Paganamaal räägiti vanapaganast

Lapsepõlve lemmikraamatutest olen mõned juba uuesti üle lugenud. Nüüd on paras aeg lugeda läbi ka kõik need lasteraamatud, mis lapsena liiga rasked või igavad olid. Viimati lugesin Julius Ungru "Minu lapsepõlve Paganamaa". Seda raamatut vaatasin juba siis, kui ta oli värske. Ilmunud on ta aastal 1987. Siis jätsin ta pooleli arvatavasti sellepärast, et ta räägib vanaaegsest maaelust, mis oli mulle kauge. Nüüd olen läbinud ülikoolis agraarajaloo kursuse ja hulga teisi kasulikke kursusi, mis teeb raamatust aru saamise kergemaks. Kuigi mõni teine viimasel ajal loetud raamat oli siiski kergem. Maaelu teema poolest meenutab Ungru raamat natuke algkoolis ette loetud Jüri Parijõe jutte, mis mulle samuti kaugeks jäid ja millest ma vähe mäletan. Aga erinevus on ilmselt siiski see, et Parijõe "Teraspoiss" on minu teada tõsine ja idealistlik, samal ajal kui Ungru raamat on huumorirohke ja kirjeldab palju inimeste laiskust või hooletust. Tegelikult Lutsu "Kevade" räägib samuti vanaaegsest maalaste elust, aga "Kevade" oli lugemise ajal haarav ja tagantjärele hästi meeles. Võibolla sellepärast, et ta ei keskendu talutöödele, vaid koolielule, ja koolis käisin lugemise ajal ka ise.

Ungru raamat koosneb paljudest lühikestest lugudest, mis on kirjutatud lapsepõlvemälestuste ja lapsepõlves kuuldud lugude põhjal. Mitte ainult tegevuskoha nimi ei ole Paganamaa, vaid vanapaganad täidavad ka seal elavate inimeste fantaasiat. Raamatut on illustreerinud Henno Käo, kes peaks olema teksti autorist kuulsam. Piltidest meeldib mulle kõige rohkem kaanepilt, kus on kujutatud Paganamaad ennast, selle küngaste, puude, järvede ja majadega. Raamatus sees on pildid sealse elu detailidest, aga alguses ja lõpus ka Paganamaa kaardid.