Vendade sündimine

Mulle õpetati lapsena, et minust järgmine vend Klaus on minust kolm aastat noorem. Aga tegelikult olin tema sündimise ajal veel 2-aastane. Tema sündimine on üks neid asju, mis mul 2-aastaselt meelde jäi. Kõigepealt panin tähele, et ema ei ela enam kodus. Alguses ma tema kadumise põhjust ei teadnud, aga mulle seletati, et ta on sünnitusmajas. Sünnitusmaja asus tol ajal Toomemäel, mis oli palju ilusam kui praegune asukoht Maarjamõisas. Ühel päeval läksime isa ja õega sünnitusmaja akna taha vaatama. Ema tuli aknale, aga majja sisse mineku õigust meil ei olnud. Klausi sündimine oli paljuski samasugune, nagu kõigi järgmiste vendade sündimine, et algul neil värviti naba roheliseks jne. Klausi sündimiseni olin mina maganud pulgavoodis, aga nüüd osteti mulle uus voodi ja vana jäi Klausile. Võibolla esimestel päevadel Klaus veel pulgavoodit ei saanud, vaid ta pandi kahte kokku lükatud tugitooli. Pulgavoodis olin maganud ühe toa seina ääres, aga nüüd vahetasin õega seinad ära. Võibolla arvati, et väiksem laps peab magama uksele lähemal, kui ei ole enam võret, mis mind kaitseks. Klausile pandi kaks eesnime, kuigi kõigil teistel meie pere lastel on üks. Teise eesnime Eduard sai ta selle järgi, et tema sünnipäev langeb kokku isapoolse vanaisa Eduardi omaga. Selle järgi on Klausi hüütud ka Eediks, mida tegi eriti isapoolne vanaema. Vahel on öeldud Klausi-Eedi. Kui ta oli lapsevankris, oli tema hüüdnimi veel Kuka. Võibolla mõtlesin ise selle nime välja. See võis olla seotud sellega, et vanemad inimesed rääkisid Klausi kukla kujust. Aga ka sellega, millist mütsi ta kandis. Kui Klaus oli pulgavoodis, olin mina ema jutu järgi istunud voodi ees ja laulnud: "Nii ilus, nii ilus, et sina oled siin." Aga see polnud kohe sündimise järel, vaid vist siis, kui ta oli pooleaastane. Ise ma seda ei mäletaks, aga selle jutu peale tundub, et laulsin nii mõne raadiost kuuldud laulu eeskujul.

Järgmisel aastal sündis Tõnu. Ta sündis kukeaastal. Panime tähele, et erinevalt teistest meie pere lastest tegi ta ka kuke häält. Mäletan Tõnule nime panemist. Isa luges nimede raamatust ette erinevaid variante. Olin vastu näiteks nimele Lembit, millega seoses tekkis mul kujutluspilt, et sepp taob vasaraga klimpe. Nimi Tõnu loeti raamatust ette viimase variandina. Sellega olid kohe kõik nõus ja see nimi valiti välja mõne hetkega. Läksin kohe kööki ja ütlesin: "Tita nimi on Tõnu." Nagu Klausi oli hüütud lapsevankris sõitmise ajal Kukaks, nii hüüti Tõnut Montsuks. Vanaisa ütles Tõnut vaadates kohe, et sellest poisist tuleb liider. Seda arvamust kordas ta ka hiljem. Väga ta ei eksinud. Tõnu sündides jäi pulgavoodi talle ja Klausile toodi majja vanaaegne voodi, mis oli vist kunagi olnud ema oma. Kui Tõnu oli väike, panin tähele, et kõik riideesemed, mis olid varem tundunud koledad, muutusid pärast Tõnu seljas olemist ilusaks. Ütlesin selle kohta, et Tõnul on üks kuju, mis asjad ilusaks teeb.

