt võiks öelda, et kuigi arvutile antakse malet mängides ka mõtlemisaega, tuleb ta samasuguse mõtlemisaja korral lõpuks ikkagi samasuguse käigu peale. Inimese aju on arvutiga võrreldav.
Targad doktorandid
Eile:
Selleks, et oma aju suuremaks kasvaks, söödi loomaajusid. Minul oli suur pealuu, aga vennal väiksem. Küsisin talt, et kui tal aju suuremaks kasvab, kuidas see tema pealuu sisse ära mahub.
*
Täna:
Maailmas liikus ringi väga tappev viirus, mis nõudis ohvreid erinevates kohtades. Kõige rohkem oli ühes kohas surnud 4000 inimest. Teati, et ühed kurjategijad tõid seda viirust Eestisse eriti suures koguses, aga ei teatud, millisesse Eesti punkti. Sellest hoolimata jätkasin Eesti toitude söömist. Inimestele seletati, et ega see ei ole arvutiviirus. Neile võib tunduda, et on, kuna nad loevad selle kohta kõige rohkem arvutist.
*
Läksin ülikooli suurde auditooriumisse. Seal jagas naisõppejõud kõigile trükitud paberilehed. Ta ütles, et ta tahab, et kõik talle sel teemal doktoritöö kirjutaksid. Vist vaadati, et doktoritöö sõna kuuldes minu nägu kohe elavnes. Aga kirjutada ma väga ei kavatsenud. Doktorantuuris nimetati vist kõiki kirjalikke töid doktoritöödeks.
*
Istusin tunnis. Õpetaja küsis, miks ma varem tema tundides ei ole käinud. See tuli sellest, et mul ei olnud tunniplaani. Kirjutasin õppimise ühte vihikusse üles. Ma ei teadnud ükski päev, mis tunnid on, seetõttu ei kandnud ma eriti asju kaasas. Tahtsin endale tunniplaani päevikusse kirjutada. Aga see ei mahtunud ühelegi nädalale. Päeviku alguses olid eraldi tunniplaani leheküljed, hakkasin kirjutama sinna.
*
Läksin vene keele tundi. Seal pidi teadma ühte venekeelset lauset. Ütlesin selle inglise keeles. Erik naeris. Nüüd tuli mulle see lause saksa ja vene keeles ka meelde, aga ma ei hakanud enam täiendama.
*
Olin saanud sisse doktorantuuri. Siin olid kõik minust targemad. Nemad läksid kohe sellesse raamaturiiulisse, kus loeng toimus, ja neil ei kulunud ühelt asjalt teisele ümber lülitumiseks üldse aega, erinevalt minust. Läksin muusikaloengusse. Mult küsiti, mida mina siin teen, kui ma olen ebamusikaalne. Vastasin, et ma tulin ainult huvi pärast. Mind huvitas kuulata nii teooriat kui ka laulmist.
Selleks, et oma aju suuremaks kasvaks, söödi loomaajusid. Minul oli suur pealuu, aga vennal väiksem. Küsisin talt, et kui tal aju suuremaks kasvab, kuidas see tema pealuu sisse ära mahub.
*
Täna:
Maailmas liikus ringi väga tappev viirus, mis nõudis ohvreid erinevates kohtades. Kõige rohkem oli ühes kohas surnud 4000 inimest. Teati, et ühed kurjategijad tõid seda viirust Eestisse eriti suures koguses, aga ei teatud, millisesse Eesti punkti. Sellest hoolimata jätkasin Eesti toitude söömist. Inimestele seletati, et ega see ei ole arvutiviirus. Neile võib tunduda, et on, kuna nad loevad selle kohta kõige rohkem arvutist.
*
Läksin ülikooli suurde auditooriumisse. Seal jagas naisõppejõud kõigile trükitud paberilehed. Ta ütles, et ta tahab, et kõik talle sel teemal doktoritöö kirjutaksid. Vist vaadati, et doktoritöö sõna kuuldes minu nägu kohe elavnes. Aga kirjutada ma väga ei kavatsenud. Doktorantuuris nimetati vist kõiki kirjalikke töid doktoritöödeks.
*
Istusin tunnis. Õpetaja küsis, miks ma varem tema tundides ei ole käinud. See tuli sellest, et mul ei olnud tunniplaani. Kirjutasin õppimise ühte vihikusse üles. Ma ei teadnud ükski päev, mis tunnid on, seetõttu ei kandnud ma eriti asju kaasas. Tahtsin endale tunniplaani päevikusse kirjutada. Aga see ei mahtunud ühelegi nädalale. Päeviku alguses olid eraldi tunniplaani leheküljed, hakkasin kirjutama sinna.
*
Läksin vene keele tundi. Seal pidi teadma ühte venekeelset lauset. Ütlesin selle inglise keeles. Erik naeris. Nüüd tuli mulle see lause saksa ja vene keeles ka meelde, aga ma ei hakanud enam täiendama.
*
Olin saanud sisse doktorantuuri. Siin olid kõik minust targemad. Nemad läksid kohe sellesse raamaturiiulisse, kus loeng toimus, ja neil ei kulunud ühelt asjalt teisele ümber lülitumiseks üldse aega, erinevalt minust. Läksin muusikaloengusse. Mult küsiti, mida mina siin teen, kui ma olen ebamusikaalne. Vastasin, et ma tulin ainult huvi pärast. Mind huvitas kuulata nii teooriat kui ka laulmist.
neljapäev, august 18, 2011
Ema sünnipäev
Ema küsis, kas valmistada oma sünnipäevaks kalapraadi või kartulisalatit. Paar päeva varem oli mulle öeldud, et ma ei oleks pidanud poest kartulit ostma, sest maalt toodi värsket kartulit, seetõttu soovitasin neist kiiremaks lahtisaamiseks kartulisalatit. Seda ka tehti. Sõime ka kahte eri liiki kala, aga mitte praena. Emale kingiti nii pikad gladioolid, et võrdlesin neid jõulukuusega. Külas oli kolm last - Tõnis, Joosep ja Villem. Tõnis ja Joosep pühkisid tolmuluudadega Pille pead ja ütlesid, et muudavad teda. Pille küsis, kelleks nad teda muudavad. Lapsed vastasid, et mereröövliks.
Mitmel aastal sama päevik
Õpetaja dikteeris tunnis, et pange pealkirjaks "Uus pealkiri". Sellega tahtis ta hakata rääkima uuest ajastust. Mulle ei meeldinud, kui õpetaja vihiku sisu kohta nii täpseid juhtnööre andis. Ütlesin vaikselt: "Ei pane." Kirjutasin hästi keerulise käekirjaga. Ma ei olnud kindel, kas ma sellest ise pärast aru saan. Õpetaja tuli minu ja Sandri laua juurde. Ta ütles, et me ei tööta kaasa. Vastasin, et töötan küll. Õpetaja ei saanud aru, et minu käekiri on kirjutamine, vaid pidas seda lihtsalt paberi sodimiseks. Ta läks ühe tüdruku laua juurde ja ütles, et see ei kirjutaks räägitavat üles sõna-sõnalt. Tüdruk pidas ennast just väga korralikuks.
*
Ma olin otsustanud hakata kodus kõike korralikult õppima, aga olin jälle unustanud seda teha. See tuli sellest, et vahepeal polnud ma iga aasta koolis käinud ja olin seetõttu mitteõppimisega harjunud. Vaatasin päevikust, mis õppida on antud. Aga kuna olin võtnud selle aasta päevikuks varasema aasta oma uuesti kasutusele, olid seal mitme aasta asjad segamini ja ei saanud aru, mis on antud õppida tänavu ja mis varasemas klassis. Tuli valmistuda lõpueksamiteks. Mõtlesin, et selleks tuleks poest ostetud matemaatika ülesannete kogust kõik ülesanded ära lahendada. Aga leidsin, et ma ei peagi minema lõpueksamitele sel aastal. Kui me juba niigi teist korda keskkoolis käime, siis võin võtta eksamiteks valmistumiseks veel ühe lisa-aasta.
*
Minu ühe raamatu pealkiri oli "Viimsed päevad". Nüüd oli Bristol oma raamatule samasuguse pealkirja pannud. Mõtlesin, et usulise sisuga trükistes on inimesed viimsepäeva piltidel õnneliku näoga, sest nad saavad rutem Jumala juurde. Siis võiks inimesed surres ka õnneliku näoga olla. Aga Jumala juurde minek võib olla ajutine, sest seal hakatakse nende üle kõigepealt kohut mõistma.
*
Ma olin otsustanud hakata kodus kõike korralikult õppima, aga olin jälle unustanud seda teha. See tuli sellest, et vahepeal polnud ma iga aasta koolis käinud ja olin seetõttu mitteõppimisega harjunud. Vaatasin päevikust, mis õppida on antud. Aga kuna olin võtnud selle aasta päevikuks varasema aasta oma uuesti kasutusele, olid seal mitme aasta asjad segamini ja ei saanud aru, mis on antud õppida tänavu ja mis varasemas klassis. Tuli valmistuda lõpueksamiteks. Mõtlesin, et selleks tuleks poest ostetud matemaatika ülesannete kogust kõik ülesanded ära lahendada. Aga leidsin, et ma ei peagi minema lõpueksamitele sel aastal. Kui me juba niigi teist korda keskkoolis käime, siis võin võtta eksamiteks valmistumiseks veel ühe lisa-aasta.
