Lastest, ülikoolist ja kividest

Lastel jäi pea jopi sisse kinni. Õpetasin, et nad teeksid kõigepealt jopi luku lahti ja tõmbaksid alles siis jopi üle pea. Lastel oli raskusi ka pükste jalgapanemisega, sest mõlemad jalad kippusid minema samasse püksisäärde. Mul selliseid probleeme polnud, sest ma tegin asju automaatselt, aga nüüd kus ma selle üle mõtlema hakkasin, võisid need mul tekkida. Lapsed mängisid uusaega. Nad ütlesid, et uusaeg teeb asjad naljakamaks. Kui üks loeng läbi sai, läksid lapsed ära, aga kavas oli veel Berendseni loeng, mis pidi ära jääma. Siiski kogunesid ülikooli ja kooli töötajad ümber laua ja palusid siiajäänutel nimed kirja panna, et kui Tallinnast kontroll tuleb, siis saaks näidata, nagu oleks loeng toimunud. Tuli ka kokku leppida, et kui küsitakse, mida loengus räägiti, mida siis vastata. Jürgen I. ütles kaks rida ühest laulust. Inimesed hakasid naerma. Varsti taipasin, et need lauluread pidid olema vastus sellele küsimusele, sest sõnad ütlesid, et vaid üks ere hetk jäi meelde. Läksin kodu suunas. Mul oli käes nõu õllega ja pätid hakkasid mind jälitama. Andsin õlle politseiniku kätte, et pätid mind rahule jätaksid.

Kükitasime maantee äärde maha ja hakkasime rivistama vastakuti kahte kividest sõjaväge. Mööda läks üks täiskasvanu, kes ütles meile, et me ruttu koju läheksime, sest kell on juba kolm. Vastasin, et varsti läheme. Vend moodustas sõjaväe nii, et kõik kivid oleksid ühte värvi, justkui oleks sõduritel seljas mundrid. Mina koostasin teise sõjaväe võimalikult erinevatest kividest, et seda huvitavam vaadata oleks. Kui hakkasime edasi minema, kopsas üks vend teisele kiviga vastu pead. Ütlesin, et nii ei tohi teha, nii võib surnuks lüia. Edasi kõndides korjasin veel ilusamaid kive üles. Aga varsti pidin need maha tagasi viskama, sest neid poleks kodus kuskile panna olnud. Kiviteadlane oleks kogunud erinevat liiki kive, aga mina kogusin erineva välimusega, mis võisid kuuluda ka samasse liiki.

Mõtete hääldamine

Üks neist, kes on mulle väitnud, et tema lugedes mõttes sõnu ei häälda, hääldab neid tegelikult koguni suuga. Ja kui ta parajasti ei loe, siis ta räägib muidu omaette. Kui ma tema tähelepanu sellele juhtisin, siis ta ütles, et kui ta püiab sõnu mõttes hääldama hakata, siis tal hakkavad iseenesest huuled liikuma.

Males on võistluspartiides olnud kasu sellest, kui minu vastane on hakanud arvestatavaid variante ette sosistama. Vähem abi oli sellest, kui ühel vastasel oli kombeks arvestatavaid käike sõrmega laua kohal näidata.

Mina lugedes suuga häält ei tee, väljaarvatud naermiseks. Mõttes sõnu hääldan. Aga ma ei oska hästi jälgida, mis toimub peas sel ajal, kui silmad loevad teksti edasi, aga mõtted on mujal. Võibolla räägib mu pea siis läbisegi.

Kõne luule olemusest

Näitasin hommikul emale soomekeelseid pabereid. Eriti ilusa käekirjaga oli kirjutatud paberi keskpunkti. Üks asi, mida ma emale öelda tahtsin, oli nii keeruline, et ma saatsin talle selle hoopis e-mailiga, muidu ta poleks aru saanud. Mulle helistas vanaema. Ta küsis, mis tööd ma praegu teen. Vastasin, et ma ei oska öelda, kas ma tõlgin soome keelest või sisestan soomekeelset teksti. Seda ei oska ma öelda sellepärast, et ma tõusin alles üles ja olen unine. Vanaema kutsus mind enda poole. Ta ütles, et ma sõidaks Bahnhofiga. Mõtlesin, et kui ma selle aega ei tea, siis ma saan teist moodi ka vanaema juurde. Aga Bahnhof just tuligi. Läksin koos vanaemaga peale. Sõitsime ühe maja juurde, kus pidi toimuma otsetelesaade. Enne kui meid majja lasti, ehitasid omanikud sellele katuse peale. Klaus ütles, et see on selleks, et omanikke ära tappa ei saaks. Telesaates pidi arutatama ühte mõrva. Ma teadsin, kuhu laip oli maetud, ja kartsin, et see paistab minu näost välja. Saates osalejad pidid minema järjest ruumi ette ja pidama kõnesid. Ma ei kuulanud, mida räägiti. Siis kutsuti ruumi ette mind. Mulle öeldi, et ma pean väitlema teemal "Estoluule olemus". Ma ei teadnud kindlalt, mis on estoluule, kuid oletasin, et see tähendab eestikeelset luulet. Ma ei teadnud ka, kui pikalt ma pean rääkima. Aga hakkasin jutuga pihta. Rääkisin, et eesti luuletajad on kirjutanud luuletusi erinevates riikides. Need luuletused on klassikute kogudes sees, aga ei ole juurde märgitud, kus need on kirjutatud. Sellest pole ka lugedes aru saada, väljaarvatud erandid nagu küüditatute luule. See tähendab, et luule olemust ei määra mitte territoorium ehk mateeria, vaid keel ehk vaim. Lõpetasin ja istusin oma kohale. Üks noor mees hakkas mulle seletama, et tegelikult ei ole keel oluline, sest kirjutatakse selliseid luuletusi, millest ei peagi aru saama. Vastasin, et keegi neid ei loe. Ta püüdis veel seletada, et selline luule on olemas. Tegelikult olin sellist ise ka kirjutanud, aga tema polnud neid minu luuletusi ilmselt lugenud. Ütlesin talle, et ta ei tea, mida ma kirjutanud olen. Nüüd küsis ta mingi oma tuttava kohta, et kas ma väidan, et see ei ole luuletaja. Vastasin, et seda pole ma öelnud. Tundsin jalas torget. Ma ei teadnud, millest see tuli ega saanud vaadata, sest mul olid silmad udused. Arvatavasti oli mulle tehtud süst, et mind aidsi nakatada. Ma ei teadnud, kuidas seda kontrollida.

Taevas sõitsid jalgratastega hiiglane ja kääbus. Vahepeal oli kääbus ka hiiglase suurune. Olin ühel sillal. Silla otsad kiikusid, nii et sellelt oli keeruline maha astuda. Harjutamisega see lihtsamaks ei läinud. Silla ülemistele korrustele ma minna ei tahtnud. Oudekki ja tema kaaslane rääkisid ka, et neid sinna minek ei huvita. Seda olin arvatavasti mina neile sisendanud. Olin järgmises kohas. Ma tahtsin ümber pöörata, aga iga kord, kui ma seda tegema hakkasin, nägin ma tantsivaid tüdrukuid. Millegipärast ei lõpetanud nad tantsimist ära. Internetis rääkisid omavahel kaks minu klassiõde. Üks neist kirjutas, et osad inimesed ei julge tantsida ega kirjutada kirjutusmasinal arvu 13. See jutt tundus mulle imelik. Ta ütles veel, et teine klassiõde ärgu arvaku, et ma nende jutuajamist ei näe. Olin oma toas ja uurisin kapi sisu. Avastasin, et ma olin kalendermärkmikut pidanud ka veel aastal 1994. See oli vahepealsetest kalendermärkmikutest huvitavam, sest selle pidamise ajal hakkas mul tervis juba korrast minema ning hakkasin uuesti kirjutama kõige vanemate kalendermärkmikutega sarnases stiilis. Olin 1994. a. märkmikus kommenteerinud lühikeste sissekannetega ajalehest loetut. Eriti meeldis mulle, et ühele leheküljele olin kirjutanud: "Elektriraudtee - ma ei usu, et see ei ole võimalik."

Kaubamaja raamatuosakond

Vana kaubamaja raamatuosakonnas on õiglus jalule seatud. Sealt saavad oma raamatuid osta kõik inimesed, sest seal on müügil nii trükitud kui ka valmiskirjutamata raamatud. See tähendab, et peale trükitud raamatute on samas osakonnas müügil tühjad kaustikud. Mina ostsin kirjutamata raamatu.

Unenäod jõululuuletusega

Rahareformi ajal kaduma läinud raha hakati inimestele tagasi maksma. Sellega järgiti ühte kristlikku põhimõtet. Rahareformi järel oli igal inimesel 150 krooni. Minul läks kaotsi 4000 rubla ehk 400 krooni. Tol ajal oli see väga suur summa, kuigi arvati, et on toimunud väga suur inflatsioon. Aga kui rahareformi järel maksis päts saia 3 krooni, siis nüüd maksis see juba 30. Oli oodata, et tagasi makstav raha läheb varsti uuesti kaotsi, kui kliimamuutuste kahjude katmiseks uusi makse kehtestama hakatakse.

Olin loengus. Loengu lõpul hakkas õppejõud kirjutama tahvlile leheküljenumbreid, mis ühest raamatust läbi tuleb lugeda. Ta kirjutas palju üksikuid lehekülgi kohati loetamatu käekirjaga. Mulle hakkas tunduma, et õigem oleks kirjutada vahemikud. Üks tüdruk ütles, et lihtsam on terve raamat läbi lugeda. Õppejõule tuli veel teine raamat meelde. Ta hakkas selle leheküljenumbreid ka kirjutama. Mina olin nende konspekti märkimise katkestanud, sest otsustasin ülikooli pooleli jätta. Jätsin lahtise konspekti lauale ja kõndisin minema. Trepist alla jõudes vaatasin oma postkasti. Õppejõud oli minu konspekti juba sinna pannud. See tähendas, et ta teadis salajast otsesemat teed, mis esimesele korrusele viis. Konspekti tagasi saamise peale läksin auditooriumisse tagasi. Seal tundus mulle, et olen sattunud lõksu ja õppejõud on ruumi vingu täis lasknud. Artur nuusutas õhku ja ütles, et siin ei ole nii palju vingu. Vastasin, et ega ta vingu lõhnast ei tunne.

Mõtlesin, et alustan jõululuuletust nii:

Õrrel kössitab üks kana,
ta on noor, kuid tunneb: vana.
Juba enne jõuluvana
õrrel kössi tõmbus kana.

Luuletus pidi tulema 8-realine. See pidi tulema nii segane, et järgmised 4 rida oleksid esimestega seotud ainult jõuluteema kaudu. Ma ei teadnud veel, kas teha salmid nelja- või kaherealised.

Läksin kooli ja jõudsin kooli väravani. Üks väike poiss piilus värava vahelt sisse. Küsisin: "Kas sa luurad?" Ta vastas: "Jaa, hakkame täna luurekat mängima." Mina vastasin: "Hakka-hakka. Sa mahud igale poole peitma." Poiss läks oma klassikaaslaste juurde ja nad hakkasid omavahel rääkima, et võiks luurekat või peitust mängida. Mõtlesin, et kui see poiss nüüd mingisse valesse kohta peidab, siis olen mina süüdi.

Selgeltnägemisest

Mul on hea meel, et ma pole selgeltnägija. Mulle on mustlased palju kordi ennustada soovinud, kuid ma pole neil seda teha lasknud, sest neil võib õigus olla. Ma arvestan, et võib minna kõige halvemini, kuid mulle meeldib loota, et läheb paremini. Oma näojooni ma väga olulisteks ei pea, aga ma ei taha näha ka, kuidas arvutiprogramm foto põhjal minu näo tulevast muutumist ennustab. Kuna ma selgeltnägija ei ole, siis ise ennustada meeldib mulle küll.

Kõnelus külalistega

Oli minu sünnipäev. Lugesin oma äsja ilmunud kolmanda luulekogu eessõna, mille oli kirjutanud raamatu illustreerija. Ta ütles eessõnas, et ta on varem illustreerinud ka minu ülemuse luulekogu. Seda kirjutas ta sellepärast, et minu raamatust oli tehtud lasteraamat. Ülemus oli laste jaoks välja mõeldud. Mulle tulid külla kaks minust nooremat tüdrukut. Tahtsin neile seda luulekogu näidata. Vastuseks ütlesid nad midagi, millest ma ei saanud aru, kas neil on see luulekogu juba olemas või et nad ei soovi seda näha, sest neil on juba kaks minu varasemat luulekogu olemas. Üks tüdruk rääkis, et talle meeldis üks minu luulekogudest palju rohkem kui teine. Seejuures ajas ta segi, kumb neist on varem ilmunud. Parandasin teda. Ütlesin, et "Uneriik" ei ole kirjutatud varem kui "Maailmakord", vaid räägib varasemast ajast. Tüdruk ütles, et need on väga erinevad raamatud. Vastasin, et minu arvates näitab see minu mitmekülgsust, aga ema arvates taseme kõikumist. Olin vahepeal maha istunud. Üks tüdrukutest ütles, et ma püsti tõuseksin. Uudistes teatati, et ühe ausamba juurde kogunevad inimesed. Teise ausamba juurde samuti, seal on näha isegi Prunskienet. Mulle ei tulnud meelde, kas Prunskiene on Läti või Leedu poliitik. Ühe tüdruku nägu tuli minu näole järjest lähemale.

Üks minu klassivend lubas maailmale teatavaks teha, kuidas õpetaja teda koolis taga on kiusanud. Ta ütles, et õpetaja rikub seadust. Vannitoas algas tund, mida andis süüdistatud õpetaja. Ta palus õpilastel seinale vaadata, kus rippusid seadus ja kinnas. Mõlemad olid rohelised ja alt harulised. Need olid tõesti väga sarnased.

Peatame amerikaniseerumise

Seitsmendal kuupäeval ilmus ühes maakonnalehes numeroloogiline juhtkiri sellest, kui tähtis on arv seitse. Jõuti välja selleni, et nädalas on seitse päeva. Võis oodata, et jätkatakse, et kõige tähtsam neist on seitsmes päev. Aga jätkati hoopis, et kõige tähtsam on nädala esimene päev - pühapäev! Meeldetuletuseks neile, kes on unustanud: ingliskeelsetel maadel algab nädal tõesti pühapäevaga, aga Eestis algab ta esmaspäevaga ja lõppeb pühapäevaga. Mis sellest, et meie ja nende pühapäev langevad samale kuupäevale.

Juubel unenäos

Pidasin isa juubelil kõnet. Võrdlesin teda P.-E. Rummoga, aga ajasin nad omavahel segi. Isa ei jäänud kõnega rahule, teised kuulajad kiitsid, et ma oskan väga hästi komponeerida. Juubelit peeti Paides. Andsin isa juubeli puhul välja luulekogu. Hakkasin mõtlema, et selle luulekogu ma juba 10 aastat tagasi eelmise juubeli puhul andsin välja. Aga siis sain aru, et nüüd on tegemist teise luulekogu asemel kolmandaga. Et raamat paremini müüks, oli see kirjastuses varustatud eessõna ja motoga, aga sellest sain teada alles pärast raamatu ilmumist. Ema kiitis, et ühte sugulast oleme näinud nii paljudel pidudel. Isa teatas selle peale, et sellel sugulasel on kilpnääre nii haigeks jäänud, et tal peab kogu aeg süstal taskus olema, et haigushoo puhul süstida. Mõtlesin, et siis on hea, et ma selle sugulasega kokku ei põrganud, muidu tal oleks süstal katki läinud, ta ei olekski ennast enam süstida saanud ja hirmust selle ees oleks tal kohe haigushoog alanud. Raadios teatati, et Paides on ühed poisid pomme panema hakanud. Selle peale tõmbasime ruttu kardinad ette, et nad meie juurde tuppa ei tungiks. Nad tungisid ikkagi. Ma ei mäleta, mida me nendega rääkisime.

