Taani

Karlovas Aida tänaval elasid minu vanatädi Alviine ja tema mees Taani. Taani õige nimi oli Daniel, aga nii me teda kunagi ei hüüdnud. Nad elasid puumajas ülemisel korrusel kööktoas. Keset tuba oli laud, tagumise seina ääres oli ühes nurgas voodi ja teises nurgas diivan. Diivanil istudes vaatasin sageli postkaarte, mis võeti aknaseina äärest kapist raadio alt. Raadioaparaat oli seal suur ja vanaaegne. Voodi ja diivani vahel oli suur peegel peeglilauaga. Peeglilaual olid paberlilled ja leopardi kuju. Seinal oli väike pilt, millele olid joonistatud Alviine ja Taani moodi inimesed. Rohkem mälestusi on mul Alviinest, kes elas kauem, aga natuke ka Taanist. Ühel õhtul kõndisin isaga jala pikka maad kesklinnast Annelinna suunas. Enne Sõpruse sillale jõudmist väsisin ära ja astusime Alviine ja Taani poole sisse. Majja siseneti eesuksest, tagatrepp viis õuele, kuivkäimlasse, puukuuri ja kaevu juurde. Kui me sisenesime, oli Taani juba magama minekuks lahti riietuma hakanud, aga meie sisse astumise peale pani riidesse tagasi. Siis ta oli veel terve. Varsti algas tal pikk ja raske voodihaigus. Vahepeal ei saanud ta üldse kõndida, siis natuke paranes ja pidi karkudega kõndima hakkama, aga seejärel jäi uuesti voodisse. Tema kõnest ei saadud enam hästi aru. Ühel korral arvati raskustega ära, et ta küsis külma vett juua, kuna tal oli olnud kombeks seda ka varem juua. Ühel hommikul, kui lapsed veel voodis lamasid, tuli ema laste tuppa ja ütles, et Taani on surnud. Olin väga ehmunud, sest ühegi teise sugulase surmast ei olnud mulle varem teatatud. Ja vist ka mitte ühegi teise inimese surmast. Tol ajal magasime lastetoas mina, Pille ja Klaus, teises toas pulgavoodis Tõnu. Et Tõnu õppis juba kõndimist, siis on kerge meeles pidada, et see oli aastal 1982. Ei meil ega Alviinel ei olnud kodus telefoni, seetõttu oli ta tulnud surmast jala teatama. Isa läks talle appi ja võttis kaasa sõbra Ustavi, nagu ühtedel hilisematel matustel meenutati. Meie kodus asuti matuseid ette valmistama. Arutati vist, kui palju iga matuseline peaks raha maksma. Pakuti kahte summat ja jäädi vahepealse juurde. Need olid esimesed matused, kus ma käisin. Kabelis nägin sugulasi Paidest ja hulka võõraid inimesi. Üks pasunamängijatest oli meie naaberkorteris elanud Pasunaonu. Kui hauda kinni ajama hakati, viskas keegi sinna lilled. See tundus mulle naljakas, hakkasin naerma, aga keelati, et matustel ei naerda. Haual oli väike pink. Küsisin, kelle pink see on. Onunaine Helmi vastas, et see on meie pink. Surnuaialt sõitsime autodega peiedele. Hiljem Alviine peiedel meenutati, nagu oleks mõlemad toimunud ülikooli kohvikus, aga mina mäletan, nagu oleks Taani omad olnud Narva maanteel, mida sel ajal nimetati vist Leningradi maanteeks. Peiedelt mäletan, et räägiti, et tuleb suur tort. Tõnu harjutas eesruumis kõndimist, mis ajas mind teist korda naerma, aga siis juba meenus, et ei tohi. Natuke pärast Taani surma rääkis Alviine minu isale, et peaks minema vanadekodusse. Isa püüdis teda ümber veenda, et ei ole vaja, me hoolitseme tema eest. Esialgu ta siis ei läinud ja ma käisin koos isaga tal sageli külas või käis tema meie pool. Kahel korral rääkis Alviine, et nägi Taanit unes. Ühel korral oli Taani ostnud talle unenäos kübara, mis oli nähtamatu. Alviine oli küsinud, kuidas ta saab selle pähe panna, kui see on nähtamatu. Teisel korral nägi Alviine unes, et Taani kutsub teda. Lõpuks läks Alviine ikkagi vanadekodusse. Tema matused olid jaanuaris 1995, vist eelmises mälestustesissekandes mainitud Astrid Reinlaga ühel päeval. Minu ema on käinud Alviine ja Taani hauale lilli istutamas. Ühel korral olin kaasas ja märkasin, et sinna on maetud kolm, mitte kaks inimest. Selgus, et Taani oli elu jooksul kaks korda abielus ja esimene naine on ka sinna maetud. Minu isa on ühes raamatus ilmunud luuletuses sugulast nimega Taani maininud.