Keelatud koridorid

Lähenes 12. klassi lõpp. Ingliskeelse kirjanduse õpetaja ütles, et mul hakkab tema aines veerandihindeks kaks tulema. Ütlesin, et ma võin maksta, kui ta laseb mul hinded ära parandada. Ta näitas mulle nimekirja asjadest, mis mul tegemata on. Ütlesin, et kui ma need selgeks õpin, pannakse mulle grammatika eest ikkagi kaks. Ja seda hinnatakse rangemalt kui päris inglise keeles. Aga mul ei tasu vist väga maksma hakata, muidu võivad õpetajad raha teenimiseks halvemaid hindeid panema hakata. Õpetaja ütles, et ongi, sellega on probleeme. Mul oli tegelikult geograafias ja mitmes muus aines ka vähe hindeid. Kui neis oleks üks kaks juurde pandud, oleks neis kõigis võinud kaheseis tulla. Mõtlesin, et kui õpetaja paneb mulle ingliskeelse kirjanduse poolaasta kahe, siis ta paneb arvatavasti aasta samuti kahe, kuigi esimesel poolaastal oli parem hinne. Küsisin, et kui ma saan selle veerandi kahe, siis ma vist ei saagi keskkooli lõpetada. Õpetaja kinnitas, et ei saa. Mind ei oleks lõpueksamitele lastud. Mõtlesin, et kas selle pärast tasub vaeva nägema hakata, kui mul polnud nagunii plaanis lõpueksamitele minna. Ma ei teadnud, miks peaks teist korda keskkooli lõpetamine nii tähtis olema, kui vahepeal olin lõpetanud ülikooli. Õpetaja läks ühest kabinetist teise. Läksin tema järel. Ootasin, et ta minuga veel räägiks, aga ta hakkas tegelema noorema klassi poistega. Ta pahandas, et üks neist oli liitsõnas "raamat" asemel "ramat" kirjutanud. Lõpuks hakkasin ise otsima õpetaja paberite hulgast nimekirja asjadest, mis mul teha tuli, et see koju kaasa võtta. Aga kõigi sedelite ülemises servas oli mõne teise õpilase nimi. Ühel paberil oli siiski minu nimi. Õpetaja ütles, et õige, see on minu paber. Võtsin selle teiste vahelt välja. Seal olid raamatupealkirjad vene keeles. Aga tegemist oli vist selliste raamatutega, mille kaanele oli küll kirjutatud vene keeles, sest need olid Venemaal välja antud, aga mis olid tegelikult inglise keele õpikud. Mõtlesin, et ma ei lähe otse raamatukokku, vaid kõigepealt lähen koju ja alles seal hakkan uurima, mis raamatukogust tuua tuleb. Õpetaja kirjutatud paberist oli raske aru saada. Mulle võidi iga asja eest kaks panna. Proovikirjandi eest olin kahe saanud. Võibolla sellepärast, et kirjutasin selle valgele paberile tavalise kirjandi pikkusega, aga oodati, et see oleks lõpukirjandi pikkune. Klaus tuli kabineti uksest sisse ja ütles, et ameeriklane tuligi siia. Küsisin, mis ameeriklane. Klaus vastas, et ise ma ütlesin, et koolis möllab ameeriklane ringi. Ütlesin, et aa, ma olen veel paljusid asju öelnud. Ameerika õpetaja oli kohale toonud sküüdid. Sküüdid olid tumedanahaline rahvas. Neid oli umbes 150 õpilast ja nende karja lähedal tundsin hirmu. Otsustasin, et ma ei välju kabinetist ei klassiruumi viiva ukse kaudu, et mitte kohtuda sküütidega, ega ka mitte selle kabineti uksest, kust me olime tulnud, vaid vahepealsest uksest. Sealtkaudu sattusin tundmatutesse inimtühjadesse klaasustega koridoridesse, kust poistel oli keelatud minna. Tormasin neid koridore mööda alla.