Tulin koju. Postkastid olid tõstetud trepikojast maja nurgale. Õigemini olid trepikojas ka uued postkastid, aga need olid nii väiksed, et neisse ei mahtunud post ära. Ma ei olnud muudatusega rahul, sest maja nurgalt võis kergemini post kaduma minna. Siis mõtlesin, et võibolla on asukoha vahetamise põhjuseks just varguste takistamine - trepikojas ei ole näha, kui keegi postkasti kallale läheb, maja nurgal toimuks see inimeste silma all. Läksin tuppa. Isa oli oma toas uue mustriga tapeeti pannud, aga ühes seinas katnud uue tapeediga ainult alumise poole, nii et kahe mustri vaheline piirjoon jäi sakiliseks.

Taevakorraldus

Kui inimene läheb taevasse, siis üks võimalus on, et ta seisab pilve peal. Teine võimalus on, et ta on ise pilv. Sest pilve peal seistes võiks sellest läbi kukkuda. Kui taevas parajasti pilvi ei ole, ei saa seal ka inimesed kodus olla. Või seisavad inimesed hoopis teisel pool seda sinist koorikut, mida meie näeme. Kooriku alumisele küljele kinnituvad päike, kuu ja tähed. Pilvi pole vaja kinnitada, sest need on nii kerged, et hõljuvad õhus.

Söömisvõistlus

Köögis toimus malevõistlus, mis seisnes selles, et sõime võidu kohupiima. Iga vooru ajal pidi iga võistleja sööma tühjaks ühe taldrikutäie, et vaadata, kes kauem vastu peab. Martin küsis Reilt, kas võib võtta väiksema portsu. Rei vastas, et võib küll, sest võistlus käib ka selle peale, millal kohupiim kausist otsa saab. Ütlesin, et ma kasutaks muidu ka Martini kavalust, aga mul on kõht tühi. Panin endale taldrikusse kisselli, aga siis võttis üks poiss mu taldriku ära ja pani ise kiselli sisse kohupiima ning hakkas seda sööma. Seisin mõnda aega liikumatult. Kui ma jälle tähele panema hakkasin, mis toimub, siis ütlesin, et algul jäin ootama, millal see poiss mu koha vabastab, seejärel unustasin ennast seisma. Nüüd pääsesin laua taha. Panin uude taldrikusse normaalsuurusega portsu, aga klaasi kallasin natuke vähem jooki kui varasemate voorude ajal. Hakkasin söömisega pihta, kuigi minu vastane ei olnud veel saabunud. Mulle hakkas tunduma, et erinevates voorudes erineva suurusega portsude söömine on lubatud seetõttu, et iga vooru algul saab vastasega kokku leppida, kui suur ports süia.

Kaks hoopi ühe kärbse pihta

Otsustasin eile, et kui reede on tööpäev, siis ma sel reedel tundide kaupa "Sirpi" ei loe, vaid tegelen otsesemate tööülesannetega. Kui olin juba tund aega tegelenud "Sirbi" mittelugemisega, siis selgus, et sel nädalal "Sirp" ei ilmunudki.

Ostud

Bussipeatuses oli ajaleheputka. Küsisin sealt, et müüja annaks mulle mingi tänase ajalehe oma äranägemise järgi, aga mitte "Postimeest" ega "Eesti Päevalehte", sest need on mul olemas. Müüja küsis, kas mind "Noorte Hääl" huvitab. Ma ei teadnud, mis leht praegu selle nime all ilmub, aga ütlesin, et selle võib anda. Lisaks küsisin ühe margiga ümbriku. Sain sellise ümbriku, mida ei suleta liimi, vaid klambriga. Selle kahte külge andis veel liimida, aga kolmandat mitte kuidagi. Nägin liimita ümbrikus, kuhu postitöötajad saavad sisse vaadata, analoogiat sellele, et tänapäeval panevad inimesed liiga vähe riideid selga. Selle ümbrikuga ma ei kavatsenud kirja saata, vaid küsida postkontorist paremaid. Aga võibolla olid nüüdseks ka seal ainult sellised müügil. Siis jäi üle veel võimalus ise korralik ümbrik valmistada. Sisenesin ühte poodi. Seal vaatasin ka ajalehte, mis mulle putkast müüdud oli. Selgus, et see leht koosnes vaid loteriipiletite numbritest. Tuli üks number endale välja valida ja see Tallinnasse saata. Klambriga ümbrik kuulus nähtavasti selle ajalehe juurde, et loterii läbiviijad ei peaks ümbrikuid lahti lõikama, vaid saaksid klambreid kergemini avada. Aga ma ei kavatsenud loteriil osaleda, sest mind ei huvitanud, kas ma midagi võidaksin. Vaatasin poes müügil olevaid malelaudade ja nuppude komplekte. Seal oli müügil kolme sorti malelaudasid. Keskmise suurusega malelaua juurde kuulusid koletise stiilis nupud, mis viimasel ajal laialt levima olid hakanud. Neid ma endale eriti ei tahtnud. Mõtlesin osta hästi suure malelaua, sest sellel oli paras hind 300 krooni. Aga kui ma laua kätte võtsin, siis nägin, et laua enda peale on kleebitud õige hind 11 000 krooni. Seda oli kaugelt liiga palju, nii et ma loobusin ostmisest. Aga otsustasin, et ostan kõige väiksema malelaua, sest see on kõige odavam. Mul oli kodus küll juba üle ühe laua olemas, kuid vahelduseks uue tarvitamine oleks treeningule hoogu juurde andnud.

Klikke rohkem kui laenutusi

Eelmisel aastal laenati minu kahte raamatut raamatukogudest kokku 10 korda. Blogi loendur näitab, et eile oli siin 22 külastajat. Blog.tr.ee top-100 on kindlaks teinud veel klikke, mida minu loendur ei näita. Ehk on selliseidki, mis ei kajastu kuskil.

Kaugele planeedile

Kõndisime järve suunas, sest järve keskelt pidi startima meie kosmoselaev, millega pidime lendama kaugele planeedile. Oli tõenäoline, et lend lõppeb halvasti. Kui olime juba kosmoselaevas, tahtsin Klausilt edasise suhtes nõu küsida, aga Klaus oli oma voodi peal magama jäänud. Nii vajutasin kellegagi konsulteerimata stardinuppu. See oli ettevaatamatu tegu, sest ma ei teadnud, mis edasi saab. Aga tehnika juhtis laeva ise. Meie eesmärk oli kehtestada kaugel planeedil uut moodi valitsemiskord. Seda ei saanud tehnika meie eest teha. Uue korra väljatöötamiseks olid meil kasutada mõned raamatud, aga ma polnud neid veel läbi lugenud. Isa toas nägin ühte hästi paksu raamatut. Kui ma oleksin selle omal ajal magistrieksami jaoks läbi lugenud, ei oleks mul enne eksamit teisi raamatuid vaja lugeda olnud. Kui oleks ikka aru saadud, et on olemas erineva paksusega raamatuid.

Mõtteid tantsimisest

Ühes minu luulekogus on kirjas read, et mu kodukoht on seal, kus haldjad tantsivad. Vahepeal ma kahetsesin, et seda kirjutasin, mõeldes, et tantsimine on ikka ebameeldiv tegevus. Praegu ei kahetse, sest seal ei olegi öeldud, et mina tantsiksin. Mõnele inimesele mõne tantsu tantsimine isegi sobib. Ja luuletuses pole tegemist isegi mitte teiste inimestega, vaid haldjatega.

Unenägusid maleklubist ja mujalt

Rääkisin maleklubis pärast välkturniiri lõppu Helinaga, kes nägi välja rohkem nagu üks teine tüdruk. Ütlesin talle, et arvatavasti tuleb ta kunagi välkturniiril esikohale. Loetlesin võimaliku nelja osavõtjaga välkturniiri koosseisu, kus ta võiks võita. Põhjendasin tema edulootusi sellega, et tema vastu mängitakse teisiti kui muidu ja tehakse teistsuguseid vigu.

Olin maleklubis. Minu juurde tuli Päss, kes andis minu kätte ühe raamatu ja ütles Kullamaa aadressi, et ma raamatu järgmisel päeval Kullamaale viiksin. Päss rääkis, et Kullamaad tuleb hüüda, sest tal pole uksekella ja ta on tagatoas. Järgmiseks otsisin Annelinnast Kullamaa maja. Annelinnas on suured majad, seetõttu tuleb majanumbrite järgivaatamiseks palju kõndida. Ma polnud veel õiget maja leidnud. Otsitava maja number oli ühekohaline, aga majad paiknesid läbisegi, seetõttu nägin juba ka neljakohalisi numbreid.

Algas malepartii. Mul olid mustad. Pärast teise käigu sooritamist märkasin, et olin käinud liiga kiiresti, sest vastane oli teinud ainult ühe käigu. Võtsin oma viimase käigu tagasi, aga avastasin siis veel mitu käiku, mis mul tuli samuti tagasi võtta. Seejärel tegi liiga palju käike korraga vastane ning võtsin ka tema käigud tagasi. Korraks mõtlesin, et kas valekäikude tõttu mõtlemisaega ka juurde keerata tuleb, kuid siis tuli meelde, et seda pikas mängus ei tehta, vaid antakse lihtsalt kolmanda valekäigu eest kaotus.

Hakkasin klassis 206 kirjutama vene keele õpetajale kirja. Kui ma veel tema tundides käisin, ei olnud ma vene keelt üldse osanud. Nüüd mõtlesin, et juhul kui minu joonistatud pilt talle ka ei meeldi, siis ta mõtleb, et ma joonistan sama halvasti nagu vene keelt oskan. Annika hoiatas mind, et kui ma sellele õpetajale kirja saadan, siis tahab õpetaja minuga kirju vahetama hakata. Selle peale ütlesin, et õpetaja kirjale ma enam ei vasta. Tuli joonistamisõpetaja, kes kiitis minu joonistust väga, öeldes, et see on väga andekas. Ise ei olnud ma selles kindel. Ja ma ei teadnud, kas ma olen üldse kõiki neid detaile joonistanud, mida ma näen, või kujutlen osa juurde, mida teised ei näe.

Lugesin ühest raamatust, et Mussolini oli veel aastal 1941 solvunud, et Churchill oli õieti ennustanud, et Mussolini Etioopia vastu sõda alustab. Seda oli aastal 1941 kirjutatud rahvusvaheliste suhete ajakirjas. Küsisin raamatukogus, et mulle toodaks mõni selle ajakirja number. Kohe toodi kõige uuem number, mis oli ilmselt olnud avariiulil. Selle kaanele oli kirjutatud, et selle on raamatukogule kinkinud Kasekamp. See tähendas, et 1941. a. numbrit raamatukogul ei olnud. Klaus valmistus oma uurimistöö kaitsmiseks. Õppejõud ütles Klausile, et ta soovitaks komisjoni koosseisu. Klaus vastas, et ta enne vaatab, kas ta töö valmis saab. Pillel oli doktorantuur pooleli jäänud, aga Klaus paistis meie perest esimesena doktorikraadi kätte saavat. Seejärel pidi Henn varsti magistrikraadi saama. Klausi kaitsmine pidi toimuma tõenäoliselt saunas. Näidati, kuidas voodis lamas hiiglane. Tema juurde kõndis aegajalt tavalise suurusega inimene, aga hiiglane viskas ta iga kord eemale. Nüüd algas tegevus teatrilava serva all. Ütlesin Klausile lava taha, et hakati näitama maa-aluseid, aga ta ei näe neid. Klaus vastas, et näeb küll, ekraanilt. Toomas oli bioloogia üliõpilane ja pidi seetõttu hakkama mürgitatud vibunooltega mutte laskma. Praegu mürgitas ta nooleotsi. Hoiatasin teda, et ta mürki igale poole ei ajaks. Aga kohe ajaski ta mürki klaasist põrandale ja seejärel pistis veel mürgise nooleotsa suhu. Ta arvas, et inimene on nii suur loom, et inimesele see mürk midagi ei tee.

Vaenulikud sõnad

Vaenulikud kommentaarid õhus ümber minu,
tulevad mu mõtete ja tegevuse manu.
Ise olen alles noor, kuid kommentaar on vana:
kõiki asju olen teinud jälle lohakana,

üleüldse kogu minu tegevus on vale,
kummardusi tegema pean endast paremale,
tema ette hunnikusse lükkama pean raha,
aga olen selleks võtnud liiga kitsa saha.

Palve tornile

Torn, palun ära kuku mulle pähe,
mul nagunii ju elada jääb vähe.
Ma olen ilmas eriline nähe
ja oma rajalt kõrvale ei lähe.

Ma arvan, et see tulebki, mis tuleb,
kui inimene oma silmad suleb.
Torn, minu sõnumit sa kuule
ja ära löö mind pähe ega suule.

Terad laual

Olin lisanud Oudekki blogile kommentaari. Kommentaari teemaks olin märkinud "ERSP ja kristlus". Kommentaari sisu ei olnud kooskõlas Oudekki seisukohtadega, ja ta kustutas selle ära. Mõtlesin, et panen kommentaari uuesti üles, kirjutades juurde veel, et kui Oudekki selle uuesti kustutab, siis ma ei loe tema blogi enam kunagi. Aga edasi mõtlesin, et parem on mitte sellist lubadust anda, muidu ma võin seda kahetsema hakata. Ja pole ka päris kindel, et kommentaar on sihilikult kustutatud. Tegemist võib olla ka mingi tehnilise probleemiga.

Pidin sisestama arvutisse artikleid ühe raamatu jaoks. Isa ütles mulle, et ma selle tööga seoses kellelegi helistaksin. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma rääkima peaksin, nii et ma ei helistanud. Isa oli öelnud, et ma paneksin sinna raamatusse ka ühes ajakirjas ilmunud Tagore Hitlerit pilkava luuletuse. Mõtlesin selle siiski panemata jätta, sest Tagore luuletus ei olnud artiklite autori oma. Pealegi olin varemgi öelnud, et ma ei saa aru, miks Tagore luule inimestele meeldib. Kui isa oli läinud, tuli varsti üks teine mees. Kuna ma ei olnud kindel, kas ta on koostatava raamatu autor, tõukasin ta vastu ühe korteri ust. Aga kui selgus, et tema see siiski on, hakkasin temaga sõbralikult rääkima. Ta ütles, et ta maksab mulle töö eest 1600 krooni. Vastasin, et ma ei võta talt raha vastu, sest maksma peaks kirjastus. Pealegi maksab kirjastus rohkem. Aastal 2000 sain raamatu sisestamise eest 2000 krooni, vahepeal on nii suur inflatsioon olnud, et nüüd peaksin saama juba 3000. Kuigi ei ole kindel, et kirjastus inflatsiooniga arvestab. Küsisin mehelt veel Tagore luuletuse kohta. Selgus, et raamatusse tuleb see panna sellepärast, et sellele järgneb ajakirjas teiste hulgas selle mehe kommentaar, mis tuleb samuti sisestada. Seda, et seal on tema kommentaar, näitas see, et luuletuse all oli sellest mehest foto. Ta imestas, et isa on teda tema noorepõlve fotolt ära tundnud, mida näitavat see, et isa on teinud fotole risti. Mina vaidlesin vastu, et rist võib ka trükitud olla. Aga otsitavat kommentaari me üles ei leidnud.

Peep ja Kristjan G. mängisid malet. Olin eemal, aga kuulsin, kuidas Peep naerma hakkas, arvates, et Kristjan tegi lolli käigu. Läksin vaatama. Paistis, et Kristjani käik ei pruukinudki loll olla. Laual oli veel palju nuppe, aga kõik need asusid kuningatiival. Mäng jätkus. Varsti tahtis Peep tähtsa näoga ühte käiku teha, aga Kristjan näitas, et see käik pole võimalik, sest Peebu kuningal on tuli. Tule tõttu kaotas Peep ühe suure nupu. Peebu kuningas asus viljaterade keskel, mis võimaldas Kristjanil sellele varsti ratsuga umbmati panna. Aga Peep lükkas viljaterad ühte hunnikusse kokku, vabastades nii kuninga ümber ruumi ja käies tulest välja. Naisabikohtunik ütles kommentaariks, et nüüd oleneb, kas viljaterad on nupud. Kristjan alistus. Ütlesin talle, et ta oleks pidanud minema ja kutsuma põhikohtuniku, et küsida järgi, kas Peebu liigutus oli reeglitega kooskõlas.

