Maleklassi lauad

Läksin maleklassi. Hakkasin ühe vana mehega mängima. Märkasin, et ta on juba teinud mustadega kolm käiku, kui mina pole teinud veel valgetega ühtegi. Panin nupud algseisu tagasi ja ütlesin, et avakäigu peab tegema valge. Mees vastas midagi sellist, millest ma sain aru, et ta ei tahagi minuga mängida, sest ma kirjutan mängudest blogis. Vaatasin, et sellel malelaual ei ole kõiki ruute välja joonistatud. Enne oleks nagu olnud. Istusin teise lauda, et mängida ühe poisiga. Hakkasin taskumalenuppude algseisu peale panema. Nupud läksid korduvalt ümber. Seisu uuesti peale pannes ei pannud ma enam nuppe traditsioonilistele kohtadele. Vaatasin, et selle laua jaoks on nuppe rohkem kui reeglite järgi vaja. Ühel etturil oli õngekonks sees, sellega oli nähtavasti kala püütud. Seda etturit ma lauale ei pannud. Oleks saanud mängida teiste paremini püsti püsivate nuppudega, aga tahtsin mängida nendega.

*

Läksin esimesena meie uude korterisse. Hakkasin sinna veetud mööblit paika panema. Kõigepealt panin voodi, millel kavatsesin magada. Võibolla edaspidi oleksin maganud mõnes teises toas, aga täna tahtsin magada selles toas, kus ma olin. Mul tekkis üksi korteris viibides kõhe tunne. Mõtlesin, et kui peaks eluaeg üksi elama, siis võiks eluaeg kõhe olla. Mõtlesin, et edaspidi hakkame korteris viibima ilma riieteta. Või seda ei või teha, sest Piibel keelab. Siis saaks olla ilma riieteta mingil kindlal kellaajal. Aga just sel hetkel võib keegi ukse taha tulla, siis ei jõuaks uksele minekuks piisavalt kiiresti riideid selga panna. Ja kui riideid seljas ei ole, võivad putukad hammustada.

*

Üks poiss meenutas, et ühel korral ta kõndis öösel tänaval ilma riieteta ja vastu tuli naine, kellel samuti riideid ei olnud. Poiss ennustas õigesti ette, et auto keerab tänavale, kus me oleme, ja siis keerab tagasi. Mõtlesin, et asjade ette teadmine on langetõbi.

Viirus liikvel

Eile klikkisin feisbuki postkastis linki, mis tuli küll tuttava nimega inimeselt, aga ei olnud tema saadetud ja osutus viiruseks. Tagajärgi ei tea.

Seis ja pildid

Klaus näitas mulle ühte maleseisu. Tahtsin näidata, kuidas minu meelest tuleb mängida. Klaus ütles, et ma seda ei teeks, sest lipp peab g7 saama. Klausi pilt pandi klaasi taha ja minu oma mitte. Mõtlesin, et jälle peeti Klausi tehtud pilti paremaks, kuigi idee tuli minult.

Tulemused

Täna Vint.ee-s võitsin esimest malevastast 1:0. Seejärel vaatasin vastase puudusel rendžu ruumi, aga seal samuti vastast polnud. Siis mängisin ühe partii vene kabet, mille kaotasin. Pärast seda mängisin uuesti malet, teisele malevastasele kaotasin 0,5:1,5. Et malevastastele oli märgitud minust madalam reiting, siis minu oma kokkuvõttes langes. Kabepartii ei olnud vist reitinguarvestuslik.

Suured loomad

Olin käinud ühes võrgukeskkonnas varem võltsitud kasutajanimega, aga see oli mult ära võetud. Nüüd käisin seal ilma kasutajanimeta. Kui vendadega see keskkond jutuks tuli, siis ütlesin, et ma käin seal teisel viisil kui nemad. Vaatasin aknast välja. Seal liikus nii suur koer, et sellega ei tahtnud kunagi kohtuda. Aga tõenäoline oli, et kui ta siin piirkonnas liigub, siis ühel päeval kohtun. Koer jooksis teise koera juurde, arvatavasti teda ära sööma. Ühte kohta kogunes mitu suurt looma. Üks neist oli tiigri sarnane, vist uut moodi tiiger. Ta tundus vaatavat minu suunas. Ei teadnud, kuidas ta mind pimedas toas näeb.

Tuna 2/2020

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 2/2020.

Jüri Kivimäe kirjutab essee koha peal võrdlevalt koroonast ja katkust. Ta nimetab tänavusse aastasse sobivate raamatutena Camus’ „Katku“ ja Johannese Ilmutuseraamatut, mis on mul mõlemad seoses koroonaga endal ka meelde tulnud. Kivimäe viitab, kes on ennustanud, et katk tuleb veel tagasi, ja leiab, et nüüd ongi tulnud, sest vanasti nimetati katkuks rohkem kui ühte haigust. Olen ka ise „Eesti ajalugu“ toimetades ennustanud, et katk võib Eestisse tagasi tulla. Seda mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses, teades, et mõnes maailma riigis seda kirjutades päris katku endiselt esines. Aga ka ülekantud tähenduses katkust rääkimine pole kuulunud ainult kaugemasse minevikku, sest näiteks 1980. aastatel levima hakanud aidsi on nimetatud 20. sajandi katkuks.

Ago Pajur kirjutab, et William Tominga mälestustes on palju vigu või moonutusi. Kui Pajur minu seminaritööd juhendas, hoiatas ta samuti mälestuste kasutamise eest, pidades küll erinevate mälestuste usaldusväärsuse astet erinevaks. Tomingalt kasutasin siis teist raamatut „Vaikiv Ajastu Eestis“, mille vastu Pajur ei olnud, aga halvemini ütles ta Eino Saaremaa ajalooraamatu kohta, et kas seda üldse tasub kasutada, kuigi mäletan, et võtsin selle tema enda soovitatud kirjanduse nimekirjast. Tominga mälestuste vigaderohkuse seletuseks pakub Pajur, et need on kirjutatud sündmuste toimumisest palju aastaid hiljem. Kui Pajur tegeleb artiklis faktivigade parandamisega, siis tuli kõigepealt meelde minu magistritöö oponendi Kasekampi repliik, kes arvas, et ajalehtedes esinevaid faktivigu ei ole vaja uurida, hiljem meenus, et ka Pajur ise ei pidanud Saaremaa väärseisukohtade ümberlükkamisega tegelemist vajalikuks. Minu meelest siiski kui keegi vigu ümber ei lükka, siis keegi teine juba kordab neid või vähemalt usub. Leidsin Pajuri tsiteeritud Tominga dokumentidest ka ühe vea, mida ta ei olnud parandanud. Ajalehe nimeks oli märgitud „Uusi Soome“, aga see on soome-eesti segakeel.

Valdur Ohmann kirjutab Vabadussõja teemalistest lahingumaalidest ja nende saatusest. Teadsin, et Nõukogude võim tegeles raamatute ja ausammaste hävitamisega, artiklist selgub, et hävitatud on ka maale. Mäletan Vabadussõja teemalisi pilte vanast Vabadussõja ajaloost, samuti seda, et ülikooli eksamiks Nõukogude ajal trükitud Eesti kunsti ajalugu lugedes anti nimetatud raamatus Vabadussõda maalinud kunstnikele lühike negatiivne hinnang. Ohmann kirjutab, et Nõukogude aja negatiivsed hinnangud on kandunud ka tänapäeva. Kunsti kommenteerijad kordavat selliseid hinnanguid, kuigi ei saa olla ise hävitatud maale näinudki. Seda lugedes tulid meelde tuttava kirjaniku sõnad, kes ütles, et ta ei anna hinnangut ühelegi raamatule, mida ta pole ise lugenud. Samuti oli see kirjanik tähele pannud, et kui ühe raamatu kohta ilmub hulk arvustusi, siis hilisemad arvustajad kordavad seda, mis esimene on ees öelnud. Kooliõpilased võivad teha teisiti. Meie klassis kirjutati ametlikult klassikuks kuulutatud Goethe kohta mahategevaid kirjandeid, aga õpetaja õpilasi iseseisva mõtlemise eest ei kiitnud, vaid ütles, et õpilane ei ole Jumal taevas. Võibolla kirjandusajalugu mitte lugenud õpilased kordasid hoopis klassikaaslaste sõnu. Kui raamatul oli saatesõna, siis võis küll juhtuda, et kirjand kirjutati saatesõnast maha.

Üks Vabadussõja maalija oli Maksolly. Vaatasin artikli täienduseks muuseumide infosüsteemist tema pilte. Jäi meelde, et sain 21 vastet. Mõned maalid olid säilinud, aga mõnel juhul oli originaali asemel toodud postkaart maali kujutisega või vana foto ajast, kui maal veel seinal rippus. Seni tundsin Maksollyt ainult Vabadussõja teema järgi, aga võrgulehelt selgus, et säilinud on ka tema maalitud portreesid.

Birgit Kibali artikkel on Ohmanni omaga selle poolest sarnane, et mõlemad keskenduvad teiste ajaloolaste kritiseerimisele. Aga Kibali omaga ma olin vähem rahul. Ta on kirjutanud varem „Tunas“ ilmunud arhiivinduse teemalisele artiklile vastuseks uue artikli, mis võiks varem ilmunud artiklis teisiti olla. Faktivigu võib ju parandada, aga kui jagada liiga palju soovitusi selle kohta, millest võiks teine autor juba ilmunud kirjutises olla pikemalt kirjutanud, siis see võib loomisrõõmu ära võtta. Varasema artikli autor on pealegi vanem ja ma olen näinud, kuidas inimesed on solvunud, kui nooremad on neid õpetanud.

Pikk nädal

Antti võttis ajakirjanduses sõna, et ei vasta tõele, nagu jõuaks inimene ükskõik kui kaugele kõndida. Asi oli selles, et päev enne rahvusvahelist spordivõistlust taheti samadele sportlastele korraldada ka kohalik võistlus. Selle vastu protesteeris televiisoris üks vana mees. Kui saatelõik lõppes, ütlesin isale, et see mees sarnanes Klausile. Isa vastas, et see oligi Klaus, ta oli ainult vanaks meheks grimeeritud. Mina ütlesin, et sellest sain ma aru, aga ma ütlen sellepärast, et sarnanes, et ta mängis ikkagi kedagi teist. Grimeerimine oli viidud läbi sellepärast, et noore inimese juttu poleks vaatajad uskunud. Kui pettus välja oleks tulnud, oleks tulemus võinud olla soovitule vastupidine. Sel nädalal taheti koolis korraldada seitse päeva õppetööd, aga õpilased olid pühapäevaks välja kuulutanud streigi liiga suure õppetöö koormuse vastu. Õpilased tegid kõiki asju sajaprotsendiliselt koos. Mõtlesin, kas puudumise järel on vaja järele õppida või saan kõigest niigi aru. Aga matemaatikas ma polnud vist aru saanud. Õpetaja võis minu matemaatika vihikut küsida ja siis oleks välja tulnud, et olen tahvlilt kõike uduselt näinud. Oleksin öelnud, et ma ei saa vihikut anda, sest olen igas tunnis erinevale paberile kirjutanud.

"Pealinna Teataja" 1910

„Pealinna Teataja“. 23. juuni – 15. september 1910.

SISSEJUHATUS

„Pealinna Teataja“ oli Peterburi eestlaste leht. Algul otsisin aastakäiku 1913, aga kuna seda ei leidnud, võtsin aastakäigu 1910. Varsti selgus siiski, et oli olemas ka algselt otsitud aastakäik, aga teise nime all. Loetud aastakäigust varasemal ja hilisemal ajal ilmus „Peterburi Teataja“, aga mitmed ajalehed pidid karistuste tõttu ilmumise jätkamiseks nime vahetama.

Enne lugema asumist määrasin kindlaks, et mind huvitavad neli teemat: 1) tšehhid, 2) Austria-Ungari, 3) Venemaa Eestist itta jääv osa ja 4) muud slaavlased. Tšehhide kohta ma ei leidnud siiski midagi ja Venemaa kohta oli palju rohkem kui muudel neist teemadest.

AUSTRIA-UNGARI

Lehes ei kasutatud riiginime Austria-Ungari, vaid kirjutati Austriast. Ühes loos oli toodud statistikat erinevate maade ametiühingute suuruse kohta, aga selles olid esitatud Austria ja Ungari eraldi, neist eraldi veel minu teada Austria-Ungari võimu alla kuulunud slaavi maid. Teisel korral kirjutati, kui palju on erinevates maailma riikides parlamendis sotsialiste ja nimetati ka Austriat, kus neid oli suhteliselt palju.

Kolmandal korral tuli kahe kirjutise võrdluses välja Austria-Ungari ja Venemaa sarnasus. Nii “Pealinna Teatajas“ kui ka varem loetud sama aastakäigu „Päevalehes“ kirjutati kuuldusest, et seoses 1913. a. Romanovite 300 aasta troonijuubeliga võib tulla poliitiline amnestia. „Pealinna Teataja“ lisab teises loos, et ka Austrias oli seoses keisri sünnipäevaga tulemas amnestia. Loetleti, mis liiki vangidele taheti armu anda. Üks liik olid rahvuste vahelise vaenu õhutajad. Nii et kui hilisem Tšehhoslovakkia president Masaryk pidi kartma oma elu pärast Esimese maailmasõja ajal, siis tal oli rahvuslikku poliitikat pooldades põhjust ettevaatlik olla ka enne sõda.

Austerlase Stefan Zweigi raamatus „Eilne maailm“ kiideti Esimese maailmasõja eelse maailma väiksemat inflatsiooni, aga „Pealinna Teataja“ mainib ühes uudises Austria koduperenaiste võitlust hinnatõusu vastu.

