Suusamatk

Ükskord käis meie klass suusamatkal Ihastesse. Startima pidimie Leninakani puiestee bussipeatusest, kui seda juba Mõisavahe petuseks ei nimetatud. Sõitsin sinna bussiga. Minuga samas bussis kaugema ukse juures sõitis üks klassiõde. Kaunase puiestee peatuses läks ta maha, sest arvas, et see ongi õige peatus. Mina olin varem Kaunase puiesteel elanud ja teadsin, et see ei ole sama, mis Leninakani puiestee. Aga sealt peatusest ei hakanud buss kohe edasi sõitma, vaid bussijuht ütles midagi mikrofoni. Ma ei pööranud sellele tähelepanu. Seisin lõõtsas. Lõõtsa taga istuvad inimesed ütlesid mulle, et bussijuht kutsub mind. Nüüd mulle jõudis endale ka kohale, et ta oli öelnud: "Suuskadega minu juurde." Ja bussijuht lükkas oma kabiini ukse lahti. Läksin sinna. Juht küsis, miks ma olen oma suuskadele koti otsa pannud. Ma ei saanud küsimuse mõttest aru ja vastasin, et niisama. Ta küsis, kas ma panin sellepärast, et teised ka panevad, või mingil muul põhjusel. Ta näitas, et minu suuskade otsas oleva kilekoti sees on auk ja niiviisi võib suusakepp kellegi silma välja torgata. Auku ei olnud ma ise märganud. Seni olin kandnud suuskade otsas riidekotti, aga see oli just ära kadunud või ära varastatud. Bussijuht ütles, et ma ei peagi suuski püsti hoidma, vaid need võivad olla horisontaalasendis. Mulle tundus see soovitus imelik, sest horisontaalasendis suusad oleks täis bussis rohkem ruumi võtnud ja teiseks nüüd enam bussis eriti rahvast ei olnud, keda need oleks ohustanud. Läksin juhist kaugemale ja hoidsin suuski vist vahepealses asendis. Järgmine peatus oli lõpp-peatus. Ootasime seal veel saabujaid. Kaunase puiesteel maha läinud klassiõde tuli järgmise bussiga. Ta oli peatuses kohtunud Kaunase puiesteel elava klassiõega, kes oli talle eksitust seletanud. Hakkasime Ihaste suunas sõitma hanereas aeglaste sammudega. Mõtlesin, et täna sõidavad teised minust aeglasemalt ja tahtsin ühest klassiõest mööduda. Aga kui ma rajalt kõrvale astusin, ei saanud ma enam nii kiiresti liikuda ja see klassiõde ütles mulle: "Mida sa koperdad ees!" Selle üle ma imestasin, sest minu arusaamise järgi oli hoopis tema mul ees olnud. Sõitsime istutatud metsa kõrval. See oli koledam kui loomulikult kasvanud metsad. Kui Kaunase puiesteel elades olime nimetanud Ihastesse suusatamiseks puudeni sõitmist, siis nüüd sõitsime Ihaste tänavatele välja. Tagasi sõites jäin teistest maha, võibolla oli põhjuseks mingi suusaga tekkinud probleem. Pidin üksi tagasitee leidma. Aga kui bussipeatusesse tagasi jõudsin, siis kehalise kasvatuse õpetaja veel ootas seal ja andis mulle kleepeka. Koju tagasi läksin võibolla jala, et mitte rohkem bussijuhilt pahandada saada. Ma kartsin veel tükk aega, et võin selle bussijuhiga kohtuda. Aga hakkasin ennast lõpuks rahustama sellega, et ma pole enam see, kes selle pahandamise ajal.

Rohkem ma klassiga suusamatkade nimelistel üritustel ei käinud. Aga kui ma keskkoolis käisin, läks keskkooliklass talvel Otepääle. Maksin vist osalemise raha ära. Kodus ema küsis midagi umbes sellist, et kui lumi ära sulab, kas me läheme siis ilma suuskadeta. Mina polnud sinna minekut üldse seostanud suusatamisega. Aga ma ei teadnud sõidu eesmärgist üldse midagi, seepärast hakkasin mõtlema, et võibolla on emal õigus. See ei selgunudki, kuna jäin kõrgesse palavikku ja ei saanud sõita. Pärast kuulsin koolis küll natuke sellest, mis Otepääl tehtud oli, aga kas seal ka suusatati, seda ma ei tea endiselt.