Valimistest koolialbumini

Rein Toomla ütles valimispäeval, et kui viie protsendi künnist ei oleks, pääseks Riigikokku ainult üks partei rohkem. Tegelikult ei ole see nii, sest siis antaks väiksematele parteidele rohkem hääli ja parteisid oleks rohkem. Olen oma juttudes kirjutanud parteidest, mis võiksid olemas olla, aga mida ei ole. Võrgus on neid loetletud minu koduleheküljel olevas eeposekatkendis. Teine koduleheküljel olev eepos tundub parem olevat, aga selle sisust pole mul kunagi täielikku ülevaadet olnud, sest minu kirjutatud on seal ainult pool. Üks inimene on teinud mulle ka ettepaneku, et võiksin temaga kahekesi ühise luulekogu välja anda. Vastasin, et kaks on vähe, parem on neli kuni kümme. Aga järgmiseks avaldasin siiski üksinda elektroonilise luulekogu. Kui olin andnud oma luuletused kooli juubelialbumi jaoks avaldamiseks, tuli mul natuke hiljem meelde, et nüüd saaks kasutada ka ühiskogu soovinu luuletusi, siis saakski temaga samade kaante vahele. Aga mulle vastati, et hilja, raamat on juba valmis.

Munadest arvuti kaudu magamistoani

Tulin koju ja võtsin külmutuskapist välja lihavõttemunad. Lihavõtte ajal oli öeldud, et need tuleb kiiresti ära süia, aga nüüd oli juba nädal möödas. Tahtsin süia viimast enda värvitud muna, kuid ei olnud algul kindel, milline on minu värvitud. Meie võrguleheküljele oli lisatud uus loendur. Ema oli loenduri saamiseks kasutanud kas Hennu või minu e-maili aadressi, aga nüüd enam ei mäletanud, millist. Igal uuel loenduril pidi olema midagi uut moodi. Uuel loenduril oli teistmoodi see, et erinevalt kahest vanemast näitas see, kas lehekülge on külastatud arvuti või mobiiltelefoniga. Vahepeal oli suurem telefoniga külastuste arv. Blogi lugemiseks oli telefon sobiv, sest pilte blogis nagunii ei olnud. Ema ütles, et nüüd tuleb Tõnu ka jälle minuga samasse tuppa magama. Protesteerisin, et neli inimest ühes toas on liig. Ema ütles, et siis ma näen, kui palju vendasid mul on. Kartsin, et ma pole enam norskamisega harjunud ja ei jää magama. Eriti ei meeldinud mulle see, et nüüd oli inimesega voodi mõlemal pool minu voodit, nii et kummalegi poole nägu pöörates ei oleks inimestest pääsenud. Kadri ei pidanud Tõnuga kaasa tulema, vaid oma majja jääma.

Veel üks tsitaat

E. Radzinski raamatu "Aleksander II" esimese poole sisust olen juba kirjutanud. Nüüd on mul loetud ka raamatu lõpp, kust leidsin veel ühe hea lause. Autor arutleb mõningate probleemide üle ja ütleb siis nii:
"Vastame ajaloolase kõige ausama vastusega: "Mina ei tea.""

Unenäod tänaseks valmis

Ühtede piltide kohta öeldi, et need on kellegi teise, mitte minu joonistatud. See väide muutis mind vihaseks ja kurvaks. Läksin seletama, et need on küll minu joonistatud. Õigete piltide näitamiseks pidin lehitsema läbi joonistusploki lehed esimese leheküljeni, kus need asusid. Tõeliselt head pildid olid ainult esimesel leheküljel. Seni, kuni ma teisi lehekülgi keerasin, võidi arvata, et ma joonistangi nii halvasti.

Vaatasin entsüklopeediast Tartu ülikooli rektorite nimekirja. Ma ei leidnud sellest mitme rektori nime, keda ma teadsin. Eristatud oli rektoreid ja ilmselt kuraatoreid. Siis nägin, et tegemist on täiendusköitega. Nähtavasti olid siia pandud ainult need rektorid, kes varasemast köitest välja olid jäänud. Võtsin varasema köite. Seal oli rektorite nimekiri tõesti pikem, alates ka varasemast sajandist. Olin kuulnud, et kuni viimase ajani algas kõigi rektorite nimi K-tähega, kuid leidsin ka erandeid. 19. sajandi rektorite nimesid lugesin tähelepanelikult, kuid 20. sajandi juures mu tähelepanu nõrgenes, nii et ma lugemist lõpetades ei teadnud, kas täiendusköitest puudunud tuttavad nimed olid siin sees või mitte. Kunagi oli elanud kaks kuulsat filosoofi, kes omavahel ägedalt vaidlesid. Nüüd leiti, et nad tegelesid mõlemad mõttetute probleemidega, sest nende vaidlused käisid ümber peeglissevaatamise filosoofia. Üks filosoof kõndis parajasti läbi toa. Ma ei näinud teda, sest mul olid silmad kinni. Silmi lahti teha ma ei tahtnud, sest muidu ta oleks arvanud, et ma tegelen enda arvates filosoofiliste probleemidega. Lõpuks otsustasin ikkagi silmad lahti teha, aga need ei tulnudki.

Mõtlesin, et ma lähen siiski lennukiga Inglismaale. Olin küll öelnud, et mulle välisreisid ei meeldi, kuid nüüd tuli mulle meelde, et Hiiumaal käies kaalusin siiski Rootsi edasi minemist, mis küll ei teostunud. Reis Inglismaale oleks olnud täiesti mitteametlik, nii et midagi väga halba poleks saanud juhtuda, kui just ei oleks just sel korral lennuk alla kukkunud.

Tänavale kogunes jälle palju meeleavaldajaid. Keegi ütles, et nagu aastatetagustel meeleavaldustelgi, näeb ta siin osalejate hulgas eriti palju ERSP-lasi. Mina kedagi eriti ära ei tundnud, mõeldes, et võibolla rääkija tunneb ERSP-lasi lihtsalt paremini kui teisi kohalviibijaid. Siiski kõndisin ma Lagle Pareki selja taga. Nägin kääbuskasvu naist, kes oli seisma jäänud teise naise imepisikest kasvu laste ees. Nähtavasti tahtis kääbus neid lapsi endale saada, leides, et need on talle sobiva suurusega. Aga minu arvates võis juhtuda veel, et need lapsed kasvavad tast mööda. Mõtlesin, et oleks huvitav, kui kääbusel oleks imepisike koer. Meeleavalduste tulemusel astus Savisaare linnavalitsus tagasi. Ülikoolis pidi osadel tulema vene keele tund. Sinna pidi minema ka Raido, kes ütles, et vene keeles on kästud väga palju lugeda ja loetu põhjal referaat kirjutada. Ütlesin, et referaadi kirjutamiseks pole raamatut läbi lugeda vaja. Vaatasin venekeelseid materjale. Venemaa oli avaldanud rahulolu Savisaare tagasiastumise üle. Seal saadi asjast nähtavasti valesti aru, nagu oleks Savisaare tagasiastumist nõudnud kohalikud venelased. Algas film, kus mängis Krister. Krister oli täiskasvanu ja ütles ühele väiksele poisile, et see temaga ülemisele korrusele kaasa läheks. Mõtlesin, et nüüd võidakse mõelda, et ma olen pettunud, et Kristeril võib juba poeg olla. Kohe kuulsingi, kuidas isa rääkis midagi moraalsest löögist.

Revolutsiooni loosungid

Täna vaatame, mida tähendavad Prantsuse revolutsiooni loosungid "Vabadus, võrdsus, vendlus" söömise seisukohalt, kui neid järgida järjekindlalt.

Vabadus - Kui see tähendab kõige tegemise lubatavust, tähendab see inimsöömist ja mürgijoomist. Kui see tähendab vabadust elada, tähendab see teistele nälgajäämist ja seega elu lõppu.
Võrdsus - See tähendab kas inimsöömist ja mürgijoomist või nälgajäämist.
Vendlus - See tähendab nälgajäämist.

Torn

Enamus meist ronisid torni. Mina jäin maapinnale, öeldes, et milleks minna kõrgele, kui saab olla madalal. Tornist võis näha kaugemale, kuid seal oli kitsas. Mina jalutasin maapinnal laiemalt ringi, nägin asju lähemalt ja sain katsuda puud ja kivi. Teised olid tornis kaua. Kui nad sealt alla tulid, ei hakanud nad maapinnal ringi vaatama, vaid kõndisid otse autosse.

Helid

Keegi naabritest lasi öösel tundide kaupa tümpsu. Aastavahetuse aegne ülelinnaline undamine on ammu lõppenud. Just praegu hakkas ühel autol signalisatsioon tööle. Nüüd sai see läbi ja kostab lehtede sahinat, lindude hääli, automürinat, naabrite raadiot ja trepikojas kõndimist.

Jääst raamat

Õppisin eestiaegsest raamatust "Maailma maad ja rahvad". Selle iga lehekülje ülemisse serva oli trükitud kirjutamiseks must joon. Kirjutasin igal leheküljel joone peale selle lehekülje teema. Ema vaatas arvutist fotot. Ta tegi suurenduse abil kindlaks, et fotol olev särk on meilt varastatud. Varastamise varjamiseks oli särgi pildilt püütud ühte objekti kustutada, aga suurenduse abil tulid selle jäljed nähtavale. Varastatud oli ka ühe koomiksi idee. Varas oli koomiksisse teisest koomiksist ümber joonistanud, et üks mees ütleb teisele, et kaotab ta ära. Järgmisel pildil oli aga kadunud hoopis ähvardaja ise ning ähvardatu oli kõigest moonduma hakanud. See oli ebaloogiline ja näitas, et varas ei olnud originaali lugenud, ainult vaadanud. Vaatasin pruuni puhvetikapi ust. Siit tuli mulle esimene mõte, milline võiks olla minu järgmise raamatu kaas. Tahtsin juba Tõnule vastavat soovitust anda, aga siis vaatasin, et kapiuksel on ka muster, mida ma raamatukaanele ei taha. Avaldasin jääst raamatu. Enne oma raamatu tutvustamist pakkusin kahele vene tüdrukule tavalisi jäätükke. Nad sõid neid, aga ei olnud rahul, öeldes, et see on tehtud ebakvaliteetsest veest. Järgmiseks jagasin ära kaks jäätist. Nendega oldi paremini rahul. Kolmandaks võtsin välja oma raamatu. Mõtlesin, et sulamise ärahoidmiseks tuleb seda säilitada külmutuskapis, aga sinna see kauaks ei mahu, sest inimesed tahavad külmutuskappi toitu ka panna.

Huvi reguleerimine

Kirjutasin ühes kirjas, et üks raamat on nii kole, et mul on raske selle lugemist lõpule viia. Pärast kirja ärasaatmist tekkis mul selle raamatu vastu suur huvi, et miks on raske lugeda ja kas ikka on raske lugeda. Kirjas avaldatud mõtet olin varem oma peas ka mõelnud, aga siis oli see mõte mind sellest raamatust eemale peletanud.

Õllejoojad ja joomise vastased

Ühed mehed jõid ühel öösel palju õlut. Iga kord, kui õlu otsa sai, ostsid nad otsasaamise tähistamiseks veel õlut. Rahvas arvas, et kaks õllejoomise vastu olevat tüdrukut on head, aga tegelikult nad nii head ei olnudki, sest neil oli muid puudusi. Need tüdrukud olid külili silindrid ja hakkasid veerema, mida nad nimetasid trallimiseks. Mina osalesin mängus keerleva vardana.

Iseseisvuspartei esimees loetles televisiooni valimisreklaamis oma partei liikmeid, nimetades ka minu nime. Kommenteerisin, et ta ei oleks pidanud seda tegema, sest mina pole kunagi ühtegi parteisse kuulunud. Aga ta võiski arvata, et ma olen partei liige, sest minu nimi oli Iseseisvuspartei koduleheküljel kirjas. Valimissaates, mis pidi tutvustama Iseseisvusparteid, esines rida kooliealisi poisse. Nad rääkisid kooris, millega nad tahtsid näidata, kui osavad nad koorisrääkimises on. Teine kooris rääkimise põhjus oli see, et neil ei olnud nende nooruse tõttu nii palju mõtteid, et nad oleksid saanud ühekaupa rääkida. Poisid lõpetasid jutu lausega, et nad ei lahku arvatavasti Eestist enam kunagi. See oli lause, mida olin kasutanud enda kohta Helinale saadetud kirjas. Helina oli selle ilmselt parteile teatavaks teinud. Järgmine valimissaade pidi tulema teise kohta kahest eurovastasest parteist.

Rääkisime inimestest, kes tundusid olevat male maha jätnud. Pärnits tahtis sõita Rakverre välkturniirile. Rei loetles, kes seal esikohta taotlevad. Taotlejate hulgas oli üks kirjanik, kes oli avaldanud neli raamatut. Soovitasin Pärnitsal enne mängu need raamatud läbi lugeda, sest sealt on näha, mida vastane kardab. Ma ise tegelesin ka nii male kui ka kirjutamisega. Aga seletasin seda sellega, et malega tegelen kirjutamise jaoks materjali saamiseks. Rei ütles mulle, et ma olen ühel varasemal korral raamatus kirjutatust rääkides eksinud. Raamatus oli kirjas, kui tohutult palju ühte loomaliiki meres elab. Mina olin tõlgendanud seda nii, et jutt käib konkreetsest merest, millest oli juttu eelmistes lausetes. Rei oli seda kohta vahepeal lugenud ja arvas nüüd, et mõeldud oli kogu maailmamerd kokku. Mina vaidlesin vastu, et maailmameri on juba ookean. Rei ütles ei-ei. Mina ütlesin, et isegi kui autor mõtles maailmamerd, on ta lause sõnastanud nii, et on võimatu, et kõik lugejad sellest nõnda aru saaksid. Raamatuid toimetades ma esitangi autoritele küsimusi ja tahan teada, kas ei saaks täpsemalt sõnastada. Rei ütles, et siis ma olen tehniline toimetaja. Vastasin, et kaugel sellest.

Pille rääkis, et ta läheb natukeseks ajaks sõprade poole elama ja koostab seal ristsõna. Ruumis rääkis läbisegi rohkem inimesi, aga jälgisin just Pille juttu. Kirjutasin selle kamba vihikusse üles. Joonistasin juurde ka ristsõna ruudustiku, et Pille koostab arvatavasti sellise kujuga ristsõna. Ruutude sisu ma välja mõtlema ei hakanud. Kirjutasin punase pastakaga. Mõtlesin, et ma pean parema pastaka võtma, sest selle värv läheb laiali. Edasi mõtlesin, et ma pean üldse enne edasi kirjutamist üles ärkama, sest unenäos kirjutatust ei jää midagi järele. Võin ärgata, sest olen rõõmus ka pärast ärkamist. Aga edasi mõtlesin, et nii rõõmus ma ikka ei oleks kui unenäos.