VÄIKSEMAD SLAAVI MAAD

Korduvalt oli vaadatud numbrites juttu Montenegrost. Seda maad on eesti keeles tuntud nii vastavalt selle elanikkonnale slaavipärase Tšernogooria kui ka romaanipärase Montenegro nime all, eesti keeles oleks see Mustamäe või Mustad Mäed. Kuigi Peterburi oli slaavi linn, kasutas seal ilmuv leht maa kohta romaanipärast, mitte slaavipärast nimetust, lisades ühel korral ka eestipärase vaste. Põhjust Montenegrost kirjutamiseks andis, et sealne vürst tahtis endale võtta kõrgemat kuninga tiitlit. Selgus, et selleks oli vajalik ka teiste riikide nõusolek. Ühel korral kirjutati, et teised riigid ei ole vastu, teisel korral mainiti, et Serbia leht on siiski vastu. Vabariigid võivad vist suurusest sõltumata nimetada oma riigipead presidendiks, kuigi enne Teist maailmasõda ei olnud väiksemate riikide diplomaadid suursaadiku tiitliga. Montenegro kohta mainis leht veel, et see tahab hästi läbi saada Austriaga. Esimene maailmasõda algas mäletatavasti sellest, et kõik slaavlased ei suhtunud Austria-Ungarisse hästi ja Austria-Ungari alustas Serbia vastu sõjategevust.

Juttu oli Saksamaale kuuluvast Poola osast, et poolakas olid solvunud, kui Saksa keiser nimetas poolakate linna Poosenit Saksamaa teiseks pealinnaks. On võimalik leida paralleele Saksa Poola ja Vene Poola vahel, aga neid lehes välja ei toodud.

VENEMAA

Venemaa kohta kirjutatu näitab, kuidas võib areneda suhtumine uuemal ajal alanud koroonasse. Leht kirjutab, et Venemaal oli tol ajal kolmandat aastat koolera epideemia, aga inimesed olid sellega juba harjunud ja enam ei kartnud, vaid jõid musta vett ja surid. Koroona kohta on samuti tähele pandud, et sügisel on inimeste hirm kevadega võrreldes väiksemaks jäänud. Teises kirjutises samas lehes nimetatakse Venemaa kõige hirmsamaks haiguseks hoopis tuberkuloosi. Kolmandal korral on juttu katku levimisest. Koolerat seostab leht venelaste madala haridustaseme ja vaesusega. Haritumas Soomes koolerat ei olevat ja Eestis olevat peamiselt Narvas, kus on suurem venelaste osakaal.

Kirjutatakse Venemaa madalast kirjaoskuse tasemest. Raamatust, mis rääkis peamiselt 19. sajandi Venemaa ajaloost, mäletan, et mingil aastal oli Venemaal kirjaoskajaid kolmandik. Sorokini järgi Vene keisririigi lõpul oli pilt juba palju parem, aga lehes toodud protsent seda ei kinnita, siin tuuakse mõlemast varem loetud raamatust väiksem kirjaoskuse protsent.

Lugesin läbi pika järjejutu Peterburi vaatamisväärsuste kohta, mis lõppes üks number enne minu lugemiseks valitud perioodi lõppu. Kirjutati Peterburi muuseumidest, parkidest, kirikutest ja raamatukogudest. Eestlastel oli Peterburis nii luteri kui ka õigeusu kirik ja nendest kirjutamist põhjendati sellega, et need on tähtsad eestlastele. Seevastu nendest keisri lossidest, mis ei olnud rahvale ligipääsetavad, jäeti täpsemalt kirjutamata. Juttu oli küll Talvepaleest, kuhu rahvas sai sisse juba siis, kui keiser veel võimul oli. Sarnaselt praegustele Eesti maakonnabussidele olid mõnes muuseumis tasuta piletid, aga üks inimene ei tohtinud igas muuseumis liiga sageli käia, ilmselt trügimise vähendamiseks.

Esimeses pingis

Olin koolis ruumis 308. Vaatasin, et lauasahtlis on kellegi erapäevikud. Klassiuksele tuli noorema klassi õpilane, aga pööras pettunud näoga ringi ja läks tagasi. Olin mõelnud, et leidsin täiskasvanute päevikuid, aga nüüd tundus, et üks oli selle poisi oma. Siis ma poleks pidanud sinna sisse vaatama, lapsed kannatavad võõrast pilku vähem kui täiskasvanud. Poiss tuli uuesti klassi. Selja tagant lähenes keegi mulle. Ma ei tundnud kohe ära, aga selgus, et see oli Peep, kes tahtis mulle vihikut tagasi anda. Vaatasin, et mina ja Sander oleme ainsad, kes istuvad esimeses pingis kahekesi, teised istuvad kõik pingis üksi. Sander pesi enne sööma hakkamist käsi, sest liikvel oli koroona. Inimesed hakkasid klassiruumist lahkuma. Üks olend ütles teisele: "Me sööme üksteist." Nad neelasid üksteist aegamööda alla, nii et kummastki ei jäänud mitte midagi järele. Mõtlesin, et see on nagu aine kohtumine antiainega. Hakkasin tiivatrepist alla minema, aga selle peal istus palju inimesi, nii et raske oli läbi pääseda. Liikusin siiski aeglaste sammudega allapoole, otsides järgmiste sammude jaoks vaba ruumi ja loendades teha õnnestunud samme.

*

Öeldi, et kuskilt tuleb suitsulõhna. Nägin esimesena, et ühes naabermaja korteris on tulekahju. Ei olnud päris kindel, kas see on tulekahju või tuleb aknast mingit muud suitsu. Aga tuletõrje juba saabus. Inimesed hakkasid joostes kohale tulema, et tulekahju kustutamist pealt vaadata. Mõtlesin, kas koguneb jälle sama palju rahvast nagu ükskord. Lahkusin köögist, sest ma ei kannatanud näha akna peal kõõlumist.

Mõtlemisaeg vähenes

arvuti - inimene
1. d4 Rf6 2. Og5 e6 3. Rf3 d5 4. e3 Oe7 5. Rc3 0-0 6. Od3 Od7 7. Re5 Rc6 8. a3 h6 9. Of4 Od6 10. Lf3 Oe5 11. de Rh7 12. Lg3 Kh8 13. h4 d4 14. ed Rd4 15. Oe3 Rf5 16. Of5 ef 17. 0-0-0 Lc8 18. Rd5 Oe6 19. b3 c5 20. Rf4 c4 21. Re6 fe 22. Kb2 a5 23. Vd4 b5 24. bc bc 25. Kc3 Lb7 26. Vd6 Vab8 27. Oc1 f4 28. Lg4 Lb1 29. Le6 La1+ 30. Kd2 Vbe8 31. Lc4 Le5 32. Ld3 Rf6 33. f3 Lc5 34. Kd1 Lf2 35. Ld2 Lc5 36. Ob2 Vb8 37. Kc1 Lb5 38. Ld4 Le2 39. Lf4 Lg2 40. Vhd1 Lg6 41. Of6 Vf6 42. Vf6 Lf6 43. Lb8+ Kh7 44. Lg3 La1+ 45. Kd2 La3 46. Vg1 Lb4+ 47. c3 Lb2+ 48. Kd3 Lb5+ 49. c4 Ld7+ 50. Kc3 a4 51. Kb4 Lb7+ 52. Ka4 La6+ 53. Kb3 Lb6+ 54. Kc2 Lb7 55. Lg6+ Kh8 56. Ve1 1:0. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 57 minutit 43 sekundit, mustal 10 minutit 55 sekundit.

Keisri teod

Olin Napoleon. Napoleon korraldas teistele järjest igasuguseid sigadusi, aga ta oskas käituda nii, et kõik anti andeks. Kuid siis kogunes sigadusi juba nii palju, et enam poleks andeks antud ja tuli põgeneda. Napoleon jooksis läbi metsa ja puges läbi ühe puumaja kitsaste ruumide. Krister tuli teda päästma. Nad läksid koos edasi. Kuid siis jäi Napoleon maha ja otsustas minna oma teed. Ta nägi, et on olemas uus võimalus sigadustega alustada. Ta mõtles minna elama Lõuna-Ameerikasse, kus oleks rohkem andeks antud.

*

Tegin rendžulaua mängimise jaoks väiksemaks. Mängisime vähendatud mõõtmetega laual, aga mäng jäi viiki. Tundus, et nii väiksel laual pole võimalik õige mängu korral viit nuppu ritta saada. Seetõttu otsustasime mängida järgmise mängu reegli järgi, et piisab nelja nupu ritta saamisest.

Klubist maale

Olin tõlkinud raamatut ja nüüd ema toimetas seda. Ta leidis ühest lausest tõlkevea ja ütles mulle selle lause vene keeles uuesti, et võibolla tõlgin nüüd paremini. Vastasin, et ma ei saa vene keele hääldusest aru. Inglise keele hääldusest saan paremini, sest seda ma olen koolis rohkem õppinud, kuigi inglise keele hääldus ja kirjapilt lähevad veel rohkem lahku. Tõlgitud tekst oli õuna sees, millest pool oli mädanenud. Ütlesin, et kui mina seda tõlkisin, siis õun veel nii mädanenud ei olnud. Või mulle tuli meelde, et ma olin tõlkinud arvutifailist ja ei olnud originaali kasutanud.

*

Liikvel oli koroona. Lamasin maleklubis. Mõtlesin, et maleklubis ma tunnen ennast paremini kui muudes kohtades, sest males olen ma kellestki tugevam. Mõtlesin, et enne koju minekut võiks läbi käia ka mäest üleval asuvas maleklubis, minu teada seal ka klubi tegutseb. Kõndisin mööda teed kodu suunas. Inimesed tänaval väga koroonat ei kartnud. Mõtlesin, et käib nagu sõda, kus osad inimesed surevad, aga millega ollakse juba harjunud. Ainult et ohvreid on kõigis riikides, siis see on nagu inimkonna tulnukatega peetav sõda. Nägin tee peal palli, millel ei olnud omanikku juures. Lõin seda jalaga ühe hoobi edasi. Siis mõtlesin, et jätan palli sinna, kus see oli, siis omanik teab, kust otsida. Selle teega paralleelsel teel teisel pool haljasala jooksid tuttavad lapsed. Hüüdsin ühte last, et küsida, kas see on tema pall. Siis vaatasin selja taha, et sellel koeral on omanikud ka juures, nähtavasti on see nende koer, kellega nad metsa kõrval asuval teel istuvad. Jõudsin Peedule. Asusin bussipeatusest kirjanike suvila suunas teele. Jõudsin metsani. Selle koha peal pidin täna mõtlema, mis teed ma pidin edasi minema. Varem oli tee hästi tuttav olnud, aga nüüd oli seda sillutatud. Metsa alt kitsamad jalgrajad olid vahepeal ära kadunud ja nüüd jälle tekkinud. Keerasin metsa alusele teele. Eemal sõitis traktor, mis võis ka sinna keerata ja mind riivata. Läksin riivamise vältimiseks juba teeserva, aga ikkagi polnud kindel, et mind ei riivata. Hakkasin jooksma. Möödusin koeraga aiast, aga koer täna minu peale hoolimata jooksmisest ei haukunud. Nähtavasti sellepärast, et ta oli juba vana ja rahulik. Siis sõitis mööda teed kaks jalgratast. Nende peale ühes teises aias üks koer haukus. Mõtlesin, et kohe jõuan kirjanike suvila aeda. Ma ei sisene lähimast väravast, vaid autoväravast. Kuna ma tulen joostes, siis jõuan kohale nii kiiresti, et aias vastu tulevad pere liikmed võivad ekslikult arvata, et tulen bussi pealt otse.

Kirjand minust

Tahtsin enne sauna Ustavi ukse tagant läbi käia, aga ei leidnud enam tema maja. Vaatasin, et Kristeri maja on küll teisel pool teed, aga Ustavi maja enam selle vastas ei ole. Kohtusin Kristeriga ja küsisin, kas Ustavi maja on ära lammutatud. Krister kinnitas, et on küll. Siis pidi Ustav olema teise kohta elama läinud. Ütlesin, et uues kohas võib olla rakse harjuda. Krister vaidles vastu, et tema on tavalises Türgi hotellis ööbinud. Kõndisin kitsastele vanalinna tänavatele. Kohtusin tänaval ühe inimesega, kellele rääkisin oma jutuajamisest Kristeriga.

*

Istusin keset tuba arvuti taga. Üks naine ütles, et kardinat ei ole vaja, seda ei ole vaja karta, et keegi aknast sisse näeb. Vaidlesin vastu, et kardinal on ka muu otstarve, kui arvutiga töötada, siis ei ole hea, kui ekraanil on peegeldus. Üks laps vaatas minu arvuti ekraani ja ütles, et tema peegeldust ei näe. Seletasin, et erineva pikkusega inimesed näevad erinevalt.

*

Mõtlesin, et noorel inimesel on isegi enesehinnanguga probleeme ja lisaks sellele on õpetajad mind niimoodi kritiseerinud, et võis tekkida tunne, et ma olen kasutu inimene. Aga nüüd sain teada, et Pille P. on kirjutanud minu kohta ingliskeelse kirjandi, kus ta mind kiidab. Ta tõi küll välja ka miinuseid, et kuigi minu kirjandid on head, on neis nii palju keelevigu, et alati ei saa ma viit. Mõtlesin, et Pille P. saab ise kogu aeg viisi ja siis ta ei tule selle peale, et suure vigade arvu korral võib saada ka veel halvema hinde kui neli. Minu kohta oli sõna võtnud mitu klassikaaslast. Osad minu vihikud olid vanast ajast kooli jäänud. Nüüd viisin need koju ja täiendasin nendega kodust vihikute kappi.

Esinemisviisid

Ühes ruumis tehti ettekandeid. Kui üks seltskond lõpetas, tuli meie kord. Ma ei kavatsenud veel kohe rääkima hakata, vaid lasta enne tüdrukul rääkida, aga alustuseks läksin koos temaga ruumi ette kummardama. Seejärel jäi ainult tema ruumi ette ja hakkas kõnelema. Üks kuulaja kommenteeris, et esineja liigutab rääkimise ajal käsi. Tüdruk rääkis istudes. Mõtlesin, et kui minu kord tuleb, siis mina teen seda seistes.