*
Minu ühe raamatu pealkiri oli "Viimsed päevad". Nüüd oli Bristol oma raamatule samasuguse pealkirja pannud. Mõtlesin, et usulise sisuga trükistes on inimesed viimsepäeva piltidel õnneliku näoga, sest nad saavad rutem Jumala juurde. Siis võiks inimesed surres ka õnneliku näoga olla. Aga Jumala juurde minek võib olla ajutine, sest seal hakatakse nende üle kõigepealt kohut mõistma.
kolmapäev, august 17, 2011
Suusatamine kanalil
Kui ma üheksa-aastaselt uude korterisse kolisin, siis esimest korda käisin suusatamas oma õuel koos emaga. Sel korral õpetas ema mulle pöördeid. Varem oli mul ringi pööramise jaoks läinud vaja palju väikeseid samme, aga nüüd õpetas ema, et saab kohe jala suusaga teist pidi pöörata ja seejärel teise jala.
Edaspidi käsisme kodu lähedal alati suusatamas kanalil. Suusatasin ema, õe, vendade või naabritega koos või üksi. Ühel varasemal korral, kui suusatamisest juttu tuli, küsis keegi naaberkorteris elava Jani perest, kas meil on ka plastiksuusad. Ma ei teadnud, mida see mõiste tähendab. Sain ilmselt aru, et ta mõtleb lühikesi plastmass-suuski. Aga varsti saime ka endale plasttaldadega pikad suusad. Vanas korteris oli kodus olnud ainult puutaldadega suuski, millised kadusid nüüd ära. Suusakeppide kohta oli õpetatud, et need peavad olema hästi pikad, aga ise pikemaks kasvades ei leidnud enam endaga võrreldes nii pikki.
Üks varasemaid suusatamisi kanalil oli, kui sõitsin õe ja vist naabermaja väikse Egoniga kolmekesi. Kanali serval olid suusarajad, aga me läksime risti üle kanali sealt, kus rada ei olnud. Kui kaldale lähenesime, siis nägime, et kaldal jääd ei olegi, vesi oli lahti. Kuna hiljem ei ole sellist vaatepilti ette tulnud, tundub see praegu uskumatu mälestus, aga nii see ilmselt siiski oli.
Kanali ümber suusatati suuremaid ja väiksemaid ringe. Erinevad suusatajad liikusid erineva kiirusega. Õde ütles ühel korral suusatamast tulles, et seal oli mingi suusakuningas - kui õde sõitis ühe ringi, läks see temast kaks korda mööda. Mulle kunagi ei meeldinud, kui keegi minust mööda läks. Praegu mõtlen, et kui tänaval võib erinevate kiirustega jalutada või joosta, siis võib suusatada ka igasuguste kiirustega. Aga tol ajal jälgisin raadiost ja televiisorist suusvõistlusi ja võtsin igat suusatamist võidusõiduna. Ilmselt ka suur osa teistest suusatajatest, sest kui ma vanemaks saades hakkasin kõndides enamusest inimestest mööda minema, mindi suusatades endiselt mööda minust. Üks põhjus on ilmselt ka see, et suusatamine on kõndimisest tehniliselt keerulisem ja tehnilised oskused on minu nõrk külg.
Kanali tagumisel küljel käisime vähem. Alguses läksin isegi kanali tagumisest poolest kaugemale Ihaste suunas, aga hiljem hakkasin piirduma rohkem kesklinna poolse osa ümber ringide sõitmisega. Kuigi linnakaardil oli trükitud, nagu läheks kanal Sõpruse silla alt läbi, lõikas silla all kuiva maa riba ta tegelikult kaheks eraldi veekoguks. Tagumist poolt ühendas kitsas kraav hoopis Emajõega. Hilisematel aastatel ei jäätunud tagumine pool enam üleni kinni, sest ühest kohast voolas sinna kuum vesi sisse. Nii oli karta, et sinna suusatama minnes võib jää jala all liiga õhuke olla.
Aga uisustiili õppisin just kanali tagumisel poolel. Minu vanaema on rääkinud, et uisustiili mõtles välja tema. Ükskord oli ta läinud suusatama järvele, kus oli jää peal õhuke lumekiht, ta oli seal libisedes suusatanud ja teised olid naernud. Alles hiljem oli televiisoris näidatud, et uisustiili hakkasid kasutama ka elukutselised sportlased. Mina vendadega õppisime uisustiili sama moodi. Võibolla isegi selle vanaema jutu peale. Ühel talvel oli kanali esimesel poolel juba paks lumi, aga tagumine pool oli jäätunud hiljem ja seal oli lumi õhuke. Selle õhukese lume peal hakkasime sama moodi uues stiilis sõitma. Sealt ära tulles paksema lume peal jätkasime uisustiilis sõitmist. Aga hiljem hakkasin ikkagi kahtlema, kas minu uisustiil on õige. Hakkasin uuesti sõitma klassikalises stiilis ja uisustiili enam ei proovinud.
Kanalil sai teha ka mäesuusatamist. Suusamägi oli Sõpruse silla küljes. Nagu lauluväljakulgi, oli kas siin kõrgem ja madalam osa. Osa inimesi sõitis sealt alla suuskadega ja osa kelguga. Ühel korral sõitsime mäest alla koos vendade ja Janiga, kui seal oli ka minu paralleelklassis käinud Erki, kes elas natuke kaugemal. Erkiga ei saanud ma eriti hästi läbi ja ta nimetas mind kobakäpaks. Janiga sain hästi läbi ja Jan küsis selle peale, milline kobakäpp. Erki ütles Janile veel, et ta sai Saksamaalt paki. Ma ei tea, kas nad said alles suusatades tuttavaks või olid tuttavad juba varem, sest mõlema isa oli jurist. Hiljem kevadel, kui lumi oli juba ära sulanud, tüütas Erki mind bussipeatuses ja bussis jutuga sellest, et lähme kanalile suusatama. Selliseid jutte oli tal teisigi. Näiteks kui ta sai teada, et ma ei astunud pioneeriks, korrutas ta sõnu: "Oktoobrilaps-oktoobrilaps, esimese klassi oktoobrilaps." Ma polnud temaga nõus, sest ma polnud astunud ka oktoobrilapseks.
Üks poiss, kelle nime ma ei tea, küsis mult seal mäel, kas ma pidurdada oskan. Ta ütles, et siis ta teab, kas ta võib mulle ette jääda. Mulle polnud varem pidurdamist õpetatud. Vist sama poisiga käisime mäest alla laskmas ka silla teisel küljel. Seal oli mägi järsem ja alla sõites kukkusin iga kord valusasti istuli asendisse, kuigi mitte nii pikali, et see oleks sõidu katkestanud. Mulle püüti õpetada, et saab ka püsti jääda. Aga kui see korduval katsetamisel ei õnnestunud, siis loobusin sealt küljelt alla sõitmisest, et mitte sabaluud murda. Kui olime seal kanali tagumise külje mäel, nägime, kuidas lahtisesse kohta voolavast sooja vee aurust hakkas tekkima udu. See udu laienes järjest, kuni olime ise ka udu sees ja udu olid täis kõik kohad.
Nüüd enam kanalil sellist suusamäge ei ole, sest sinna ehitati jalutusrada ja pandi metallist tõke ette. Mäest alla saaks lasta teises suunas mööda aeglasemat langust, aga kindlasti sinna nii palju suusatajaid enam kõrvuti ei mahu. Mis on saanud kanali tagumise külje mäest, seda ma pole vaadanud.
Keskkoolis küsis üks õpetaja meie inglise keele rühmalt pärast koolivaheaega, kas me suusatamas käisime. Kõik peale Sandri olid käinud. Sandriga hakati pahandama, et tema ei käinud. Sander vastas, et talle ei meeldi suusatamine. Siis arvasin, et talle võiks ikka meeldida. Aga nüüd ei käi ma ise ka suusatamas. Sander kirjutas Facebookis, nagu ta käiks ujumas, mida mina pole kunagi eriti teinud.
Ülikoolis said mõned inimesed suusatamise eest ainepunkte. Üks oli ülal mainitud Erki, teine vist varasemates sissekannetes mainitud Krister. Kui mina tahtsin magistriõppes sama moodi malega tegelemise eest ainepunkte saada, oli treener nõus need mulle kirjutama nagu teistelegi üliõpilastele, aga ülikoolis ütles ametnik, et magistriõppes ei taheta seda lubada. Ma ei usu hästi, et kuskil ametlikes dokumentides otsene keeld oleks trükitud, sest bakalaureuseastme ajalooeksamit mul lubati endiselt teha.
Minu kursusel kõige suurem suusataja paistis olevat Simson. Ta rääkis, et käis suusatamas ja pärast vaatas kraadiklaasi pealt, et väga külm ilm, et ta on jumala põhja poeg. Ma käisin ka külma ilmaga suusatamas, aga sellega niimoodi ei uhkustanud. Ühes ülikooli inglise keele tunnis rääkis Simson, kuidas ta käis Tartu maratonil ja murdis seal suusa või suusakepi ära ja uue saamine võttis aega. Teine kursusekaaslane Virkus ütles Simsonile, et Simson on lollakas inimene, et ennast suusatamisega piinab. Mina samastasin ennast sel hetkel rohkem Simsoniga ja mõtlesin, et peabki piinama. Õppimisega piinasin ma ennast neist mõlemast rohkem.