Koolis tehti teatavaks uus tunniplaan. Selgus, et see kattus senisega. Tunniplaanis oli aine nimega tsivilisatsioonilugu III. Tsivilisatsioonilugu I ja II olid meil veel läbimata. Lugesin üle esseed, mis ma olin selles aines kirjutanud ja mis oli juba ära hinnatud. Kirjutada oli kästud teemal "Mida on inimkond ajaloo jooksul õppinud ja unustanud". Minu näidetele oli õpetaja juurde kirjutanud, et tänapäeval korraldatakse suuri laulupidusid, kus koos õõtsutakse, ja tehakse täpseid majandusanalüüse. Lauri K., Tristan ja veel paar poissi tahtsid algavas tunnis hakata õlut jooma, nii et igaüks neist saab pool pudelit. Varem oli Tristan korralikum olnud ja koolikorra suhtes rahulolematust avaldanud. Lõpetasime pallimängu. Üks poiss võttis särgi seljast, aga Sven ei võtnud ja süüdistas särgi seljastvõtjat, et see käitub halvasti. Mulle taheti näidata, kuidas Helina ühe poisiga räägib, aga ma polnud nõus sinnapoole vaatama. Kui mulle pikalt peale käidi, siis lõpuks ikkagi vaatasin.

Eilne päev ja ajalehed

Eile läks mul vist meelest ajalehti lugeda. Vaatasin ainult koomiksit. Ja ühte aastatetaguse ajalehe malenurka. Sageli mulle räägitakse, mis ajalehtedes kirjutatakse, aga mulle ei meenu, kas eile räägiti. Ehk jätkati eilses lehes veel Poola kirumist. Et Saksamaa ei ole Poolast suurem mitte ainult rahvaarvult, vaid igas mõttes. Või kirjutati, et narkootikumid võiks legaliseerida, kui inimesed õpiksid neid mitte tarvitama. Süstiksid ainult loomadele. Või kirjutati, et Eestisse tuleb esinema nii hea välismaa ansambel, et ei olegi ühtegi Eesti ansamblit, mida kõlbaks seda soojendama panna.

Naabri aken

Oudekki elas koos oma ema ja isaga meie kõrvalkorteris. Eelmises elukohas oli nende pere aken tundunud mulle tähtsa aknana, aga siin majas pidi mitte ainult mulle, vaid ka Oudekkile minu aken tähtsam tunduma. Kuigi Oudekki arvas kindlasti, et ma olen noor ja rumal. Oudekki oli oma blogist kustutanud osa viiteid teistele blogidele. Kustutatute hulgas oli isegi viide tema õe ingliskeelsele blogile. Selle kustutamisega tahtis Oudekki järgida põhimõtet, et tähtis pole, kes kirjutab, vaid mida kirjutab. Aga kui ma sinna uuesti vaatasin, oli see viide ikkagi alles, ainult et uue nime all.

Erineva suurusega loomade tapmine

Sääski olen tapnud, kuigi see ei valmista mulle rõõmu. Sigu ma tappa ei taha. Ometi sääski ma ei söö, aga sealiha söön. Tundub, et erinev suhtumine tapmise osas tuleb sellest, et ma ei taha korraga palju verd näha. Siiski võib rääkida ka sellest, et sääsed paljunevad kiiremini kui sead, seega on ühe sääse mahalöömine väiksem kaotus. Ja siga on muidugi lähedasem sugulane.

Mõttekäik kinnipanekust elu lühenemiseni

Vabrik pandi kinni ja direktor pandi ka kinni. See lause tundub tuttav, aga kindlalt ma ei tea, kas ma olen seda kunagi kuulnud. Igatahes tundub see tõepärane. Kuigi ei oska hästi nimetada vabrikudirektoreid, kes oleks kinni pandud. Pankurid tulevad paremini meelde. Viimati käisin pangas EVP-de hüvitamise asjus. Seal oli väga pikk saba. Varasematel kordadel, kui pangas olen käinud, seal nii pikka saba ei olnud. Pakkusin, et see EVP küsimus ongi saba nii pikaks venitanud. Mulle vaieldi vastu, et arvatavasti on asi hoopis selles, et lähenevad pühad. Seega käisin pangas enne pühi. Pühade ajal ma jaanituld tegemas ei käinud, aga väljas jalutades sain võõraste jaanitulede suitsu sisse hingata. Kuna see oli pidulik suits, siis see ehk isegi pikendab minu elu. Aga suitsetajatele võib tubakasuitsu sissehingamine ka pidulik tunduda, ometi arvatakse, et see nende elu lühendab. Õigemini on see lausa statistiliselt kindlaks tehtud. Kui suitsupakkidele hakataks selliseid õuduspilte panema, millega on ähvardatud ja mida ma olen ajalehest näinud, lüheneks arvatavasti kõigi inimeste elu.

Mõttekäik vaba aja tegevustest

Head muusikat tundub olevat kergem teha kui kirjutada häid laulusõnu. Vähemalt kui ma eile raadiot kuulasin, siis pillimäng tundus ilus ja salapärane, lauljate hääled ka head, aga sõnad juba primitiivsemad ja kohati sellised, et tahaks raadio kinni keerata. Seejuures ise oskaks ma ainult sõnu kirjutada, mitte neid lauluna ette kanda, taustaks pilli mängida või viisi välja mõelda. Varasematel aegadel olen püüdnud muusikat joonistusteks tõlkida. Eilse päeva tegevustest sarnanes pillimängu kuulamine oma matemaatilisuses kõige rohkem malepartii vaatamisele. Mõtlesin, kumb mulle rohkem meeldis. Jõudsin järeldusele, et malepartii, sest seda suudan ma edasi arendada ja jäljendada, samal ajal kui muusikat võtan ainult passiivselt vastu. Muusika juures sai mängida, et olen vähemalt osa päevast silmi puhanud. Malenuppude vaatamine ei tohiks ka silmadele nii väsitav olla kui pisikeste tähtede lugemine. Male juures leidsin veel, et see on hästi tasakaalustatud mäng, kus mõned asjad on üliselged, teistest ei saa kunagi aru.

Prillidega inimesed. Kass suvilas.

Lugesin ajalehest, et Euroopa Liit keelab inimeste prillid ees pildistamise. Kommenteeriti, et see on nagu Gorbatšovi ajal, sest siis püüti varjata, et Gorbatšovil on prillid. Uus keeld ärritas mind niivõrd, et joonistasin karikatuuri ülemisse serva prillid. Prillide sisse joonistasin silmad.

Olime suvila köögis. Sinna tuli võõras kass. Arvasin, et nüüd tuleb võibolla marutõve vastu vaktsineerida, aga ema arvas, et ei ole vaja. Ütlesin, et kass puges koogi sisse. Tegelikult puges ta kahe koogiviilu vahelt läbi, süies seejuures ühe viilu keskele augu. Seejärel hakkas kass tiibu lehvitama ning tõusiski lendu. Sellega ta jäljendas nähtavasti kanasid, kelle hulgas ta oli viibinud. Köögi seina taga oli teise pere köök. Sealt tuli üks poiss läbi õue meie uksele. Et kass oli tema pere oma, siis tahtsime talle kassi tagasi anda. Aga poiss ütles, et komme nõuab, et kui kass on kellegi pool kell üks öösel, jääks ta sinna ka ööbima. Tegelikult oli kell alles kaksteist. Poiss ütles veel, et me räägime liiga valju häälega. Või tahtis ta hoopis küsida, ega nende köögis liiga valju häälega ei räägita. Tegelikult räägiti seal vaiksemalt kui meie köögis.

Darwini autobiograafia

Nagu ma juba ühele võõrale blogile lisatud kommentaaris mainisin, lugesin pühade ajal Darwini autobiograafiat. Selle raamatu valisin endale auhinnaks viimastel malevõistlustel. Ma ei saanud seal küll kõrget kohta, aga auhindu jätkus kõigile osavõtjatele. Raamatu tõlke autoriõiguste pärast oli vist tüli, aga kui politsei tiraaži ei konfiskeerinud, siis on ilmselt lugemine lubatud. Tegin lugedes järgmisi tähelepanekuid:
1) Bioloogi elukutse juures tundub kõige ebameeldivam loomade tapmine ja lahkamine. Selgub, et ka Darwin hoolimata oma ametist kartis verd, talle ei meeldinud lahkamine ja ta eelistas surnud putukate kogumist putukate tapmisele. Siiski käis ta ka jahil.
2) Darwin ei olnud esimene, kes rääkis evolutsioonist, vaid enne teda tegi seda juba Lamarck. Darwini sõnul ei avaldanud talle aga Lamarcki teooriaga tutvumine mingit mõju.
3) Darwini õpetusega on püütud ristiusku kahtluse alla seada. Noorena kaalus Darwin aga vaimulikuks hakkamist. Siis uskus ta, et kõik Piiblis kirjas olev vastab sõna-sõnalt tõele. Hiljem hakkas ta nägema vastuolusid Piibli ja teaduse vahel ning ka Piibli sisemisi vastuolusid. Kui darvinismi kiputakse vastandama kreatsionismile, siis "Liikide tekkimise" kirjutamise ajal mõtles Darwin ise veel, et maailm on nii täiuslik, et selle arengule algtõuke pidi andma mõistuslik jõud. Hiljem ta hakkas selles siiski kahtlema, kuna ta leidis, et väga algelistest loomadest põlvnedes ei saa ta oma järeldusi nii suurtes küsimustes usaldada.
4) Pisut enne raamatu lugema hakkamist nägin "Eesti Looduses" väidet, et sotsiaaldarvinism ei ole kooskõlas Darwini enda seisukohtadega, sest Darwini arvates sesinevat inimkonna evolutsioon moraalses progressis. Päris sellist väidet ma raamatu põhitekstist ei leidnud (tagumisi lisasid ma ei lugenud), kuid autor näeb raamatus oma elutööd tõesti heategevusena.

Olin koer

Olin koer. Oma tuppa võisin ma kõndida ilma ketita, aga seal pandi mind alati ketti, kuigi ma polnud üldse kuri. Kavatsesin varsti inimeseks hakata, et teha asju, mis on lubatud ainult inimestele. Aga peremehed muutusid liiga pealetükkivaks, seetõttu ei olnud esialgse plaani teostamine võimalik ja hakkasin hoopis põgenema. Sõitsin esimesele korrusele liftiga, nii et jälitajad pidid jooksma mööda treppi ja sain nende ees edumaa. Majast väljumise järel põgenesin koera kombel läbi tagahoovi. Inimesed hakkasid mind otsima arvatavasti tänavalt.

Pildil oli näidatud esimesi sõjalise otstarbega rakette ja rahvahulka, kes neid lendu saatis. Öeldi, et need raketid ei olnud veel üldse raketi, vaid lennuki kujuga. Olime majas, kus oli palju radioaktiivsena tunduvaid asju. Kui hakkasime mööda treppi ära minema, tuli meile vastu mustade sipelgate sarnaste inimesesuuruste vaenulike olendite kolonn. Läksime edasi ja kolonn meile kallale ei tulnud. Läksin Kristeri eeskujul rõdule, et võimalik lööklaine meid majast välja kannaks.

Loosimises osalejad olid täitnud paberilehed, nende hulgast tõmmati välja auhinna saajad. Et osalejaid ei olnud väga palju, siis said auhinna umbes pooled. Kuna ilmajääjate hulgas oli ka Helina, otsustasin lõpuks, et auhinna saavad kõik. Alkohoolse joogi joomine oli kavandatud nii, et ühed joovad kaks pitsi, teised mitte ühtegi, aga lõpuks muutsime plaani ja kõik jõid poolteist pitsi. Siis saabusid ülemused karistama ja pildistama. Süüdlastest osad vaatasid fotol kaamerasse, teised varjasid oma nägu.

Puuris olid haruldased putukasuurused linnud. Nad olid väljasuremisohus. Loodeti, et nad hakkavad puuris paljunema. Aga linnud said ainult ühe poja, siis tuli pikk paus. Terved linnud munevad iga päev ühe muna, aga need ei munenud enam üldse. Võibolla oli emalinnule muna kõhtu kinni jäänud ja piinas teda. Lisaks emalinnule ja isalinnule pandi puuri veel üks teist liiki, aga suguluses olev lind. Pandi tähele, et linnud on liikumatuks tõmbunud. Ei olnud veel selge, kas nad on surnud.

Rong maanteel

Rong sõidab mööda maanteed. Küsitakse, kas see on auto. Keegi arvab, et auto kohta on see liiga suur, võibolla on hoopis buss. Üks poiss teeb ettepaneku sõidukilt endalt järele küsida. "Küsi siis," ütleb poisi isa. "Küsi sina," vastab poiss. Et rong on juba eemale jõudnud, hüiab poisi isa valju häälega: "Sõiduk! Sõiduk! Oota!" Aga rong ei oota. "Kasvatamatu sõiduk," ütleb poisi isa. Aga poiss on rongi tekitatud mürast midagi välja lugenud. Ta ütleb: "Ma kuulsin, kuidas ta korrutas, et ta on hobune."

Jaaniöösel magasin eriti kaua

Ajaloos pidi tulema kontroltöö. Aga mul polnud meeles kodus õppida, sest vahepeal oli koolivaheaeg. Kontrolltöös tuli kirjutada neljandast Liivi sõjast. Küsisin, kas Liivi sõdasid oli tõesti kuus. Kui tunni alguses oleks lubatud peatükk kordamiseks üle lugeda, oleksin saanud viie. Aga kui ei lubatud, hakkasin ikkagi kirjutama, arvates, et ülikoolist meelde jäänu põhjal peaksin saama kolme.

Oli inglise keele tund. Õpetaja tõlkis meile õpiku uue teksti uusi sõnu. Teised kirjutasid need vihikusse üles, aga mina olin väga unine ja istusin liikumatult. Ühte uut sõna, mida õpetaja nimetas, ma algul õpikus trükituna ei näinud. Kui uurima hakkasin, siis selgus, et see sõna tähendas mingit habeme peale pritsitavat vedelikku, aga mina olin pidanud selle sõna tähti pildil habeme osaks. Lauri K. hakkas tundi tõsisemalt suhtuma, kui ta kuulis, et inglise keel on üks kolmest tänavusest lõpueksamist matemaatika ja eesti keele kõrval. Järgmisel aastal lõpetajatele pidi lisanduma ka kirjanduse eksam. Eelmine kord kooli lõpetades olin valmistunud lõpueksamiteks terve õppeaasta, aga nüüd pidin saama õpitud mõne päevaga. Mul võis see ebaõnnestuda. Tahtsin minna koju ja välja magada, aga ei olnud kindel, kas ma suudan piisavalt palju tunde magada.

Nõu sees olid lihavõttemunad. Ütlesin, et olen mune sama moodi värvinud. Parandasin ennast, et minu värvitud munadega samasugused on siin hoopis keefiri pakid. Lauri N. kutsus mind kaasa minu koti juurde. Ta oli minu kotist välja võtnud kamba märkmiku. Ütlesin talle, et ma olen varemgi öelnud, et ta ei tohi minu kotti avada. Ta tegi seda nähtavasti iga päev. Aga ma ei hakanud talt märkmikku ära ka võtma, sest see oli nii huvitav, et ma natuke tahtsingi, et keegi seda vaataks. Olin võtnud Hennu kamba liikmeks. Lauri oli seda märkmikust teada saanud ja seda ära kasutades käinud Hennule kamba asjadest rääkimas.

Lähenes maleturniiri viimase vooru algus. Pärnits rääkis, et on juhtunud ennekuulmatu asi ja üks auhinnalise koha kandidaat on vastase raha eest ära ostnud, et see temaga viiki lepiks. Kui Pärnits ära käis ja tagasi tuli, siis ütlesin, et ilma selle tehinguta oleks raha pakkuja mängu nagunii võitnud. Vestluskaaslane sai selle märkuse peale pahaseks. Tundus, et asi oli selles, et ta siiski ei olnud enam Pärnits, vaid venelane, kes oli üks neist tehingus osalejatest.

Kooli saalis mängiti väheste inimestega korvpalli. Algul vaatasin pealt, siis läksin ka mängima. Klaus ütles, et kui ma nii mängin, siis tema ei saa mängida. Tundus, et Klaus lihtsalt tahtis, et mina oleksin korvpallis nii palju nõrgem, et ei mängikski. Olin iga rünnaku ajal sellel poolel, kumb parajasti ründas.

