Paul-Eerik Rummo "Kuldnokk kõnnib"

PAUL-EERIK RUMMO. "KULDNOKK KÕNNIB. JOOKSVAT KIRJANDUST 1964-2009". EESTI MÕTTELUGU 91. TARTU 2010. 608 LK.

Rummo mõtteloo raamat sisaldab eeskätt luulearvustusi. Kuigi Rummo on aktiivsest uute luuletuste avaldamisest loobunud, on ta luulearvustusi edasi kirjutanud. Nii on nendest koostatud teos tunduvalt paksem kui tema luulekogud. Siiski teevad autori kuulsaks eeskätt tema luuletused. Õnnestunud luuletus on tihe ja nauditav ka lühikesena, samal ajal kui proosalauseid tuleb samaväärse elamuse saamiseks üha juurde kirjutada. Rummo proosalaused on pikad, aga nende sisu läbi mõeldud ja arvustatavate suhtes sõbralik. Pealkiri "Kuldnokk kõnnib" sobiks hästi ka luulekogule.

Rummo luuletamisoskust erandlikuks ei pea. Ta kirjutab, et luuletamine on kättesaadav igaühele ja et igaüks tegelebki sellega pidevalt mingil moel või määral. Kui aga igaüks on luuletaja ja Rummo seejuures tippluuletaja, teeb see teda veel suuremaks. Ja ta teeb ka ise vahet erineva tasemega luuletajatel, öeldes, et kirjandusajakirja asi peaks olema keskenduda proffidele.

Rummo soovitab mitte uskuda neid, kes ütlevad end teadvat, mis on luule. Tõepoolest – spordis ei saada läbi ilma kohtunikuta, aga kirjanduses pole isegi reeglite osas kokku lepitud.

Rummo kirjutab, et ümbritseva maailma kirevus ja muutlikkus tingib, et inimene peab ennast üha uuesti identifitseerima, olles ka ise muutlik. Ta leiab, et inimese erinevaid minasid võib tasakaalustada ja siduda luule. Minu arvates sobib selleks veelgi paremini unenägude üleskirjutamine. Luuletusele või luulekogule on kerge ette heita laialivalguvust, samal ajal kui unenäokirjelduse puhul on kõige tervikuks sidumine loomulik. Unenägude kohta kirjutab Rummo, et unedes on aimatud igavikulist puhast kulda, aga selle kättesaamiseks ei näi olevat teist teed kui see elujõe põhjaliivast terahaaval välja uhta. Minu kogemus on, et unenäod pärast üles kirjutamist säilitavad nauditavuse ja see võib isegi suureneda. Tõsi küll, selleks, et head unenäod tuleksid, peab vaeva nägema juba enne magama minekut.

Luuletusi kitsamas tähenduses hakkavad erinevad autorid kirjutama erinevas vanuses või ka lõpetavad erinevas vanuses. Rummo arvab, et kui Ivar Ivask leidis ennast luuletajana 15-aastaselt, oli see väga noorelt. Kui mina läksin 12-aastaselt maletrenni, tundsin seal ennast kohe liiga vanana, sest teised olid alustanud esimeses klassis või lasteaias. Küllap võidaks kirjutamist alustada sama vara kui spordiga tegelemist, kui lisaks sporditrennidele tegutseksid ka kirjutamistrennid. Mina kirjaniku perest pärinedes alustasingi kirjutamist kohe, kui tähed selgeks sain, ja enne maletrenni minekut olin juba saanud luuleauhindasid.

Rummo arvab, et kirjutamise meetodeid on kindlasti sama palju kui autoreid. Ma arvan, et mõnel autoril on meetodeid ka palju. Aga võibolla teeb Rummo väite tõepärasemaks, et samal ajal kõik autorid ei ole ühtviisi originaalsed.

Luuletaja meetod avaldub nii sisus kui ka vormis. Vormi puhul peab Rummo loomulikumat keelt veenvamaks. Selles osas on erinevaid arvamusi. Rahvuslane eelistab võõrsõnadest puhast keelt, kadaka jaoks tundub peenem ja haritum võõrsõnadest kubisev.

Metafooride kohta arvab Rummo, et ükski neist ei ole ammendavalt täpne. Nii võiks vastata neile, kes küsivad, mida üks või teine autor ühe või teise teosega öelda on tahtnud.