Ülikooli esimesel kursusel pöördusin pärast mitmeaastast viivitust perearsti poole, et mul on südames valud. Perearst juhtis tähelepanu hoopis sellele, et mul on selg kõver. Ta tahtis saata mind südamearstile ja ortopeedile, aga ema soovitusel läksin selle asemel hoopis neuroloogile, kus olin käinud ka lapsena. Neuroloog suunas mind ravivõimlemisse, et ma õpiks seal harjutused selgeks ja teeks kodus edasi. Ravivõimlemise arst küsis, et kas kooli kehalise kasvatuse tundide lõppemisega lõpetasin ma spordiga tegelemise. Vaidlesin vastu, et ma bussiga sõitmise asemel käin jala ja lisaks käin iga nädal suusatamas. Tema ütles, et see on väga hea, aga suusatamine on rohkem liikumine, selja korda saamiseks on võimlemine parem. Selle jutu põhjal tean oma tolleaegset suusatamas käimise sagedust, muidu üksikuid suusatamas käimisi ma nii palju ei mäleta. Noorematest klassidest mäletan, et kui klassivend Artur ütles, et käib kord nädalas suusatamas, siis Tristan hüüdis selle peale, et tema käib iga päev.
See oli vist eelviimane suusatamas käimine, kui mulle kargas kallale suur ketist lahtine hundikoer. Ta küll ei hammustanud, aga ma kukkusin ja suusad läksid niiviisi risti, et oli raskusi püsti saamisega. See vahejuhtum vähendas kõvasti tahtmist uuesti suusatama minna.
Viimane kord käisin vist suusatamas aastal 2001 depressiooni ajal. Siis ei huvitanud mind ükski tegevus. Suusatama läksin pimedas, et vähem inimesi näeks, kui halvasti ma oskan. Aga endal oli raskem rada näha. Kukkusin rohkem kordi kui varasematel kordadel, mis ka suusatamise isu vähendas.
Mõni aasta mõtlesin lume maha tulles, et ootan, kuni kanalil jää nii paksuks läheb, et kindlasti läbi ei kuku. Aga enne kui suusatama jõudsin, oli juba kevad käes. Kui olin juba mitu aastat vahet pidanud, sai lõpuks suusad välja otsitud, et üle hulga aja jälle minna. Aga just siis jäin nädalapikkusesse voodihaigusesse. Kui haigusest taastusin, oli lumi läinud. Järgmisel talvel ei hakanud suuskigi välja otsima.
Aastatel 1986-2001 suusatasin ilmselt kanalil igal talvel. Enamus elus suusatamas käimisi peaks olema toimunud kanalil.
Edaspidi käsisme kodu lähedal alati suusatamas kanalil. Suusatasin ema, õe, vendade või naabritega koos või üksi. Ühel varasemal korral, kui suusatamisest juttu tuli, küsis keegi naaberkorteris elava Jani perest, kas meil on ka plastiksuusad. Ma ei teadnud, mida see mõiste tähendab. Sain ilmselt aru, et ta mõtleb lühikesi plastmass-suuski. Aga varsti saime ka endale plasttaldadega pikad suusad. Vanas korteris oli kodus olnud ainult puutaldadega suuski, millised kadusid nüüd ära. Suusakeppide kohta oli õpetatud, et need peavad olema hästi pikad, aga ise pikemaks kasvades ei leidnud enam endaga võrreldes nii pikki.
Üks varasemaid suusatamisi kanalil oli, kui sõitsin õe ja vist naabermaja väikse Egoniga kolmekesi. Kanali serval olid suusarajad, aga me läksime risti üle kanali sealt, kus rada ei olnud. Kui kaldale lähenesime, siis nägime, et kaldal jääd ei olegi, vesi oli lahti. Kuna hiljem ei ole sellist vaatepilti ette tulnud, tundub see praegu uskumatu mälestus, aga nii see ilmselt siiski oli.
Kanali ümber suusatati suuremaid ja väiksemaid ringe. Erinevad suusatajad liikusid erineva kiirusega. Õde ütles ühel korral suusatamast tulles, et seal oli mingi suusakuningas - kui õde sõitis ühe ringi, läks see temast kaks korda mööda. Mulle kunagi ei meeldinud, kui keegi minust mööda läks. Praegu mõtlen, et kui tänaval võib erinevate kiirustega jalutada või joosta, siis võib suusatada ka igasuguste kiirustega. Aga tol ajal jälgisin raadiost ja televiisorist suusvõistlusi ja võtsin igat suusatamist võidusõiduna. Ilmselt ka suur osa teistest suusatajatest, sest kui ma vanemaks saades hakkasin kõndides enamusest inimestest mööda minema, mindi suusatades endiselt mööda minust. Üks põhjus on ilmselt ka see, et suusatamine on kõndimisest tehniliselt keerulisem ja tehnilised oskused on minu nõrk külg.
Kanali tagumisel küljel käisime vähem. Alguses läksin isegi kanali tagumisest poolest kaugemale Ihaste suunas, aga hiljem hakkasin piirduma rohkem kesklinna poolse osa ümber ringide sõitmisega. Kuigi linnakaardil oli trükitud, nagu läheks kanal Sõpruse silla alt läbi, lõikas silla all kuiva maa riba ta tegelikult kaheks eraldi veekoguks. Tagumist poolt ühendas kitsas kraav hoopis Emajõega. Hilisematel aastatel ei jäätunud tagumine pool enam üleni kinni, sest ühest kohast voolas sinna kuum vesi sisse. Nii oli karta, et sinna suusatama minnes võib jää jala all liiga õhuke olla.
Aga uisustiili õppisin just kanali tagumisel poolel. Minu vanaema on rääkinud, et uisustiili mõtles välja tema. Ükskord oli ta läinud suusatama järvele, kus oli jää peal õhuke lumekiht, ta oli seal libisedes suusatanud ja teised olid naernud. Alles hiljem oli televiisoris näidatud, et uisustiili hakkasid kasutama ka elukutselised sportlased. Mina vendadega õppisime uisustiili sama moodi. Võibolla isegi selle vanaema jutu peale. Ühel talvel oli kanali esimesel poolel juba paks lumi, aga tagumine pool oli jäätunud hiljem ja seal oli lumi õhuke. Selle õhukese lume peal hakkasime sama moodi uues stiilis sõitma. Sealt ära tulles paksema lume peal jätkasime uisustiilis sõitmist. Aga hiljem hakkasin ikkagi kahtlema, kas minu uisustiil on õige. Hakkasin uuesti sõitma klassikalises stiilis ja uisustiili enam ei proovinud.
Kanalil sai teha ka mäesuusatamist. Suusamägi oli Sõpruse silla küljes. Nagu lauluväljakulgi, oli kas siin kõrgem ja madalam osa. Osa inimesi sõitis sealt alla suuskadega ja osa kelguga. Ühel korral sõitsime mäest alla koos vendade ja Janiga, kui seal oli ka minu paralleelklassis käinud Erki, kes elas natuke kaugemal. Erkiga ei saanud ma eriti hästi läbi ja ta nimetas mind kobakäpaks. Janiga sain hästi läbi ja Jan küsis selle peale, milline kobakäpp. Erki ütles Janile veel, et ta sai Saksamaalt paki. Ma ei tea, kas nad said alles suusatades tuttavaks või olid tuttavad juba varem, sest mõlema isa oli jurist. Hiljem kevadel, kui lumi oli juba ära sulanud, tüütas Erki mind bussipeatuses ja bussis jutuga sellest, et lähme kanalile suusatama. Selliseid jutte oli tal teisigi. Näiteks kui ta sai teada, et ma ei astunud pioneeriks, korrutas ta sõnu: "Oktoobrilaps-oktoobrilaps, esimese klassi oktoobrilaps." Ma polnud temaga nõus, sest ma polnud astunud ka oktoobrilapseks.
Üks poiss, kelle nime ma ei tea, küsis mult seal mäel, kas ma pidurdada oskan. Ta ütles, et siis ta teab, kas ta võib mulle ette jääda. Mulle polnud varem pidurdamist õpetatud. Vist sama poisiga käisime mäest alla laskmas ka silla teisel küljel. Seal oli mägi järsem ja alla sõites kukkusin iga kord valusasti istuli asendisse, kuigi mitte nii pikali, et see oleks sõidu katkestanud. Mulle püüti õpetada, et saab ka püsti jääda. Aga kui see korduval katsetamisel ei õnnestunud, siis loobusin sealt küljelt alla sõitmisest, et mitte sabaluud murda. Kui olime seal kanali tagumise külje mäel, nägime, kuidas lahtisesse kohta voolavast sooja vee aurust hakkas tekkima udu. See udu laienes järjest, kuni olime ise ka udu sees ja udu olid täis kõik kohad.
Nüüd enam kanalil sellist suusamäge ei ole, sest sinna ehitati jalutusrada ja pandi metallist tõke ette. Mäest alla saaks lasta teises suunas mööda aeglasemat langust, aga kindlasti sinna nii palju suusatajaid enam kõrvuti ei mahu. Mis on saanud kanali tagumise külje mäest, seda ma pole vaadanud.
Keskkoolis küsis üks õpetaja meie inglise keele rühmalt pärast koolivaheaega, kas me suusatamas käisime. Kõik peale Sandri olid käinud. Sandriga hakati pahandama, et tema ei käinud. Sander vastas, et talle ei meeldi suusatamine. Siis arvasin, et talle võiks ikka meeldida. Aga nüüd ei käi ma ise ka suusatamas. Sander kirjutas Facebookis, nagu ta käiks ujumas, mida mina pole kunagi eriti teinud.