Muruplatsil mängiti jalgpalli. Osad mängijad olid pimedad. Väravavaht oli väike laps, ja suur pime lõi talle värava. Protesteeriti, et see on ebaaus, sest pime ajas väravavahiga juttu ja pimedatel on nii terav kuulmine, et ta sai hääle järgi aru, kus värav asub.

Lauristini artiklist

Lauristini artikkel eilses "Sirbis" kinnitab veelkord, et puhtakujulist vasakpoolsust ega parempoolsust pole olemas. Lauristin arvab ühelt poolt, et Eestis ei pöörata eliidile väärilist tähelepanu, teiselt poolt, et vasakpoolsed on paremad kui parempoolsed. Elitarism kuulub aga teoreetiliselt parempoolsuse alla. Artiklis ei ole eliidina vaadeldud küll rikkaid, vaid vaimseid juhte, kuid siiski on peetud ühtesid inimesi teistest paremateks.

Aafrika veekogud

Avastati, et Niiluse jõe all on naftat. Hakkasin seda peoga välja kaevama. Leidsin musti mügarikke, mis vist olidki nafta. Kaevamise tagajärjel muutus jõgi sellest kohast sügavamaks, mistõttu ta hakkas tagurpidi voolama. Nii jõudis soolane vesi Victoria järve. Kaevamise vastu avaldati pahameelt. Lõpetasin selle ära, sest sain ka ise aru, et maailmas on naftatootmine kliima seisukohalt juba liiga suur. Klaus ütles, et lõpetasin liiga hilja, sest kõik Victoria järve kalad on vee soolaseks muutumise tagajärjel juba surnud. Vaatasin kaardilt järgi, et Victoria järves oli veel näha valgeid vingerdajaid. See tähendas minu arvates, et kalad on veel elus. Või olid need siiski vaglad, kes olid asunud surnud kalu sööma. Ütlesin, et kõik kalad surnud ei ole, sest osa kalu elab nii magedas kui ka soolases vees. Siiski kaevasin Victoria järve kõrvale augu, et sinna koguneks mage põhjavesi, mille ma järgnevalt järve juhtisin. Aga lõpuks ütlesin teistele, et nad peaksid meeles, et see kõik on ainult mäng.

Üks listi liige kirjutas, et ta lõpetab ajaloo magistrantuuri ja et ta on vahepeal teada saanud, et õppimisele võib iseseisvalt ettevalmistusi teha. Olin varem kahtlustanud, et tunnen seda isikut teise nime all, mille ta oli ümber lükanud. Nüüd hakkas paistma, et olen temaga ajaloo osakonnas listis kasutatava nime all kokku puutunud, aga selle vahepeal unustanud. Ta kirjutas veel, et ta korjas narmendavaid seeni, sest mäletab, et need olid väga maitsvad. Seene liigi nimetamise asemel oli ta lisanud kirjale fotosid neist seentest. Mina teadsin, et on kaks sedamoodi seeneliiki, millest üks on surmavalt mürgine, aga ma ei teadnud, kummaga on tegemist. Rohkem ma selle probleemiga tegeleda ei viitsinud. Kirja saatja poleks varasematel aastatel rahul olnud, kui keegi oleks listi fotosid saatnud, kuid nüüd ta arvestas nähtavasti sellega, et tehnika ja inimeste lugemisvõimalused on vahepeal edasi arenenud.

Liikumine ja nägemine

Kui mul tekib tahtmine lugemise ajal jalgu väristada, tuleb mulle meelde, et koolis õpetati, et liikuvas sõidukis ei tohi lugeda, sest raamatu värisemine rikub nägemist. Aga kui ma tahan analoogia põhjal jalgade väristamist lõpetada, siis tuleb mulle meelde õpetus, et nägemist rikub vähene füüsiline aktiivsus. Kerge oleks kommenteerida, et liikuda ja lugeda võib erinevatel aegadel. Kuid vahepeal peab nagunii lugema, ja kui sel ajal mitte liigutada, siis võimalike liigutuste koguarv ikkagi väheneb.

Uus unenägu, mis algul ununes

Hakkasin korraga välja andma luulekogu ja proosaraamatut. Luulekogu käsikirjas oli üle vaadates üllatavalt vähe luuletusi. Tuli mõte proosaraamatuga samade kaante vahele liita veel teine ja lühem proosateos. Rohkem vast mitte, sest muud olid juba palju lühemad. Aga siis tuli mulle meelde, et see proosateos, mida ma juurde liita tahan, on juba ühes raamatus ilmunud. Selleks oli kogumik, kus oli nelja autori teoseid. Minu blogi külgribal rippus nimekiri inimestest, kellele ma pärast ilmumist raamatu kinkida kavatsesin. Lootsin, et see nimekiri vajub varsti sügavustesse ja nimekirja kantud seda ei loe, et nad raamatu ise ostaksid.

Raketikilp

Riik, mis avaldab vastuseisu teise riigi kohale raketiklibi ehitamisele, nõuab endale sellega õigust rakette kasutada. Raketikilp ei kaitse nagunii massiivse rünnaku eest. Inimkonna tehnoloogiline areng võib viia selleni, et tulevikus on kõik riigid tuumariigid ja võimelised üsna massiivseid rünnakuid korraldama. Kas siis pole targem raketikilpidest loobuda, panustades nende asemel usaldusele, mis ehk vähendaks ka potentsiaalse ründaja agressiivsust? Kuid tehnoloogiline areng võib viia ka selleni, et üksikuid tuumarakette omavad tulevikus ka mitteriiklikud terroriorganisatsioonid. Nende vastu võiks vähemalt kaitse olemas olla. Ehk peaks ÜRO organiseerima raketikilbi ühist ehitamist kõigi riikide kohale? Kas see ei viiks edasi ka kosmosest pärinevate ohtude vastu valmisoleku osas?

Jalg vajus läbi välja b2

Minu jalg vajus läbi välja b2, aga sain selle sealt välja tõmmatud. Aga kui Krister sinna läks, siis kukkus ta maa-alusesse käiku. See tuli arvatavasti sellest, et mina olin augu ette teinud. Hakkasime Kristerit päästma. Tema pealt tuli kõrvaldada järjest uusi ja uusi raamatute ja ajakirjandusväljaannete pakke. Kui see töö oli juba mõnda aega käinud, küsisime Kristerilt, kuidas ta ennast tunneb. Ta vastas sügavusest, et kui ta vastab, saab tal rutem õhk otsa. Ta lisas, et talle tuleb natuke õhku teisest suunast. Loopisime pakke üha august välja, aga augu seintest vajus neid auku kogu aeg juurde. Lõpuks saime siiski Kristeri vabaks, mis tähendas ärkamist.

Isa tahtis midagi teada saada ühe muusikastiili kohta. Ütlesin, et ta vaataks ingliskeelsest lasteentsüklopeediast. Isa hakkas vaatama hoopis ingliskeelsest lasteleksikonist. Nii vaatasin entsüklopeediast mina ise. Seal sellist märksõna ei olnudki, sest see oli nii ammu välja antud. Mis minu tähelepanu äratas, oli see, et tekst oli hoopis eestikeelne. Ema ütles, et ma tõmbasin raamatust nii kõvasti üle, et see muutus eestikeelseks ja nüüd jääbki selliseks. Sellega ma polnud nõus, sest kuigi on olemas ületõmmates tõlkimise võimalusega pabereid, see raamat nende hulka ei kuulunud. Avastasin, et keegi on hoopis sellele leheküljele eestikeelse tõlke peale liiminud. Mulle oli millegipärast kingitud viinapudel, mille olin nädalaga tühjaks joonud. Aga kui ma pudelit nüüd vaatasin, siis nägin, et pool viina on veel alles. Ma ei tahtnud seda palju korraga juua, et keegi ei ütleks, et ma purjus olen. Mõtlesin juua enne magamaminekut, et teada saada, millised unenäod pärast viina joomist tulevad. Aga võibolla oli see pudel mulle kingitud hoopis kompressi tegemiseks. Enne wc-sse minekut tahtsin vastava ruumi eesti keelde tõlkida ehk valguse süüdata, milleks tuli mööda ust ülevalt alla tõmmata. Teistesse keeltesse tõlkimiseks oleks tulnud tõmmata teistes suundades. Aga minu liigutustele ei tahtnud õige reaktsioon eriti hästi järgneda.

Oli joonistatud hulk pilte Lennart Merest, mis olid sarnased küll omavahel, aga mitte eriti sarnased Mere endaga. Ühel pildil olid tal väga lühikesed jalad, mis tähendas, et taheti öelda, et on väga palju metsa langetatud. Lennart Merel oli olnud kaheksa peamistesse ilmakaartesse suunduvat teed, mida mööda tal oli kombeks Tartust välja jalutada. Läksime praegu Klausiga mööda teed nii, et mina hüppasin palliga. Eelmisel korral olin palli pealt lugenud. Istusime laua taga, ema selja taga seisis vana naine. Ema rääkis talle, et me käime ühes Tallinna lähedases suvilas, aga ei saa seal sageli käia, sest seal elab üks sugulane. Seejuures pilgutas ema meile silma, et me vaidlema ei hakkaks, sest tegelikult ei olnud ei seda suvilat ega seda sugulast olemas.

Mõttekäik kirjutamisest ja õppimisest

Et täna unenägusid kirjutada ei ole, kirjutan teise sissekande samuti mitteunenägudest. Ma ei ole veel kaugemale ette mõelnud, millest ma siin sissekandes räägin, nii et õigus oleks sellel, kes ütleks, et ma kirjutan kirjutamise pärast. Aga minu arvates nii peabki tegema. Sama moodi, nagu malelaua taha istudes ei tea ette, milliseks mäng kujuneb, aga mäng ei jää sellepärast veel toimumata. Ka kirjutamise käigus on võimalik hulk probleeme läbi mõelda ja nii midagi avastada. Ja internetis kirjutades on võimalik avastused maailmale edasi anda ja seda niiviisi parandada. Täna olen saatnud ka kaks kirja. Üks neist oli eelmine blogisissekanne, mille saatsin kirjana listi. Nii on lootust, et keegi seda luges, samas kui blogile ei tehtud selle pealkirja blog.tr.ee avalehel olles ühtegi klikki. Mis ei tähenda muidugi veel, et pealkirja ennast poleks loetud ja sellest targemaks saadud. Teine kiri läks pere listi. See oli seotud sellega, et üks vend lõpetavat täna ülikooli cum laude. Leidsin vanast kalendermärkmikust märkmeid, mille põhjal oleks saanud seda cum laudet ennustada. Nimelt päeval pärast lasteaia lõpetamist pani ta koolimütsi pähe ja ütles, et tahab õppida. Kooli alguseni jäi veel kolm kuud. Mina seevastu läksin kooli seisukohaga, et mina koolis käia ei taha. Ja ülikoolis cum laudet ma ei saanud. Keskmine hinne oli venna omast kõrgem, aga viimane tingimus jäi siiski täitmata. Ja kõrgemat keskmist hinnet võib seletada sellega, et ajaloo erialal on üldse kergem kõrgemaid hindeid saada. Erinevalt vennast ei saanud ma ka algkoolis kiituskirju. Neid mõtteid ma tegelikult perelisti kirja ei pannud, vaid piirdusin kalendermärkmiku tsiteerimisega. See, et mul kalendermärkmikus midagi sellist kirjas on, ei olnud mul eile veel meeles, kuid seda lehitsedes sattusin juhuslikult vastavatele lehekülgedele. Ja lehitsesin seda öösel seetõttu, et teine vend läks tavalisest varem magama, mistõttu plaanis olnud uusimate asjade sahtli asemel avasin teises toas oleva vanimate asjade sahtli.

Ränded Liitudes

Tänavu uuesti ilmuma hakanud "Ajaloolises Ajakirjas" kirjutatakse, et pärast sõda oleks venelasi Eestisse võinud tulla veelgi rohkem (tegelikult tuligi rohkem kui võidakse arvata, sest enamus varsti jälle lahkus), aga Nõukogude võim seadis ise sisserändele piiranguid. Kui see õige peaks olema, paistab meie praegune olukord igasuguste piiranguteta Euroopa Liidus veelgi ähvardavamana kui enne artikli lugemist.

Praegu on taevas sinine

Pilv sõidab üks päev üle sinitaeva
ja teisel päeval hakkab sadama.
Ka ise sõitma läheksin ma laeva,
kuid ära kaotand olen sadama.

Ma otsin pabereid ja saapapaelu
ning piimaklaasist münte õngitsen.
Kui taevast sajab kruvisid ja naelu,
ma jälle taeva poole põrnitsen.

Unenägu äiksest

Oli tugev äike. Tundsime pidevalt, kuidas elekter meist läbi voolas. Klaus pani endale lambipirni suhu, et näha, kas see põlema ka läheb. Suus see ei läinud, aga kui ta selle laua külge kruvis, siis ta küll süttis. Põlevas lambipirnis oli näha Hennu näo kujutist, kuigi Henn ei saanud teistest rohkem kannatada. Tundus, et kuskil toas on aken lahti. Kui järgi vaatama läksin, siis nägin, et Tõnu lamas voodis ning tal oligi aken lahti ja mängis laua peal televiisor.

Raamat Aafrikast

Meil on riiulis pikk rida sarja "Maailm ja mõnda" raamatuid. Vend küsis mult millalgi, kas ma olen need kõik läbi lugenud, et ma loen nii palju. Tegelikult ei olnud ma ühtegi läbi lugenud. Päris mitut olin küll alustanud, kuid kõik pooleli jätnud. Pealkirjad olid küll kõik hästi tuttvad, fotod olin vist ka kõik läbi vaadanud. Hiljem tuli unenägu, mis siin blogis ka kirjas on, kus tahtsin kogu sarja läbi lugeda doktoritöö jaoks. Nüüd otsustasin, et lõpuks loen ma ühe raamatu sellest sarjast üleni läbi, sest lugemisvõime ja süstemaatilisus on kasvanud. Valisin selleks raamatu "Loomaparadiis Aafrikas", sest see tundus kõige õhem ja seda mul varem pooleli jätta polnud õnnestunud. Eile saingi ta läbi. Meelde jäi järgmist huvitavat:
1) Üheainsa püssipaugu tagajärjel võib loomakari olla mitu kuud ärevuses.
2) Ma mõtlesin hiljuti ühes unenäos selle üle, et väiksed loomad võivad kilpkonnale kilbi alla järgi tungida. Nüüd sain kinnitust, et kilpkonnade kilp on tagant avatud ja sealt tungivad putukad neile kallale. Kilplkonn ei saa autori arvates seejuures aru, mis teda piinab, sest tal on väga väike aju, mida ta vajab nii vähe, et võib mõnda aega edasi elada ka pärast aju eemaldamist.
3) Lõvi eest ei tohi inimene kunagi ära joosta, sest lõvi on kaslane ja talle meeldib mängida nagu kassil hiirega.
4) Aafrikas on ohtlik puu otsa vaadata, sest leopard veab saagi puu otsa ja tõlgendab üles suunatud pilku saagi röövimise kavatsusena.

Tutvustamine

Vaatasime Jaan Ehlvesti 1983. aasta võistluste tulemusi. Ütlesin, et Ehlvest ei tekitanud maletajate arvus sellist murrangut nagu Keres. Mulle vaieldi vastu, et ma ei tea, kui suur kirjanduse majas mänguruum oli. Olin kirjanduse maja ruumis, kuhu vanemad tõid lapsi maletrenni. Tuli üks mees, kes küsis mult, kes ma olen. Ütlesin oma eesnime. Ta ütles selle kohta, et tundmatu nimi. Aga seejärel ta küsis, kas ma olen "selle luuletaja" poeg. Kui ma seda kinnitanud olin, tahtis ta teada ka "selle luuletaja" nime. Ütlesin vastuseks isa nime asemel ema nime. See oli nii ootamatu, et puhkes naer. Kõige valjemini naersin ma ise.

