Tuttava nimega loomad

Esimene loom, kelle nimi mul meelde jäi, oli Kaunase puiesteel meie all elanud must koer Tont. Tema nimi jäi mul meelde juba enne tema enda nägemist, kui isa ja ema rääkisid, et Pille jutu järgi selline loom meie all elab. Selle koeraga käidi iga päev jalutamas. Palju aastaid hiljem panid Tõnu ja Kadri oma mustale kassile selle koera järgi sama nime. Kass Tont oli natuke kasvatamatu ja hüppas inimestele küüntega jala peale. Külla tulles võeti kass meie poole kaasa. Kui Tõnu perre sündis laps, hakati kassi asemel võtma last ja ma ei ole kassi enam tema oma kodus ka nii palju näinud. Minu isa ütles, et ta teadis lapse sündimisest ette juba kassi majja võtmise järgi.

Teine Kaunase puiesteel jalutanud koer oli Laine Peebu oma. See oli suur tõukoer, nimi oli vist Uraana. Kui Uraana ei olnud hoopis kolmanda selle tänava koera nimi. L. Peebu koera ma kartsin tema suuruse pärast rohkem kui Tonti, kuigi ta ei olnud kuri. Selle koera omanikust kuulsin hiljem uuesti seoses sellega, et ta kolis minu vanaema endisesse korterisse Tähtveres.

Lapsena käisime sageli külas Linnuonul, kes toitis oma aias linde ja hiiri. Toas elas tal väike koer Mustu. Kui Mustu suri, oli loomaarst öelnud, et surma põhjus on see, et koerale anti liiga palju magusat süia. Siis tundsin ennast kaassüüdlasena, sest ma olin ka midagi andnud. Linnuonu võttis endale uue koera Muki. Mõlemad olid vist taksid või vähemalt üks neist. Hiljem oli Linnuonul juba kolm koera, kui ta hakkas enda hooldada võtma teistest maha jäänud või auto alla jäänud koeri. Ühe koera nimi oli Terri, kes oli vist terjer. See hüppas küüntega minu jala najale sama moodi nagu kass Tont, ja mul olid veel lühikesed püksid jalas. Seletati, et ta hüppab sõbralikkusest, aga mulle see siiski ei meeldinud. Veel hiljem oli Linnuonul juba umbes kümme koera ja tema naine ei tahtnud nende täpset arvu öelda. Koerad olid toas ja seetõttu rääkisime pererahvaga ainult õues. Käisime seal peamiselt veel jaanituld tegemas. Ühele oma koerale ütles Linnuonu: "Kass!", mispeale koer muutus valvsaks, sest ta sai jutust aru. Linnuonu ütles talle: "Kaitse meid!"

Hiljuti kirjutasin mälestusi meiega samal tänaval elanud Kopvillemist. Hiljem meenutas isa, et selle mehega sai ta vist ka tuttavaks Linnuonu kaudu. Kopvillem oli loodusteadlane. Lapsena tahtsin ise ka saada loodusteadlaseks, kuni hakkasin arvama, et sellist ametit ei ole olemas. Eeskujuks oli küll onupoeg, kes kogus liblikaid. Kui mult küsiti, mis liiki loodusteadlaseks ma tahan saada, siis mõtlesin välja, et lepatriinu-uurijaks. Kopvillemi kohta ma polnud tema ametit ilmselt kuulnud ja ma ei teadnud viimase ajani ka tema eesnime. Isa ega ema ka kumbki ei mäletanud, aga me saime selle raamatukogu kataloogist järele vaadata, sest isa teadis, et tal on publikatsioone.

Meelval aastatel 1986 ja 1987 kohatud loomadest kirjutasin sissekandes "Meelva loomad". Loetlen ainult uuesti, et seal oli koer Kessu, esimesel aastal mullikas Pitsu või Vitsu ja mõlemal aastal lehm, kelle nimi vana kirjandi andemetel oli Mari, mida ma enne kirjandi üle lugemist ei mäletanud.

Kaunase puiesteel üks tuttava nimega olend oli veel kanaarilind Sitsi. See lendas vist aastal 1986 Pireti ja Kerstini köögiaknast sisse ja nad jätsidki selle oma koju elama ja ostsid talle puuri. Keegi nende tuttav oli öelnud: "See on minu sinine papagoi!" Hiljem, kui meie seal tänaval enam ei elanud, käisime veel nende pool sünnipäevadel, kus ühel korral kuulsime, et Sitsi on surnud. Võibolla juhtus see aastal 1989, aga ei ole kindel.