Materjalikaotused

Mängisin Vint.ee-s kaks välkpartiid umbes 300 punkti kõrgema reitinguga vastasega. Esimeses mängus alistusin vankrilõppmängus, kus mul oli kaks etturit vähem, teises mängus varakult lipukaotuse järel.

Riimid olid kadunud

Ühes raamatus on riim, otsi ainult üles.

Riime leidis kirjanik, kes otsis hoolega.

Tuluke ta silmades vaimustusest põles.

Et ei tuleks und, jõi kohvi koorega.

Riime leidis õpilane, siis kui viibis koolis,

sest neid oli kirjas tema õpikus.

Luuletaja hoolega oma teksti voolis,

meieni see jõudis kujus lõplikus.

Üllatav tulemus

Jõudsin Paidesse ja läksin seal ühte majja. Vastu tulevad poisid olid sugulased, aga me ei olnud hästi tuttavad. Nad ütlesid oma nimed ja mina ütlesin oma nime vastu. Varasemal korral olin kohtunud teiste noorte sugulastega. Valmistusime sauna minema. Istusime ühes toas, osad istusid trepil. Teised läksid kõrgemale trepiastmele ja ma läksin ka, et higistama hakata. Eemal üks naine rääkis, et ma olen nii viisakas, et ma ei ütle kunagi naistele tere. Mõtlesin, et ma neile ju ütlesin, kes esimesena teretasid.

*

Jõudsin koju. Vaatasin, et vannitoas kraan jookseb. Keerasin selle kinni. Läksin kööki küsima, kas kraan pidigi jooksma.

*

Sõitsime autoga. Üks naine juhtis. Ta ei osanud pidurdada. Ma ei hakanud teda õpetama, vaid ootasin, et bensiin otsa saaks. Kui olime neli päeva sõitnud ja just minu maja ette jõudnud, saigi bensiin otsa. Vastu tulnud ema küsis, kui kaua me sõitsime. Vastasin, et neli päeva.

*

Toimus rahvahääletus samasooliste abielude teemal. Kõik eelnevad uuringud olid näidanud, et samasooliste abielusid ei lubata, aga rahvahääletuse tulemus oli teistsugune. Mõlemad variandid said üle 40 protsendi hääli ja otsustati, et homoabielud on lubatud. Inimesed nähtavasti varem küsitlustele vastates olid varjanud, mida nad mõtlevad, aga salajasel hääletusel tahtsid korralagedust. Või hääletati nii sellepärast, et rahvahääletuse oli algatanud EKRE, aga suuremale osale inimestest see partei ei meeldinud. Nüüd ei teadnud, kas tehakse põhiseadusesse parandus, et abielu sõlmitakse kahe eri soost või samast soost inimese vahel. Võis ka olla, et rohkem enam midagi tegema ei hakata.

"Looming" nr. 8/1992

Kommentaarid pealkirjas nimetatud numbrile:

1. Lugesin vana numbrit, sest meil on kodus alles veel suurem osa kõikidest aastakäikudest.

2. Konkreetse numbri võtsin praegu kapist sellepärast, et see oli ühes virnas kõige peal.

3. Sisu kutsus lugema rohkem kui tänavuaastased numbrid.

4. Lugesin läbi luuletused ja kaks proosateksti.

5. Luuletustest meeldisid kõige vähem Indrek Hirve omad, sest need rääkisid kehaosadest ja olid kurva rütmiga.

6. Mait Raun kirjutas lähiajaloost talle omases teravas stiilis.

7. Ühte Livia Viitoli lühilugudest lugesin sellepärast, et silm tundis tekstis ära ungarikeelse sõna.

8. Selles loos esinevaid ungarikeelseid sõnu ei olnud tõlgitud, aga tõlkisin ise pabersõnaraamatuga.

9. Tegin mõtlesmispause iga luuletuse ja iga proosalehekülje lugemise järel.

10. Meeldis, et ühel autoril oli luuletustes Piibli viiteid.

Mõtlemissõltlase esmaspäev

10 asja eilse päeva kohta:

1. Viimane ärkamine oli liiga hilja.

2. Vasaku jala varvas vahelduseks ei valutanud.

3. Parema jala varbale tegin protseduure, mille ajal oli hea mõtlemisega tegeleda.

4. Mõtlesin intensiivselt ka väljas jalutades.

5. Kirjutasin feisbuki suhtes kriitilise kommentaari.

6. Ei jõudnud nii palju tõlkida kui tahtsin.

7. Kolmest paberajalehest jõudsin lugeda vaid ühte.

8. Sain korduvalt pahandada.

9. Ei mäleta, et mind oleks kiidetud.

10. Nõudsin ka ise rangemat hügieeni.

Kahes tunnis

Meie ukse taga olid käinud pätid. Hiljem olid nad meile helistanud. Mulle soovitati, et kui nad veel helistavad, ei võtaks ma telefoni vastu. Olin täna psühhiaatriahaiglast välja pääsenud. Aga läksin sinna tagasi, sest mõtlesin, et enne lahkumist pidin kohtuma arstiga, kes annaks mulle järgmise vastuvõtu aja. Ta oli vastuvõtu aega üks kord maininud, aga oleks pidanud enne haiglast lahkumist kordama.

*

Olin õpetaja Toompere tunnis. Ta rääkis, et ungarlased hakkasid ühel hetkel tähtsust omandama. Küsisin, kas ei olnud vastupidi, pärast revolutsiooni suruti ungarlased maha. Õpetaja küsis, kas ma tahan, et ta ütleks aastaarvu. Vastasin, et seda pole vaja, sest mäletasin ka ise, et revolutsioon toimus aastal 1848. Ütlesin, et poliitilises mõttes omandasid ungarlased tähtsuse alles aastal 1867. Õpetaja ütles, et poliitilises mõttes jah, aga enne ta oli mõelnud muus mõttes. Õpetaja teadis peast rohkem aastaarve kui mina. Võibolla oli ta neid enne seda tundi valmistumiseks spetsiaalselt pähe õppinud.

*

Istusin tunnis klassis 306. Minu ees istusid üks klassiõde ja tema laps, kes olid näoga minu poole. Võrdlesin nende nägusid ja ütlesin, et nad on üksteisele sarnased. Selle klassiõe tundsin hästi ära, aga tema kõrval oli näoga minu poole ka üks teine klassiõde, kellest ma polnud kindel, kes ta on. Laps vaatas ühest trükisest pilte. Ta vaatas samu pilte korduvalt. Suuremat osa pilte ta kiitis, aga ühe pildi kohta ütles kaks korda järjest, et pildilolija on kole. Soovitasin, et ta ütleks seda mõttes, sest kui see inimene seda kuuleb, siis ta on kurb.

Matt suurmeistrile

Andsin arvutiprogrammi väidetavale suurmeistri tasemele ette sama teooriavariandi, mis eelmisel korral: 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Ld6 6. Ra3 Oe6 7. Rg5 h6 8. Re6 Le6 9. d3 Oa3 10. ba Re7 11. Oe3 b6 12. Lb1 c5 13. Lb3 Ld6. Edasi mängisime eelmise korraga võrreldes vahetatud värvidega:

inimene - arvuti

14. a4 Rc6 15. f4 Rd4 16. Od4 Ld4+ 17. Kh1 ef 18. Vae1 g5 19. g3 Lf6 20. e5 Lc6+ 21. Kg1 Vg8 22. e6 f5 23. e7 Vg6 24. Ve5 Lf6 25. Vfe1 fg 26. Vd5 f4 27. Vd8+ Vd8 28. edL+ Kd8 29. Ld5+ Kc8 30. Ve8+ Ld8 31. Vd8++ Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 27 minutit 47 sekundit, mustal 1 tund 51 minutit 37 sekundit. See on esimene kord kui võitsin seda programmitaset käikude tagasivõtmiseta, kasutatud teooria luges etteantud avanguvarianti võrdseks.

Pisikusammas

Kõndisin mööda teed. Mul oli samm väga aeglaseks jäänud. Mõned minuvanused olid juba vanainimesed ja ei jaksanud sellepärast kõndida. Võibolla see oli juhtunud ka minuga.

*

Lapsed joonistasid. Teised lapsed narrisid ühte tüdrukut, et see ei oska nende arvates joonistada. Toimus võidujooks. Teised ei hakanud jooksma, mistõttu jõudsin rahulikult esimesena finišisse. Aga selgus, et just seetõttu sain viimase koha, sest teised hakkasid jooksma hiljem ja neile mõõdeti kiirem jooksuaeg.

*

Üks mees ütles, et mõõtmised näitavad, et meie korteris peab olema tuberkuloosi kolle. Mõõdetud oli kogu ümbruskonda ja meie korteri kohal oli olnud kõige kõrgem tuberkuloosi sammas. Võibolla ei olnud veel ükski inimene haige. Olime need pisikud kaasa saanud ilmselt siis, kui olime ühel korral viibinud enne koju tulekut surnud loomade ruumis.

Tegelaste juurde

Olime vaadanud ühte filmi ja nüüd olime teel filmi tegelaste juurde. Nad eespool juba paistsid. Seda naist, kellel kõige vähem riideid seljas oli, näidati kolm korda, teisi üks kord. Sisenesime hoonesse, kus nad elasid. Nad ei olnud enam reaalsed inimesed, sest nad polnud filmiga võrreldes üldse vanemaks jäänud. Läksime teise koridori, kus elas teine suguvõsa. Teine suguvõsa erinevalt esimesest ei tulnud meile millegipärast vastu. Jätkasime teed ulgudes. See võis koera- ja hundikarju eksitada.

*

Vaatasin raamatust malevarianti. Valge käis avangus Ld3-e3 ja seejärel alustas pealetungi e4-e5-e6. Jürgen I. tuli vaatama, mida ma teen. Ütlesin, et olen seda varianti varem mänginud, aga mul polnud meeles, kuidas peab mängima.

Maleelu jätkub

Täna mängisin Vint.ee-s kaks välkmalepartiid endast kõrgema reitinguga vastasega. Valgetega kaotasin, mustadega leppisime lahkvärvi odade lõppmängus viiki. Minu reiting langes alla 1800 piiri.

Probleemide tund

Kõndisin tänaval. Teetöölised otsisid maa seest kulda. Mõtlesin, kas nii madalast august saab kulda otsida, kui tee ehitamise käigus on seda pinnasekihti muudetud. Jõudsin tiheda liiklusega kohta. Kuigi ma kõndisin kiiresti, tõstis üks selja tagant tulnud mees mind kahe käega kõrvale, et minust mööda minna. Mõtlesin, et selle vastu võiks protesteerida, et ta puudutab mind koroonaste kätega. Aga mõtlesin, et siin on bussijaam, siin on kiirustamine vabandatav, sest keegi võib muidu bussist maha jääda.

*

Jõudsin koolimajja. Mõtlesin, et kuigi Kristina õnnitles mind sünnipäeva puhul, mina teda tänase sünnipäeva puhul ei õnnitle. Vaatasin siiski ringi, kas ma näen kuskil Kristinat. Olin oma sünnipäevale kutsunud nii poisse kui ka tüdrukuid, üks kutsututest oli olnud Kristina. Ma olin nad kutsunud niisama. Üldse oli raske leida kedagi, keda kutsuda. Läksin inglise keele tundi. Üks tund oli olnud pühendatud minu psühholoogiliste probleemide arutamisele, nüüd taheti teha ühe teise õpilase psühholoogiliste probleemide arutamise tundi. Mõtlesin, et Erik neis tundides ei osale. Peep ütles, et teeme nii, et keegi lusikaga torditükki ei urgitse. Ma ei teadnud, kas ta mind luges ka urgitsejaks. Mina sõin nii, nagu mulle normaalne tundus, aga vahel oli minu söömisviisiga pahandatud. Lapsena olin söönud leiba nii, et olin närinud kahe kooriku vahelt leiva pehme osa välja. Kui vanemad inimesed sellele tähelepanu olid juhtinud, olin olnud oma söömisviisi üle uhke. Ma polnud mõelnud, et ma teen neid asju sellepärast, et ma olen väike, vaid sellepärast, et see on mulle kogu elu iseloomulik. Nägin nüüd, et Erik on siiski kohal ja räägib.

*

Osalesin suurel peol. Mulle öeldi, et Klaus võttis viimase kartulisalati ära. Vastasin, et mina pole saanud. Ütlesin, et ma ootasin, et mulle pakutaks. Mul lubati Klausi taldrikust osa endale tõsta. Tegin seda ja läksin kaugemale sööma. Ettekandja koristas juba lauda ja võttis minu taldriku ära. Ütlesin, et ma pole veel söönud, tõmmates taldriku tagasi. Rääkimise käigus muutsin ühte häälikut. Arvatavasti sellepärast tegi ettekandja minu häält järgi, nagu ma oleksin öelnud ää-ää. Kommenteerisin, et mina ei ütle kunagi ää. Klaus tuli sellesse kohta istuma ja tõstsin tema taldrikust enda taldrikusse veel osa kartulisalatit.

Head nupud

Läksin maleklubisse. Olin kuulnud, et maleklubi käib ka ühel teisel Tartu aadressil koos, aga ma polnud uskunud. Nüüd kinnitati, et käib siiski. Ja kui mina teadsin ühte lahtioleku päeva nädalas, siis nüüd räägiti, et praegusel ajal käivad mõlemad klubid koos kolmel päeval nädalas. Üks päevadest on kahe klubi jaoks kattuv, teised erinevad. Malet oli ka minevikus mängitud rohkematel päevadel, vahepeal oli mindud ühele päevale ja nüüd mängiti jälle rohkem nagu vanasti.