Rummo kirjutab, et üheks luuletaja äärmusliku põhitüübi absoluudiks on kõikehõlmav nirvaanalik vaikimine, teise omaks katkematu eneseväljenduslik kõne. Siit võib välja lugeda, et kuigi Rummo on juba mitukümmend aastat luuletajana peamiselt vaikinud, loeb ta ennast endiselt luuletajaks. Teiselt poolt ütleb ta samas kirjutises, et luule ise ei saagi vaikimine olla, luule saab vaid vaikimisele viidata. Vahel on siiski arvatud, et parim luule on vaikus või paus. Kas maalimine on vaikimine, sest pildil on luuletusest vähem häält, või mitte, sest see on kindlas keeles väljendumine?

Teoste sisu osas paistab Rummo jagavat vaadet, et tragöödia on kõrge ja komöödia madal žanr, sest tema meelest jõuavad nii erakondlikult sõltumatud vaatlejad kui ka propagandistid luuletajaloomuse olemasolu korral sügavasse skepsisesse ja melanhooliasse.

Rummo arvates on osade suurte poeetide looming tervik, kus ühe luuletuse tähendus ja väärtus selguvad vaid teiste toel. Aga sama moodi võiks väita, et kogu eesti, euroopa või maailma kirjandus on tervik, kus teose vastuvõtt sõltub kontekstist. Vahe on selles, et üksiku kirjaniku looming saab ükskord valmis, aga maailm muutub pidevalt edasi.

Rummo arvates võivad luuletaja kaks vastandlikku luuletust üksteist tingida, nii et pole oluline, kumb on kirjutatud varem. Kindlasti võib ühe luuletuse kirjutamine tingida ka teise sarnase kirjutamise või kirjutamata jätmise. Üksteisele sarnaste luuletuste kirjutamine on kindlasse rolli sisseelamine. Rummo on ka märganud, kuidas rolle või maske üsna rõõmsasti endale vabatahtlikult võetakse või vähemalt nendega ruttu harjutakse ja lepitakse.

Rummo hindab seda, kui autor on osaduses inimkonna parimate traditsioonidega. Siin võiks küsida, et miks ei hinnata epigoone, kui nemad on samuti traditsioone austavad inimesed. Aga võibolla samal põhjusel, et teiste loomingu tundmine ei pea tingima ainult uute teoste kirjutamist, vaid ka korduste vältimist.

Rummo ütleb, et programmilistesse luuletustesse tuleb suhtuda ettevaatusega, sest esiteks ei tarvitse autor oma väljakuulutatud programmi järgida ja teiseks võib mõni tekst manifesteerida oma olemasoluga sama, mida programm püiab sõnastada eesmärgina. Arvatavasti võiks ka poliitikuna tegutsenud Rummo lisada, et sama laieneb parteiprogrammidele.

Rummo ei pea esteediks autorit, kelle loomingus domineerib eetiline. Ma ei näeks eetika ja esteetika vahel vastuolu, sest ilusa loomine tundub ühtlasi eetilise tegevusena, kui ainult ilusana näidatakse õiget asja. Ja kui näidatakse vale asja, siis õpetab see ikkagi halva juures häid külgi leidma. Rummo ise ei tunnista tabuteemasid, sest ta kirjutab, et luuletuse väärtus ei olene mingil määral sellest, missuguselt tasandilt pärineb teema. Võiks vastu väita, et suur mõtleja teab, millisel teemal on olulisem midagi lisada. Siiski on Rummo vaieldamatult ka eetiline mõtleja. Ta leiab, et küsimus vastutusest kehtib igal ajal ja on põhimõtteline.

Ülimaks peab Rummo olla õnnelik. Kahjuks ei ole selle ütlusega veel asjad selged. Kes eelistada lühiajalist suurt õnne või pikaajalist väikest õnne? Kas võib olla õnnelik, kui teised on õnnetud?

Vabaduse ülimuslikkus on Rummo arvates väärkasutuse ohtudele vaatamata kõigile selge. Võib küsida, kas tähtsam on vabadus või eesmärgid, milleks seda vajatakse. Sest üheks vabaduseks võib pidada ka näiteks ajuvabadust või õigust kuritegusid sooritada.

Ühe inimese kirjutatu võib saada teisele eeskujuks, nii nagu Rummo enda luuletused on paljudele eeskujuks olnud. Rummo leiab, et kui palju kelleski nähakse vaid imetlusobjekti ja kuipalju ka eeskuju, ei sõltu temast endast. Siiski võiks vastu vaielda, et ristiusu võit sai võimalikuks tänu sellele, et Jeesus hakkas otsima jüngreid ja tegi neile ülesandeks oma õpetust levitada. Judaism seab nõudeks juudiks saamise ja ilmselt seetõttu ei olegi nii levinud kui rohkem misjonile keskenduv kristlus.