Ülikoolis said mõned inimesed suusatamise eest ainepunkte. Üks oli ülal mainitud Erki, teine vist varasemates sissekannetes mainitud Krister. Kui mina tahtsin magistriõppes sama moodi malega tegelemise eest ainepunkte saada, oli treener nõus need mulle kirjutama nagu teistelegi üliõpilastele, aga ülikoolis ütles ametnik, et magistriõppes ei taheta seda lubada. Ma ei usu hästi, et kuskil ametlikes dokumentides otsene keeld oleks trükitud, sest bakalaureuseastme ajalooeksamit mul lubati endiselt teha.
Minu kursusel kõige suurem suusataja paistis olevat Simson. Ta rääkis, et käis suusatamas ja pärast vaatas kraadiklaasi pealt, et väga külm ilm, et ta on jumala põhja poeg. Ma käisin ka külma ilmaga suusatamas, aga sellega niimoodi ei uhkustanud. Ühes ülikooli inglise keele tunnis rääkis Simson, kuidas ta käis Tartu maratonil ja murdis seal suusa või suusakepi ära ja uue saamine võttis aega. Teine kursusekaaslane Virkus ütles Simsonile, et Simson on lollakas inimene, et ennast suusatamisega piinab. Mina samastasin ennast sel hetkel rohkem Simsoniga ja mõtlesin, et peabki piinama. Õppimisega piinasin ma ennast neist mõlemast rohkem.
Ülikooli esimesel kursusel pöördusin pärast mitmeaastast viivitust perearsti poole, et mul on südames valud. Perearst juhtis tähelepanu hoopis sellele, et mul on selg kõver. Ta tahtis saata mind südamearstile ja ortopeedile, aga ema soovitusel läksin selle asemel hoopis neuroloogile, kus olin käinud ka lapsena. Neuroloog suunas mind ravivõimlemisse, et ma õpiks seal harjutused selgeks ja teeks kodus edasi. Ravivõimlemise arst küsis, et kas kooli kehalise kasvatuse tundide lõppemisega lõpetasin ma spordiga tegelemise. Vaidlesin vastu, et ma bussiga sõitmise asemel käin jala ja lisaks käin iga nädal suusatamas. Tema ütles, et see on väga hea, aga suusatamine on rohkem liikumine, selja korda saamiseks on võimlemine parem. Selle jutu põhjal tean oma tolleaegset suusatamas käimise sagedust, muidu üksikuid suusatamas käimisi ma nii palju ei mäleta. Noorematest klassidest mäletan, et kui klassivend Artur ütles, et käib kord nädalas suusatamas, siis Tristan hüüdis selle peale, et tema käib iga päev.
See oli vist eelviimane suusatamas käimine, kui mulle kargas kallale suur ketist lahtine hundikoer. Ta küll ei hammustanud, aga ma kukkusin ja suusad läksid niiviisi risti, et oli raskusi püsti saamisega. See vahejuhtum vähendas kõvasti tahtmist uuesti suusatama minna.
Viimane kord käisin vist suusatamas aastal 2001 depressiooni ajal. Siis ei huvitanud mind ükski tegevus. Suusatama läksin pimedas, et vähem inimesi näeks, kui halvasti ma oskan. Aga endal oli raskem rada näha. Kukkusin rohkem kordi kui varasematel kordadel, mis ka suusatamise isu vähendas.
Mõni aasta mõtlesin lume maha tulles, et ootan, kuni kanalil jää nii paksuks läheb, et kindlasti läbi ei kuku. Aga enne kui suusatama jõudsin, oli juba kevad käes. Kui olin juba mitu aastat vahet pidanud, sai lõpuks suusad välja otsitud, et üle hulga aja jälle minna. Aga just siis jäin nädalapikkusesse voodihaigusesse. Kui haigusest taastusin, oli lumi läinud. Järgmisel talvel ei hakanud suuskigi välja otsima.
Aastatel 1986-2001 suusatasin ilmselt kanalil igal talvel. Enamus elus suusatamas käimisi peaks olema toimunud kanalil.
Unenäos juhtub võimatuid asju
Kirjutati, et ühel 20. sajandi aastal võttis üks teadlane esmakordselt kasutusele tabeli väljade nimed, mis moodustuvad kahe tulba nimede ristumisel. Mina ütlesin, et see pidi varem juhtuma. Ema vastas, et kõige rohkem üks aasta varem. Mina ütlesin, et maletabel oli juba varem olemas.
*
Lamasin hommikul pimedas voodis. Ema tuli ja ütles, et kui ma öösel ärkan, siis ma kontrolligu, kas tema on kodus, võibolla pean ma Tõnist valvama. Sellega ma ei olnud rahul, sest niiviisi oleks uneaeg lühikeseks jäänud. Ma ei kavatsenud seda teha. Tõnis ütles, et sööme rohtu. Vastasin, et selge. Tõnis küsis kõla põhjal, kas me paneme selle seljale. Märkasin, et Henn loeb teises voodis minu kaustikut. Hüüdsin, et ma pole seda lubanud. Viskasin teda mitme kaustikuga. Nüüd ta võis öelda, et ise ma andsin need talle. Lisaks kartsin, et tekitasin talle nendega kehavigastusi. Tulin voodist välja. Hakkasin pidžaamasärki seljast võtma. Ise mõtlesin, et ma ei peaks midagi seljast võtma. Proovisin nööpe lahti teha palju kordi, aga iga kord läks mõni kinni tagasi. Lõpuks rebisin viimase niidid katki. Hakkasin kuulama makki. Märkasin, et üks maki pool mängib ja teine lindistab. Mõtlesin, et päriselt ei ole see vist võimalik.
*
Tuli kokku uus konverents. Üks mees ütles, et seal arutatakse täpselt samu asju, mis eelmisel. Vastasin, et see tuleb sellest, et uuesti magama jäädes hakkasin eelmist unenägu meenutama ja see hakkas otsast peale. Aga ühest punktist läks ta edasi teisiti. Olin wc-s. Üks mees tuli sinna sisse. Ütlesin, et ärge avage ust, kui tuli sees põleb. Selle lause tõttu ta ei julgenud enam välja minna, et mitte ust avada.
*
Näitasin Hennule, et minu viimase unenäo üleskirjutus kaustikus on väga pikk. Henn vastas, et see ei ole ju pikk. Ta ei saanud aru, et unenägu veel jätkub ja läheb seetõttu pikemaks.
*
Lamasin hommikul pimedas voodis. Ema tuli ja ütles, et kui ma öösel ärkan, siis ma kontrolligu, kas tema on kodus, võibolla pean ma Tõnist valvama. Sellega ma ei olnud rahul, sest niiviisi oleks uneaeg lühikeseks jäänud. Ma ei kavatsenud seda teha. Tõnis ütles, et sööme rohtu. Vastasin, et selge. Tõnis küsis kõla põhjal, kas me paneme selle seljale. Märkasin, et Henn loeb teises voodis minu kaustikut. Hüüdsin, et ma pole seda lubanud. Viskasin teda mitme kaustikuga. Nüüd ta võis öelda, et ise ma andsin need talle. Lisaks kartsin, et tekitasin talle nendega kehavigastusi. Tulin voodist välja. Hakkasin pidžaamasärki seljast võtma. Ise mõtlesin, et ma ei peaks midagi seljast võtma. Proovisin nööpe lahti teha palju kordi, aga iga kord läks mõni kinni tagasi. Lõpuks rebisin viimase niidid katki. Hakkasin kuulama makki. Märkasin, et üks maki pool mängib ja teine lindistab. Mõtlesin, et päriselt ei ole see vist võimalik.
*
Tuli kokku uus konverents. Üks mees ütles, et seal arutatakse täpselt samu asju, mis eelmisel. Vastasin, et see tuleb sellest, et uuesti magama jäädes hakkasin eelmist unenägu meenutama ja see hakkas otsast peale. Aga ühest punktist läks ta edasi teisiti. Olin wc-s. Üks mees tuli sinna sisse. Ütlesin, et ärge avage ust, kui tuli sees põleb. Selle lause tõttu ta ei julgenud enam välja minna, et mitte ust avada.
*
Näitasin Hennule, et minu viimase unenäo üleskirjutus kaustikus on väga pikk. Henn vastas, et see ei ole ju pikk. Ta ei saanud aru, et unenägu veel jätkub ja läheb seetõttu pikemaks.
teisipäev, august 16, 2011
Uus kell
Täna ostsin endale uue käekella. Õigemini olen aastaid kandnud kella taskus ja teen seda arvatavasti ka uuega. Tahtsin sellist kella, millel oleks peal kõik 12 numbrit araabia numbritega ja numbrilaud ümmargune. Sellise ma saingi, kuigi enamus müügil olnuid olid teistsugused. Uus kell näitab ka kuupäeva. Aga millega ma rahul ei ole, et kuupäeva ühe võrra muutmiseks tuleb suurt seierit keerata 24 ringi. Seda tuleb nähtavasti iga kuu tegema hakata, sest kuud ei ole ühe pikad. Ja kui kuupäeva näitamine on juba olemas ja ta näitab vale kuupäeva, siis see võib eksitada. Poes oli kell kaks päeva taga, nii et pidin keerama veel rohkem. Ja keeramisnupu liigutamine on seejuures raskem kui vanal kellal. Kuupäeva vahetamiseks võiks eraldi nupp olla. See ei ole ka ilus, et kuupäeva auk lõikab number kolme pooleks. Augu oleks saanud teha natuke maad kaugemale.