*

Läksin maleklassi. Ariel tahtis minuga mängida. Siiani oli ta olnud minust tugevam. Hakkasin nuppe peale panema. Need olid Arieli tavalisest erinevat tüüpi nupud. Kui olin kõik nupud peale saanud, läksid pooled uuesti ümber. Need olid teistest kergemini ümber minevad nupud, aga Ariel tahtis mängida just nendega. Hakkasin siiski tavalisemaid nuppe peale panema. Aga ka nendest läks mõni pidevalt ümber. Mõtlesin, et kordub vist see, mida on juhtunud juba varasemates unenägudes, et unenäo lõpuks ma ei saagi nuppe peale. Aga see on sellest hoolimata hea unenägu, sest nupud on vähemalt ilusad. Ütlesin ühe lause selle kohta, kuidas ma mängin. Väiksed poisid hakkasid naerma.

Ratsu ja etturid

Mõtlesin, et olen arvestanud ratsu käiku ratsu esimesest otsast, aga võiks arvestada ka tagumisest otsast. Ma ei teadnud, kas see on reeglite järgi lubatud. Siis tuli mulle meelde, et reeglite järgi ratsu käimisvõimalused ongi ringiratast ümber ratsu. Mängisin ühe mehega malet. Tegime etturivahetusi, aga selgus, et nende käigus pääses vastase ääreettur etturite massist liikuma ja läks lippu.

*

Olin mõelnud, et Oudekki pulma mulle minna ei meeldiks, aga nüüd tuli mulle meelde, et ma olen tema pulmas käinud ja tema on minu sünnipäeval käinud. Praegu mäletasin, nagu mulle poleks neis pulmades meeldinud, aga tol päeval kirjutatud blogisissekandes olin seda nimetanud õnnelikuks päevaks. Fotolt oli näha, et see oli ikka see üritus.

*

Peatusin punase tule tõttu autotee keskel oleval saarel. Seal tundsin ennast halvasti ja tundus, et hakkan minestama ja auto ette kukkuma. Üks poiss toetas mind, et ma ei kukuks.

*

Pidin trepist alla saamiseks kõigepealt liikuma mööda kõrget ja kitsast serva trepi otsani. Teadsin, et teised on sellistel servadel kõndinud, aga mul oli õudne.

Tšehhi jäähoki

Üks päev lugesin võrgulehte Tšehhi jäähoki ajaloo kohta. Jäi meelde, et maa on jäähokis tugev olnud nii varasel kui ka hilisel perioodil. Vahepeal oli kaks suuremat tagasilööki. Üks oli see, kui hulk Tšehhoslovakkia jäähokimängijaid said lennuõnnetusel surma. Aga see tulemusi veel nii palju ei mõjutanud kui teine tagasilöök. Teine oli see, et kommunistid võimule tulles panid riigi paremad jäähokimängijad vangi. Kuid hakati taas tugevnema. Kui aastal 1968 surus Nõukogude Liit Tšehhoslovakkias revolutsiooni maha, siis vähemalt võitis Tšehhoslovakkia jäähokis Nõukogude Liitu, kes oli muidu sel alal tugev.

Autogrammiküsija

Lamasin voodis. Keerasin näo seina poole, et teised maletajad mind oma hingeõhuga koroonasse ei nakataks.

*

Vaatasin, milliseid malenuppe mul kodus on. Vana tüüpi nuppe oli tervelt kaks tervet komplekti. Mõtlesin, et siis saan kahel laual simultaani anda. Võisin ka üksi kahel laual korraga mängida. Ma polnud varem kahte partiid korraga mänginud. Tahtsin proovida, mis tunne seda teha oleks.

*

Kõndisime vanaema maja suunas. Vend läks natuke eespool. Mõtlesin, et läheks vanaema poole jõudes kohe wc-sse, aga kohe ei ole sobiv. Seetõttu läksin wc-sse tee peal olevasse juhuslikku majja. Sinna tulid töömehed. Nad ei teadnud, et ma pole selle maja elanik. Nad viisid läbi tänase riigipüha tähistamise tseremoonia. Tõusin ka selle ajal lugupidamisest püsti.

*

Olin Helenil külas. Teised majas viibijad tahtsid teiste inimeste lähedale tulla, kuigi oli koroonaoht. Olin tegelenud raamatute väljaandmisega. Helen oli ka kirjastaja. Selgus, et tema kirjastus asub tema kodus. Rääkisin, et ei taheta, et ma teistele kirjastustele meie kirjastuse saladused välja lobiseks. Lootsin, et isa ei kuulnud, mis ma praegu ütlesin.

*

Ühte riiki elama läinud inimene rääkis, et selles riigis on rahulik, aga selle naaberriikides toimub revolutsioon. Rääkisin, et eesti keeles on kolm võrret, aga ühes keeles on lisaks neljandana liialdusvõrre. See näitab, et sellest rahvusest inimesed ei peagi tõe rääkimist kohustuslikuks. Mõtlesin, kas sõna 'bravissimo' saab ikka olla liialdusvõrdes, kui sellel on küll liialdusvõrde lõpp, aga mitte selle algust.

*

Külla tuli Tristan. Ta ütles, et võtab põhimõtte pärast minu uude raamatusse autogrammi. Tundus, et talle raamat muidu väga ei meeldi. Võtsin kapist paki trükiseid ja ütlesin, et maletrükised ja ristsõnad on ühtviisi ruudulised. Püüdsin pakki kappi tagasi panna, aga see ei tahtnud enam hästi mahtuda. Küsisin Tristanilt, et või on tal minu raamat juba olemas. Ta kinnitas, et on. Küsisin, kust ta selle sai. Ta vastas, et raamatupoest. Ütlesin, et ma ise pole seda veel poes näinud.

Etteantud variant

Proovisin praeguse maleprogrammiga esimest korda variandi etteandmise võimalust. Teooriast võtsin variandi 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Ld6 6. Ra3 Oe6 7. Rg5 h6 8. Re6 Le6 9. d3 Oa3 10. ba Re7 11. Oe3 b6 12. Lb1 c5 13. Lb3 Ld6. Selles seisus andsin arvutile valged ja võtsin endale mustad. Mäng jätkus järgmiselt: 14. f4 ef 15. Of4 Ld7 16.Oe5 0-0 17. Lc3 f6 18. Lc4+ Kh8 19. Oc3 Rg6 20. Vf5 Rh4 21. Vf2 Lg4 22. Vaf1 b5 23. Lc5 f5 24. g3 f4 25. Le7 fg 26. Vf8+ Vf8 27. Lf8+ Kh7 28. h3 Lg5 29. Vf4 Rf3 30. Vf3 Lc1+ 31. Vf1 Le3+ 32. Kg2 Le2+ 33. Kg3 Le3+ 34. Kh2 Le2+ 35. Vf2 1:0. Mõtlemisaega oli mängu alguses 2 tundi, valgel jäi alles umbes 1 tund 41 minutit ja mustal umbes 1 tund 17 minutit. Mängisin mitte praeguse, vaid vana reegli järgi, et käigu võib enne sooritamist paberile üles kirjutada. Lõpus ma küll enam ei kirjutanud.

Elektriseadmed

Üks päev toodi poest uus elektriradiaator. Selle taha panemisel käis pauk ja osa lampe kustus. Kui vool oli tagasi saadud ja radiaatorit enam vooluvõrgus ei olnudki, käis uus pauk ja kustusid kõik lambid. Nüüd enam voolu tagasi ei saanud. Nüüd olid välja visanud ka need korgid, mis asusid alumises elektrikapis, mille võtme asukoht ei olnud teada. Oma maja asjatundja aitas mõnevõrra hilisemal kellaajal voolu sisse tagasi panna, aga soovitas mitte enne elektriku käimist uut radiaatorit ega seda seinakontakti rohkem katsetada. Järgmisel päeval käis elektrik, kes tegi oma seadmete abil kindlaks, et rike polnud radiaatoris ega seinakontaktis, vaid pikendusjuhtmes.

Riidehoidja tund

Õpilased olid jõudnud enne tunni algust riidehoidu, aga paistis, et nad jäävad kõvasti tundi hiljaks, sest riidehoidja rääkis riiete vastu võtmise asemel telefoniga. Üks klassivend ütles, et ta kaalub riiete ära andmisest loobumist. Riidehoidjale, kes tundi andis, tehti märkus. Seepeale pani ta seina peale ühe raamatu kohta plakati. Olin varem ise selle raamatu tutvustamisega tegelenud, aga tundus, et nüüd mul seda enam teha pole vaja. Rääkisime oma keskkooli lõpetamise värsketest tulemustest. Paljud said kuldmedali, sest selleks piisas ainult, et lemmikaine viimase aasta hinne ja selle lõpueksami hinne oleksid viied. Nii sai kuldmedali isegi üks keskmisest halvem õpilane, aga mina mitte, sest kuigi mul oli ajalugu suurem osa koolist viis olnud, just üks arvesse minevatest hinnetest ei olnud. See kuldmedali saanud nõrgem õpilane rääkis, et talle on öeldud, et ta on ikka andekas. Tal ei lähe mängu algus hästi, aga edasi seis kella kasutades paraneb. Ütlesin, et kahtlemata on ta sel juhul andekas, sest andekas olemiseks piisab ühe asja hästi oskamisest.

*

Vaatasime filmi. Seal ajas üks auto teist taga. Öeldi, et küll kihutavad kiiresti. Ma olin päriselt ka nii kiiret autot näinud. Jälitaja keeras teisele teele, sest ta teadis, et põgeneja jõuab umbteele, kust tagasi keeramiseks on ainult üks jälitaja lähenemisest erinev teeharu. Jälitaja tahtis sellele teele ette minna. Aga põgeneja oli veel kavalam, ta nägi selle võtte läbi, jättis auto natukeseks ajaks seisma ja siis sõitis täpselt tuldud teed tagasi, sest jälitajat sellel enam ei olnud.

Õnnelik päev

Olevusi mitut masti

pandi vastavasse kasti.

Selle kohta valmis joonis

õige mitmes värvitoonis.

Eelistatud

Kõndisime metsas ja tahtsime jõuda oja äärde. Meil olid metsas kindlaks kujunenud rajad. Neid mööda kõndimiseks tuli need uuesti üles leida.

*

Kõndisin koos Kristeriga koridoris. Otsisime õige arstikabineti ust. Olime sellest juba möödas ja keerasime tagasi. Läksin kabinetti palja jalu, kuigi niiviisi võisid jalad koridoris määrduda, aga sellesse kabinetti pidi sisenema puhaste jalgadega. Käisin selles kabinetis regulaarselt protseduuri tegemas. Täna polnud protseduuri järele kõige suuremat vajadust, sest ma olin vahepeal paranenud.

*

Istusin ühes ruumis. Hakkasin laua pealt kruvide ja mutrite sarnaseid asju plekkpurki panema. Siin oli algamas ärimeeste kokkutulek. Ärimehed olid sageli ülekaalulised, aga neil töötas pea kiiresti. Üks naine rääkis ühe mehe kohta, kellega ta kavatses kohtuda, et teda ei üllata, kui see mees on rumal, aga võibolla ei ole.

*

Olin algava loengu ruumis. Öeldi, et ülikooli võetakse eelisjärjekorras vastu neid, kes on juba varem ülikooli lõpetanud. Seadsin selle väite kahtluse alla, tuletades meelde, et varem lõpetanud peavad uuel õppimisel õppemaksu maksma. Aga võetigi eelisjärjekorras vastu neid, kellelt oli lootust raha saada. Ühed tüdrukud rääkisid keeletundides esitatavatest küsimustest. Üks neist ütles, et kõige raskem on vastata miks-küsimustele.

Mängu mõju

Aastakümneid tagasi ilmunud raamatust "Skisofreenia" mäletan, et selle autor soovitas skisofreeniat põdevatel inimestel malet mängida, kuna haarav tegevus vähendab haiguslike elamuste osakaalu. Hiljuti lugesin ühelt võrguleheküljelt, et kuna tippmaletajate hulgas on olnud palju skisofreeniat põdenud inimesi, oletab lehekülje autor, et male kahjustab vaimset tervist ja seda suure pinge tõttu. Aga põhjust ja tagajärge on kerge segi ajada. Teisel võrgulehel viidati uuringule, kus võrreldi erinevaid patsiente, kellel oli skisofreenia juba välja kujunenud. Uuring näitas, et malet mängivad patsiendid paranesid paremini kui mittemängivad. Kuna järeldusi tehakse statistilise keskmise põhjal, siis võib oletada, et kõigile inimestele ei ole mõju ühesugune. Võibolla suurema tõenäosusega paraneb paremini see patsient, kes võidab üle poole mänge, kui tal just selle tulemusel suurushullustus ei teki. Aga ka kaotatud partiis lahendab mängija vähemalt osa probleeme edukalt. Ja ka väikse võiduprotsendi korral jäävad võidud paremini meelde. Ükskord rääkisin oma Paides elanud vanaemale, et tema kodulinnas toimunud võistlustel ei läinud mul nii hästi kui ma tahtsin. Vanaema vastas, et peaasi, et mängida sai.

Mänguautomaat kongis

Istusin ühe sauna laval. Läbi ukse oli kuulda, et sauna saabus kaks ajaloolast, kellega ma polnud kõige paremini läbi saanud ja kellega ma polnud seni kohtunud. Üks neist tuli ja istus minu kõrvale lavale. Olin ühes kauges kohas vanglas. Minu kongikaaslane hakkas sealt salakäigu kaudu põgenema. Enne keeras ta lukule mitu keerdu peale, et mina talle järgneda ei saaks. Aga siis oli kuulda, et ta keeras uuesti mitu keerdu maha. Mängisin automaadiga raha peale. Olin mänginud ka eelmine kord vanglas olles. Võrreldes eelmise korraga oli nüüd automaadile lisatud hoiatus, et see automaat on pettus. Sellega võitmine oli võimatu või peaaegu võimatu. Aga vanglas oli igavuse peletamiseks piisavalt huvitav sellegagi mängida.

