Krõpsuga reketid ja teisi mänge

Kolmel viimasel korral, kui kaheaastased lapsed külas on käinud, oleme mänginud krõpsuga reketitega. Ma ise polnud selle üle mõelnud, et selline võimalus olemas on, aga Joosep otsis need välja. Samast karbist olin ise võtnud ainult pingpongireketeid. Väikseid lapsi need ka huvitavad, aga nad ei oska nendega mängida. Krõpsuga reketitega oskavad, sest kui pall vastu reketit visata, jääb ta selle külge kinni. Vist Tõnisele meeldis ka, et palli kahe reketi vahel hõõrudes saab teha kõva häält. Kui Joosep tuli ja tõi mulle järgmisel korral pingpongireketid, mängisime natuke nendega, aga varsti asendasin need krõpsuga reketitega. Viimane mäng oli vist küll pingpongireketitega, millega lõime palli teise mängija reketi vastu, nii et sai kaks põrget. Joosep ütles: "Meiel on riketid!" Kui ma arvuti taha läksin, tõi ta mulle veel pingpongipalli, aga ei jäänud ootama, mida ma sellega teen. Eelviimasel korral ütles Joosep enne väljumist: "Issi, ütle ka Timole daa-daa." Viimane kord tal läks meelest endal ka öelda. Tõnist huvitas krõpsuga reketite juures veel krõpsuga rihm. Algul oli see nii kõvasti kinni, et isegi minul oli raskusi selle lahti tõmbamisega. Varsti hakkas see nii kergelt käima, et Tõnis sai ta ise lahti. Aga mina pidin aitama tal palju kordi kätt rihmaga kinnitada ja siis jälle lahti võtta. Joosepiga vajutasime veel kordamööda malekella nuppu, ilma et me oleks seejuures kasutanud malenuppe. Tõnisele andsin üle-eelmine kord malenupud kätte, minnes ise kohe pärast seda maleklubisse. Kui koju tagasi jõudsin, oli Tõnis veel külas. Kui ta lahkuma hakkas, öeldi talle, et ta ütleks mulle aitäh malemängu eest. Aga Tõnis ütles hoopis: "Aitäh valemängu eest!"