Isiklik mulje

Lugesin läbi isa lasteluulekogu "Kits läks kiideldes mäele". Mulle olid sealt teistest olulisemad neli luuletust. Lk. 20 toodud salm mõjub minu luuletuse "Kodused haldjad" edasiarendusena:

Ma olen näinud haldjamaid.
Ei tea, kuis jalad sinna said.
Silm poleks seda ilu näind,
kui jalad oleks rakku läind!

Minu muret kauge tuleviku pärast sobib iseloomustama salm "Ringmängulaul" lk. 45:

Lapsukene, oled mulle
armas ilma otsata,
vaata et sa vanas põlves
ninali ei potsata!

Lk. 61 trükitud kolmesalmiline ajalooteemaline luuletus "Legend" on oluline mulle kui ajaloolasele. Lk. 64 on kahesalmiline luuletus sellest, et väike põrsas tahtis suureks seaks ja nüüd siga põrsaks tagasi. Sellega seostuvad mul oma mõtted, et lapsena pidasin ideaalseks sellist raamatut, kus tegelased on täiskasvanud, sest kui tegelasteks on lapsed, juhtuvad asjad ainult mängult ja ei saa nii hästi kaasa elada; seevastu nüüd täiskasvanuna leian, et mängult juhtuvad asjad ongi paremad.

Eelmises raamatuteemalises sisseakandes kirjutasin isa raamatust, kus olid tema enda joonistused. Seda lasteraamatut aga on illustreerinud päris kunstnik. Mul on ka nii, et kaheaastastele vennapoegadele ma ei oska joonistada nii hästi kui endale. Enda jaoks joonistades vaatan, et pilt oleks ilus või väljendaks hetkemeelolu, seejuures võib ta olla täiesti abstraktne. Väiksed lapsed tahavad aga, et ma joonistaks konkreetseid asju - emmet, Mõmmit ja muud seesugust. Ja kui ma joonistangi midagi omal valikul, tahavad nad ikkagi, et ma oskaks neid asju nimetada.