Võiduprotsent ja reiting

Mängisin täna Vint.ee-s kolm tavalise välkmale partiid. Esimeses mängus alistusin materjalikaotuse tõttu, teises panin varakult mati ja kolmandas alistus vastane materjalikaotuse tõttu. Reitinguarvestuslik oli vaid esimene mäng, teine ja kolmas mäng olid teise vastasega.

Tšehhi ja Austria

Lugesin tõlkeprogrammiga tšehhikeelseid võrgulehekülgi. Ühes artiklis võrreldi Austriat ja Tšehhit. Leiti, et need maad on väga sarnased. Seda üldse ei mainitud, et 20. sajandil oli üks kommunistlik ja teine kapitalistlik. Kirjutasin välja, et aastal 1900 oli Austria-Ungari pealinnas Viinis 1,6 miljonit elanikku, neist 300 000 olid Tšehhi ja Määri aladelt. Võibolla nad polnud kõik tšehhid, sest Tšehhi aladel elas ka palju sakslasi. Halmani raamatust olen lugenud, kuidas tšehhidele on iseloomulik rohke tiitlite kasutamine, võrgulehekülje järgi on see tšehhe ja austerlasi ühendav joon. Võibolla on selliseid maid teisigi, aga kui Itaalia ajaloost olen lugenud viisakuse pärast tegelikult mitte kantavate tiitlite kasutamisest, siis Halmani raamatu järgi Tšehhis vale tiitlit kasutada ei või. Võrgulehel kirjutati, nagu oleks Tšehhi ja Austria kaks maad, kus kõige suurem protsent inimesi on elu jooksul suusatanud. Kolmas selline võivat olla veel Šveits. Tundub kahtlane, võibolla kirjutaja lihtsalt põhjapoolset Euroopat ei tunne. Meil pidid kooliajal kõik õpilased suusatama, kuigi praegu on ilmselt Eestis suusatamist vähemaks jäänud. Tšehhit ja Austriat ühendava isikuna nimetati ka minu uuritavat Tšehhoslovakkia president Masaryki, kelle teos enesetappudest ilmus saksa keeles aastal 1881 ja tšehhi keeles alles 1904, ta oli seotud Viini ülikooliga.

Lugesin teisest kohast tšehhi keeles Tšehhi ungarlaste kohta. Kuigi palju ungarlasi elab tänapäeva Slovakkias, on neid Tšehhis vähem. Aga neid on sinna Slovakkiast rännanud. Aastal 1921 oli Tšehhoslovakkia Böömimaa, Määrimaa ja Sileesia osas 7049 ungarlast. Pärast Teist maailmasõda viidi ungarlasi Slovakkiast Tšehhi sunnitööle, nende arv riigi Tšehhi osas kasvas 44 129-le, kellest suurem osa pöördus hiljem tagasi. Aasta 2011 rahvaloendusel loendati Tšehhis 8920 ungarlast, aga hinnanguliselt oli neid tegelikult 15-20 000. 80-90 protsenti Tšehhi ungarlastest on Lõuna-Slovakkia päritolu, 10 protsenti pärineb tänapäeva Ungari aladelt.

Vallutuse kiitmine

Eilses "Eesti Päevalehes" on ajaloolaseks ja ajaloohuviliseks nimetatud autorid kahepeale avaldanud artikli, mille järgi Eesti ajaloos 700-aastast orjaööd ei olnud, sest vallutuse järel elatustase tõusis. Mingi uuring võib ju näidata elatustaseme tõusu, aga seejuures ei tohi unustada, et vallutussõda toimus, eestlased selle kaotasid, sõjas sai inimesi surma, ellujäänutele suruti peale uut usku ja pärast olid sajandeid kirjalikud allikad võõrkeelsed. Positiivsena tuuakse välja, et keegi eestlastest sai aadlitiitli ja et Jüriöö ülestõusu ajal pidasid eestlased välisriigiga läbirääkimisi, aga unustatakse, et enne vallutust olid eestlased oma maa valitsejad ja Jüriöö ülestõus ei olnud vallutajate tänamise üritus. Võibolla elatustaseme tõus tõesti toimus, aga see pole kõigile inimestele olnud esmatähtis, kui ka ristiusus endas tuntakse vaesusideaali ja lugu läätseleeme eest esmasünniõiguse mahamüümisest. Artiklis kirjutatakse üleoleval toonil, et tänapäeva ajaloolased on teinud uusi avastusi, aga rohkem leiab artiklist väärtushinnangute muutumist. Või kui paljud tahavad ka tänapäeval järjekordse islamiterrori akti mõjul ja selles perekonnaliikmeid kaotades islami usku astuda?

Slovakkia rahvused

Slovakkia kaardil on tähistatud eri värvidega nelja rahvusenamuse piirkonnad. Kõige rohkem on slovaki enamust, teisel kohal ungarlased, kolmandal ruteenid ja neljandal mustlased. Eestis on peetud mustlasi rändrahvaks, aga kui nad kuskil enamuses on, siis ilmselt seal on paiksemad. Tšehhi enamust polnud kuskile märgitud. Kui ma olen lugenud, kuidas Tšehhoslovakkias polevat tahetud slovakke eraldi rahvusena tunnustada, siis võibolla Slovakkias loetakse sama moodi tšehhe slovakkideks. Või ongi Tšehhi piirile õnnestunud tõmmata täpsem rahvuspiir kui Ungari piirile?

/TÄIENDUS. Sain sellele kirjutisele vastuse, millele vastasin omakorda: "Tänan vastuse eest. Otsisin pärast selle lugemist veel täiendavat informatsiooni. Slovakikeelne lehekülg https://sk.wikipedia.org/wiki/Demografia_Slovenska kinnitab, et maailmasõdade vahel tšehhe ja slovakke eraldi ei loendatud, aga lisab, et aastal 1950 juba loendati. Mustlasi ei loendatud Slovakkias enne aastat 1991 ja siis polevat ka kõik oma rahvust tunnistanud. Kuigi see märkus on lisatud ainult mustlaste kohta, on tõenäoline, et ka teised rahvusrühmad on statistikas selle võrra väiksemad, et osad inimesed eelistasid märkida rahvuseks riigi põhirahvuse. Ühel tšehhikeelsel leheküljel öeldi, et Tšehhi tšehhide osakaal on loendatud tegelikust suuremaks."/

Fotoseeria lõpetuseks

Pildil on malelaud, mis minu mälu järgi kingiti ükskord kahele minu vennale kahepeale. Algselt olid karbis ka kabenupud, aga neist pole suuremat osa alles. Malenuppudest on puudu ainult mõned etturid, mis on kabenuppudega asendatavad. Mäletan, et kui ostsin aastal 1989 Paides esimest korda ajaleheputkast malelehe numbreid, siis oli sinna linna kaasa võetud see malelaud. Pildistamiseks valisin seisu aastal 1994 mängitud partiist Runnel-Pärnits, kus ma nõrgestasin avangus vastase mõlema tiiva ettureid, aga lõppmängu kaotasin. Nüüd on pildistatud kõik kodus olevad malenuppude komplektid ja malelauad, kui kabelaudasid mitte arvestada.

Suured nupud

Täna sain arvutiprogrammi väidetava suurmeistri taseme vastu pikas mängus viigi küll variandi tagasi võtmisega, aga kui ma õigesti mäletan, siis ainult ühe tagasivõtmisega. Seega on see selle programmitaseme vastu seni edukaim pikk mäng, kui mitte ühte suurema tagasivõtmiste arvuga võitu arvestada. Mulle võis kasuks tulla, et mängus oli katkestuskohti, mis võis aidata puhata, kuigi vahel on just pärast katkestamist jätkamisel viga sisse tulnud.

arvuti - inimene

Mõtlemisaeg 2 tundi.

1. c4 c6 2. Rf3 d5 3. e3 Rf6 4. Rc3 dc 5. Oc4 b5 6. Ob3 b4 7. Re2 Ob7 8. d3 Rbd7 9. e4 c5 10. a3 e6 11. ab cb 12. Of4 Rh5 13. 0-0 Rf4 14. Rf4 Od6 15. Rh5 0-0 16. Ld2 Le7 17. Va5 e5 18. Rg3 g6 19. Vfa1 Oc5 20. Oc4 Ob6 21. Vb5 a5 22. Re5 Re5 23. Vb6 Rc4 24. dc Oe4 25. Le3

f5 (Tagasi võetud käik. 25. ... La7 kaotas.) 26. Vb5 a4 27. Re4 fe 28. c5 b3 29. Vb4 Le5 30. Vba4 Va4 31. Lb3+ Kh8 32. Va4 Lc5 33. Lc3+ Lc3 34. bc Vc8 35. Ve4 Vc3 36. h4 Vc2 37. g4 Kg7 38. g5 Vc7 39. f4 Vc2 40. Ve7+ Kg8 41. Ve8+ Kg7 42. Ve7+ Kg8 43. Ve8+ Kg7 44. Ve4 Kf7 45. Kh1 Vf2 45. Kg1 Vb2 47. Kh1 Vf2 48. Kg1 Vb2 49. Ve3 Vb4 50. Vf3 Vb2 51. Ve3 Vb4 52. Vf3 Vb2 53. Vc3 Vb4 54. Kh2 Vf4 ja pärast musta 104. käiku lõppes mäng viigiga. Valgel jäi mõtlemisaega alles 47 minutit 47 sekundit, mustal 1 tund 4 minutit 43 sekundit. Käigu tagasi võtmise ajal tuli mõtlemisaega vist juurde.

Pildil on suvilast toodud vanaisa malenupud. Laud on uuem ja juba varem pildistatud.

Külaline lossis

Olin Ervini lossis. Ervin näitas seina peal kaadreid ja tahtis, et ma räägiks, mida ma näen. Ütlesin, et esimesena vaatan ma pilti. Mõtlesin, et kui ma vaataks midagi, mida ma ei taha öelda, siis ma ei ütleks. Toas oli lapsi. Nad ütlesid, et neil on külm. Vastasin, et mul on niimoodi külm olnud, et ma pole haigeks jäänud. Mulle tuli meelde, et koroona ajal jääb kergemini. Ervin soovitas mul magama minna, et ma näeks, kui kaua ma magan. Ütlesin, et ma olen täna öösel juba maganud ja teine uni tuleb lühem. Ervin hakkas mulle 200 euro eest asju tellima. Ma ei saanud aru, kas tema maksab või pean mina maksma. Üks asi oli muuseumi külastamine. Läksime muuseumi suunas üle väljaku. Käis Teine maailmasõda ja liikvel oli Saksa ohvitsere. Nad tahtsid ise ülemused olla ja ei tahtnud Ervini plaanile alluda. Muuseumis öeldi, et nad ei taha praegu asju näidata, praegu pole töökellaaeg. Aga Ervini plaan nägigi ette, et raskustest hoolimata asjad kätte saada. Ja muuseumitöötajad andsid järele. Nad küsisid, mis laulu ma kuulata tahan. Ütlesin, et kuulata võiks mõnda sellist, mida ma veel kuulanud ei ole. Mõtlesin välja, et kuulata võiks Paide hümni. Sattusin oma kooli lähedale. Nägin aega ammu enne enda koolis käimist ja oli huvitav vaadata, milline see koht siis välja nägi. Läksime Ervini lossi juurde tagasi. Ervin oli lubanud näidata meile tuumaplahvatust ja tuumarakett toodi parajasti autoga kohale. Järeldasime, et peame ise kaugemale kiirustama, et mitte tuumaplahvatuses surma saada. Ja rakett toodi liiga vara, kui Ervin oli ise veel lossis. Auto püüdis raketti lossi pihta tulistada, aga plahvatust ei toimunud. Seletati, et auto ei oleks tohtinud sihtida wc-d, see on kindlustatud ja sealt põrkab rakett tagasi. Ervin oli lubanud, et kindlal kellaajal lööb poiss nimega Koit õhetama. Nüüd taevas hakkaski õhetama. Tuumarünnaku kohta öeldi, et Stalin andis täieliku vastulöögi.

*

Vaatasime Tartu teletorni, et kas see paistab üleni või jääb osa pilve varju. Me ei suunanud siiski pilku tipuni välja. Läksime muuseumi. Seal muuseumitöötajad rääkisid, et ülemisel korrusel teised töötajad ootasid lifti, aga lift oli tühjalt korrus allapoole sõitnud. Ootasin giidi, kes mulle näitusest räägiks. Ema tahtis näituseid vaadata ilma giidita ja oli juba koos teiste pereliikmetega vaatama asunud.

*

Feisbukis oli keegi võtnud endale uue varjunime ja teravalt kirjutanud. Aga ma olin peaaegu kindel, et tunnen stiili järgi ära, et kirjutaja on Vihmand. Mõtlesin, et võiks talle kirjutada kommentaari ja küsida, kas ta on Vihmand.

Pilvepragu

Ühes ehitises puhkes revolutsioon. Osalesin selles vee viskamisega.

*

Ühele väikeste majadega tänavale kogunes rahvas. Läksime ühte majja sisse. Rääkisin ühele poisile, et ma olin tasulises magistriõppes, aga doktoriõppes ei võetud mind isegi tasulisse õppesse. Ta oli magistriõppes õppinud minuga samal ajal ja teda polnud ka doktoriõppesse võetud.

*

Kõndisin mööda teed. Taevas olid pilved ja keskel oli heledam pragu. Siis hakkas see pragu sulguma. Ütlesin, et kaks hiiglast panid ninad kokku. Kui pragu oli sulgunud, hakkas vihma tibutama, nagu oleks saju jaoks sulgumine vajalik olnud. Aga võibolla oli pragu olnud otse peakohal. Läksin ülikooli õppehoonesse, kus oli õppeaasta algus. Istusin viimasesse pinki ja pildistasin ruumi hõredalt täitvat rahvast. Kui foto oli paberil, siis lõikasin lastega osa küljest ja jätsin täiskasvanud alles. Laste küljest lõikamise kohta öeldi kõrvalt, et neid ei olnud vaja. Kui inimesi oli pildil vähemaks jäänud, siis tundsin ära, et nende inimeste hulgas on mitu minu õppejõudu. Nüüd oli mul fotoaparaat ja sain teha kroonikafotosid. Ma ei teinud palju korraga.

