Suusatamine kanalil

Kui ma üheksa-aastaselt uude korterisse kolisin, siis esimest korda käisin suusatamas oma õuel koos emaga. Sel korral õpetas ema mulle pöördeid. Varem oli mul ringi pööramise jaoks läinud vaja palju väikeseid samme, aga nüüd õpetas ema, et saab kohe jala suusaga teist pidi pöörata ja seejärel teise jala.

Edaspidi käsisme kodu lähedal alati suusatamas kanalil. Suusatasin ema, õe, vendade või naabritega koos või üksi. Ühel varasemal korral, kui suusatamisest juttu tuli, küsis keegi naaberkorteris elava Jani perest, kas meil on ka plastiksuusad. Ma ei teadnud, mida see mõiste tähendab. Sain ilmselt aru, et ta mõtleb lühikesi plastmass-suuski. Aga varsti saime ka endale plasttaldadega pikad suusad. Vanas korteris oli kodus olnud ainult puutaldadega suuski, millised kadusid nüüd ära. Suusakeppide kohta oli õpetatud, et need peavad olema hästi pikad, aga ise pikemaks kasvades ei leidnud enam endaga võrreldes nii pikki.

Üks varasemaid suusatamisi kanalil oli, kui sõitsin õe ja vist naabermaja väikse Egoniga kolmekesi. Kanali serval olid suusarajad, aga me läksime risti üle kanali sealt, kus rada ei olnud. Kui kaldale lähenesime, siis nägime, et kaldal jääd ei olegi, vesi oli lahti. Kuna hiljem ei ole sellist vaatepilti ette tulnud, tundub see praegu uskumatu mälestus, aga nii see ilmselt siiski oli.

Kanali ümber suusatati suuremaid ja väiksemaid ringe. Erinevad suusatajad liikusid erineva kiirusega. Õde ütles ühel korral suusatamast tulles, et seal oli mingi suusakuningas - kui õde sõitis ühe ringi, läks see temast kaks korda mööda. Mulle kunagi ei meeldinud, kui keegi minust mööda läks. Praegu mõtlen, et kui tänaval võib erinevate kiirustega jalutada või joosta, siis võib suusatada ka igasuguste kiirustega. Aga tol ajal jälgisin raadiost ja televiisorist suusvõistlusi ja võtsin igat suusatamist võidusõiduna. Ilmselt ka suur osa teistest suusatajatest, sest kui ma vanemaks saades hakkasin kõndides enamusest inimestest mööda minema, mindi suusatades endiselt mööda minust. Üks põhjus on ilmselt ka see, et suusatamine on kõndimisest tehniliselt keerulisem ja tehnilised oskused on minu nõrk külg.

Kanali tagumisel küljel käisime vähem. Alguses läksin isegi kanali tagumisest poolest kaugemale Ihaste suunas, aga hiljem hakkasin piirduma rohkem kesklinna poolse osa ümber ringide sõitmisega. Kuigi linnakaardil oli trükitud, nagu läheks kanal Sõpruse silla alt läbi, lõikas silla all kuiva maa riba ta tegelikult kaheks eraldi veekoguks. Tagumist poolt ühendas kitsas kraav hoopis Emajõega. Hilisematel aastatel ei jäätunud tagumine pool enam üleni kinni, sest ühest kohast voolas sinna kuum vesi sisse. Nii oli karta, et sinna suusatama minnes võib jää jala all liiga õhuke olla.