Natsism, kommunism ja demokraatia

Selle nädala "Sirbis" arvati, et natsism oli kommunismist demokraatlikum. Nimetati asjaolu, et natsism jättis eraomandi alles. Saaks ka arvata, et demokraatlikum oli kommunism, sest kõigilt eraomandit ära võttes muutis inimesed võrdsemaks.

Üks kommunismi kaitsja oli kasutanud argumendina, et Kuubas pääseb kiiremini arsti juurde kui Eestis. Aga arvatavasti on seal seevastu toidupoodides sabad pikemad. Minu jaoks on oluline, et diktatuuririigis ei lubataks mul sellist blogi pidada.

Kodune töö tegemata. Kui teised pulma läksid.

Õpetaja ütles, et nüüd ta teeb kindlaks, kellel kodune töö tegemata on, ja paneb neile kõigile kahed. Vastasin, et ma võin endale ise ka kahe panna, aga sellel pole mõtet, sest mul lihtsalt ei tule meelde kodus õppida. Arvasin, et kui mulle seda korduvalt meelde tuletada, hakkab see tulevikus paremini meelde jääma. Klassi sisenes kõrvalkabineti uksest direktor, ilmselt minu hääle kuulmise peale. Selle peale hakkasin põrandalt prahti üles korjama. Olin täitnud vihikut väga lünklikult, aga nüüd arvutasin kooli väärtuse valemi välja. Sain sama vastuse, mis teised varem olid saanud. Kuid siis vaatasin, et midagi ei klapi, kooli väärtus tuleb hoopis negatiivne.

Henn ja Ann R. hakkasid väljuma, et minna Tõnu ja Kadri pulma. Küsisin veel, kuidas minu tekstifailist värve kustutada. Aga siis ütlesin, et saan selle ise järgi vaadata. Kui nad läinud olid, hakkasin värve kustutama, kuigi esialgu tuli neid juurde. Saabus üks noor mees, kes tahtis arvutit üle võtta. Hammustasin selle eest tema kätt. Selle peale sai ta vihaseks. Tema lepitamiseks ütlesin, et ta hammustaks üks kord nõrgalt minu kätt ka. Kui ta oli ära hammustanud, siis vaatasin, et verd välja ei tulnud, siis ma vist aidsi ei saanud. Tänaval tulid mulle vastu üks ema lapsega. Mõtlesin, et võibolla olen ma selle lapse kätt ka hammustanud ja ta on sellest eluaegse psühhotrauma saanud. Ma ei läinud otse koju, sest kodu ukse ees oli kuri koer, vaid hakkasin tegema lisatiiru. Puude all mürises traktor. Ma ei teadnud, kas mul õnnestub selle eest kõrvale hoida, sest ma ei näinud, mis suunas ta sõidab. Läksin tuppa, kus oli palju raamatuid. Räägiti, et Mussolinil oli palju seiklusraamatuid, kuigi nende omamine oli tema võimu ajal keelatud. Tahtsin ühte raamatut kätte võtta, aga küljest murdus ainult selle nurk, sest raamat oli läbi vettinud. Vesi oli laest sisse tulnud. Hakkasime majast akna kaudu väljuma, aga ma ei lubanud nii kõrgelt otse alla hüpata. Kahe hüppega sai juba minna.

Skulptorid

Kui ma esimeses klassis koolist koju läksin, jäin vahel ühe maja juures seisma ja vaatasin aknast sisse, kuidas seal skulptuure valmistati. Ma olen kuulnud väidet, et akendest sisse vaatamine ei ole viisakas. Aga skulptuuride lõppeesmärk oli arvatavasti ikkagi see, et neid vaadataks. Igatahes akna tagant mind ära ei aetud. Hilisematel aastatel olid need aknad vist kinni kaetud, nii et nende eesmärk ikkagi ei olnud, et tingimata keegi sisse vaataks. Või siis mingil perioodil oli, aga hiljem tüütas ära.

Talveunenägu ja teatriunenägu

Nägin aknast, et naabermaja katusele maandus helikopter. Helikopter oli nii suur, et kartsin, et maja variseb kokku. Selgus, et helikopteri eesmärk on katustelt paksu lumekihti alla lükata. Nüüd ei tohtinud pead aknast välja pista. Sain teada, et üks naaber on kuskil külas käies radiaatori pealt sokke võtma minnes läbi aknaklaasi kolmandalt korruselt alla kukkunud. Seejuures ta eriti kannatada ei saanud.

Vanemuises tähistati kooli aastapäeva. Algul istusin viimases reas, ürituse teisel poolel saali eespoolses osas. Minust vasakul istus Erik, paremal oli vaba koht, millega rida lõppes. Annika istus minu ees ja küsis, kas ma ei taha rea otsa peale istuda. Ma ei saanud aru, kas ma olen tema arvates mõne teise tüdruku koha ära võtnud või tahab ta ise Eriku kõrvale istuda. Aga ta loobus oma nõudmisest, öeldes, et kui ma kohta vahetaksin, siis ma ei tunnetaks, kui palju inimesi saalis on. Ta istus ise sinna, kuhu oli minul istuda soovitanud. Laval esinesid peamiselt minu klassikaaslased. Põhiliselt tegelesid nad Euroopa Liitu kuulumise kiitmisega. Lauri N. karjus küll laval põlvi nõksutades, et Euroopa Liit on loll, aga sellega ta püüdis ainult eurovastaseid või konkreetselt mind parodeerida. Sõnavõttude teemad lähtusid esinejate erialadest ja olid üsna asjatundlikud. Siiski ei pidanud ma õigeks, et mulle polnud pakutud võimalust vastulausega esineda. Aga selle seletamiseks oli mul varuks ütlus, et funktsionäärid räägivad ainult funktsionääridega. Nüüd hakkas esinema Krister. Tema ettekande teemaks oli, et Euroopa Liidust väljapoole jääv Norra on tegelikult vaene riik. Norra maavarade kasutamine olevat seotud probleemidega ja osades Norra provintsides kehtivat samasugune kord nagu Euroopa Liidus. Krister oli esinejatest ainuke, kes tunnistas, et kõikidele tema väidetele on ka vastu vaieldud.

Klaveriteosed

Kuigi klaver ei ole kõla poolest minu lemmikpill, oli huvitav teada saada, et kirjutatakse klaveriteoseid neljale käele. See tähendab, et kui pianistid on ühekäelised, on neid selle teose esitamiseks vaja tervelt neli. Esitamisega saaksid hakkama ka kaks ühekäelist koos ühe kahekäelisega, kui nende kätel on sõrmede arv normaalne. Koolis õpetajate päeval nägin, kuidas kaks õpetajat koos ühte klaverit mängisid, aga kumbki mängis umbes ühe sõrmega.

Unenäod laste jalgratta ja tõlkimisega

Tiirutasin kodu lähedal muruplatsil väikse laste jalgrattaga. Seejärel sõidutasin ratta koju, ühe käega selle peale toetudes ja selle taga kõndides. Tahtsin samas kohas sama rattaga regulaarselt sõitmas käima hakata. Aga mulle tuli meelde, et seda peetaks imelikuks, sest eeldatakse, et minu vanuses sõidetakse suure jalgrattaga ja pikemaid vahemaid.

Tõlkisin eesti keelde diplomaatilisi kirju, milles olid lüngad, kus olid sõnade asemel pildid. Tõlkisin eesti keelde ka need pildid. Sellejuures aitasid mind iga kirja lõpus olevad umbkaudsed originaalkeelsed pildiseletused. Mõtlesin, et pildid on siin vist sellepärast, et diplomaadid räägivad väljajätteliselt. Mul tekkis kahtlus ja ma küsisin järgi, kas ei peaks eestikeelsesse raamatusse ka pilte jätma. Öeldi, et seda me ei tee. Piltide trükkimine oleks läinud liiga kulukaks. Tõnule anti tõlkimiseks paks ingliskeelne raamat. Ta ütles, et ta tõlgib selle ära kümne aastaga.

Üks mees näitas suurt pangahoonet ja ütles, et tema ehitab seda. Teine mees näitas väiksema hoone peale, öeldes, et parem oleks ehitada seda. See tähendas, et pankurid on kitsid ja maksavad ehitajatele vähe. Ühelt naiselt küsiti, kas ta oleks kommunistiks hakanud, kui see oleks Nõukogude ajal arheoloogia õppimiseks vajalik olnud. Ta vastas, et ta ei oleks hakanud.

Suu sulgemine

1: Henn töötab siin.
2: Ise sa rääkisid ka.
1: Aga meie ei rääkinud malest.

Tabletid enne mängu

Koos arvuti maleprogrammiga olin saanud kaasa nelja sorti tablette. Ühte tuli võtta enne mängu alustamist, teist keset mängu värskendamiseks, kolmandat ekstaasi tekitamiseks, neljandat pärast mängu puhkamiseks. Mõtlesin neid turniiril kasutada. See oleks arvatavasti toonud kaasa märgatavalt parema tulemuse, sest tabletid olid teaduslikult välja töötatud. Aga Tõnu sõi ise kaks minu tabletti ära, kuigi ma poleks tahtnud neid talle anda. Lisaks panin ise ühe tableti vale sordi virna, nii et ma enam ei teadnud, kummast sordist see tablett on. Hakkasin mõtlema, et need tabletid võivad tegelikult liigituda dopingu alla. Need on küll poest ostetud, aga võivad olla poodi jõudnud mingit kahtlast teed pidi.

Kõndisime mööda maanteed. Maantee ääres märkasime esimesi punaseks läinud metsikult kasvavaid aedmaasikaid. Korjasin ühe maasika, aga selle all oli ehmatus - herilasepesa. Tõmbasin kiirelt käe ära ja pääsesin nõelamisest. Eelmisel aastal oli täpselt samas kohas maasika all samuti herilasepesa olnud. Keset maanteed sõitsid lapsed jalgratastega. Keelasin neid, öeldes, et jalgratas peab sõitma tee ääres. Küsisin siiski ühelt natuke vanemalt inimeselt järgi, kas neljarealise tee puhul peab jalgratas samuti tee ääres sõitma. See inimene näitas, et lastele on tehtud eraldi teejupp, kus nad saaksid ratastega ringiratast sõita, aga millegipärast nad ei kasuta seda. Läksin lugema e-maile. Neid oli mulle saadetud erinevatel aadressidel. Kati S. oli mulle kirja saatmiseks teinud mulle uue e-maili aadressi, sest ta ei pidanud vanu piisavalt töökindlateks. Üks poiss kutsuti ühe kooli direktori kabinetti. Ukse taga pidi ta ootama, millal direktor ta sisse kutsub. Kabinetti jõudes tundus, et peab veel ootama, millal direktor istuda lubab. Direktor hakkas poissi süüdistama, et see on eksamil maha kirjutanud, sest õpilase teadmised ei saa nii suured olla. Poiss sai ausalt vastu vaielda, sest ta oli küll varem ühel korral maha kirjutanud, aga eksamil polnud ta seda teinud. Lisaks hakkas ta halvustama õpetajaid, et nende teadmised on nii väiksed.

Liikuva õhuga tuba

Tuul puhub mulle näkku, kuigi olen toas, mille uks ja aken on kinni. Järelikult on seina sees pragu. Või hingab toas nähtamatu vaim. Mul on selline kaabu, mis pähe pannes muudab nähtamatud vaimud pähepanija jaoks nähtavaks. Aga kui ma seda kasutaksin, saaks vaim aru, et ma olen tema toasolekust teadlik. Siis ta võiks muutuda agressiivseks. Seetõttu kontrollin üle hoopis seinad. Pragu ma neist ei leia, järelikult on toas vaim, kes nüüd loodetavasti arvab, et ma kahtlustan ikka veel mõnda pragu, kui ma juba seinasid uurima hakkasin.

Unenägu "Öise vahtkonnaga"

Helina ei olnud varem oma poliitilistest seisukohtadest rääkinud, aga nüüd oli ta muutnud oma kodulehekülje venekeelseks ja riputanud sinna üles "Öise vahtkonna" materjalid. Selle peale ma ehmatasin, aga ütlesin talle, et sellepärast ma temasse halvemini suhtuma ei hakka. Tema ütles, et tema on minusse viimasel nädalal halvemini suhtuma hakanud. Arvasin, et see on ajutine. Ta rääkis, et ta suhtuks Eesti võimude tegevusse paremini, kui need oleks kinnivõetutelt vereproovi võtnud. Vastasin, et võetigi vereproov, et kindlaks teha, ega kinnivõetud varem varastanud ei ole. Helina ütles, et siis on teda valesti informeeritud.

Koorealused

Koor tuleb puu küljest lahti. Selle alt ilmuvad nähtavale väiksed loomad. Nad hakkavad nõu pidama, kuidas uut koort saada. Üks loom teeb ettepaneku, et nõrgemad hakkaksid tugevamate kooreks. Üks loom, kes ennast nõrgaks peab, avaldab arvamust, et tugevamatest loomadest saaks tugevama koore. Selle peale ei jõua keegi midagi vastata, sest tuleb lind, kes nokib nad kõik ära. Linnu kõhus hakatakse nõu pidama, kuidas sealt välja saada. Ennast nõrgana tundev loom ütleb, et nüüd peavad küll tugevad loomad linnu korrale kutsuma. Aga need ei saa enam midagi teha, sest on juba seeditud. Ennast nõrgaks pidav loom järeldab sellest, et siis peab midagi tegema tema. Aga enne kui ta seda teha jõuab, on ka tema seeditud.

Meenutusest filmiks

Mul oli hakanud meelest minema, kus ja millal ma Helinaga tuttavaks sain. Püüdsin meelde tuletada. Kõigepealt ta oli vist kolinud Oudekki kõrvalmajja, et minu tähelepanu äratada. Aga edasi tuli mulle meelde, et Helina ei olnudki pärit Tartust, vaid Saaremaalt. Seda kinnitas ka see, et selles "Maleaabitsa" peatükis, kus anti ülevaade erinevate Eesti maakondade maleelust, oli Saaremaa all kirjutatud Helina vennast. Praegu olin Helinaga koos. Rääkisime vastu tulnud koerast, kes vahel oli kuri, vahel mitte. Helina proovis teha suusahüppeid, aga lendu tõusmise asemel jäi tõkke taha kinni. Õpetasin talle, kuidas esimesest tõkkest üle hüpata. Aga sellele järgnevast suuremast tõkkest jättis ta minu soovitusel üle hüppamata. Vaatasime aknast välja, kuidas hakkas sadama paduvihma. Öeldi, et nüüd juhtub sama moodi nagu ükskord Eesti ajaloos on juba juhtunud, et vesi tõuseb neljanda korruseni, sest vihma tõttu hakkab Peipsi järv Emajõkke voolama. Vaidlesin vastu, et ma olen ajaloos loodusõnnetusi õppinud ja tean, et Eesti ajaloos ei ole sellist asja olnud. Juures olid kaks ajalooõppejõudu, aga nemad seda ei kommenteerinud, vaid vahetasid omavahel lauseid sel teemal, et vabadussõjalased ja vabadussõdalased ei ole üks ja sama. Kuigi ma sügavalt kahtlesin evakueerumise vajaduses, läksin igaks juhuks siiski koos rahvahulgaga ühe maja kõrgemale korrusele. Helinast läksin sellega lahku, aga helistasin talle mobiiltelefoniga, et järgmisel päeval pärast vee alanemist saame kodus kokku. Täpsustamata jäi, kas minu või Helina kodus. Uputust ei tulnudki. Järgmisel päeval läksin oma koju ja leidsin Helina sealt, kus ta oli kogu selle aja olnud, kuigi see oli ennustatud veetõusu piirist madalamal. Edasi toimus tegevus keskaegsel Prantsusmaal. Meespeategelane ja naispeategelane elasid samas majas ja saatsid üksteisele postiteenistuse vahendusel kirju. Võimu esindajad leidsid postkastist meespeategelase kirja ja väitsid, et see on saadetud seadusevastaselt. Järgnev filmi lõpuosa tuli juba tuttav ette. Meespeategelane solvus võimu esindajate süüdistuse peale, ütles: "Nüüd ma tapan enesekese," ja lõikas endal pea otsast. Võimu esindajad, naispeategelane ja imik vaatasid seda tema selja tagant pealt ega sekkunud. Võimu esindajatel olid näod rõõmsad. Aga varsti läks meespeategelane teise linna raamatupoodi ühe tähtsa raamatu järele, sest üks arst oli talle pea otsa tagasi õmmelnud. See näitas, et osadel tolleagsetel arstidel oli teadmisi, mille tänapäeva meditsiin on unustanud.

