Pühapäeviti saab rohkem raamatuid lugeda

Viimasel pühapäeval sain läbi kaks raamatut. Kõigepealt Jaan Rannapi lasteraamatu "Maari suvi". Olin seda juba lapsena lugenud, aga kui viimastel aastatel hakkasid selle kohta tulema unenäod, alustasin eelmine aasta lugemist uuesti. Lugemist alustades leidsin, et Maari oli minu sarnane laps - tal käisid öösiti voodi juures külalised, teda huvitasid putukad ja tal oli minuga samal kuupäeval sünnipäev. Lugemist lõpetades märkasin ühte olulist erinevust - mina olen paljulapselisest perest, aga Maari ei suhelnud raamatu jooksul ühegi teise lapsega. Tal ei olnud vendi ega õdesid, vähemalt neid ei olnud temaga suvituskohas kaasas, ja ta ei kohtunud ka naabrite lastega. See eest rääkisid temaga loomad, linnud ja putukad. Kui algkoolis seda raamatut arutati, siis öeldi, et loomadega rääkimist näeb Maari unes. Mulle see seletus väga ei meeldinud, sest autor otseselt nii ei ütle. Nüüd olen tegelenud aastaid unenägude üleskirjutamisega ja võin lisada, et unenäod on natuke teistsugused. Raamatus loeb vanaisa Maarile teaduslikke raamatuid ette ja väidetavates unenägudes saab laps teada veel uusi teaduslikke fakte.

Teadusraamatud ja osad lasteraamatud on selle poolest sarnased, et mõlemad püiavad lugejat harida. On küll ka rohkem fantaasial põhinevaid lasteraamatuid, kus loodusseadused ei kehti, aga see raamat on õpiku tüüpi. Kui ajalooteaduslikud raamatud aitavad ennustada poliitilist tulevikku, siis lasteraamatud võibolla tuleviku laste elu. Selles raamatus tunneb laps huvi bioloogia vastu. Tänapäeva lapsel lisanduks arvatavasti huvi geneetika vastu. Kui see on ühendatud spordihuviga, siis võivad tema mängudes esineda geneetiliselt muundatud sportlased. Aga üldiselt on tänapäeva inimeste puhul ilmselt passiivsus süvenenud. Kui tol ajal tuli asju ise uurida, siis tänapäeval saab selle asemel rohkem valmistooteid osta.

Raamatus on olulisel kohal ka Edgar Valteri illustratsioonid. Need mõjusid kaasa võibolla sellele, et ka järgmiseks raamatuks võtsin pildiraamatu. Mul oli oma isa mitu viimast raamatut lugemata. Lõpetades lasteraamatu lugemist oleksin selle mõjul võinud võtta isa lasteluulekogu, aga selle asemel võtsin tema kogu "Reebuse rahvas", kus igal teisel leheküljel on tema enda joonistus. Selle lugesin kiiresti läbi. Pilte olin juba varem vaadanud. Aga ka sõnu lugema hakates avaldasid tugevamat mõju pildid. Raamat näeb ilus välja, vast ilusam, kui nende joonistuste originaalid. Piltide kõrval olevad luuletused andsid samuti raamatule juurde, sest aitavad seletada, mida autor mõtleb. Aga selles raamatus ei illustreeri mitte pildid sõnu, vaid sõnad pilte. Kui head kunstnikud panevad sageli oma piltidele igavaid nimesid, siis kirjanikul võivad küll kunstnikuoskused halvemad olla, aga ta oskab piltide kõrvale sõnu paremini panna.

Selle raamatu mõju järgmisele tegevusele oli veel kindlam kui lasteraamatu oma. Võtsin ise valge paberi ja joonistasin sinna ühe pildi. Aga ka lastekirjandusest ei olnud veel küllalt ja õhtul alustasin uue lasteraamatu lugemist.