Vana kell töötab ka, aga selle probleem on, et ta hakkas hüppama kord mõni minut ja kord mõni tund taha. Ükskord ma viisin ta juba sellepärast parandusse. Siis tehti korda, aga garantiid anti ainult pool aastat, samal ajal kui enne mind teenindatule terve aasta. Et parandamine ei maksnud palju vähem kui uue kella ostmine, siis läheks korduv parandamine kokkuvõttes arvatavasti veel rohkem maksma. Aga vana kell tundub vähemalt esialgu uuest ilusam, seetõttu viin ta võibolla siiski samuti parandusse. Praegu ma ei tahtnud alustada vana kella parandamisest, sest see oli minu ainuke taskukell ja ta oleks olnud paranduses mitu päeva, nii et oleksin olnud vahepeal kellata. Aga kui mul on kaks kella, siis saan neid parandusse ja patareivahetusse viia kordamööda. Vana kell on ilmselt õrnem, seda võib hoida ühe koha peal paigal ja kanda kaasas uuemat. Aga uus ei ole ka rikkimineku eest kaitstud, sest minu vana kell ei ole ainus, mis on niiviisi rikki läinud, vaid alles hiljuti rääkis üks maletaja klubis oma kella kohta täpselt sama juttu.
NLKP juhtide matused
Nägin aknast, et vastastänaval seisab kolm jõmmi. Natukese aja pärast tundusid nad ikka alles olevat, kuigi olid natuke asukohta vahetanud. Kontrollimiseks pildistasin seda kohta ja seejärel vaatasin fotot suurendusega. Näitasin ka teistele, et seal on kolm jõmmi. Klaus näitas vastu enda fotoaparaadiga tehtud pilti. See oli hästi pikliku kujuga ja lai. Minu ja Klausi fotoaparaadi vahe oli, et minul oli digiaparaat, aga Klausi aparaat tegi fotosid paberile. Pildistasin Klausi tehtud fotot tema aparaadiga. Kui Klausi tehtud foto oli üleni terav, siis minu tehtud koopial jäi teravaks ainult paarike paremal serval, mille vastu ma olin rohkem huvi tundnud, teised üksikult seisvad inimesed tulid udused.
*
Vaatasin ühte võrgulehekülge. Seejärel tegin oma blogisse muudatusi. Seni olid mul parempoolsel külgribal olnud viited ainult oma kirjutistele, aga nüüd panin kaks viidet leitud võõra ingliskeelse lehekülje alaosadele juurde. Lisasin ühe viite, aga varsti mõtlesin, et varsti kustutan selle ära. Kaevasin liivakastis liiva. Liiva sisse oli peidetud maasikaid ja teisi vilju. Vist üks junn ka, aga seda ma lähemalt ei uurinud.
*
Hiljuti olid surnud Andropov ja Tšernenko. Või nad olid juba ükskord varem ka surnud. Aga nende järel oli surnud ka Brežnev, kellel see oli esimene kord surra. Mulle oli matustel osalemine liiga raske, aga õnneks maeti Brežnev Tartusse, kus oli kergem kohal viibida. Istusin matusetseremoonia ajal tugitoolis. Järgmiseks tulid Gorbatšovi matused, mis olid natuke raskemad, sest toimusid Tallinnas. Gorbatšovi kohta sai öelda, et ta maetakse linna, kus viibides ta arvas, et see on Riia. Mulle tundus, et ma leidsin seletuse, miks maeti Brežnev ja Gorbatšov Eestisse. Kuigi praegu oli Eesti iseseisev, tahtis Venemaa võibolla enda pealinnaks uuesti Peterburi võtta ja seda Eesti territooriumile laiendada. Ühes uurimistöös taheti kirjutada, millised olid Nõukogude Liidu valitsejate sidemed Tõnissoniga. Aga vastavate lausete jaoks ei leitud sobivat kohta, mistõttu neid mõlemaid lühendati, kuni nad kustutati lõpuks täielikult ära.
*
Vaatasin ühte võrgulehekülge. Seejärel tegin oma blogisse muudatusi. Seni olid mul parempoolsel külgribal olnud viited ainult oma kirjutistele, aga nüüd panin kaks viidet leitud võõra ingliskeelse lehekülje alaosadele juurde. Lisasin ühe viite, aga varsti mõtlesin, et varsti kustutan selle ära. Kaevasin liivakastis liiva. Liiva sisse oli peidetud maasikaid ja teisi vilju. Vist üks junn ka, aga seda ma lähemalt ei uurinud.
*
Hiljuti olid surnud Andropov ja Tšernenko. Või nad olid juba ükskord varem ka surnud. Aga nende järel oli surnud ka Brežnev, kellel see oli esimene kord surra. Mulle oli matustel osalemine liiga raske, aga õnneks maeti Brežnev Tartusse, kus oli kergem kohal viibida. Istusin matusetseremoonia ajal tugitoolis. Järgmiseks tulid Gorbatšovi matused, mis olid natuke raskemad, sest toimusid Tallinnas. Gorbatšovi kohta sai öelda, et ta maetakse linna, kus viibides ta arvas, et see on Riia. Mulle tundus, et ma leidsin seletuse, miks maeti Brežnev ja Gorbatšov Eestisse. Kuigi praegu oli Eesti iseseisev, tahtis Venemaa võibolla enda pealinnaks uuesti Peterburi võtta ja seda Eesti territooriumile laiendada. Ühes uurimistöös taheti kirjutada, millised olid Nõukogude Liidu valitsejate sidemed Tõnissoniga. Aga vastavate lausete jaoks ei leitud sobivat kohta, mistõttu neid mõlemaid lühendati, kuni nad kustutati lõpuks täielikult ära.
esmaspäev, august 15, 2011
Suusamatk
Ükskord käis meie klass suusamatkal Ihastesse. Startima pidimie Leninakani puiestee bussipeatusest, kui seda juba Mõisavahe petuseks ei nimetatud. Sõitsin sinna bussiga. Minuga samas bussis kaugema ukse juures sõitis üks klassiõde. Kaunase puiestee peatuses läks ta maha, sest arvas, et see ongi õige peatus. Mina olin varem Kaunase puiesteel elanud ja teadsin, et see ei ole sama, mis Leninakani puiestee. Aga sealt peatusest ei hakanud buss kohe edasi sõitma, vaid bussijuht ütles midagi mikrofoni. Ma ei pööranud sellele tähelepanu. Seisin lõõtsas. Lõõtsa taga istuvad inimesed ütlesid mulle, et bussijuht kutsub mind. Nüüd mulle jõudis endale ka kohale, et ta oli öelnud: "Suuskadega minu juurde." Ja bussijuht lükkas oma kabiini ukse lahti. Läksin sinna. Juht küsis, miks ma olen oma suuskadele koti otsa pannud. Ma ei saanud küsimuse mõttest aru ja vastasin, et niisama. Ta küsis, kas ma panin sellepärast, et teised ka panevad, või mingil muul põhjusel. Ta näitas, et minu suuskade otsas oleva kilekoti sees on auk ja niiviisi võib suusakepp kellegi silma välja torgata. Auku ei olnud ma ise märganud. Seni olin kandnud suuskade otsas riidekotti, aga see oli just ära kadunud või ära varastatud. Bussijuht ütles, et ma ei peagi suuski püsti hoidma, vaid need võivad olla horisontaalasendis. Mulle tundus see soovitus imelik, sest horisontaalasendis suusad oleks täis bussis rohkem ruumi võtnud ja teiseks nüüd enam bussis eriti rahvast ei olnud, keda need oleks ohustanud. Läksin juhist kaugemale ja hoidsin suuski vist vahepealses asendis. Järgmine peatus oli lõpp-peatus. Ootasime seal veel saabujaid. Kaunase puiesteel maha läinud klassiõde tuli järgmise bussiga. Ta oli peatuses kohtunud Kaunase puiesteel elava klassiõega, kes oli talle eksitust seletanud. Hakkasime Ihaste suunas sõitma hanereas aeglaste sammudega. Mõtlesin, et täna sõidavad teised minust aeglasemalt ja tahtsin ühest klassiõest mööduda. Aga kui ma rajalt kõrvale astusin, ei saanud ma enam nii kiiresti liikuda ja see klassiõde ütles mulle: "Mida sa koperdad ees!" Selle üle ma imestasin, sest minu arusaamise järgi oli hoopis tema mul ees olnud. Sõitsime istutatud metsa kõrval. See oli koledam kui loomulikult kasvanud metsad. Kui Kaunase puiesteel elades olime nimetanud Ihastesse suusatamiseks puudeni sõitmist, siis nüüd sõitsime Ihaste tänavatele välja. Tagasi sõites jäin teistest maha, võibolla oli põhjuseks mingi suusaga tekkinud probleem. Pidin üksi tagasitee leidma. Aga kui bussipeatusesse tagasi jõudsin, siis kehalise kasvatuse õpetaja veel ootas seal ja andis mulle kleepeka. Koju tagasi läksin võibolla jala, et mitte rohkem bussijuhilt pahandada saada. Ma kartsin veel tükk aega, et võin selle bussijuhiga kohtuda. Aga hakkasin ennast lõpuks rahustama sellega, et ma pole enam see, kes selle pahandamise ajal.
