Pahandus järgnes pahandusele

Läksin inglise keele tundi. Erik ütles, et mul on jalad mustad. Vaidlesin vastu, et ei ole mustad, need on lumised, lumi ei tee põrandat poriseks, vaid ainult märjaks. Lisasin, et tegelikult on lume hulgas liiva. Õpetaja sekkus, et koolis vahetusjalanõude kandmine on kohustuslik. Läksin klassist välja, et vahetusjalanõud jalga panna. Mõtlesin, et kui ma hakkan nüüdsest kasutama vahetusjalanõusid, siis hakkan iga kord esimesse tundi hiljaks jääma, sest jalanõude vahetamine võtab aega. Selleks, et mitte hilineda, peaksin varem üles tõusma hakkama. Aga seda ma ei saa teha, sest ema tahab kindla kellaajani magada, et uneaeg liiga lühikeseks ei jääks. Kui mina tõuseks varem, siis ma ärataks sellega teised ka üles. Seisin klassi ukse taga ja vaatasin põrandal olevaid kolme paari botaseid. Erik tuli ka klassist välja. Küsisin talt, kas ta oskab öelda, kas need võivad olla minu ema kooli saadetud botased. Erik vastas, et see on ükskõik, selliseid võivad kõik tarvitada. Ta pani ühe paari jalga. Mina panin teise paari. Kui olin juba jalanõusid vahetanud, vahetasin nad kogemata uuesti talvesaabaste vastu. Seetõttu pidin kolmandat korda veel vahetama ja kokku võttis see veel rohkem aega. Kuna üle poole tunnist oli juba läbi, kaalusin, et ei lähegi klassi tagasi.

*
Üks poiss tulistas õues õhku. Võtsin talt kõik relvad ära. Otsustasin uputada need kanalisse, sest märja relvaga ei saa tulistada. Peale tulirelva tahtsin sinna uputada ka noa. Kanali suunas hakkasin minema roomates, et relvi varjata. Selja taga saabus tulistamise tõttu kohale politsei. Politseinikud ei näinud meid ja seetõttu nad ei järgnenud. Nad läksid sisse hoopis tulistamiskoha kõrval olevasse asutusse. Nähtavasti pidasid nad loogiliseks, et me läksime sinna inimesi maha laskma. Kanalisse ei saanud relvi uputada, sest sellel oli jää peal. Roomasin üle kanali jõeni ja panin relvad selle põhja. Tahtsin peita relvad jõe põhja alla, aga niipalju ei õnnestunud seda üles kraapida, seetõttu jäid relvade tagumised otsad paistma ja keegi võis neid jõe äärde tulles märgata.

*
Tegin lahti füüsika käsiraamatu registri. Sealt oli üks leht välja rebitud. Klaus hakkas ahastama. Keerasin raamatu eest lahti ja ütlesin, et sisukord on ees alles, kõik asjad leiab sisukorra järgi ka üles. Aga raamatu esimese peatüki avalehest oli ka üks nurk puudu. Arvasin, et saab vajaduse korral võtta raamatukogust tervema eksemplari. Ainult et käsiraamatut läks nii sageli vaja, et raamatukogust võtma minek oleks liiga palju aega võtnud. Ütlesin, et puuduvas kohas olid kirjas Newtoni seadused, neid teab igaüks isegi. Klaus küsis, et no millised Newtoni valemid on. Mul tegelikult ei olnud täpselt meeles. Ütlesin, et need saab kasvõi entsüklopeediast järele vaadata. Toomas seletas, et raamatu puuduvad kohad tegid väiksed lapsed märjaks ja ta rebis need seetõttu välja. Nägin, et minu sõrm jättis raamatu küljele samuti märja jälje. Ütlesin, et ma pahandasin raamatu märjaks tegemise pärast, aga nüüd tegin selle ise ka märjaks. Rääkisin ühega väikestest lastest. Avastasin, et teine on klotsiga ukseklaasi katki visanud. Ja teises toas oli minu voodi katki hüpatud. Lastel oli olnud ammu kombeks selle peal hüpata, aga nüüd nad olid kasvanud nii suureks, et voodi purunes. Ütlesin, et seda ei saa enam parandada. Mulle tuli osta uus voodi. Hakkasin senise voodi purunemisel tekkinud klaasikilde kokku korjama.