Kuus aastat on veel aega

Tänasel maleturniiril jäi meelde 364 nuppude ümberpaigutust. Tõnu ütles seda arvu kuuldes, et mu pea on prügikast. Vaidlesin vastu, et sellest võib edaspidi kasu olla ja et ma ei õppinud pähe, vaid see jäi ise. Hiljem näitasin Tõnule, kuidas minu blogisissekanne nende partiidega välja näeb, et tal oleks piltlikum ettekujutus. Tõnu ütles, et ta on selliseid raamatuid näinud. Ja nimetas seda programmeerimiseks ja hex-koodiks. See võrdlus meeldis mulle rohkem kui prügikasti oma. Eile õhtul oli ebameeldiv mõelda, et täna peab malet mängima minema, aga täna turniirilt tagasi tulles oli hea meel, et seal käisin. Eelmine nädal vähem punkte kogudes olin koju tulles sellest hoolimata turniiriga rahul, aga tuju hakkas halvenema, kui kodus räägiti, et mul läks halvasti. Täna sai mind mängu eest kritiseerida ainult esimese vooru vastane, kellele ma kaotasin. Ühele minu vastastest öeldi, et tal ei tasu minu vastu valitud varianti mängida, sest ma olen seda eluaeg mänginud. Vaidlesin vastu, et eelmine kord tegin tema vastu teise avakäigu. Kui üks trennikaaslane tegi endale kunagi suure variantide puu, mida ta kavatses mängima hakata, ütles treener, et alguses tuleb kitsamalt võtta. Nüüd ma ei ole enam algaja ja minu avangurepertuaar on laiemaks muutunud. Alguses mängisin e4 peale alati e5, seejärel c6, nüüd mängin mõlemat ja mõnes mängus olen proovinud ka d5. Valgetega avakäigu valik oli vahepeal küll vaheldusrikkam kui viimasel ajal. Aga kui mingi avanguskeem on selge, siis võib oodata, et ma kasutan seda veel. Kerese ajakirja järgi peaksin olema males kõige tugevam 6 aasta pärast. Aga võibolla minu puhul läheb sellega veel rohkem aega. Ja kui algab tagasiminek, ei ole see algul ilmselt kõige kiirem. Spordi põhimõtet "kiiremini, kõrgemale, kaugemale" tuleks males võtta vastupidi, et mängida tuleb rahulikumas tempos. Aga maailma male on üldiselt kiiremaks läinud. "Kaugemale" tähendab vist seda, et mul soovitatakse sageli minna võistlema Tartust välja. Aga kuni ma pole Tartus võitmatu, ei näe ma selleks otsest vajadust. Pealegi on mul põhitöö jaoks kindel graafik. Praegu püian iga nädal ühe ajalehe aastakäigu läbi vaadata. Internetist ei saa õiget muljet, kui mahukad need aastakäigud on. Kui eile ühe kirjandusmuuseumis paberil välja tellisin, oli ta väiksem, kui ma arvasin. Minu isa ei olnud rahul, et seaduse järgi peab kirjandusmuuseumile andma veel ainult ühe sundeksemplari ilmuvatest raamatutest. Tagajärg olevat, et sellest saab arhiiveksemplar ja seda tellijatele ei tooda. Mulle igatahes meeldib raamatuid tellida rohkem kirjandusmuuseumi kui ülikooli raamatukogu lugemissaali. Kirjandusmuuseumis on toodud raamat kohe, aga ülikooli raamatukogus peab vähemalt tund ootama.