"Loova Kesk-Euroopa poole"

Bernhard Linde. „Loova Kesk-Euroopa poole. Kirjanduslikke ja teatrilisi reisimuljeid Lätist, Poolast, Tšehhoslovakkiast ja Ungarist“. Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1930. 320 lehekülge.

Sain läbi kolmanda Linde raamatu. See raamat ühendab minu jaoks vaba aja uurimisteema Ungari ja tõlketööga seotud Tšehhoslovakkia teema. Peale nende riikide on Linde enne raamatu kirjutamist reisinud ka Lätis ja Poolas. Ta ütleb, et on slaavi filoloogi haridusega. Aga kui samuti slaavi filoloogiat õppinud Torop keskendus hiljuti loetud raamatus Venemaale, siis Linde on käinud lääneslaavlaste juures. Ta ütleb, et ta poola ja tšehhi keelt oskab, aga läti ja ungari keelt mitte. Lätlasi ei nimeta ta seejuures baltlasteks, vaid baltislaavlasteks, võibolla neid niiviisi siiski oma erialaga seostades.

Reisi alustab Linde Lätist. Kuigi ta läti keelt ei oska, imetleb ta seal raamatupoodide vaateaknaid ja raamatute kujundust. Mäletan, et kui ise Riias käisin, siis müüdi seal raamatuid lageda taeva all. Küsisin malemaailmameister Fischeri partiide kogu hinda, aga see maksis liiga palju. Üks klassivend ütles, et temal midagi osta õnnestus, ta tingis hinna alla. Olen ostnud kaks numbrit 1990. aastatel Lätis ilmunud maleajakirja, aga ostmise üksikasju ei mäleta, ost võis teostuda Tartus.

Linde käib ka nii Lätis kui ka Ungaris vaatamas selliseid teatrietendusi, mille keelest ta aru ei saa. Mõnda liiki etendustel oleks see paremini mõistetav, muusika ja balleti puhul ei ole sõnad nii olulised. Aga Linde vaatab just sõnalisi lavastusi ja oskab näitlejate välimuse ja liigutuste põhjal neid etendusi ka arvustada. Psühholoog Võgotski raamatust mäletan seisukohta, et kultuuris vorm ja sisu ei ole kooskõlas, vaid võitlevad omavahel. Ilmselt tundmatus keeles etenduse puhul mõjutab muljet rohkem vormiline kui sisuline külg.

Lätist lahkub Linde üle Poola piiri. Osa tolleaegsest Poola piirist on tänapäeval Valgevene ja osa Leedu piir. Linde käib praeguses Leedu pealinnas Vilniuses, mis siis kuulus Poolale. Aga Linde sõnul ei olnud selle rahvastikus esikohal ei leedulased ega poolakad, vaid juudid. Linde käib ka Varssavis, mis on olnud Poola pealinn nii tol ajal kui ka praegu. Ta kirjutab nagu teistegi külastatud riikide puhul kirjandus- ja teatrielust. Poola raamatutel olevat tol ajal olnud tiraažid hoolimata suuremast rahvaarvust numbriliselt sama väiksed kui Eestis. Hiljem Tšehhoslovakkiat ja Ungarit külastades nimetab Linde nende maade suuremaid trükiarve. Linde tahab külastataval maal kohtuda eraldi kirjanike ja arvustajatega. Tänapäeva Eestist ma tean, et kirjaniku ja arvustaja isik võivad kattuda.

Juttu ei tule eriti tol ajal Poola piirides elanud ukrainlastest ja valgevenelastest, aga pärast Varssavi osa tuleb veel eraldi peatükk Poola juutidest. Juutidel on olnud mitu keelt ja ühe kohta neist olen ma varem kohanud võõrsõnalist nimetust jidiš, aga Linde nimetab seda eestipärasemalt juudi keeleks.

Poolast jõuab Linde järgmisena Tšehhoslovakkiasse. Ta näeb juba tol ajal hiljem üksteisest eraldunud tšehhide ja slovakkide vastuolusid. President Masaryki nimetab ta selles raamatus slovakiks, aga peab teda ainsaks, kes Tšehhoslovakkiat koos hoiab. Kui pärast kommunismi lõppu Slovakkia iseseisvus, siis Linde kirjutab veel ainult slovakkide autonoomiataotlustest, kuid neile polevat antud sedagi. Varem loetud raamatus tõi Linde Tšehhoslovakkia rahvuste statistikas tšehhid ja slovakid ühises lahtris, aga siit raamatust selgub, et neid ei liitnud kokku tema, vaid tolleaegne ametlik statistika riigis oligi selline, kuna tšehhid polevat tahtnud slovakke eraldi rahvusena tunnustada. Riigi nime järgi tundub küll, nagu oleks tegemist kahe enam-vähem samaväärse osapoolega.

Hiljuti loetud Halmani raamatu pealkirjas nimetatakse tšehhe Švejkideks. Linde aga kirjutab, et Švejki autor Hašek oli populaarne küll välismaal, aga mitte tšehhide hulgas, kuna ta olevat näidanud tšehhi sõdureid halvas valguses. Linde kirjelduses on Hašek ja teised tšehhid küll sarnased, sest Hašekit nimetab ta pilkekirjanikuks ja teiste tšehhide kohta ütleb, et sealses teatris on tugevad just komöödianäitlejad. Võrdluseks tuleb meelde, et viimastel aastatel lugesin kooli lugemikust ungari luuletaja Petöfi luuletust, kes iseloomustas madjareid ehk ungarlasi loomult tõsistena.

Viimasena neljast riigist külastab Linde Ungarit. Mind huvitas, et kui raamatutes Tšehhoslovakkia kohta kiidab Linde Tšehhoslovakkiat, kas ta siis Ungarist kirjutades kirjutab sama kiitvalt ka sellega tülis olnud Ungarist. Selgub, et neist neljast riigist on Linde lemmikmaa siiski Tšehhoslovakkia. Talle meeldib nii Tšehhoslovakkia demokraatlikum riigikord kui ka juba keskaegne Tšehhi arhitektuur rohkem. Aga Ungari peatükis ta kirjutab ka ungarlastest kaastundlikumalt kui eespool. Kui Tšehhoslovakkia peatükis ta arvab veel, et ungarlastel Tšehhoslovakkia võimu all on parem kui oli slovakkidel Ungari võimu all, siis Ungari peatükis nimetab ta Ungarit tükeldanud Trianoni rahu ebaõiglaseks. Mäletan, et 23. augustil lugesin „Spiegeli“ võrguväljaandest, et Trianoni rahu ebaõiglusest rääkimine olevat mäng tulega ja et kellegi arvates õigustab Ungari tükeldamist ungarlaste enda varasem käitumine.

Piinatroon

Pikemaks venib päevade ahel.

Naudinguid leidub piinade vahel.

Valutaluvus uhkeks võib teha,

siis kui mitmelt poolt valutab keha.

Iga päev mõelda ja lugeda tahan.

Huvitav raamat ei ole ju paha.

Inimkoerad hauguvad kooris,

enda silmad on ududelooris.

Tundub, et mina loorist näen läbi.

Eksib, kes arvab, et tundma pean häbi.

Esimene malelaud

inimene-arvuti

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Ld6 6. d4 ed 7. Rd4 Oe6 8. Re6 Le6 9. Rc3 Rf6 10. Of4 Ob4 11. Oc7 Vc8 12. e5

Oc3 13. ef Vc7 14. bc Lf6 15. Ve1+ Ve7 16. Lg4 0-0 17. Ld4 Vfe8 18. Kf1 Lg5 19. Ve7 Le7 20. Ld2 Lc7 21. Kg1 La5 22. Ld7 Le5 23. Ld2 Le2 24. Le2 Ve2 25. Vc1 g5 26. Kf1 Ve5 27. Vb1 b5 28. g3 a5 29. Vd1 a4 30. Vd6 Vc5 31. Vd3 g4 32. Ke2 Kg7 33. Kd2 Vf5 34. Ke2 c5 35. c4 b4 36. Vd5 Kf6 37. Vf5+ Kf5 38. Ke3 Ke5 39. Kd3 h6 40. Ke3 f5 41. Kd3 f4 42. c3 b3 43. a3 f3 44. Kd2 Ke4 45. Kc1 Kd3 46. Kb2 Kd2 0:1. Mõtlemisaega oli mängu algul kaks tundi, valge kasutas sellest ära üle poole ja must üle veerandi.

Pildil on malelaud, mis minu varases lapsepõlves oli kodus ainus.

Tuppa sööma

Seisime oma maja ees. Üks pikk auto manööverdas. Tundus, et ta tahab otsa sõita. Põgenesin tema eest teisele poole maja, kus hiilisin maja serva ääres põõsaste vahel, et otsa sõitmist raskemaks teha. Läksin tuppa. Seal ütles Henn, et kui mina koju tuleksin, siis saaks maale sõita. Mulle tundus, et ta ei taha muidu ka sõita ja ei sõida ka nüüd. Läksin kööki. Hammustasin ühte toitu. Mulle tuli meelde, et käed võivad olla koroonased. Pesin neid. Mõtlesin, et enne käte pesemist võisin teha selle toidu koroonaseks, aga seda kohta ma veel ei hammustanud. Õigem oleks see toit nüüd söömata jätta. Või õigem on see ära süia, muidu sööb seda keegi teine ja võib minu vea tõttu ise koroona saada. Läksin tuppa. Seal oli ühte seefiri sarnast piruka suurust asja. Kahtlesin, kas kõigile terve tükk jätkub. Küsisin, kui palju võib seda võtta. Ann vastas, et igale ühele üks. Hakkasin seda sööma. Hakkasin kahtlustama, et Ann oli selle lause mõne teise toidu kohta öelnud, ta ei pruukinud minu küsimust tähele panna.

*

Meile saabus külalisi. Mõtlesin, kas täna on kellegi sünnipäev. Arvutasin, et isa ega ema ümmargust sünnipäeva tänavu aastal ei ole. Võibolla neil on siis pulma aastapäev. Arvutasin, et ümmargust pulma-aastapäeva ka tänavu ei ole. Aga mõtlesin, et võibolla on kuldpulm, see peaks olema viie, mitte nulliga lõppev arv aastaid.

*

Olin ammu oma kodueheküljele juurdepääsu kaotanud. Kodulehekülg rippus veel üleval, aga keegi oli parooli ära muutnud. Olin seal olnud materjalid järk-järgult ka blogisse üle kandnud. Aga vahel oleks tahtnud vaadata oma kodulehekülge algkujul. Seda ma ei riskinud teha, sest kaaperdaja võis olla kodulehekülje viirusega nakatanud.

Piketihommik

Poe juures toimus seoses epideemiaga pikett. Hiljem olid piketeerijad nakkusohu vältimiseks ise lahkunud, aga loosungid paigale jätnud. Mõtlesin, et kirjutan võrgus, et nagu uus Laulev revolutsioon oleks alanud, jälle on piketeerijaid näha. Olin täna vara ärganud ja enne söömist poe juurde tulnud. Siin oli wc-pott. Algul tahtsin seda kasutada, aga siis mõtlesin, et see on liiga nähtavas kohas, kasutan parem kodus olevat.

Valgete edu

Täna mängisin Vint.ee-s 1:1. Esimeses mängus tekkis vastasel g7 auk ja panin kuningarünnakuga mati, teises mängus alistusin, kui oleksin kaotanud järgmisel käigul lipu. Pärast teist mängu oli minu reiting 1824.

Vanaemast ajalehes

Klaus tegi elektritööd. Tundsin käes surinat. Küsisin, kas see tuleb sellest, et ma tegin ühte asja valesti. Klaus vastas jah. Teised hakkasid selles ruumis magama minema, mina tahtsin veel arvutit kasutada.

*

Kõndisin mööda teed. Jäin tänavanurgal ootama, et saaks autoteed ületada. Seda võimalust ei tulnud. Otsustasin, et lähen siis eemalt ülekäigukohast, kuigi see tähendas, et pidin tegema ringi ja ületama tee liikuma hakkava bussi nina alt.

*

Lugesin ühes ruumis ajalehest Paide vanaemast ja Siirist. Kirjutati, et vanaema kuulis krabinat, aga see polnud vihm, sest krabin tuli räästast. Vanaema läks vaatama ja nägi, et üks mees ronis mööda vihmaveetoru, keda tuli aidata. Vihmaveetoru tegi selle maja seinal mitu jõnksu. See lugu juhtus mõned aastad tagasi, kui vanaema ja Siiri ei elanud enam oma majas, vaid mitmekorruselises. Ajalehed olid riputatud selles ruumis seinale. Küsisin Pillelt, kas kuskil numbrite ilmumisaasta ka kirjas on. Pille hakkas otsima. Mõtlesin, et ajakirjanikku on mõjutanud minu blogi, kui ta kasutab sõna 'vanaema', muidu ta võiks kirjutada ka 'ema' või 'vanavanaema'.

*

Küsisin, kas rahareformi järel oli üleminekuperiood, mille ajal ühe krooni asemel võis maksta ka kümne rublaga. Vastati, et nii see oli. Mõtlesin, et kui rubla oli ka endiselt käibel, miks siis öeldakse, et rahareformi järel oli inimstel raha piiratud koguses.