Nagu luuletuste kirjutama hakkamisel, nii võib ka kirjutamise lõpetamisel olla mitmesuguseid põhjusi. Rummo on viidanud ajapuudusele nii seoses uute luuletuste mittekirjutamise kui ka oma vanade tõlgete mitte paremaks tegemise puhul. Malemaailmameister Kasparovi raamatust "Male kui elu mudel" võib lugeda, et inimesel ei tohi ajapuudust olla, sest ta oskab panna asjad tähtsuse järjekorda ja õppida malekella kasutamisest. Ilmselt pole siis Rummol luule asjade tähtsuse järjekorras enam nii kõrgel kohal kui nooruses. Aga malemaailmameistritele vastukaaluks võib tuua Rummo lause, et luuletamine on nähtus, mis ei allu planeerimisele, kuigi luule tõlkimine juba allub. Aga ilmselt on ka autoreid, kelle puhul luuletamine on planeeritav. Uku Masingul olevat olnud kindel luuletamise kellaaeg.

Tõlkeluule kohta toob Rummo ütluse, et eestikeelne tõlkeluuletus peaks kõlama nii, nagu ta kõlaks, kui autor oleks ise eesti luuletaja ja kirjutakski selle luuletuse kohe eesti keeles. Nii saab öelda keelelise külje kohta, aga sisu puhul võib eestipärasuse saavutamine osutuda võimatuks. Kui Jaan Tõnissoni kohta pilkelaulu kirjutanud baltisakslane oleks olnud eestlane, oleks ta pidanud pilkama hoopis mõisnikke.

Kellegi loomingut uurides võib leida kinnitust oma varasematele mõtetele või saada üllatuste osaliseks. Rummo arvates on üllatuse põhjuseks enamasti üllatuja eelarvamused. Aga kui inimene millegi üle mõtleb, peaksid põhejdamatud eelarvamused vähenema ja täpsete ennustuste osakaal suurenema. Siis peaksid kõige rohkem üllatuma need, kellel oma arvamus üldse puudub. Suur üllatus võib põhjustada šoki. Rummo leiab, et pole igavamat tegevust kui šokeerimine. Vaino Vahing poleks ilmselt selles temaga nõustunud.

Uuritavale materjalile saab läheneda kahte moodi – kas otsida erandeid või reegleid. Sotsiaalajaloolane, kes uurib laiu rahvamasse, otisb pigem reegleid. Head kirjanikud teeb heaks see, et nad on erandlikud. Erandliku kirjaniku puhul saab samuti uurida tema loomingu sisemisi reegleid, aga Heiti Talvikust kirjutades eelistab Rummo peatuda hoopis tema praktiliselt tundmatul ja ebatüüpilisel luuletusel. Kirjanikest keskenduvad romantikud rohkem eranditele ja realistid reeglitele.

Realistidele vastandumiseks võib pidada, kui Rummo peab luule tähtsamate ülesannete hulka kuuluvaks väljamurdmist kõige savisemast ja surelikumast. Luuletajal ongi raske olla realist, sest juba luulekeel ei ole realistlik. Veidi realistlikum on keele poolest vabavärss. Rummo raamatu kaante vahel on toodud ka vestlusring, kus Hasso Krull ütleb, et realismi doktriinis sisaldub igal ajal leping võimuga, olgu see siis sotsialistlik realism või midagi muud. Rummo ütleb samas vestlusringis laiemalt, et realism kuulub maailma ja kõik maailmas olev on kahtlane.

Rummo tsiteerib ütlust, et kes üldistab on loll. See ütlus on tegelikult paradoks, sest on ise ka üldistus. Lahterdamiseks võib pidada nii üldistamist kui ka liigendamist. Rummo kirjutab, et žanr tähendab liiki, kõnelemine žanritest eeldab maailma liigendamist, maailm ise ei taha suuremat liigenduda. Võib nõustuda, et kuigi keemias on avastatud perioodilisussüsteem ja füüsikas kindlad ja lühikesed valemid, tuleb humanitaaralal iga inimest vähemalt mingil määral erinevaks pidada.

Asjade lahterdamine on juba sõnade väljamõtlemine. Rummo kirjutab, et kui inimene tahab muljeid taltsutada, püiab ta neile nimed panna. Sellese näib ta suhtuvat palju positiivsemalt kui Uku Masing, kes pidas keelt mõtlemist aheldavaks. Poeetilist annet nimetab Rummo muu hulgas teatavaks automaatseks sõnastamistarbeks või -võimeks, ükskõik, kas sõnastatav tuleb sisimast või väljast.