Kolm meest ja kivi

Kolm meest kõnnivad kivi juurde. Nad tõstavad selle õhku. Üks meestest küsib: "Aga mis me loosungiks võtame?" Teine vastab: "Võtame loosungiks: "Üks kivi mulle, teine kivi sulle.""

Märg padi

Ärkasin üles ja padi oli märg. Rääkisin, et vahel ärkan ma märja padjaga, sest ma olen nutnud, sest ma tunnen ennast lapsena, aga sellest ei sobi pikalt rääkida.

Ühte kodulehekülge oli täiendatud blogiga. Sellesse ilmusid ka minu blogi sissekanded, aga minu nädala sissekanded liideti seal üheks sissekandeks, et neid liiga sageli ei tuleks. Uues blogis kirjutati, et koolis õppimine on raske, aga nendega, kes korralikult käituvad, midagi hullu ei tehta. Mõtlesin, et minul koolis raske õppida ei olnud, vaid mul oli raske just korralikult käituda. Reanimatsiooni osakonnas tegi üks arst teadustööd külmutuskappide kohta. Ta pahandas, et miks teised seal reanimatsiooniga tegelevad ja teda segavad.

Oli inglise keele tund. Artur tõlkis õpikust. Ühte lauset lasti minul parandada. Seejärel saabus vaikus. Lõpuks ütles õpetaja kellelegi, et ta mind aitaks. Avaldasin imestust, et tõlkima pidi ju Artur, mitte mina. Õpetaja ütles, et nüüd on minu kord. Hakkasin otse tõlkima ilma lauseid eelnevalt inglise keeles ette lugemata, sest ei pidanud hääldust tähtsaks. Tegelikult sain aru, et mõni tahaks kontrollida, kas ta oskab õigesti hääldada. Ühte ruumi jätsin vihiku, kus olin teinud ühte ülesannet. Arvestasin, et kui üks klassiõde seda vihikut näeb, annab ta selle õpetajale edasi. Õpetaja hakkas uurima, kas ma tulen laupäeval vihikut tema kätte andma. Nüüd sain aru, et vahepealsetel päevadel seda klassiõde seal ruumis ei olegi.

Kiirturniir läbi

Sellest, kuidas ma seal mängisin, räägib üks foto. Täna algas mäng kuuenda vooruga. Seal oli mul üle 100 punkti madalama reitinguga vastane. Mängu lõpuosas tundusid mõlemad tegevat rohkelt vigu. Ajapuuduses pakkusin võrdse nuppude arvuga vankrilõppmängus viiki, mille vastane vastu võttis. Seitsmendas voorus oli vastase reiting umbes 100 punkti minu omast kõrgem. Sain kinnises seisus ruumilise paremuse, mille eest vastasel oli surve a-liinil. Mängu lõpphetkeks oli kummalgi peal vanker, vastasel lisaks üks ettur, kui minu mõtlemisaeg lõppes. Partii kommenteerijad ütlesid, et ka seis oli mulle kaotatud, kuid et varem oli mul olemas kõigepealt võidu ja seejärel kindla viigi võimalus. Kaheksandas voorus oli vastase reiting minu omast umbes 50 punkti kõrgem, kuid tema lasi oma kuningaettureid rohkem nõrgestada ega saanud oluliselt kasutada ka avanenud g-liini. Lisaks mõtles vastane minust oluliselt kauem. Ta kaotaski ajaga ja oleks järgmisel käigul ka muidu mati saanud. Viimases voorus oli vastase reiting umbes 150 punkti minu omast kõrgem. Jõudsime lõppmängu, kus minul olid vanker, ratsu ja kolm etturit, vastasel vanker, oda, ratsu ja üks ettur. Lasin endale peale panna päästmatu matiähvarduse ning alistusin. Kokku sain turniiril 3,5 punkti 9 võimalikust, mis andis 44. koha 56 osavõtja hulgas. Turniiri võitis suurmeister Külaots. Kokku mängis turniiril neli suurmeistrit, mis on nende võistluste rekord, kus ma ka ise olen osalenud. Homme toimub veel välkturniir, kuhu ma ei lähe.

Olulisemat tänastest unenägudest

Üks ajakirjanik pakkus listi saadetud kirjas võimalust osaleda telesaates, nagu ta oli varem juba ühe teise saate puhul teinud. Ajakirjanik oli eurovastane ja nimetas eurovastaseid demokraatideks. Ta ütles kirjas, et hakkab tekkima samasugune vastasseis nagu oli enne rahvahääletust. See pidi tulema sellest, et europooldajad tahavad korraldada eurovastaste vastu viimaste ütluste põhjal näidiskohtuprotsesse. Saates pidi seda teemat arutatama. Ütlesin, et Tooma vastu saaks rakendada kahte paragrahvi selle eest, et ta ütles, et on Euroopa Liitu astumise vastu, sest liitumise järel tuleb Eestisse neegreid. Karistada sai teda nüüd esiteks selle eest, et ta kasutas sõna neeger, ja teiseks selle eest, et ta arvas, et nende Eestisse tulek oleks halb. Aga kui eelmisel korral oli saatesse minna soovijaid olnud, siis sel korral keegi listis soovi ei avaldanud.

Korraga olid lahti minu ja Pille magistritööd. Ütlesin, et minu oma on parem, sest Pille oma on trükitud, aga minu oma kirjatähtedega kirjutatud. Minu töös oli kirjutatud, et kommunistid tahavad tappa kaasaegseid jumalaid. Pille ütles, et ma olen tõlkinud valesti - tegelikult tahavad kommunistid tappa kaasaegseid ärimehi. Mulle hakkas nüüd ka tunduma, et saab tõlkida nii nagu Pille arvas, aga ütlesin, et minu variant on siiski ka kindlasti õige. Töö jagunes peatükkideks. Kõige lühema peatüki pikkus oli ainult paar rida. Selle järjekorranumber oli maha tõmmatud ja kirjutatud asemele uus. Aga mõlema numbriga oli olemas ka pikem peatükk. Ühel lehekülje puhul pahandasin, et miks õpetajad arvasid, et seal suur I liiga lühike on. Rea kõrgusest jäi tegelikult puudu vaid pisut. Selle alla olid õpetajad käskinud mul kirjutada terve rea "õigeid" I-sid. Seda olid nad algul tahtnud nelja rea kõrguselt, aga seejärel taganenud kahe rea kõrgusele. Tegelikult mõeldi võibolla hoopis suurt S-i, sest seda pidasid õpetajad ka liiga madalaks. Ühe lehekülje eest olin saanud hindeks "mitterahuldav". Ema ütles, et käekirja eest ei peaks kellelegi sellist hinnet panema. Mulle tundus siiski, et see polnudki käekirja eest, vaid selle eest, et olin sellel leheküljel kirjutanud naljajuttu. Ütlesin, et see hinne ei ole oluline, sest kogu töö eest kokku sain ikkagi nelja. Leidsin, et tööle annab erilise väärtuse lisaks kirjatähtedega kirjutatusele ka see, et see on varustatud õpetajate jaburate kommentaaridega, mis mulle nalja teevad. Ema hakkas kommentaare juurde kirjutama, aga minu arvates ei tohtinud enam midagi lisada.

Tartu Suvi alanud

25+25 minutilise mõtlemisajaga kiirmaleturniiri esimesed 5 vooru 9-st said täna mängitud. Eilse ja üleeilse treeningu järel olin täna suhteliselt heas vormis. Esimeses voorus oli vastaseks üle 300 punkti kõrgema reitinguga meistrikandidaat. Mõlemad mõtlesid kellanooled püsti, kuid minu aeg kukkus enne. Teises voorus mängisin reitinguta vanema naisega. Ta tegi juba avangus vea, mille tagajärjel kaotas materjali, kuid ma andsin sellest osa veel tagasi. Lõpuks jõudsin siiski võidetud lõppmängu. Kolmandas voorus oli vastaseks ligi 200 punkti kõrgema kiirmale reitinguga meistrikandidaat. Jõudsin lõppmängu, kus mul oli lipp ja kolm etturit vastase kahe vankri ja kahe etturi vastu. Kuid kui mõlema mõtlemisaeg hakkas läbi saama, eksisin mina ja sain mati. Neljandas voorus oli minu täna halvim mäng. Vastaseks oli üle 250 punkti kõrgema reitinguga meistrikandidaat ning tänavune Tartu pika male meister. Ta kahis avangus viguri, mis ei andnud talle teoreetilist võitu, kuid praktiliselt ei leidnud ma õiget mänguplaani ega mäletanud selle seisu analüüsi, mistõttu ma kaotasin. Viiendas voorus oli vastase reitinguks märgitud ligi sada punkti minu omast madalam, aga ma ei ole kindel, kas see oli tegelik või hinnanguline reiting. Igatahes suhteliselt lühikese mängu järel andsin talle valida, kas saada järgmisel käigul matt või kaotada lipp. Ta valis alistumise. Seega on mul praegu 2 võitu ning 3 kaotust. Homme on võimalik tabelis nii tõusta kui ka langeda.

Tänased unenäod olid ka maleteemalised. Seal kasutati turniiril süsteemi, mille järgi omavahel kokku minevate vastaste punktide arv kunstlikult võrdsustati. Olin sõitnud võistlema teise linna. Üks minuga samas toas olev poiss viskas nuga põrandasse. Ütlesin talle, et ta läheks nuga loopima välja. Kui ta seda ei teinud, võtsin talt noa ära. Varsti andsin selle tagasi, lootuses, et ta on ennast parandanud. Aga ta hakkas jälle nuga põrandasse loopima. Võtsin talt selle jälle ära. Selgus, et esimese vooru alguseni on veel kõige rohkem pool tundi, aga ma ei olnud ennast veel registreerinud. Tahtsin minna seda tegema. Samal hetkel kõlas kell, millega kutsuti kas mängima või sööma. Avastasin, et minu uued jalanõud, mida ma polnud veel kandnud, aga tahtsin nüüd jalga panna, olid kadunud. Arvatavasti oli see poiss nad viinud vannituppa. Läksin otsima nelja kõrvuti oleva ukse tagant, millest kaks olid vannitoad ja kaks wc-d. Oleksin peaaegu ühele naisele wc-sse järgi läinud, sest tal ei olnud uks lukus. Aga kui kõik kõrvalruumid vabanesid, ei leidnud ma oma jalanõusid neist ühestki.

Ohud taevast

Kui ma noorem oli, lendasid taevas sageli sõjalennukid. Väike vend karjus nende mürinat kuuldes: "Kuri eok!" Kuri võis tunduda juba ainüksi sellise mürina tekitamine. Aga võibolla on osadele lastele kaasa antud ka geneetiline informatsioon, et lennuk võib pomme visata. Alla võib kukkuda ka lennuk, mis ei ole sõjalennuk. Ise olen ma põgenenud helikopteri eest. Ma ei mäleta täpselt, kas ma kartsin, et sealt tulistatakse või kartsin tema pähekukkumist. Teise helikopteri eest käskis mul ennast peita täiskasvanu. See oli siis, kui Vene sõjaväel olid meie tollesuvise suvituskoha juures õppused ja elanikel oli kästud päev läbi toas olla, mida me ei teinud.

Sahtlist pommini

Avastasin, et Toomas on minu sahtli kallal. Ta ütles, et ta tahab sealt vaadata andmeid kamba struktuuri kohta. Seda oli tal vaja enda kamba organiseerimiseks. Ajasin ta sahtli kallalt minema. Toomas läks hüsteeriasse. Seejärel mõtlesin, et sahtlis on ka selliseid asju, millest ma tahangi, et keegi neid vaataks. Salajased on ainult kolm kamba vihikut. Andsin Toomale sahtlist vihiku, kuhu olid kirjutatud minu arvuti vastu mängitud malepartiid. Toomas hakkas partiisid laual järgi mängima. Varsti oli tal juba kolm lehekülge läbi vaadatud. Ütlesin, et kui ta kõik mängud läbi vaatab, siis ei saa ma enam talle vastu. Toomas vastas, et ma olen nii ilusa käekirjaga kirjutanud, et on kerge vaadata. Seletasin, et käike märgitakse üles nii lühidalt, et on võimalik tähti maalida. Klaus rääkis, et ta oli uudistest teada saanud, et Hiina on ähvardanud Jaapanile juba täna tuumapommi visata. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et Hiina kardab, et Jaapan saab muidu ise pommi valmis. Samuti tahab Hiina kõrvaldada enda naabrusest tugeva konkureeriva riigi. Uutes uudistes siiski ei teatatud, et pomm visatud oleks.

Joogist ja söögist

See tuleb võibolla aastaajast, aga joogid tunduvad maitsvamad kui söögid. Vedeliku vajadus olevat inimestel siiski kõigil aastaaegadel suurem kui kuivainevajadus. Nüüd sai jooki ostetud suuremas pakendis, mis justkui suurendaks vajadust veelgi, sest see saab ka kiiresti tühjaks.

Olümpiaadiks valmistumine ja teised unenäod

Ühel suurel poisil oli vaja abi matemaatikaülesande lahendamisel. Seletasin talle, mis on ühelised ja kümnelised. Klaus arvas, et nii lihtsat asja ei ole vaja seletada ja probleem on hoopis keerulisem. Aga poiss ise tunnistas, et ta ajas kõik sassi. Üks teine poiss küsis, kas Alzheimeri tõvega on valusid. Ütlesin, et ei ole. Poiss vastas, et teistel inimestel on siiski valus, kui kellelgi on Alzheimeri tõbi. Ta jätkas, et mul on vist paranoia ja et ma seetõttu teiste juurest ära läheksin. Hakkasin teda sõimama. Kooli tuli Merko, kes ähvardas kedagi. Hakkasin selle eest teda ka sõimama. Aga minu tähelepanu juhiti sellele, et olen kaks kaksikvenda omavahel segi ajanud. Ütlesin, et tavaliselt ma ei aja neid segi, aga vahel ajan.

Lisasin ühte portaali Euroopa Liidu vastase kommentaari. Sellele hakkas lisanduma teisigi kommentaare. Lugesin valikuliselt osad neist läbi. Et seal sai igaüks kommentaare kustutada, siis kustutasin need ära, mis mul läbi olid loetud. Aga varsti panin nad tagasi, nii et vahepeal kustutatud olid nüüd kõrvuti, kuigi enne nad seda polnud. Jätsin tagasi panemata ainult enda kommentaari. Ruumis viibijad tegid ettepaneku kutsuda üks endine poliitvang Euroopa Liidu vastase klubi liikmeks. Minu arvates ei olnud kõnealune isik sellest huvitatud. Läksin tagasi pidulaua äärde. Minu pettumuseks oli minu koht laua otsas vahepeal ära võetud. Mujale ma istuda ei tahtnud ja jäin oma endise koha kõrvale seisma.