Rohkem ma klassiga suusamatkade nimelistel üritustel ei käinud. Aga kui ma keskkoolis käisin, läks keskkooliklass talvel Otepääle. Maksin vist osalemise raha ära. Kodus ema küsis midagi umbes sellist, et kui lumi ära sulab, kas me läheme siis ilma suuskadeta. Mina polnud sinna minekut üldse seostanud suusatamisega. Aga ma ei teadnud sõidu eesmärgist üldse midagi, seepärast hakkasin mõtlema, et võibolla on emal õigus. See ei selgunudki, kuna jäin kõrgesse palavikku ja ei saanud sõita. Pärast kuulsin koolis küll natuke sellest, mis Otepääl tehtud oli, aga kas seal ka suusatati, seda ma ei tea endiselt.
Rohkem ma klassiga suusamatkade nimelistel üritustel ei käinud. Aga kui ma keskkoolis käisin, läks keskkooliklass talvel Otepääle. Maksin vist osalemise raha ära. Kodus ema küsis midagi umbes sellist, et kui lumi ära sulab, kas me läheme siis ilma suuskadeta. Mina polnud sinna minekut üldse seostanud suusatamisega. Aga ma ei teadnud sõidu eesmärgist üldse midagi, seepärast hakkasin mõtlema, et võibolla on emal õigus. See ei selgunudki, kuna jäin kõrgesse palavikku ja ei saanud sõita. Pärast kuulsin koolis küll natuke sellest, mis Otepääl tehtud oli, aga kas seal ka suusatati, seda ma ei tea endiselt.
Eksamil fotode võrdlemine
Mul paluti linnakaardil näidata teed meie kooli juurde. Ma polnud harjunud näitama ja näitasin mitu korda valesti. Tegelikult viisid kooli juurde kitsamad tänavad kaardi keskkohale lähemal. Läksime laevaga sõitma. Kui Peipsile jõudsime, oli seal nii suur lainetus, et ma hakkasin sõitma tulekut kahetsema. Bussi tahtsid siseneda kaks pätti. Kui me neil eest ära sõitsime, ronisid nad bussi katusele ja tahtsid vägisi sisse tungida. Võtsin noa ja ütlesin, et kõik teised ka relva kätte võtaks. Torkisin noaga pätid auklikuks. Pärast seda istusid nad laevas puujalaga. Selliseid Inglismaal tegelikult austati ja taheti nende lugusid kuulata.
*
Tõstsin maleturniiri vaheajal ühes ruumis kiires tempos oma taskumalenuppe. Üks poiss hakkas mind intervjueerima. Ta palus, et ma iseloomustaks olukorda. Rääkisin, et praegu ma puhkan. Kiiresti nuppude tõstmine on puhkus. Aeglaselt on neid tahtmist tõsta ainult turniirimängu ajal. Või kui seda vabal ajal teha, siis juppide kaupa. Viisin Hennu magama. Ema pistis pea meie toa uksest sisse ja ütles, et ma ka läheks. Algul arvasin, et ta ütleb, et ma oma voodisse läheks, aga siis sain aru, et on juba hommik ja ta tahab, et ma kooli läheks.
*
Lõin Arieli ja ta naeris. Selgus, et olin tegelikult löönud peksu automaati. Leidsin, et sellise automaadi leiutamine on kahjulik, sest seda tarvitades harjuvad inimesed kõvasti lööma ja pärast löövad päris inimest ka. Mul hakkas Arielist kahju. Tema lõi mind võibolla sõbralikult, aga mina ei saanud aru ja lõin vihaga vastu.
*
Tegin geograafia eksamit. Oskasin kõigile õppejõu küsimustele vastata. Seetõttu hakkas talle minu küsitlemine meeldima ja ta esitas järjest rohkem küsimusi. Mul oli konspektist osa loenguid puudu, aga nende kohta polnud veel ühtegi küsimust tulnud. Õppejõud küsis ühte perekonnanime. Ta ütles nime mõlemad pooled saksa keeles ja ma oskasin mõlemad ära tõlkida. Seejärel näitas ta mulle ühte fotot ja tahtis, et ma võrdleks selle kahte leeri ehk kahte poolt. Loetlesin, millised on sarnasused. Mulle hakkas tunduma, et foto on ühelt meie klassiekskursioonilt ja see õppejõud on tol korral kaasas olnud praktikant. Siis oli ta praktikant koolis, nüüd ülikoolis. Ütlesin, et fotol on kahtlaselt tuttavaid nägusid. Seda ma ei öelnud, et ma olen seal ise. Vahepeal tõstsin pilgu kõrgemale ja ütlesin, et mõlemal pool on sibulkuplitega kirikutornid. Aga kirik ei saanud nii suur olla. Järelikult ei olnud tegemist ühe foto, vaid kahe erinevaga samast kohast. Ütlesin, et mõlemad fotod on tehtud samal päeval. Õppejõud rääkis, et ta laseb eksamineeritavatel enda väljamõeldisi rääkida, ei kommenteeri, ja järgmine räägib kuuldu põhjal sama juttu. Ta hakkas järgmisele vastajale uut pilti ette valmistama. Ta ei kavatsenudki näidata ehtsat fotot, vaid tõmbas selle musta tušiga üle. Võibolla mulle oli näidatud samasugust. Õppejõud ütles, et see käib kiiresti.
*
Tõstsin maleturniiri vaheajal ühes ruumis kiires tempos oma taskumalenuppe. Üks poiss hakkas mind intervjueerima. Ta palus, et ma iseloomustaks olukorda. Rääkisin, et praegu ma puhkan. Kiiresti nuppude tõstmine on puhkus. Aeglaselt on neid tahtmist tõsta ainult turniirimängu ajal. Või kui seda vabal ajal teha, siis juppide kaupa. Viisin Hennu magama. Ema pistis pea meie toa uksest sisse ja ütles, et ma ka läheks. Algul arvasin, et ta ütleb, et ma oma voodisse läheks, aga siis sain aru, et on juba hommik ja ta tahab, et ma kooli läheks.
*
Lõin Arieli ja ta naeris. Selgus, et olin tegelikult löönud peksu automaati. Leidsin, et sellise automaadi leiutamine on kahjulik, sest seda tarvitades harjuvad inimesed kõvasti lööma ja pärast löövad päris inimest ka. Mul hakkas Arielist kahju. Tema lõi mind võibolla sõbralikult, aga mina ei saanud aru ja lõin vihaga vastu.
*
Tegin geograafia eksamit. Oskasin kõigile õppejõu küsimustele vastata. Seetõttu hakkas talle minu küsitlemine meeldima ja ta esitas järjest rohkem küsimusi. Mul oli konspektist osa loenguid puudu, aga nende kohta polnud veel ühtegi küsimust tulnud. Õppejõud küsis ühte perekonnanime. Ta ütles nime mõlemad pooled saksa keeles ja ma oskasin mõlemad ära tõlkida. Seejärel näitas ta mulle ühte fotot ja tahtis, et ma võrdleks selle kahte leeri ehk kahte poolt. Loetlesin, millised on sarnasused. Mulle hakkas tunduma, et foto on ühelt meie klassiekskursioonilt ja see õppejõud on tol korral kaasas olnud praktikant. Siis oli ta praktikant koolis, nüüd ülikoolis. Ütlesin, et fotol on kahtlaselt tuttavaid nägusid. Seda ma ei öelnud, et ma olen seal ise. Vahepeal tõstsin pilgu kõrgemale ja ütlesin, et mõlemal pool on sibulkuplitega kirikutornid. Aga kirik ei saanud nii suur olla. Järelikult ei olnud tegemist ühe foto, vaid kahe erinevaga samast kohast. Ütlesin, et mõlemad fotod on tehtud samal päeval. Õppejõud rääkis, et ta laseb eksamineeritavatel enda väljamõeldisi rääkida, ei kommenteeri, ja järgmine räägib kuuldu põhjal sama juttu. Ta hakkas järgmisele vastajale uut pilti ette valmistama. Ta ei kavatsenudki näidata ehtsat fotot, vaid tõmbas selle musta tušiga üle. Võibolla mulle oli näidatud samasugust. Õppejõud ütles, et see käib kiiresti.
pühapäev, august 14, 2011
Võibolla ma andsin intervjuu
Intervjuu autoriõigused kuuluvad seaduse järgi intervjueerijale. Kui intervjueeritavale see ei meeldi, peab ta intervjuust keelduma. Võibolla võiks intervjuuks pidada ka kirjandit, mille teema õpetaja ette annab.
Ma olen imestanud, kuidas avaldati minu esimene luuletus trükis ilma minu nõusolekut küsimata ja isegi mulle teatamata. Aga võibolla oli see ka intervjuu. Sest kuigi pealkirja panin luuletusele ise, oli luulevõsitluse teema "Eestimaa mu isamaa" kõrgemalt ette antud.
Ma olen imestanud, kuidas avaldati minu esimene luuletus trükis ilma minu nõusolekut küsimata ja isegi mulle teatamata. Aga võibolla oli see ka intervjuu. Sest kuigi pealkirja panin luuletusele ise, oli luulevõsitluse teema "Eestimaa mu isamaa" kõrgemalt ette antud.