Sügisel 1986 kolisime Kaunase puiesteelt Uuele tänavale, kus meie peal elasid poiss nimega Kaubi ja tüdruk nimega Evelin. Neil oli kass nimega Miku, kes oli vist punane ja valgete käppadega ja suure osa ajast õues. Kaubi vanaema või tädi ütles sellele kassile: "Miku, sul on valged sokid jalas!" Ükskord tahtis Kaubi oma kassi korviga rõdult alla lasta, aga kass hüppas meie rõdule ja tuli meie korterist kinni püüda. Kui nad enam ammu meie majas ei elanud, käis Kaubi ema meil ükskord külas ja näitas oma pabereid, kus oli muuhulgas kassjumala pilt. Meie majas elades pidasid nad ka koera. Ühe koera nimi oli Tebi ja aastal 2000 tehtud märkmete andmetel oli neil koeri rohkem.

Peedu kirjanike suvilas peeti samuti loomi. Sel ajal, kui meie seal parajasti ei suvitanud, avaldas Astrid Reinla ühe oma kassi kohta raamatu "Teofrastus", mis oli kassi nimi. Kui me sinna teiseks perioodiks suvitama läksime, oli tema ühe kassi nimi Tossa. Kassil sündis ka poegi, aga need pandi varsti magama. Ühel öösel lõkketule ääres rääkis Astrid, mis raamatuid tal veel plaanis on kirjutada. Üks pidi olema "Teofrastus II" teise kassi kohta. Kokkuvõtteks ütles ta, et jääb elu lõpuni Peedu loomade kohta raamatuid kirjutama. Kuna ta kaua enam ei elanud, ei jõudnud ta vist enamust neist raamatutes kirjutada.

Peedul peeti ka koeri. Põhiliselt oli tegemist suure musta naaberaia koera Kärriga. Juba esimesel päeval, kui ma oma aias ringi kõndisin, käis see mul pidevalt järel ja haukus vihaselt. Hiljem ta tavaliselt nii kuri ei olnud, aga vahel siiski. Minu ema ta ühel korral meie aias isegi hammustas. Pärast seda ta pandi ketti. Mina mäletan, et ühel korral natuke pärast ketti panemist lasti ta sealt lahti ja minu üks vend küsis, mispärast, millele vastati, et koer tahab pissile ka. Aga minu vend eitab kategooriliselt, et midagi sellist oleks juhtunud, tema polevat selle aia täiskasvanutega kunagi rääkinud, vaid ainult lastega. Tegelikult kuulsin sellest loost vist kolmanda venna vahendusel.

Kirjanike suvilal oli algul ka komandant. Komandanti ennast polnud tavaliselt kohal, küll aga tema koer Tommi. Oma aias oli veel lapse nimega Lemme ja tema vanaema puudel, kelle nime ma ei tea.

Hilisemas elus ma olen loomi nimepidi vähem tundma õppinud. Aastal 2000 olen üles kirjutanud, et meie trepikojas elab koer nimega Bämbi, aga endal ei olnud meeles. Nüüd tuleb küll meelde, et vist selle koera kohta ütles loomaarst, et ta on pime. Koerte puhul olevat see tavaline, et nad on pimedad, ilma et peremees teaks. Nad orienteeruvad haistmise järgi.

Paides mängisime ükskord onupojaga aiavärvava kõrval liivahunnikus, kui sinna tuli üks eriti kõhnana tunduv kass. Hakasime teda Niruks hüüdma. Kui naabrinaine seda kuulis, ütles ta, et üks tema loomadest on Nirru. Ta pidas nii kasse kui ka koeri ja tema räästa all oli pääsukesepesa.

Kui Paide vanaema suri, jäi tädi üksi elama. Onunaine tõi talle varsti koera, kes oli kellestki ära surnud perenaisest järele jäänud. Koera nimi oli Peti või Betty. Ta elas toas voodi all. Ühel korral hakkas minu isa selle pärast pahandama, öeldes, et niimoodi me ei saa külla tulla. Tädi vastas, et kulla inimene, see koer on juba eelmise perenaise juures harjunud toas elama. Seal tänaval elas sel ajal veel mingi mäda välja ajav koer. Tädi ütles, et kui see koer mööda läheb, siis ta Peti-koera välja ei lase. Petil pidid teistest koertest eemale hoidmisest hoolimata sündima kutsikad, keda ei tahetud. Kui loomaarst ütles, et kutsikate sündimise ära hoidmine on koera elule ohtlik, pandi koer kohe magama. Sellest sain teada alles kunagi hiljem. Tol korral sõitsin Paidest ära teadmisega, et varsti sünnib kutsikas. Tädi on öelnud, et ilma koerata oleks tal pärast vanaema surma üksi raskem olnud. Aga järgmist koera ta enam ei võtnud.

Elus on kohatud veel mitmesuguseid loomi, kelle nime ma ei tea ja seetõttu praegu ei kirjuta. Meie mänguloomadest osadel olid ka nimed. Neist kirjutan ehk mõnes teises sissekandes.