Minimaratonid

Kui mina kooli läksin, toimusid nooremate klasside õpilastele igal talvel minimaratonid. Esimeses klassis ma sellel ei osalenud. Kui klassijuhataja tunnis küsis, kes seal käisid, tõusis umbes neli kätt. Teises klassis ma osalesin ja seda tegi peaaegu kogu klass. Ajalehest tuli välja lõigata paberitükk, kuhu kirjutada oma andmed, see kaela riputada ja finišis ära anda. Pärast koolis saime need kätte tagasi, vist koos minimaratoni kleepekaga. Maratoni start toimus lauluväljakult. Sel aastal starditi klasside kaupa. Kõige vanem klass, mille osalemine oli ette nähtud, startis esimesena, järgmine natuke hiljem ja nii edasi. Esimese klassi õpilastest nooremate laste osalemine ei olnud ette nähtud. Kui startis minu õde, siis vaatasin, et ta läheb juba stardist mitmest inimesest ette. Kavatsesin temaga sellest pärast rääkida. Kui olin natuke maad sõitnud, tuli selja tagant teise tuttava inimesena klassivend Krister, kes oli vist starti natuke hilinenud. Tahtsin temaga rääkima hakata, aga ta sõitis must mööda ja kadus eest ära ning mina tema tempos sõita ei jaksanud. Rada jõudis mäe juurde. Pooled lapsed ronisid mäest üles ja pooled läksid mäe kõrvalt. Mina läksin mäe kõrvalt. Pärast ütles õde, et õige rada läks mäe otsast. Minimaraton oli kuus kilomeetrit pikk ja iga uue kilomeetri algul oli kilomeetrisilt. Mina kõigi kilomeetrite kohta silte ei näinud, aga pärast õde ütles, et need olid olemas kõikide kohta. Üks oligi olnud mäe otsas, kuhu ma ei roninud. Finiši pool soovitas üks täiskasvanu lastel veel lõigata ja ta hakkas koos mõnede lastega läbi kraavi ronima. Läksin vist nende eeskujul. Finišisse jõudes said kõik juua plastmasstopsist sooja teed ja süia kas vastlakuklit või mingit pirukat. Õde otsis mind vist finišis üles ja läksime koos koju.

Teine minimaraton, millel osalesin, toimus siis, kui elasime juba uues korteris. Siis õde enam sellel osaleda ei tohtinud, vaid natuke vanematele klassidele hakati korraldama 15-kilomeetrist midimaratoni, kus tema sõitis. Minimaratoni start ei olnud enam klasside kaupa. Vist küll soovitati seista vanemate klasside õpilastel ettepoole ja noorematel tahapoole, aga liikuma võisid hakata kõik korraga. Sel korral vajusin vahepeal sellisesse tagapoolsesse gruppi, kus tundsin, et kõik liiguvad minust aeglasemalt. Tahtsin sealt välja murda, aga see oli raske, sest teised sõitjad jäid teele ette ja neid oli tihedalt. Pärast kodu juures rääkisin maratonist ühe naabriga. Tol ajal elas meie maja kaugemas otsas suur Egon ja naabermajas väike Egon. Suur Egon rääkis, et tema oli esimese 50 lõpetaja hulgas. Lauluväljaku ürituste kohta on ta rääkinud veel, et läks laulupeole ringiga sealt küljest, kus piletikontrolli ei olnud, ja ei pidanud seetõttu piletit ostma.

Midimaratonil osalemise võimalust pole mul olnud, sest tulid lumeta talved. Nii pikk maa tundus hirmutav ka, aga õel tehti osalemine vist koolis kohustuslikuks. Täiskasvanute maratonid on nii pikad, et seal osalemist ma pole isegi kaalunud.