Tõukeratas

Ühel õhtul, kui ma liivakastis mängisin, tuli isa töölt koju tõukerattaga. See oli minu sünnipäevakink. Samal päeval sellega vist veel sõita ei saanud, sest ta tuli kõigepealt kokku panna ja kummid täis pumbata. Esimene sõit oli vist järgmise päeva hommikul. Meie ning Pireti ja Kerstini maja nurgal oli väike ümmargune muruplats, mida ümbritses igast küljest kõnnitee. Selle muruplatsi ümber sõitsingi algul tõukerattaga ringe. Esimene ring läks väga vaevaliselt, aga varsti hakkasin paremini sõitma. Minu tõukerattaga tahtsid sõita ka teised lapsed. Ühel korral vist kõrvaltrepikoja Liis ei tahtnud ratast tagasi anda, vaid ütles, et sõidab veel natuke. Selle eest ähvardasid kaks minust suuremat poissi talle oma jalgratastega kodaratesse sõita. Mina olin vastu, sest ei tahtnud, et minu ratas ära lõhutaks. Minu tõukeratas oli sinine ja roheliste kummidega. Natuke hiljem said nooremad vennad Klaus ja Tõnu kahepeale väiksema punase mitte pumbatavate mustade kummidega tõukeratta. Täpselt samasuguse punase ratta sai ka Kerstin. Proovisin sõita ka punase rattaga, millega oskasin halvemini, sest minu tõukerattal olid laiad rattad, aga punastel kitsad. Punaste rataste omanikud arvasid vastupidi, et nende ratastega sõita on kergem. Ühel päeval korraldasid suured tüdrukud Pille ja Piret minust noorematele lastele hoovis tõukeratta võidusõidu. Mina olin vahepealse suurusega laps ja ei saanud ei võistelda ega osalenud ka korraldamises. Nad võistlesid samal päeval vist ka jooksmises ja muudel aladel. See oli vist sama üritus, mida kaks osalejat on hiljem nimetanud mänguolümpiaks. Üks neist kirjutas oma koduleheküljel, et mänguolümpia oli tema spordiga tegelemise algus.

Kui mulle jäid ringid ümber muruplatsi väikseks, hakkasin sõitma ringe ümber neljast suurest majast koosneva hoovi. Mulle tundus, et nüüd saavutasin tohutu kiiruse. Lootsin, et minu trepikoja ette istuma jäänud imestavad, kuidas ma teiselt poolt nii kiiresti tagasi jõuan. Mõned naabrid, kes ise tõukerattaga ei sõitnud, suhtusid sellega sõitmisse hoopis halvustavalt. Nad nimetasid seda titerattaks. Ühel päeval, kui läksin tuppa lõunat sööma, jätsin tõukeratta trepikotta välisukse juurde ootama. Kui alla tagasi läksin, kükitas ratta kõrval ülemise korruse Sven. Ta ütles, et keegi võõras oli minu tõukerattal ventiilid küljest kruvinud. Mulle tundus, et ta tegi seda ise, aga tõestada ei saanud. Igatahes rohkem ma tõukerattaga sõita ei saanud, sest ventiile ei tagastatud ja keegi ei hakanud uusi ka muretsema. Võibolla sellele rattale sobivaid kuskil ei müüdudki. Uues korteris seisis see tõukeratas veel mõnda aega rõdul koos Hennu kolmerattalise jalgrattaga, aga igavesti teda ei säilitatud.

Kui ma juba suur olin, läks ühel aastal moodi, et tõukeratastega hakkasid sõitma täiskasvanud, sest müügile tulid selleks sobivad rattad. See tuletas mulle meelde neid, kes minu tõukeratast titerattaks nimetasid. Tõukerattaga sõitvast täiskasvanust olin varem lugenud taani keelest tõlgitud lasteraamatust "Kummi-Tarzan".