Mägedes on maavarasid
Minu raamatule oli saatesõna kirjutanud Kivisildnik. Saatesõna polnud ma kunagi lugenud, aga nüüd hakkasin lugema. Kõrvalt näidati näpuga, millisele reale tuleb eriti tähelepanu pöörata. Kivisildnik tsiteeris seal jumalate ütlusi. Ta kirjutas, et nad andsid minu raamatu välja ainult feministide kompromiteerimiseks. Minu kohta kirjutas ta, et kui on teada, milline inimene on, siis võib ta veel muutuda.
*
Arvati, et varsti algab Venemaa ja Ameerika vahel sõda. Konservatiiv Heinapuu pidas sellega seoses loengut. Ta rääkis, et ei tuleks arutada, kas Eesti selles sõjas osaleb, vaid seda, kuidas saavutada, et sõjatransport ei läheks läbi Eesti. Teises maailmasõjas toimus transport laial alal Soomest Konstantinoopolini. Heinapuu poeg ütles, et ta teab seda kõike. Sõda pidi algama seoses Etioopia sündmustega. Oleks võinud Etioopia rahule jätta, aga seda ei saanud teha, sest selle mägedes oli palju maavarasid. Etiooplased lõikasid endale ühest maavarast püksid, nii et seda või valmistamiseks ei jätkunud. Putini kohta oli ilmunud raamat, mille kaanel oli tema koleda näoga pilt. Võibolla kavatses Putin esimesena rünnata.
*
Läksin ajaloo tundi. Istusin tagaseina äärde pinki, mis oli keeratud akna suunas. Minu kõrvale istus Kati S., kes vist kavatseski sinna jääda. Kõrvalpinki, mis oli näoga tahvli suunas, istus Krister. Mul oli vihiku vahel ajalehest välja lõigatud malenurkasid. Andsin ühe neist Kristerile ja ütlesin, et ta vaataks, kas ta leiab sealt midagi huvitavat. Ma ei tea, kas seal midagi huvitavat on. Mina pidasin võimalikuks, et seal on huvitav partii, aga Krister hakkas lugema ette hoopis partiile eelnenud kommentaare, et kedagi taheti külmutada. Mul olid seljas riided, mis mulle ei meeldinud, ja Kati kõrval istudes pidin neid sageli kohendama. Vihiku vahelt tuli välja veel kontrolltöid. Vaatasin, kas olen saanud nende eest viisi või neljasid, aga minu üllatuseks olid hinded veel madalamad. Proovikirjandi kahele servale oli kirjutatud hinne 2 ja alla serva 3. Ütlesin, et see on debiilsus, kui hinne pannakse ükskõik mille eest. Üks klassivend seletas, et ajalehte "Jalutaja", mille kohta ma olin kirjandi kirjutanud, ei ole olemas, see on Prantsusmaa ajaleht. Lõpukirjandit kirjutama hakates võisin vigadest õppida. Aga võisin ka minna proovikirjandi ebaõnnestumise tõttu paanikasse.
*
Arvati, et varsti algab Venemaa ja Ameerika vahel sõda. Konservatiiv Heinapuu pidas sellega seoses loengut. Ta rääkis, et ei tuleks arutada, kas Eesti selles sõjas osaleb, vaid seda, kuidas saavutada, et sõjatransport ei läheks läbi Eesti. Teises maailmasõjas toimus transport laial alal Soomest Konstantinoopolini. Heinapuu poeg ütles, et ta teab seda kõike. Sõda pidi algama seoses Etioopia sündmustega. Oleks võinud Etioopia rahule jätta, aga seda ei saanud teha, sest selle mägedes oli palju maavarasid. Etiooplased lõikasid endale ühest maavarast püksid, nii et seda või valmistamiseks ei jätkunud. Putini kohta oli ilmunud raamat, mille kaanel oli tema koleda näoga pilt. Võibolla kavatses Putin esimesena rünnata.
*
Läksin ajaloo tundi. Istusin tagaseina äärde pinki, mis oli keeratud akna suunas. Minu kõrvale istus Kati S., kes vist kavatseski sinna jääda. Kõrvalpinki, mis oli näoga tahvli suunas, istus Krister. Mul oli vihiku vahel ajalehest välja lõigatud malenurkasid. Andsin ühe neist Kristerile ja ütlesin, et ta vaataks, kas ta leiab sealt midagi huvitavat. Ma ei tea, kas seal midagi huvitavat on. Mina pidasin võimalikuks, et seal on huvitav partii, aga Krister hakkas lugema ette hoopis partiile eelnenud kommentaare, et kedagi taheti külmutada. Mul olid seljas riided, mis mulle ei meeldinud, ja Kati kõrval istudes pidin neid sageli kohendama. Vihiku vahelt tuli välja veel kontrolltöid. Vaatasin, kas olen saanud nende eest viisi või neljasid, aga minu üllatuseks olid hinded veel madalamad. Proovikirjandi kahele servale oli kirjutatud hinne 2 ja alla serva 3. Ütlesin, et see on debiilsus, kui hinne pannakse ükskõik mille eest. Üks klassivend seletas, et ajalehte "Jalutaja", mille kohta ma olin kirjandi kirjutanud, ei ole olemas, see on Prantsusmaa ajaleht. Lõpukirjandit kirjutama hakates võisin vigadest õppida. Aga võisin ka minna proovikirjandi ebaõnnestumise tõttu paanikasse.
laupäev, august 13, 2011
Minimaratonid
Kui mina kooli läksin, toimusid nooremate klasside õpilastele igal talvel minimaratonid. Esimeses klassis ma sellel ei osalenud. Kui klassijuhataja tunnis küsis, kes seal käisid, tõusis umbes neli kätt. Teises klassis ma osalesin ja seda tegi peaaegu kogu klass. Ajalehest tuli välja lõigata paberitükk, kuhu kirjutada oma andmed, see kaela riputada ja finišis ära anda. Pärast koolis saime need kätte tagasi, vist koos minimaratoni kleepekaga. Maratoni start toimus lauluväljakult. Sel aastal starditi klasside kaupa. Kõige vanem klass, mille osalemine oli ette nähtud, startis esimesena, järgmine natuke hiljem ja nii edasi. Esimese klassi õpilastest nooremate laste osalemine ei olnud ette nähtud. Kui startis minu õde, siis vaatasin, et ta läheb juba stardist mitmest inimesest ette. Kavatsesin temaga sellest pärast rääkida. Kui olin natuke maad sõitnud, tuli selja tagant teise tuttava inimesena klassivend Krister, kes oli vist starti natuke hilinenud. Tahtsin temaga rääkima hakata, aga ta sõitis must mööda ja kadus eest ära ning mina tema tempos sõita ei jaksanud. Rada jõudis mäe juurde. Pooled lapsed ronisid mäest üles ja pooled läksid mäe kõrvalt. Mina läksin mäe kõrvalt. Pärast ütles õde, et õige rada läks mäe otsast. Minimaraton oli kuus kilomeetrit pikk ja iga uue kilomeetri algul oli kilomeetrisilt. Mina kõigi kilomeetrite kohta silte ei näinud, aga pärast õde ütles, et need olid olemas kõikide kohta. Üks oligi olnud mäe otsas, kuhu ma ei roninud. Finiši pool soovitas üks täiskasvanu lastel veel lõigata ja ta hakkas koos mõnede lastega läbi kraavi ronima. Läksin vist nende eeskujul. Finišisse jõudes said kõik juua plastmasstopsist sooja teed ja süia kas vastlakuklit või mingit pirukat. Õde otsis mind vist finišis üles ja läksime koos koju.
Teine minimaraton, millel osalesin, toimus siis, kui elasime juba uues korteris. Siis õde enam sellel osaleda ei tohtinud, vaid natuke vanematele klassidele hakati korraldama 15-kilomeetrist midimaratoni, kus tema sõitis. Minimaratoni start ei olnud enam klasside kaupa. Vist küll soovitati seista vanemate klasside õpilastel ettepoole ja noorematel tahapoole, aga liikuma võisid hakata kõik korraga. Sel korral vajusin vahepeal sellisesse tagapoolsesse gruppi, kus tundsin, et kõik liiguvad minust aeglasemalt. Tahtsin sealt välja murda, aga see oli raske, sest teised sõitjad jäid teele ette ja neid oli tihedalt. Pärast kodu juures rääkisin maratonist ühe naabriga. Tol ajal elas meie maja kaugemas otsas suur Egon ja naabermajas väike Egon. Suur Egon rääkis, et tema oli esimese 50 lõpetaja hulgas. Lauluväljaku ürituste kohta on ta rääkinud veel, et läks laulupeole ringiga sealt küljest, kus piletikontrolli ei olnud, ja ei pidanud seetõttu piletit ostma.
Midimaratonil osalemise võimalust pole mul olnud, sest tulid lumeta talved. Nii pikk maa tundus hirmutav ka, aga õel tehti osalemine vist koolis kohustuslikuks. Täiskasvanute maratonid on nii pikad, et seal osalemist ma pole isegi kaalunud.