Kaks aastat hiljem sündis Henn. Tema koju toomisel panime esimese asjana tähele, et tal on väga pikad sõrmed. Hiljem on sama tähele pandud ka tema kahe poja sündimisel. Hennule nime panekut ma nii hästi ei mäleta. Ma ei mäleta, kas see oli Tõnule või Hennule nime panemise ajal, kui minu jaoks kirjutati eraldi väiksemale paberilehele lühendatud nimekiri võimalikest nimevariantidest, millest mulle ükski ei meeldinud. Vanemate inimeste jaoks oli suuremal paberil pikem nimekiri kirjatähtedega. See oli ilmselt siiski Hennu sündimise ajal, sest Tõnu sündides ei osanud ma ema jutu järgi veel lugeda. Ja kui Tõnule pandi nimi raamatust, siis võibolla tema puhul enda kirjutatud nimekirja üldse ei kasutatud. Kui nimi Henn oli kasutusele võetud, püüdsin talle Kuka ja Montsu eeskujul anda hüüdnime Põnn, aga see ei osutunud populaarseks. Hennu sündimise järel oli uus, et majja ilmusid rõngaga lutid. Eelmistel lastel olid olnud ainult sellised lutid, mida tänapäeval pannakse ainult lutipudeli otsa. Hennul oli ka lisaks lapsevankrile käru. Eelmistel vendadel kas ei olnud käru või ma olen need ära unustanud. Igal uuel lapsel oli vist uus lapsevanker. Vanad vankrid lagunesid ära ja nende kastid võtsime kasutusele mänguasjakastidena. Ühes kastis hoidsime klotse ning teises autosid ja loomi. Pulgavoodi jäi Hennule, vanaaegne voodi Tõnule, Pille voodi Klausile ja Pille tõsteti uude tuppa.

Kaks aastat hiljem sündis Toomas. Kuna peres oli ainult üks õde, soovis ta, et sünniks kindlasti õde, mitte vend. Hiljuti otsis ema sahtlist välja õe vana kirjandi, kus ta kirjutas, et tema jaoks oleks kõige suurem õnn, kui ta saaks endale õe. Mina tahtsin rohkem venda. Aga õe eeskujul hakkas nooremat õde soovima ka Klaus. Klaus ütles vist, et kui vend on, siis ta ei lase uksest sissegi. Aga kui väike vend koju toodi, oli Paide vanaema sõnul Klausil ikkagi väga hea meel. Paide vanaema käis meil osade laste sündimise ajal ema sünnitusmajas oleku ajal Tartus abiks. Klausi sündimise ajal teda külas ei olnud, hilisemate vendade ajal vähemalt osade puhul oli. Mina Tooma koju toomist vist ei näinud, sest oli koolivaheaeg ja ma olin kinos. Kinos olin ka siis, kui vanaema saabus. Kuna ema oli rääkinud, et eelmine kord, kui vanaema lapsi hoidis, jäid lapsed haigeks, olin mina öelnud, et mina ei lase vanaema uksest sissegi. Klaus ütles Tooma kohta seda ilmselt minu eeskujul. Kui vanaema saabumise päeval kinost tulin, ütles õde, et vanaemal vedas, et ta minu kodust äraoleku ajal saabus. Toomale nime paneku ajal oli nime valimiseks samasugune suur paber nagu Hennu puhul. Lõpuks tõmmati vist loosi, kas panna nimeks Joonas või Friedebert. Friedebert sattus nimede hulka ilmselt selle järgi, et lähenesid Tuglase sajanda sünniaastapäeva pidustused. Aga kuna isa suhtub Tuglasesse kriitiliselt, siis on kahtlane, kas ta ikka tahtis oma pojale tema järgi nime panna. Nime Joonas olid mõned sugulased juba varem kritiseerinud, kuna Joonas istus Piiblis kala kõhus. Seetõttu muudeti see Toomaks. Voodite osas toimusid jälle ümberkorraldused, mis ei puudutanud lastest ainult mind. Nüüd magas üks laps elutoas ja üks isa töötoas. Et korter oli jäänud meie perele väikseks, kolisime uude ja suuremasse. Tooma sündimise ajal ütles ema, et tema jääb pere viimaseks lapseks. Nii on ka läinud. Toomast vaatasin lapsena, et ta on väga Tõnu nägu. Hiljem on erinevus suurenenud.

TÄIENDUS: Kuupäeva järgi pidi koolivaheajal sündima Henn, mitte Toomas. Tooma koju toomise ajal võisin olla lihtsalt koolis. Sel juhul pidid minu ja Klausi sarnased laused olema öeldud kaheaastase vahega. Hennu sündimise ajal ma ei käinud küll koolis, aga enne kooli minekut käisin koolivaheajal kinos koos õega.