Toomas valmistus matemaatikaolümpiaadiks. Minul olümpiaadidel nii hästi ei läinud ja mina mõtlesin juturaamatut lugema hakata. Toomas pidi lahendama ülesande, milles ta pidi kindlaks tegema hunnikus olevate kuubitaoliste konstruktoriklotside arvu. Ütlesin, et üks võimalus on need üle lugeda. Aga kindlasti oli olemas ka sellest kiirem meetod. Teine ülesanne oli malenuppudega. Laual oli neli reas olevat ruutu enda alla võttev kuningas, mis tuli pöörata vertikaalilt horisontaalile. Me ei teadnud, kuidas seda reeglite järgi teha tuleb. Mul tuli mõtte, et võibolla seda ei tehtagi ühe käiguga, vaid kahega, nii et vahepeatus on diagonaalil. Me ei teadnud ka, kas sellisele kuningale mati panemiseks tuleb tulistada ühte neljast ruudust või kõiki nelja. Toomas tegi mänguasjade võitlust. Võitlesid mängutiiger ja mänguinimene. Nagu tavaliselt ikka, andis Toomas võidu inimesele. Minu arvates oleks pidanud nii pika võitluse käigus tiiger inimesele raskeid haavu tekitama. Märkasin põrandal mere ääres väga kahtlast objekti. Meil tekkis kahtlus, et see on mõni eriti ohtlik loom. Aga lähemalt uurides selgus, et see on liimiseks tehtud tapeedipaber. Kuuldus ohtlikust loomast oli juba liikvele läinud. Toomas pani üksi uue tapeedi seina.

Suur riik

Eilses lehes oli arutlus, et Venemaal on raske väita, et ta on oma suuruse taastanud, kuid tal ei õnnestu Eestile oma tahet peale suruda. Aga miks me peame suureks pidama seda, kes vägivallatseb ja jõhkrutseb? Kas ei ole moraalselt suuremad Inglismaa ja Prantsusmaa, mis Aafrika kolooniatest loobusid?

Kilpkonnad ja teisi unenägusid

Meie korterisse oli tunginud kurjategija. Panime ta vee alla lamama. Vahepeal tõstsin ta näo veest välja, et ta hingata saaks. Kui tal nägu jälle vee all oli, viskasin vette lusikatäie soola. Pärast seda polnud kurjategijat enam näha. Tundus, et sool oli tekitanud sellise reaktsiooni, mille käigus kurjategija lahustus. Lootsin, et ta saab veel kuidagi kokku tagasi panna, nagu lasteraamatus. Ainult et ma ei teadnud kuidas. Varsti leidsime selle mehe siiski teisest ruumist. Seega ta polnud lahustunud, vaid sinna läinud.

Ronisime mööda suvila pööningu redelit. Meie järel tulid sinna uued inimesed. Redelipulgad varisesid küljest. Üks inimene oli ka suure laest langenud kiviga vastu pead saanud. Teda päästis vaid see, et kivi langes lühikese maa, sest pea oli otse lae all. Saime liikuda veel mööda redelipuid. Hakkasime linna sõitma. Ema ütles, et need dressipüksid, mis mul jalas on, on minu kõige kallimad püksid, seega ei tohtinud ma nendega maale tulla.

Sõitsime bussiga. Raadios räägiti, et üks bussijuht rikub liikluseeskirju ja ajab inimesi alla. Varsti saime aru, et jutt on sellest bussijuhist, kes meie bussi juhib. Keegi reisijatest oleks pidanud minema tema juurde ja bussi peatama, aga keegi ei teinud seda, sest see oli raske ülesanne. Lõpuks rebisin mina bussi tükkideks, nii et ta ei saanud rohkem liikuda. Mind kiideti selle teo eest. Ütlesin, et mul õnnestus rebimine sellepärast, et rebisin plastmassi, aga päriselt on bussid ja autod metallist.

Tundi andis ebameeldiv meesgeograafiaõpetaja. Ta nägi hallutsinatsioone, seetõttu ei saanud ka õpilased aru, millised on kaardil tema näidatud haldusüksuste piirid. Ja mõni asula asus vales kohas. See mees kirjutas vihikusse oma unenägusid üles ja andis neid õpilastele lugeda, aga need unenäod ei olnud huvitavad. Selgus, et tal on minuga samal päeval sünnipäev. Lõpuks selgus, et seda meest ei ole olemas, vaid tema nime kasutab Helina. Nüüd tekkis vastuolu, sest Helinasse ma suhtusin hästi. Selgus, et tunnen Helinat kolme erineva nime all.

Helina oli pannud oma leheküljel kolm juba varem olemas olnud tekstitulpa kõrvuti ja igaühe tippu tähe, mis kõik kujutas justkui kirikut. Lehekülje pealkirjadeks oli ta kirjutanud "vähesed sõnad" ja "vähesed unenäod". Läksin Helina toa uksele. Minu juurde tuli Helina kass. Mõtlesin, et Helinale ei meeldi, et tema kass tema juurest minu juurde tuleb. Aga kass läks kohe tagasi. Nagu Oudekki leheküljel, nii oli ka Helina leheküljel lemmikloomadega halvasti ümber käimine kõige raskemini karistatavate kuritegude tulbas. Aga üks kuritegu, mis Oudekki leheküljel sai sama suure karistuse, oli Helina omal kergemini karistatavate hulgas. Sain teada, et Helina on kogu elu kilpkonnasid pidanud, kes üksteisest põlvnevad. Ütlesin talle (või oli see juba keegi teine), et tema käest meie pere siis kilpkonna saigi. Nägin kilpkonna aastal 1983 Võrumaal suvitades, aga ei jätnud sealseid inimesi hästi meelde. Tahtsin öelda, et paremini jätsin meelde Enekese köite. Ütlesin, et paremini jätsin meelde asjad. Ma ei mäletanud, kas ma tol ajal sarnaselt Helinaga kilpkonna unes nägin, aga mul oli alles tolleagne pilt, millel ma olin kilpkonna joonistanud. Meenutasin, et kilpkonn tõmbus iga ohu korral kilbi varju, aga pistis pea sealt varsti jälle välja. Suuremate loomade eest kilp teda kaitseb, aga minu meelest saaks väike loom kilbi alla järgi tungida, kui selliseid kilpkonnadega samadel saartel on.

Võõrvalitsejad

Eilses "Tartu Postimehes" tehti ettepanek kutsuda Tartut valitsema austraallased. Minu teada juba anti Eestis võim Brüsselile. Kuhu need austraallased siis veel mahuvad?

Savisaare kuju

Tallinnas toimusid juba pikemat aega meeleavaldused, kus nõuti Savisaare kuju mahavõtmist. Nüüd küsitleti meeleavaldajaid televisioonis. Selgus, et nende peamine argument on see, et kuju on kole. Laar rääkis televisoonis, et Keskerakonna valijad on imelikud. Nendeks on 110 000-120 000 konkreetset inimest, aga teised inimesed kunagi Keskerakonda ei vali. Savisaar hakkas enda vastu kaastunde äratamiseks rääkima looduskaitsest. Näidati vaheldumisi Savisaare ja Laari esinemist. Laar ütles, et need, kes saavad 2 krooni eest metsa mahavõtmise loa, müüvad langetatud puud sageli edasi, et osta juba 3 kroonist luba, seega pole neile lube vaja. Savisaar rääkis, et halb on see, et metsa langetatakse sellisest kohast, kust seda on raske minema vedada. Lõpuks tuli Savisaarele nutt peale.

Ilus sõjasuvi

Mälestuste autor mäletab sõjasuve ilusana. Seega ta sügavasse depressiooni ei langenud. Inimesele võib surmaohu korral maailm ka eriti ilusana tunduma hakata, kui ta mõtleb, millest ta varsti ilma võib jääda.

Üks unenägu oli selgem

Ma olin millegipärast lootnud, et uurimistöö kaitsmine lükkub edasi, kuid nüüd ütlesid õppejõud, et see on siiski juba homme. Juhendaja ütles, et kaitsmisel tuleb mul läbida žanri äratundmise küsimus. Vastasin, et minu õppekavas sellist ainet ei olnud. Juhendaja ütles, et siis ta võtab selle küsimuse kohta pabeririba. Aga ta tuli tagasi selle juurde, et ma pean homme sellele küsimusele vastama. Ta näitas millisest raamatust millise lõigu žanri ma pean ära tundma. Kaitsmise jaoks pidin ka neli eksemplari tööd kõvade kaante vahele köita laskma. See võis aega võtta. Ühe eksemplari oleks vast jõudnud, aga neljaga oleks aega läinud. Ise oleksin saanud panna pehmed kaaned, aga siis oleks tulnud töö üks eksemplar kahte köitesse jagada, sest ta oli nii paks. Kui koju jõudsin, siis vaatasin, et kell on nii palju, et kell viis suletav köitmistöökoda on juba kinni. Nii ähvardas mul kraad saamata jääda, sest töö oleks võidud tagasi lükata ainuüksi nõuetekohaste kõvade kaante puudumise tõttu. Ma oleksin pidanud köitma minema juba mõnel varasemal päeval, sest põhimõtteliselt oli kaitsmise aeg teada. Vaatasin seda raamatut, mida juhendaja oli mulle näidanud. Seda oli varem kasutatud, ja keegi oli servale ühe lõigu žanriks märkinud pajatus. Otsisin üles ka mulle määratud lõigu. Selle kohta tundus olevat lihtne vastata, et seal on statistika. Õigemini tabel. Aga ma võisin ka valesti aru saada. Võibolla oli tegemist naljaga. Kui ma nalja ära ei oleks tundnud, siis ei oleks kaitsmisega üldse edasi mindud. Ma ei jõudnud kaitsekõnet ka enam kirjutada. Improviseerides poleks see võibolla piisavalt pikk tulnud. Meie peres said kõik üksteise järel magistrikraadi, aga keegi ei saanud doktoriks. See tundus olevat geneetiliselt määratud piir.

Stiilide segu

Lugesin raamatu põhiteksti läbi, aga joonealuste märkuste jälgimisest loobusin varakult, sest põhitekst oli ilukirjanduslikus stiilis, märkused aga teaduslikus stiilis, nii et nad rohkem segasid kui aitasid terviku jälgimist. Siiski ei arva ma, et märkused oleks tulnud välja jätta. Neid saab eraldi ka lugeda.

Unenäod tagasi

Ajalehes ilmus artikkel kirjandusteemaliste blogide kohta. Oli tutvustatud rida konkreetseid blogisid. Nende hulgas oli isegi üks, kus ainult vahetevahel muuhulgas oli juttu mõnest läbiloetud raamatust ja muud kirjandussepuutuvat ei esinenud. Aga ei olnud juttu minu blogist. Isegi kui unenäoüleskirjutusi mitte kirjanduseks pidada, avaldasin ma blogis siiski originaalluuletusi, nii et sellest oleks võinud rääkida. Leidsin, et see artikkel on näide sellest, kuidas ühiskond mind paika panna püiab. Aga võibolla oli asi ka selles, et artikli autor kasutas ainult ühes kindlas blogis viidatud teisi blogisid, arvates, et rohkem pole neid olemaski. Istusin unisena seina ääres ja hoidsin silmi kinni. Mööda läks Kultuurkapitali ametnik, kes ütles isale, et võibolla nad isegi annavad raha. Ma ei saanud aru, kas jutt käis isa või minu raamatule raha andmisest. Omavahel rääkisid ametnikud, et üks neist vist ei hakkagi endale raha võtma, muidu jäävad osad teistest taotlejatest ilma. Läksime matemaatika tundi. Sinna tulid ühe firma esindajad, kes nõudsid Kultuurkapitalilt raha füüsilise jõu kasutamise ähvardusega. Tahtsin ametnikke kaitsta.

Pidime esinema referaatidega. Kõigepealt tuli teema valida. Otsisin arvuti abil materjali. Aga ei leidnud midagi. See tuli sellest, et ma olin andnud arvutile liiga konkreetsed andmed, kust materjal leida. Väljaanne oli kitsendatud ainult "Äripäevale", lisaks oli määratud ajavahemik ja muid andmeid. Kustutasin tingimusi järjest ära, aga see ka ei aidanud. Ülikooli töötaja tuli mulle appi ja hakkas vaatama läbi "Ajaloolise Ajakirja" viimase numbri sisukorda. Ta ütles, et selles numbris sel teemal artiklit ei ole. Varasemate numbrite kohta mäletasin ise, et neis ei olnud. Muutsin referaadi teemat. Nüüd otsustasin selle teha tsensuuri kohta. Natuke materjali oleksin saanud oma magistritööst Itaalia fašismist Eesti ajalehtedes. Aga mitte eriti. Rohkem materjali oleks tulnud "Ajaloolise Ajakirja" tsensuuriteemalisest artiklist ning eurovastaste trükistest. Mõtlesin rääkida, et ajalehed lühendadsid eurovastaste artikleid lugejakirjadeks ja kirjutasid isegi juurde, et ajalehele on saadetud kiri.

Unenägu tuli juhtida pika ridvaga. Ridva üks ots oli kauges minevikus, keskkoht olevikus ja teine ots tulevikus.

Riimsõnade seletused

Linna purustama - linna peenestama.
Kartulit turustama - kartulit turuplatsiks muutma.

Masin tõrgub

Päevaplaani tuleb muuta, sest täna ei jäänud mulle meelde mitte ühtegi unenägu. Seletada ei oska seda muuga, kui et läksin tavalisest hiljem magama ja ärkasin tavalisest varem üles. Miks ma varem ärkasin, on juba raskem seletada. Põhjust võib otsida valgest aastaajast ja päevast. Või sellest, et kõrvaltoas midagi hüüti. Miks hüüti, seda ma ei tea. Võibolla oli midagi halba juhtunud. Vähemalt nii võis arvata sel hetkel, kui muidu oleks saanud uuesti magama jääda. Kui ikka oleks saanud. Aga kui ühte asja teha vähem, saab teist teha rohkem. Kui just keset päeva uni peale ei tule. Lõunauinakut annaks siiski ka vaadata hommikuuinakust erineva asjana.

Õu või tuba?

Tahtsin natuke lennata. Aga ma ei tahtnud lennata taevas, sest seal oleks kõrgusehirm tekkinud. Nii tõusin lendu oma toas. Lõin pea kopsti vastu lage. Sellega mu lennuvõime muidugi kadus ja kukkusin põrandale. Mõtlesin, et kumb mulle nüüd rohkem haiget tegi, kas lagi või põrand. Tuli pähe mõte, et kõige rohkem võivad haiget teha veel seinad, sest neid on neli. Kui nad ühte punkti kokku tõmbuvad, jääb minust ka ainult punkt järgi. Aga edasi mõtlesin, et põrand ja lagi oleks saanud ka mind enda vahel lapikuks litsuda, aga seda ju ei juhtunud. Eesti ei asu pealegi maavärinate piirkonnas. Aga uudistes on teatatud, kuidas Eestis pood ehitusvea tagajärjel kokku varises. Nii et võibolla oleks kindlam ikkagi lageda taeva all. Ainult et praegusel aastaajal esineb äikest.

Unenäod ärimehest ja sünnipäevadest

Saime kokku ühe ärimehega tema laevas. Merel oli ta sellepärast, et seal oli tal parem automaadist raha välja võtta. Kui kuival maal tuli raha väljavõtmiseks lasta automaati münt, mis jäigi automaati, siis merel sai ühele nupule vajutades mündi tagasi. See ärimees ütles kõigi kohta, kes talle ei meeldinud: "Ma tapan ta ära." Kui ütlesime talle, et nii ei tohi rääkida, vastas ta, et ta on vasikaid tapnud.

Täna jagati koolis klass väikesteks rühmadeks. Kõik rühmad pidid minema erinevatesse kohtadesse sünnipäevasid tähistama. Mina olin samas rühmas Lauri N., Kristina ja Gerliga. Nemad läksid kohe sünnipäeva pidama, mina kõigepealt koju. Sisenesin naaberkorterisse, kus elasid üks väike poiss ja tema ema. Ütlesin, et praegu ma tulin siia oma joppi võtma. Väikse poisi ema vastas, et nad tulevad homme tagasi. Mõtlesin, et siis on sobiv väikest poissi homme sünnipäeva puhul õnnitleda. Aga kui ma märkimikust järgi vaatasin, siis nägin, et tal on sünnipäev juba ära olnud. Ma olin selles korteris hiljuti juba ühe teise enda riideeseme järel käinud.