Koolikatsed on vajalikud

Ähvardati juba minu kooliajal ja nüüd ähvardatakse veel kõvemini, et esimesse klassi sissevõtmise katsed keelatakse ära. Et need olid Nõukogude ajal lubatud, siis tuleb järeldada, et mõne koha pealt oli Nõukogude ajal vabadust rohkem. Kas ma peaksin nüüd varjama hakkama, et ei õppinud piirkonnakoolis? Nagu kommunistid tapsid rikkamaid inimesi, et nende varandus endale võtta, nii on ka koolikatsete keelamise taga vähem võimekate kadedus. Kui kõik koolid muudetakse piirkonnakoolideks, siis see on sunnismaisuse taastamine, sest paremasse kooli pääsemiseks peab elama vastavas piirkonnas. Kooliorjus koos sunnismaisusega on pärisorjuse taastamine. Inimesel peab olema võimalus viibida endasuguste seltskonnas. Mul oli isegi Tartu 2. keskkoolis probleeme sellega, et sinna pääses liiga palju rumalaid, kes ei osanud muud teha, kui tegeleda teiste kiusamisega. Vähem võimeka õpilase huvides ehk ongi, kui talt ei nõuta liiga palju. Kui minu vanaema läks 2. keskkoolist tavalisemasse kooli ja nõudis seal õppimist, ütlesid õpilased talle, et ega see Miina Härma ei ole. Muidugi ei peaks katsetega vastuvõtt toimuma igasse kooli, nagu oli tänavu Tallinnas, aga nendes koolides, kus on katsed toimunud pikemat aega, tuleb need säilitada. Hariduses toimub pidev reformimine. Kui Tartu Ülikoolis kehtestati lävendipõhine vastuvõtt, olin hiljuti ülikoolis õppinuna kohe selle vastu, sest teadsin, et niiviisi ei jätku istekohti ega õpikuid. Nüüd lõpuks paistab olevat see arusaamine ülikoolile endale ka kohale jõudnud. Ehk taastatakse esimese klassi katsete kaotamise korral hiljem ka need, aga miks peavad osad aastakäigud vahepeal kannatama?