Mälestused kõnes

Toimus üritus. Krister pidas kõnet. Ta meenutas ühte ammust sündmust, mida ma hästi mäletasin, aga rääkis teisiti kui mina mäletasin. Ma mäletasin, et Krister oli tol korral rääkinud ühe meesõpetajaga, aga nüüd ta ütles selle asemel teise meesõpetaja nime. Võibolla valis ta kõnet pidades nime selle järgi, et vaatas, kes saalist välja läheb, et see ei kuuleks. Polnud ka võimatu, et ma mäletasin ise lugu valesti. Pärast läksin kõrvalruumi, istusin seal ühte lauda ja rääkisin Kristeriga. See, kellega ma rääkisin, küsis, kellest ma räägin. Ütlesin, et Kristerist. Ta küsis uuesti, kellest. Nüüd vaatasin tema selja tagant seina pealt sildilt, et selle koha peal istub üks teine inimene, mitte Krister. Nimi oli küll sarnane, aga mitte sama. Nimi meenutas tüdruku nime, aga ta oli poiss. Leidsin, et kuigi see, kellega ma rääkisin, ei olnudki Krister, oli teisel inimesel vast ka huvitav seda lugu kuulata.

*

Jõudsin Tähtvere poolt Jakobi tänavale. Keset autoteed olid lauad malelaudadega ja nende taga mängiti. Üks mängijatest oli Peep. Endise maleklubi uks oli lahti. Küsisin Peebult, kas seal on jälle maleklubi, vahepeal need ruumid maleklubile ei kuulunud. Peep vastas, et need ruumid on maleklubile kuulunud kogu aeg, aga vahepeal üüris klubi neid teistele välja. Peebule tegi nalja, et ma käin malet mängimas ainult kahes kohas.

Gunnar Uusi mälestusturniir 2020

Maleliidu koduleheküljelt leidsin informatsiooni, et Uusi mälestusturniiri põhiturniiri paremad kohad said: 1.-2. Pavel Vorobjov, Kalle Peebo 4,5 punktiga 5 võimalikust, 3.-4. Rene Lumiste, Trent Asso Tõnisson 4. Osavõtjaid oli 33.

Noorteturniiril oli 18 osavõtjat, neist paremad kohad said 1. Janis Kaldmaa 4,5, 2. Linda Maria Pool 4 ning 3.-4. Mattias Vija ja Maksim Gridin 3,5 punktiga.

Värvimise protsent

Meil oli külas Helen. Mina olin oma toas üksi, teised olid suures toas. Nad olid värvinud lihavõttemune ja nii, et koor sai üleni värviga kaetud. Valmistusin oma muna värvima. Hüüdsin, et ma värvin nii, et osa koort jääb valgeks. Helen hüüdis vastu, et ma seda tänavu ei teeks, üleni värvitud muna on ilusam. Vaatasin teiste värvitud mune. Kuna neil üldse valget pinda ei olnud, nägid nende munad sünged välja. Ma olin varem ka vahel muna üleni ära värvinud ja mul oli see hästi õnnestunud. Võibolla Helen sai aru, et ma tahan jätta veel rohkem valget pinda kui ma tegelikult tahtsin. Mõtlesin, kas valge ei olegi värv.

*

Kõndisime Kaunase puiestee bussipeatuse koha pealt kesklinna suunas. Ütlesin, et üks latern on teistest heledam. Ta tundub seda heledam, et temast järgmine latern on kustus. Leidsime maast vedelemast mitu isa luulekogu eksemplari. Oletasime, et need võivad olla kaubaauto pealt kukkunud. Aga kui koju jõudsime, siis tuli meile meelde, et ema oli hiljuti kapist võtnud ühte teist raamatut. Ta võis ühte raamatut võttes kogemata teise ka välja tõmmata ja see võis sellepärast maas vedeleda.

Pikk ajakontroll

arvuti - inimene

Mõtlemisaeg 2 tundi.

1. e4 c6 2. Rc3 d5 3. Lf3 d4 4. Rce2 e5 5. Lg3 Lf6 6. Rf3 Od6 7. d3 h6 8. Red4 ed 9. e5 Oe5 10. Le5+ Le5+ 11. Re5 c5 12. Oe2 Rf6 13. Of3

0-0 14. Of4 Ve8 15. Kd2 Rbd7 16. Rd7 Rd7 17. Vae1 Ve6 18. Ve6 fe 19. Od6 g6 20. Ve1 Kf7 21. h3 h5 22. g4 h4 23. g5 e5 24. Od5+ Kg7 25. Ve4 Rb6 26. Oe5+ Kf8 27. Od6+ Kg7 28. Ve7+ Kf8 29. Vb7+ Ke8 30. Of7+ Kd8 31. Oe7++ Valgel jäi mõtlemisaega alles 1 tund 33 minutit 1 sekundit, mustal 1 tund 9 minutit 45 sekundit.

Pildil olevat malelauda ma kasutan uuemal ajal peamiselt nuppude hoidmiseks. Mängimisel on selle miinused, et see peegeldab valgust silma, koliseb ning nupud on ruutude kohta liiga suured. Maleklubis on ka puulaudasid kritiseeritud.

Muutused postkastis

Tegin oma arvuti postkastis ühte protseduuri. Kirja avaldamine ei tahtnud endisel viisil õnnestuda, sest seaded olid muutunud. Läksin ja ütlesin, et keegi oleks justkui minu postkastis käinud. Tõnu vastas, et tema käis, mul oli laua peal sedel parooliga ja ta kasutas seda. Nägin nüüd laual tõesti sedelit. Küsisin Hennult, kas ta on selle parooli meelde jätnud. Ta vastas, et meelde jätnud ei ole. Mõtlesin, et ma ei pea kohe parooli ära muutma, sest oma vendi võib mingil määral usaldada. Aga kuidas Tõnu ära arvas, et paberitükile kirjutatu on just postkasti parool? Kui uuesti postkasti vaatasin, siis olid alles küll sissetulnud kirjad, aga välja saadetud kirjade ja Helinale saadetud kirjade kataloog olid tühjad. See ei pruukinud olla Tõnu kustutatud, vaid andmed võisid kaotsi minna ka süsteemi tehtavate uuenduste käigus.

Õe vastuvõtult

Käisin haiglas õe vastuvõtul. Üks asi oli vähemalt paranenud. Tagasiteel hakkas üks mees minuga bussipeatuses juttu ajama. Kui ta natuke oli rääkinud, siis tundsin ära, et ta on minuga üks kord varem ka rääkinud. Sellega oli ta nõus. Paistis, et ta tundis mu sellest hoolimata ära, et mul oli mask ees. Mask on olnud ühe firma nimi. Õnneks ma ei pidanud koolis õpilasfirmat asutama. Kui praegu peaks asutama, siis saaks näiteks teha blogist paberile väljakirjutusi ja minna neid tänavale müüma. Arvatavasti keegi ei ostaks. Aga võibolla ostaks, sest minu trükitud raamatuid on mõni eksemplar ostetud. Ma olen elektronkataloogist vaadanud, et raamatukogud on minu raamatute eksemplare vähendama hakanud. Varem lootsin, et minu looming elab kauem kui mina. Minu venna luuletuses ütleb munk, et sõnum elab edasi. Seda pidasin vist lugedes raamatu parimaks luuletuseks. Täna feisbukis kirjutati, et minu viimati blogis avaldatud luuletusel on liiga lihtsad riimid. Üks kirjasõber on ka kirjutanud, et minu kirjad on lihtsad, aga tema kirjutas, nagu see oleks hea. Hiljuti söögilauas öeldi, et minu jutt on lihtne. Hiljuti sama inimene ütles ühe teise minu jutu kohta, et liiga keeruline. Kumbki enam ei mäleta, mis jutt see oli. Vahel tuleb unustatud asi hiljem meelde. Korduvalt on juhtunud, et kirjutan kaustikusse, et ei mäleta loetust midagi, ja jätkan, mis järjekorras asjad meelde tulema hakkavad.

Turniiri asemel

Kaks maletajat on kirjutanud mulle Uusi turniiri lähenemisest ja loodetakse alustada ka päevakeskuse uut hooaega muudetud nädalapäeval, aga ma ei taha koju nakkust tuua. Täna mängisin Vint.ee-s kolm partiid. Esimene oli kasutajanimeta vastasega. Kaotasin materjali, siis sain ise materiaalse ülekaalu, aga mulle pandi matt. Seejärel mängisin kaks partiid vastasega, kellel oli hetkel minust madalam reiting. Esimeses mängus alistusin, kui mul oli nii nuppe kui ka aega vähem, teises jõudsin võidetud lõppmängu ja vastane alistus. Kahe reitinguarvestusliku mängu kokkuvõttes langes minu reiting 1823-le. Vint.ee-s mängitakse ka turniire, aga kodust turniiriga liituda ei ole kõige mugavam, kui iga hetk võidakse mult midagi küsima tulla. Täna pärast ühele vastasele mängukutse saatmist ka tuldi. Lühemate matšidega tõuseb minu reitng tõenäoliselt kõrgemale, sest pikema mängu korral võin hakata närveerima, kas suudan edu hoida. Teiselt poolt suurema mängupraktikaga võib ennast tugevamaks treenida, aga kas seda peab tegema just välkmalega? Jakobi tänava maleklubis Kullamaa rääkis, et välkmale midagi ei arenda. Abram arvas, et avangulõkse sellega siiski õpib. Aga suurmeister Kanep on soovitanud välkmale ära keelata.

Vangla haiglasse

Räägiti, et üks tuttav naine pidi täna vanglast välja pääsema, aga selle asemel paigutati ta raskes seisundis vangla haiglasse. Teda oli haigushoog tabanud vist ootusärevuse tõttu. Seal linnas viibinud teda tundvaid inimesi oli kutsutud tunnistajaks, aga need olid juhuslikud, mitte ette valmistatud inimesed. Kõlas uksekell. Hetkeks tekkis lootus, et naine on paranenud ja siia jõudnud, aga selgus, et saabus siiski üks teine naine lapsega.

*

Ema ei olnud rahul, et tal oli nõudepesemine rohkem aega võtma hakanud. Aeg oli pikenenud sellepärast, et arst oli öelnud, et New Yorgis pestakse nõusid hambaloputusvedelikuga, ema võiks sama teha. Mina oletasin, et võibolla arstil keel komistas, võibolla ta tahtis öelda, et nõudepesuvahendiga. See oli olnud kasutusel juba varem ja sellega poleks aeg pikenenud.

*

Käis pikk maleturniir. Minu vastane oli Pedmanson, kes ei olnud veel kohale jõudnud. Olin blogis avaldanud jutu, milles mul mäng Pedmansoni vastu algas hästi. Juhul kui ta seda luges, võis ta näha, et ma loodan tema vastu ka päriselt edukalt mängida, kuigi ta on tugev. Meie laualt oli mitu nuppu puudu. Läksin neid ruumi teisest otsast tooma.

Nutisõltuvusest

Lugesin eilsest ajalehest artiklit nutisõltuvusest. Vaatasin, et mul tervet rida sümptomeid ikka ei ole. Nutisõltlane kasutavat nutiseadmeid söögilauas, voodis ja tänaval. Ma ei tee ühtegi neist kolmest. Arvuti taga istun küll palju, aga see on seotud töökohustustega. Vabast ajast on ilma arvutita suurem protsent kui tööajast.

Siit moraal

Süvenege raamatuisse, tehke mõttetööd,

käituge vaid korralikult päevad kui ka ööd.

Ärge sülitage kaevu, kui ei ole uut.

Mõelge, kas on põhjendatud käiku lasta nuut.

Mõelge, et on inimesed pahad kui ka head,

parandage kõige enne iseenda vead.

Silmi tuleb puhata ja välja magada,

tarkusi on teistelegi vaja jagada.

Polaarrebane

Hiljuti oli mul blogi mälestusterubriigis raskusi kaheksanda klassi konkreetsete sündmuste meenutamisega, aga täna mõtlen, et see oli vist kaheksandas klassis, kui meile andis geograafiat meesõpetaja Juhkam. Kuigi see oli Nõukogude Liidu viimane aasta, õpetas ta meile veel Nõukogude Liidu geograafiat. Mäletan umbes, mis sõnadega ta rääkis Venemaa polaaraladest. Et seal liigub lume all üks näriline, kes sööb marju ja kõht on täis. Aga siis tuleb nagu buldooser polaarrebane, kes sööb lume seest neid närilisi. Täna otsisin polaarrebaste kohta lisainformatsiooni. Selgus, et vene keeles on selle kohta kasutusel nimetus, mis kõlab 'pesets', seega pole 'polaarrebase' otsetõlge. Aga ühel võrguleheküljel oli kirjas, et vene keeles on teise variandina 'polaarrebane' ka kasutusel. Vene-eesti sõnaraamat andis 'pesetsi' vasteks kolm eestikeelset sõna - polaarrebane, jäärebane ja sinirebane. Võrgust leitud fotodel olid küll peamiselt valged polaarrebased, aga venekeelne artikkel ütles, et see loom võib olla ka sinine. Koolitunnist ma ei mäleta, et seda oleks nimetatud ohustatud liigiks, aga nüüd kirjutatakse, et kuna looma arvukus on langenud, ei tohi teda enam nii palju küttida kui varem. Loom on väikeste mõõtmetega, aga võib läbida tohutult pikki vahemaid. Kirjutati, et ta kannatab erinevate haiguste ja nälja all.

"Ajalooline Ajakiri" 169/170

„Ajalooline Ajakiri“. 2019, 3/4 (169/170)

See number on märgitud topeltnumbriks, aga paksuse erinevus viimase üksiknumbriga võrreldes ei ole väga suur. Kui aga varasemaid aastakäike vaadata, siis viimane üksiknumber on mõnest varasemast üksiknumbrist paksem.