Aga uisustiili õppisin just kanali tagumisel poolel. Minu vanaema on rääkinud, et uisustiili mõtles välja tema. Ükskord oli ta läinud suusatama järvele, kus oli jää peal õhuke lumekiht, ta oli seal libisedes suusatanud ja teised olid naernud. Alles hiljem oli televiisoris näidatud, et uisustiili hakkasid kasutama ka elukutselised sportlased. Mina vendadega õppisime uisustiili sama moodi. Võibolla isegi selle vanaema jutu peale. Ühel talvel oli kanali esimesel poolel juba paks lumi, aga tagumine pool oli jäätunud hiljem ja seal oli lumi õhuke. Selle õhukese lume peal hakkasime sama moodi uues stiilis sõitma. Sealt ära tulles paksema lume peal jätkasime uisustiilis sõitmist. Aga hiljem hakkasin ikkagi kahtlema, kas minu uisustiil on õige. Hakkasin uuesti sõitma klassikalises stiilis ja uisustiili enam ei proovinud.

Kanalil sai teha ka mäesuusatamist. Suusamägi oli Sõpruse silla küljes. Nagu lauluväljakulgi, oli kas siin kõrgem ja madalam osa. Osa inimesi sõitis sealt alla suuskadega ja osa kelguga. Ühel korral sõitsime mäest alla koos vendade ja Janiga, kui seal oli ka minu paralleelklassis käinud Erki, kes elas natuke kaugemal. Erkiga ei saanud ma eriti hästi läbi ja ta nimetas mind kobakäpaks. Janiga sain hästi läbi ja Jan küsis selle peale, milline kobakäpp. Erki ütles Janile veel, et ta sai Saksamaalt paki. Ma ei tea, kas nad said alles suusatades tuttavaks või olid tuttavad juba varem, sest mõlema isa oli jurist. Hiljem kevadel, kui lumi oli juba ära sulanud, tüütas Erki mind bussipeatuses ja bussis jutuga sellest, et lähme kanalile suusatama. Selliseid jutte oli tal teisigi. Näiteks kui ta sai teada, et ma ei astunud pioneeriks, korrutas ta sõnu: "Oktoobrilaps-oktoobrilaps, esimese klassi oktoobrilaps." Ma polnud temaga nõus, sest ma polnud astunud ka oktoobrilapseks.

Üks poiss, kelle nime ma ei tea, küsis mult seal mäel, kas ma pidurdada oskan. Ta ütles, et siis ta teab, kas ta võib mulle ette jääda. Mulle polnud varem pidurdamist õpetatud. Vist sama poisiga käisime mäest alla laskmas ka silla teisel küljel. Seal oli mägi järsem ja alla sõites kukkusin iga kord valusasti istuli asendisse, kuigi mitte nii pikali, et see oleks sõidu katkestanud. Mulle püüti õpetada, et saab ka püsti jääda. Aga kui see korduval katsetamisel ei õnnestunud, siis loobusin sealt küljelt alla sõitmisest, et mitte sabaluud murda. Kui olime seal kanali tagumise külje mäel, nägime, kuidas lahtisesse kohta voolavast sooja vee aurust hakkas tekkima udu. See udu laienes järjest, kuni olime ise ka udu sees ja udu olid täis kõik kohad.

Nüüd enam kanalil sellist suusamäge ei ole, sest sinna ehitati jalutusrada ja pandi metallist tõke ette. Mäest alla saaks lasta teises suunas mööda aeglasemat langust, aga kindlasti sinna nii palju suusatajaid enam kõrvuti ei mahu. Mis on saanud kanali tagumise külje mäest, seda ma pole vaadanud.

Keskkoolis küsis üks õpetaja meie inglise keele rühmalt pärast koolivaheaega, kas me suusatamas käisime. Kõik peale Sandri olid käinud. Sandriga hakati pahandama, et tema ei käinud. Sander vastas, et talle ei meeldi suusatamine. Siis arvasin, et talle võiks ikka meeldida. Aga nüüd ei käi ma ise ka suusatamas. Sander kirjutas Facebookis, nagu ta käiks ujumas, mida mina pole kunagi eriti teinud.