Teine minimaraton, millel osalesin, toimus siis, kui elasime juba uues korteris. Siis õde enam sellel osaleda ei tohtinud, vaid natuke vanematele klassidele hakati korraldama 15-kilomeetrist midimaratoni, kus tema sõitis. Minimaratoni start ei olnud enam klasside kaupa. Vist küll soovitati seista vanemate klasside õpilastel ettepoole ja noorematel tahapoole, aga liikuma võisid hakata kõik korraga. Sel korral vajusin vahepeal sellisesse tagapoolsesse gruppi, kus tundsin, et kõik liiguvad minust aeglasemalt. Tahtsin sealt välja murda, aga see oli raske, sest teised sõitjad jäid teele ette ja neid oli tihedalt. Pärast kodu juures rääkisin maratonist ühe naabriga. Tol ajal elas meie maja kaugemas otsas suur Egon ja naabermajas väike Egon. Suur Egon rääkis, et tema oli esimese 50 lõpetaja hulgas. Lauluväljaku ürituste kohta on ta rääkinud veel, et läks laulupeole ringiga sealt küljest, kus piletikontrolli ei olnud, ja ei pidanud seetõttu piletit ostma.
Midimaratonil osalemise võimalust pole mul olnud, sest tulid lumeta talved. Nii pikk maa tundus hirmutav ka, aga õel tehti osalemine vist koolis kohustuslikuks. Täiskasvanute maratonid on nii pikad, et seal osalemist ma pole isegi kaalunud.
Kuldliige
Valisin poest kommikarbi, et saata see postiga Helinale. Kodus juba üks sama eesmärgiga kommikarp ootas. Mõtlesin, et tegelikult ma ei pea saatma suurt karpi, sest inimesed tunnevad väikestest kingitustest ka rõõmu. Üks väike tüdruk, kes oli Viive sõber, hakkas minusse vaenulikult suhtuma. See tuli vist sellest, et olin jutus kirjutanud, et kamba liikmetest Viive ja selle tüdrukuga saan halvemini läbi. Tegelikult olin samas jutus öelnud ka, et Viive on kamba kuldliige. Jätkasin selle raamatu kirjutamist. Raamat oli sina-vormis. Kirjutasin küsimuse, kelle poole ma niimoodi pöördun. Vastuseks kirjutasin naisenime, millega ma ühtegi inimest ei tundnud.
*
Ajakirjas kirjutati, et Nõukogude ajal Kadastik tahtis asutada ühe marjapõõsa vabade müüride ühingut. Seal tahtis ta arutada ühte teemat, millel Nõukogude ajal keegi rääkida ei julgenud. Küsisin, kas see oli vabamüürlaste ühingu Nõukogude variant. Kirjutasin selle ingliskeelse jutu põhjal oma inglise keele vihikusse uue jutu. Järgmise jutu kirjutasin ajalehe järgi Pulleritsu kohta. Koolis hakkas õpetaja minu tänaseks kirjutatud jutte lugema. Esimese jutu eest pani ta viie. Teine jutt oli Kadastikust ja kolmas Pulleritsust. Kolmandast edasi ta ei lugenud, vaid kirjutas loetu eest hulga hindeid. Osad olid viied ja osad neljad. Jutu huvitavamaks muutumise eest sain nelja miinuse. Lõppu kirjutas ta, et hindeid võiks veel paljude asjade eest panna. Ta ütles, et Kadastikku olen ma näidanud paremas valguses kui Pulleritsu. Oleks pidanud olema vastupidi. Õpetaja oli tähele pannud seda, mida ma ise polnud pannud, et juttudest kaks tükki käisid ajakirjanike kohta. Jutu huvitavamaks muutumise hinne tähendas seda, et ma ei arvaks, et erinevates klassides pandud hinded peavad tähendama ühte ja sama, vaid et nõudmised lähevad iga aastaga suuremaks. Kui ma nüüd kirjutasin teaduslikul teemal, tundus see õpetajale huvitavam kui nooremates klassides kirjutatud enda välja mõeldud jutt. Enda arvates olin kirjutanud üsna igavate ajakirjade põhjal. Ma ei saanud aru, kuidas õpetaja korraga kiitis ja pani nelja miinuse, kui mina olin ülikoolis õppinud, et neli miinus on negatiivne hinne. Olin vist teinud õigesti, et kirjutasin mitu juttu, sest ainult ühe kirjutamise korral oleks öeldud, et see on liiga lühike.
*
Ajakirjas kirjutati, et Nõukogude ajal Kadastik tahtis asutada ühe marjapõõsa vabade müüride ühingut. Seal tahtis ta arutada ühte teemat, millel Nõukogude ajal keegi rääkida ei julgenud. Küsisin, kas see oli vabamüürlaste ühingu Nõukogude variant. Kirjutasin selle ingliskeelse jutu põhjal oma inglise keele vihikusse uue jutu. Järgmise jutu kirjutasin ajalehe järgi Pulleritsu kohta. Koolis hakkas õpetaja minu tänaseks kirjutatud jutte lugema. Esimese jutu eest pani ta viie. Teine jutt oli Kadastikust ja kolmas Pulleritsust. Kolmandast edasi ta ei lugenud, vaid kirjutas loetu eest hulga hindeid. Osad olid viied ja osad neljad. Jutu huvitavamaks muutumise eest sain nelja miinuse. Lõppu kirjutas ta, et hindeid võiks veel paljude asjade eest panna. Ta ütles, et Kadastikku olen ma näidanud paremas valguses kui Pulleritsu. Oleks pidanud olema vastupidi. Õpetaja oli tähele pannud seda, mida ma ise polnud pannud, et juttudest kaks tükki käisid ajakirjanike kohta. Jutu huvitavamaks muutumise hinne tähendas seda, et ma ei arvaks, et erinevates klassides pandud hinded peavad tähendama ühte ja sama, vaid et nõudmised lähevad iga aastaga suuremaks. Kui ma nüüd kirjutasin teaduslikul teemal, tundus see õpetajale huvitavam kui nooremates klassides kirjutatud enda välja mõeldud jutt. Enda arvates olin kirjutanud üsna igavate ajakirjade põhjal. Ma ei saanud aru, kuidas õpetaja korraga kiitis ja pani nelja miinuse, kui mina olin ülikoolis õppinud, et neli miinus on negatiivne hinne. Olin vist teinud õigesti, et kirjutasin mitu juttu, sest ainult ühe kirjutamise korral oleks öeldud, et see on liiga lühike.
reede, august 12, 2011
Kuus aastat on veel aega
Tänasel maleturniiril jäi meelde 364 nuppude ümberpaigutust. Tõnu ütles seda arvu kuuldes, et mu pea on prügikast. Vaidlesin vastu, et sellest võib edaspidi kasu olla ja et ma ei õppinud pähe, vaid see jäi ise. Hiljem näitasin Tõnule, kuidas minu blogisissekanne nende partiidega välja näeb, et tal oleks piltlikum ettekujutus. Tõnu ütles, et ta on selliseid raamatuid näinud. Ja nimetas seda programmeerimiseks ja hex-koodiks. See võrdlus meeldis mulle rohkem kui prügikasti oma. Eile õhtul oli ebameeldiv mõelda, et täna peab malet mängima minema, aga täna turniirilt tagasi tulles oli hea meel, et seal käisin. Eelmine nädal vähem punkte kogudes olin koju tulles sellest hoolimata turniiriga rahul, aga tuju hakkas halvenema, kui kodus räägiti, et mul läks halvasti. Täna sai mind mängu eest kritiseerida ainult esimese vooru vastane, kellele ma kaotasin. Ühele minu vastastest öeldi, et tal ei tasu minu vastu valitud varianti mängida, sest ma olen seda eluaeg mänginud. Vaidlesin vastu, et eelmine kord tegin tema vastu teise avakäigu. Kui üks trennikaaslane tegi endale kunagi suure variantide puu, mida ta kavatses mängima hakata, ütles treener, et alguses tuleb kitsamalt võtta. Nüüd ma ei ole enam algaja ja minu avangurepertuaar on laiemaks muutunud. Alguses mängisin e4 peale alati e5, seejärel c6, nüüd mängin mõlemat ja mõnes mängus olen proovinud ka d5. Valgetega avakäigu valik oli vahepeal küll vaheldusrikkam kui viimasel ajal. Aga kui mingi avanguskeem on selge, siis võib oodata, et ma kasutan seda veel. Kerese ajakirja järgi peaksin olema males kõige tugevam 6 aasta pärast. Aga võibolla minu puhul läheb sellega veel rohkem aega. Ja kui algab tagasiminek, ei ole see algul ilmselt kõige kiirem. Spordi põhimõtet "kiiremini, kõrgemale, kaugemale" tuleks males võtta vastupidi, et mängida tuleb rahulikumas tempos. Aga maailma male on üldiselt kiiremaks läinud. "Kaugemale" tähendab vist seda, et mul soovitatakse sageli minna võistlema Tartust välja. Aga kuni ma pole Tartus võitmatu, ei näe ma selleks otsest vajadust. Pealegi on mul põhitöö jaoks kindel graafik. Praegu püian iga nädal ühe ajalehe aastakäigu läbi vaadata. Internetist ei saa õiget muljet, kui mahukad need aastakäigud on. Kui eile ühe kirjandusmuuseumis paberil välja tellisin, oli ta väiksem, kui ma arvasin. Minu isa ei olnud rahul, et seaduse järgi peab kirjandusmuuseumile andma veel ainult ühe sundeksemplari ilmuvatest raamatutest. Tagajärg olevat, et sellest saab arhiiveksemplar ja seda tellijatele ei tooda. Mulle igatahes meeldib raamatuid tellida rohkem kirjandusmuuseumi kui ülikooli raamatukogu lugemissaali. Kirjandusmuuseumis on toodud raamat kohe, aga ülikooli raamatukogus peab vähemalt tund ootama.
Tellimine:
Postitused (Atom)