Minu jaoks oli taas kõige huvitavam spordiajalooteemaline artikkel. Värsked spordiuudised mind tavaliselt enam ei huvita, aga spordiajaloos on üldistus suurem. Indrek Schwede uurib jalgpalli populaarsust sõjaeelses Eesti Vabariigis. Selleks on ta uurinud ajalehtedes erinevate spordialade kohta avaldatud kirjutiste arvu ning spordialade harrastajate ja pealtvaatajate arve. Minu meelest kirjutiste arv ajalehes on tingitud ka ajalehežanri eripäradest. Malest kirjutamiseks sobib ajaleht hästi, sest saab avaldada täpse partiikirjelduse, seevastu jalgpalli jaoks sobib paremini televisioon, kus saab näidata mängijate liigutusi. Artiklis on nimetatud, et erinevate spordialadega tegeleti erinevatel aastaaegdel. Aga spordiala valik sõltub ka sportlase vanusest. Nooremates klassides ei mänginud me korvpalli, vaid rahvastepalli, sest korvilauad olid liiga kõrged. Pikemaks kasvades läksime aga kehalise kasvatuse tundides korvpalli peale üle. Mõni malemängija ütleb ise, et füüsiline sport on huvitavam, aga vanemaks saades võidakse minna male peale üle, sest sellega on kergem elu viimase aastani jätkata, lisaks saab juba lapsena täiskasvanute hulgas konkureerima hakata. Koroona ajal on male miinuseks pikk näkku hingamine, aga plussiks võimalus mängida arvuti vahendusel ruumis üksi viibides või mängimise asemel maleülesannete lahendamise võimalus, mis võistkonda vajava jalgpalluri puhul on raskemini saavutatav.

Mare Oja kirjutab koolist ja ajalooõpetusest aastatel, kui ma ise koolis käisin, pealkirjas on välja toodud aastad 1987–91. Artikli järgi oli ajaloo õpetamisega probleeme rohkem kui ühegi teise õppeainega. Ma mäletan, et sellest hoolimata oli ajalugu tol ajal ühiskonnas erakordselt populaarne. Kui ma aastal 1995 ülikooli astusin, peeti ajalugu veel suure konkursiga erialaks, see oli olnud ka eelnevatel aastatel, lisaks lugesid ajaloo kohta ka inimesed, kes olid juba ülikooli lõpetanud või alles lapsed. Enne ülikooli õppisin ajalugu koolis alates neljandast klassist aastal 1987, seega artikli perioodi algusest. Artikli järgi sel ajal ajalooõpetajad õpikuid väga ei kasutanud, sest olemasolevad õpikud olid vananenud. Meie klassis oli siiski õpik kasutusel kõikidel õppeaastatel. Alati ei jõudnud me küll kevadeks õpiku lõppu välja. Artikli järgi kasutasid õpetajad õppematerjalide leidmiseks ajakirjandust. Ma mäletan, et ülikoolis soovitati vahel mõnda ajaleheartiklit lugeda, mitte varasemates ajalootundides. Me pidime lugema küll ajakirja „Akadeemia“, aga Jaak Valge soovitas mul mitte teadusartikleid ajakirjanduseks nimetada, pidades teadust kõrgemaks žanriks.

Ajakirjas leiduvad raamatuarvustused nii eelmise kui ka praeguse peatoimetaja sulest. Praegune peatoimetaja Janet Laidla kirjutab referatiivsemalt kui varasem toimetaja Pärtel Piirimäe, aga mitte puhtreferatiivselt. Kuid kui võrrelda arvustusi mitte arvustatava raamatuga, vaid varem avaldatud teiste raamatute arvustustega, siis on Laidla tekstis uue informatsiooni protsent suurem. Piirimäe toob välja arvustatava raamatu plusse ja miinuseid, aga sarnaseid plusse ja miinuseid on juba varem ka teistest raamatutest leitud.

Denis Kovaljov võrdleb ingliskeelses artiklis Soomet ja Ukrainat Vene keisririigi ajal. Ta arvab, et selliseid võrdlusi on varem vähe tehtud. Soomet ja Poolat on vast rohkem võrreldud. Artikli järgi oli soomlaste olukord parem kui ukrainlaste oma, sest ukrainlasi ei peetud iseseisvaks rahvaks. Et ukrainlasi nimetati väikevenelasteks, see olevat olnud osa ametlikust propagandast. Ma kahtlen, kas Ukraina nimetus on palju parem, kui see tähendab idaslaavi keeles ’piiriäärne’ ehk vaid osa teisest riigist. Ja Aleksander III ajal oli ka Eestis venestamine, kuigi keegi ei saanud eesti keelt slaavi murdeks kuulutada. Hiljuti lugesin aastal 1910 Peterburis ilmunud eestikeelsest „Pealinna Teatajast“ erinevate Venemaa osade ajalehtede arvu. Oli välja toodud, et Eestis oli ajalehti rohkem kui Ukrainas. Esialgu oletasin, et võibolla seda kompenseeris Ukraina lehe võimalik suurem tiraaž, aga „Ajaloolise Ajakirja“ järgi Ukraina oligi tol ajal väikse kirjaoskusega piirkond.

Malelaud laenuks

Viibisin maleturniiri ruumis. Mulle tehti märkus, et ma vaiksem oleksin. Vastasin, et viimased mängijad on nii korralikult vaiksed, et mul läks meelest, et üks mäng veel käib. Vaatasin pealt teist mängu. Seal jättis üks mängija kuninga tulle ja oli kaotanud. Aga kohtunik märkis tabelisse viigi. Ütlesin, et minu meelest lõppes mäng ühe poole võiduga, võib mängijatelt üle küsida. Kohtunik küsis üle ja parandas tabelis tulemuse ära. Mul oli mitu isiklikku malelauda. Kohtunikul oli malelauda vaja, laenasin ühe talle. Rääkisin, et ise eelistan suuremate ruutudega malelauda, aga teised valivad väiksema, sest suur on kulunum. Kohtunik võttis väiksema vastu ja ütles: "Täh. Nüüd mine ära." Leidsin, et ta oleks võinud öelda: "Suur aitäh."

Elu varjendis

Öeldi, et kui keegi enam tööd ei teeks, hakkaksid inimesed nälga surema. Kõik poleks nälga surnud, aga osad küll. Inglismaal selline olukord juba lähenes. Elasime suures maa-aluses varjendis. Selle uksest tahtis uusi inimesi sisse tulla, aga me ei lubanud, sest toiduvarud olid väiksed. Meid oli varjendis vähemaks jäänud.

*

Suusatasin kanalil. Leidsin lume pealt kaks oma varustuse detaili, mis olid eelmisel ringil maha pudenenud. Mõtlesin, et ma ei suusatagi see kord aja peale, vaid rahulikult.

Avangust keskmängu

R-O-L-V-K-V-O-R

1. c4 f6 2. d4 c6 3. Rg3 Og3 4. fg Rc7 5. Oe3 d5 6. b3 Rg6 7. Og6 hg 8. 0-0 Oe6 9. c5 0-0 10. b4 Of5 11. Rb3

Vde8 12. a4 e5 13. Vf2 ed 14. Rd4 Oe4 15. b5 cb 16. ab Re6 17. Re6 Ve6 18. Of4 Vfe8 19. La3 a6 20. b6 Lc6 21. Od6 Of5 22. Lf3 Oe4 23. Lg4 Lb5 24. Ve1 Od3 25. Kf1 Oc4 26. Lf3 d4 27. Lg4 d3 28. Lg6 d2 29. Vb1 Oe2+ 30. Kg1 d1L+ 0:1. Valge mõtles 39 ja must 43 minutit.

Pildil on vennanaise valmistatud malelaud. Nupud on vanemad.

Ilmumine sagenes

Saabus uudis, et täna algas Euroopas kollatõve epideemia. Võibolla see puudutas siiski ainult Venemaa sõjapiirkonda, kus oli halvem hügieen. Meie poole saabusid kaks tüdrukut. Algul arvasin, et nad on põgenikud kollatõve eest, aga siis selgus, et nad on juba ise nakatunud ja tulid oma nakatumisest teatama. Oli tõenäoline, et nüüd oli nakkus neilt mulle edasi kandunud.

*

Viimasel ajal ilmus mul "Loomingus" kaastöid sagedamini. Viimasest numbrist olin juba kaks asja enda kohta leidnud, nüüd leidsin samast numbrist kolmanda. Seal kirjutati, et ma olen "Loomingus" avaldatud luuletustes öelnud, et mul on raske elu. Nüüdse kommentaari avaldaja tahtis teada, mille poolest mu elu raske on. See näitas, et ta polnud mu esimest raamatut lugenud, muidu ta oleks teadnud. Mõtlesin, et ma ei vasta talle midagi. Aga kuna see kirjutis on mu enda loomingu kohta, mitte tõlgitud või koostatud raamatute, siis annan sellele viite oma koduleheküljel. Kirjutise žanriks märgin 'repliik'. Hiljem ärkasin ühes majas, kus me elasime. Meil olid külalised. Ühe külla tulnud tüdruku nägu tundus tuttav. Mõtlesin, et see on vist kunagi Kerstini sünnipäeval kohatud Kerstini klassiõde. Aga siis ta peaks olema praegu vanem, nii et tõenäoliselt on siiski tegemist mõne vennatütre klassiõega. Kell oli juba palju. Mõtlesin, et ütlen vabanduseks, et ma magasin nii kaua, sest magamise keskel oli seoses uue "Loomingu" numbri ilmumisega auk.

Lühike eksam

Läksin bussi peale. Selgus, et mul olid piletid otsas. Rääkisin sel teemal valju häälega, et ei arvataks, et ma meelega jänest sõidan. Kontroll võis peale tulla. Mul oli küll rahakotis pileteid, aga tundus, et kõik on juba augustatud. Uurisin mõnda lähemalt, et võibolla neis auke ei ole, aga tundus, et on siiski. Oleksin saanud minna bussi teisest otsast juhi käest ostma, aga seda ma ei hakanud tegema. Kui sõit lõppes, hüüdis juht mulle üle bussi, et ma tooksin talle Saku Originaali. Läksin seda putkast ostma. Ma ei teadnud, kas see on siin müügil, aga selgus, et oli. Ühtlasi ostsin endale kümme bussitalongi. Osadel oli Eesti laulupeo pilt ja osadel selle asemel Tartu laulupeo oma. Mõtlesin, et võibolla peaks minema ja pileti tagantjärele augustama. Või kui ma kingin bussijuhile õlut, siis see ehk asendab piletit. Või tegelikult õlle kingin ma bussijuhile isiklikult, aga piletiraha peab minema riigile.

*
Olin ülikoolis. Mind kutsuti klassi ette, et ma suulist eksamit teeksin. Läksin sinna ja tegin naerunägu. Mult küsiti ühte muinasaja daatumit. Ütlesin kaks daatumit. Õppejõud pani mulle kohe viie ja rohkem vastama ei pidanudki. Pikemalt ma poleks arvatavasti vastata osanud. Nende kahe daatumi teadmine näitas, et ma olen õppinud, päästa võis ka rõõmus nägu. Natukese aja pärast ei mäletanud ma isegi enam neid daatumeid, mida olin vastates nimetanud.

*
Kõndisin mööda teed. Mõtlesin, et lapsena ma ei kartnud inimestele silma vaadata, aga ma ei mäleta, et ma siis ka eriti oleksin vaadanud. Hiljem oli selgunud, et inimesed peavad normaalseks just silma vaatamist, aga ma olin vaadanud rohkem muid punkte.

*
J. Lomp tuli auditooriumi ukse taha, et minuga juttu ajada. Ma ei läinud auditooriumist välja, vaid rääkisin teise inimesega. Varsti tuli Lomp ise auditooriumisse ja istus minu ette, oodates, et ma temaga rääkima hakkaksin.

Kolm partiid

Täna mängisin Vint.ee-s kolm mängu. Esimese vastasega tegin viigi ja reiting langes, teises mängus võttis kõrge reitinguga vastane kaks sekundit enne minu mõtlemisaja kukkumist viigi vastu. Kolmanda kordusmängu talle kaotasin, aga kolme mängu kokkuvõttes tõusis minu reiting 1835-le.

Lugesin käsikirja

Isa palus mul oma käsikirja ühte osa lugeda. Hakkasin seda tegema. Isa ütles, et ma ei loeks tervet osa, vaid pool sellest. Lugesin, et isa oli kirjutanud, et hea relv on aeg, mis impeeriumid ära võidab. See oli ammu kirjutatud ja isa ütles ühes lauses, et ta ei poolda Euroopa Liitu ega NATO-t. Praeguseks oli ta seisukohta muutnud. Lootsin, et ta sellepärast seda kohta välja ei toimeta. Sain nii palju loetud kui palutud ja lõpetasin. Läksin toidupoodi. Seal olid kaupadel veel vanast ajast tuttavad pakendid. Tahtsin kassas täpse rahaga maksta, aga seetõttu kestis maksmine kaua.

Suitsemise põhjus

Mitmetest kohtadest tõusis suitsu. Püüdsin tuld kustutada ja süütajateks peetavaid võõraid poisse korrale kutsuda. Aga ühel päeval Klaus küsis mult, kas ma arvan, et mina ja tema oleme sarnased. Mina olin arvanud, et me võitleme koos süütamiste vastu, aga Klaus seletas, et tal on lihtsalt selline organism, et tema läheduses hakkab sageli suitsu tõusma. Nüüd mulle tuli meelde, et ma olen sellisest nähtusest varem ka kuulnud. Sain teada, et kui võõrad poisid olid Klausile kallale tulnud, siis oli nende nõudmine olnud, et Klaus endale uuema kella ostaks.

Praha

Vaatasin tšehhikeelset dokumentaalfilmi Praha legendidest. Tervest reast sõnadest arvasin teiste keelte analoogia põhjal aru saavat. Sellised sõnad olid: ajalugu, sajand, astroloogia, sünagoog, rabi. Vahepeal näidati kaadreid filmi tegemise aegsete Praha tänavate kohta ja vahepeal oli joonisfilm keskaja kohta. Tänavapilt meenutas natuke Tallinna vanalinna. Aga Prahas paistis skulptuure rohkem olevat. Vahepeal näidati pühakukujude karuselle. Keerlevatel pühakujudel olid ümber pea traadist aurad.