Ülikoolis said mõned inimesed suusatamise eest ainepunkte. Üks oli ülal mainitud Erki, teine vist varasemates sissekannetes mainitud Krister. Kui mina tahtsin magistriõppes sama moodi malega tegelemise eest ainepunkte saada, oli treener nõus need mulle kirjutama nagu teistelegi üliõpilastele, aga ülikoolis ütles ametnik, et magistriõppes ei taheta seda lubada. Ma ei usu hästi, et kuskil ametlikes dokumentides otsene keeld oleks trükitud, sest bakalaureuseastme ajalooeksamit mul lubati endiselt teha.

Minu kursusel kõige suurem suusataja paistis olevat Simson. Ta rääkis, et käis suusatamas ja pärast vaatas kraadiklaasi pealt, et väga külm ilm, et ta on jumala põhja poeg. Ma käisin ka külma ilmaga suusatamas, aga sellega niimoodi ei uhkustanud. Ühes ülikooli inglise keele tunnis rääkis Simson, kuidas ta käis Tartu maratonil ja murdis seal suusa või suusakepi ära ja uue saamine võttis aega. Teine kursusekaaslane Virkus ütles Simsonile, et Simson on lollakas inimene, et ennast suusatamisega piinab. Mina samastasin ennast sel hetkel rohkem Simsoniga ja mõtlesin, et peabki piinama. Õppimisega piinasin ma ennast neist mõlemast rohkem.

Ülikooli esimesel kursusel pöördusin pärast mitmeaastast viivitust perearsti poole, et mul on südames valud. Perearst juhtis tähelepanu hoopis sellele, et mul on selg kõver. Ta tahtis saata mind südamearstile ja ortopeedile, aga ema soovitusel läksin selle asemel hoopis neuroloogile, kus olin käinud ka lapsena. Neuroloog suunas mind ravivõimlemisse, et ma õpiks seal harjutused selgeks ja teeks kodus edasi. Ravivõimlemise arst küsis, et kas kooli kehalise kasvatuse tundide lõppemisega lõpetasin ma spordiga tegelemise. Vaidlesin vastu, et ma bussiga sõitmise asemel käin jala ja lisaks käin iga nädal suusatamas. Tema ütles, et see on väga hea, aga suusatamine on rohkem liikumine, selja korda saamiseks on võimlemine parem. Selle jutu põhjal tean oma tolleaegset suusatamas käimise sagedust, muidu üksikuid suusatamas käimisi ma nii palju ei mäleta. Noorematest klassidest mäletan, et kui klassivend Artur ütles, et käib kord nädalas suusatamas, siis Tristan hüüdis selle peale, et tema käib iga päev.

See oli vist eelviimane suusatamas käimine, kui mulle kargas kallale suur ketist lahtine hundikoer. Ta küll ei hammustanud, aga ma kukkusin ja suusad läksid niiviisi risti, et oli raskusi püsti saamisega. See vahejuhtum vähendas kõvasti tahtmist uuesti suusatama minna.

Viimane kord käisin vist suusatamas aastal 2001 depressiooni ajal. Siis ei huvitanud mind ükski tegevus. Suusatama läksin pimedas, et vähem inimesi näeks, kui halvasti ma oskan. Aga endal oli raskem rada näha. Kukkusin rohkem kordi kui varasematel kordadel, mis ka suusatamise isu vähendas.

Mõni aasta mõtlesin lume maha tulles, et ootan, kuni kanalil jää nii paksuks läheb, et kindlasti läbi ei kuku. Aga enne kui suusatama jõudsin, oli juba kevad käes. Kui olin juba mitu aastat vahet pidanud, sai lõpuks suusad välja otsitud, et üle hulga aja jälle minna. Aga just siis jäin nädalapikkusesse voodihaigusesse. Kui haigusest taastusin, oli lumi läinud. Järgmisel talvel ei hakanud suuskigi välja otsima.

Aastatel 1986-2001 suusatasin ilmselt kanalil igal talvel. Enamus elus suusatamas käimisi peaks olema toimunud kanalil.