Rummo kirjutab, et Eestis tajuti 1920.–1930. aastatel intuitiivselt suhtelise priiuse perioodi lühikese ja ajutisena, mistõttu taheti jõuda palju korraga ning mõnigi tegeles samaaegselt mitme niisuguse asjaga, mis n.-ö. normaalses maailmas üksteist välistaksid. Uku Masing seletas asja nii, et soomeugrilastele ongi iseloomulik liikuda nagu kera kõigis suundades korraga, samal ajal kui indoeurooplane on nagu kiir, mis tungib ainult ühes suunas edasi. Aga Rummo läheb oma seletuses Masingust lahku veel selle poolest, et räägib seda just eestlaste ja soomlaste võrdluses, kes on mõlemad soomeugrilased. Masingu tähelepanek on, et asi on igal ajal nii, aga võibolla tuleb siis seletust otsida keelest tuleneva maailmapildi asemel vähemalt osaliselt rahva väiksusest. Või siis rahva väiksuse tõttu vabadusperioodid ongi lühikesed. Kuigi teiselt poolt võiks väita, et eestlaste vabadusperioodid on pikemad kui venelaste omad, sest kuigi venelased ei ole ühegi teise rahva võimu all, on seal vaid vähesed vabad, samal ajal kui Eestis on vabade protsent suurem.

Nõukogude võim tegi Rummo sõnul kirjandusele ja kirjanikele ainulaadse teene: ta konserveeris muistse usu sõna röögatusse võimusse ja kirjanikku kui prohvetisse, mis mujal oli juba ammu kõikuma löönud. On vaieldamatu, et Nõukogude ajal osteti ilukirjandust rohkem. Võib ainult lisada, et kuigi kirjanike sõnadesse usuti, kahtles enamus eestlasi kommunistlikus propagandas. Rummo sõnastab selle nii, et kirjandus lähtus oma loomulikest algallikatest, usurpeeritud võimul aga sellised allikad puudusid, mis viib alati vältimatult sellise võimu kokkuvarisemiseni, sest ta polegi võim logoslikus, elu genereerivas tähenduses.

Rummo arvates peaks punane kirjandus olema ka tulevikus igale inimesele kohustuslik, et tunda inimkogemuse kõiki võimalusi. Siia kõrvale võiks seada Peeter Oleski ütluse, et tal pole nii palju aega, et lugeda väärtusetut meelelahutust. Mida rohkem kulutada aega halvale, seda vähem jääb seda heale. Samas tuleb hea väärtus halvaga kõrvutamisel paremini esile.

Rummo oli Nõukogude võimu kokkuvarisemisel pessimistlik ka tuleviku suhtes. Ta ütles, et võib juhtuda, et ei jätku ühest elust ja ühest jõust, et kõike mineviku painet kanda ja ületada, nii et sellest tõesti saaks tulevik, mis minevikust tõepoolest parem. Inimesed on muutunud üldse pessimistlikumaks. Kui esimesel iseseisvusajal räägiti võitlusest parema tuleviku eest ja ka kommunistid lubasid tulevikuks õnnelikku kommunismi, siis tänapäeval rohelised hirmutavad hoopis halvema tulevikuga, mida tuleb vältida.

Rummo on tähele pannud, et inimeste tervikutunne ja ka –huvi on vähenenud. Ühest "Horisonidist" loetud intervjuust looduskaitsjaga jäi meelde vastupidine tähelepanek, et maailma on hakatud uuesti tervikuks kokku panema. Ilmselt on areng läinud edasi kõigis suundades, et leidub nii järjest kitsamaid spetsialiste kui ka rohkem interdistsiplinaarseid uurimusi. Rummo luulearvustuste ühte raamatusse kokkupanek on igal juhul maailma terviklikkust suurendav tegu.

Raamatus kirjutatu on valminud paljude aastate jooksul. Rummo kirjutab, et päris-mina saab igal aastal mingi vanuse täis, sellegipoolest toimitakse nii, nagu oleks sünnipäev hoopis portreedel ja luuletustel. Ilmselt ei tekita Rummo raamat mõtteid mitte ainult selle lugejates, vaid ta on ise samuti neil teemadel pärast raamatu ilmumist edasi mõelnud.

Raamatust võib leida veel palju mõtlemisainet, aga kuna seda lugedes tegin väljakirjutusi ainult lehekülgede 401-557 kohta, siis teisi ma ei refereerinud.