Mitmel aastal sama päevik

Õpetaja dikteeris tunnis, et pange pealkirjaks "Uus pealkiri". Sellega tahtis ta hakata rääkima uuest ajastust. Mulle ei meeldinud, kui õpetaja vihiku sisu kohta nii täpseid juhtnööre andis. Ütlesin vaikselt: "Ei pane." Kirjutasin hästi keerulise käekirjaga. Ma ei olnud kindel, kas ma sellest ise pärast aru saan. Õpetaja tuli minu ja Sandri laua juurde. Ta ütles, et me ei tööta kaasa. Vastasin, et töötan küll. Õpetaja ei saanud aru, et minu käekiri on kirjutamine, vaid pidas seda lihtsalt paberi sodimiseks. Ta läks ühe tüdruku laua juurde ja ütles, et see ei kirjutaks räägitavat üles sõna-sõnalt. Tüdruk pidas ennast just väga korralikuks.

*
Ma olin otsustanud hakata kodus kõike korralikult õppima, aga olin jälle unustanud seda teha. See tuli sellest, et vahepeal polnud ma iga aasta koolis käinud ja olin seetõttu mitteõppimisega harjunud. Vaatasin päevikust, mis õppida on antud. Aga kuna olin võtnud selle aasta päevikuks varasema aasta oma uuesti kasutusele, olid seal mitme aasta asjad segamini ja ei saanud aru, mis on antud õppida tänavu ja mis varasemas klassis. Tuli valmistuda lõpueksamiteks. Mõtlesin, et selleks tuleks poest ostetud matemaatika ülesannete kogust kõik ülesanded ära lahendada. Aga leidsin, et ma ei peagi minema lõpueksamitele sel aastal. Kui me juba niigi teist korda keskkoolis käime, siis võin võtta eksamiteks valmistumiseks veel ühe lisa-aasta.

*
Minu ühe raamatu pealkiri oli "Viimsed päevad". Nüüd oli Bristol oma raamatule samasuguse pealkirja pannud. Mõtlesin, et usulise sisuga trükistes on inimesed viimsepäeva piltidel õnneliku näoga, sest nad saavad rutem Jumala juurde. Siis võiks inimesed surres ka õnneliku näoga olla. Aga Jumala juurde minek võib olla ajutine, sest seal hakatakse nende üle kõigepealt kohut mõistma.