Sõda arhitektuuriga

Võideldes võõrvõimuga võideldakse ka selle arhitektuuriga. Aastal 1905 põletati mõisaid ja lauldi: "Mõisad põlevad, saksad surevad." Aastal 1988 lauldi: "Peatage Lasnamäe!" Aga kui võim eestlaste kätte läks, siis alles jäänud mõisaid enam ei põletatud, vaid neisse viidi koolimaju, samuti ei lammutatud Lasnamäed. Hoopis kui ühte Tallinna punavõimu sümbolina ehitatud maja ärilistel eesmärkidel lammutama hakati, algas allkirjadekogumine maja säilitamiseks. Ja uue punavõimu mälestusmärgina otsustati ehitada uus Eesti Rahva Muuseumi hoone lennuki stardiraja kujuliselt Tartu puruks pommitanud lennuväe auks. Sellega polnud küll kõik rahul. Majade puhul võib olla raske aru saada, mida nad sümboliseerivad. Paneelmajade halb heliisolatsioon oli võibolla mõeldud KGB hirmu suurendamiseks, aga võibolla hoopis taheti odavamalt läbi ajada. Ausammaste puhul on asi selgem, nii puhkeb võitlus nende ümber veel kergemini. Pronksmehe mahavõtmise järel peksti terve linnaosa aknad sisse, uurimata, kas poe omanik on eestlane või venelane. Kui maksab Eesti riigile makse, siis järelikult on vaenlane. Selged sümbolid on ka usulised rajatised, sealhulgas minaretid, mille ehitamine Šveitsis äsja rahvahääletuse otsusega ära keelati. Selle üle on nurisetud, et see olevat usuvabaduse piiramine. Kui järele mõelda, siis uskuda pole keegi keelanud, vaid tahetakse takistada võõrsilt tulnud vähemusel põlisrahva avalikku ruumi okupeerida. Minaretid ei torka mitte ainult silma, vaid tekitavad ka heli. Eestis on võimalik kasutada argumenti, et okupandi laps pole süüdi, et on sündinud okupandi lapsena. Millega võib arvestada, juhul kui ta okupatsiooni hukka mõistab. Šveitsis tahetakse hoida ära okupatsiooni, mis ei ole veel saabunud. Võibolla oleks parem abinõu selle vastu hoopis sisserände takistamine, aga demokraatlikult tehtud otsust tuleb austada. Kui šveitslased otsustavad ise islami usku pöörduda, muudavad nad otsuse kunagi ehk ära, seni pole neid vaja võõraste sümbolitega hirmutada.