Alatoitlusest Eestis

Mulle saadeti elektroonilisel kujul postkasti ajaleheartikkel, mille järgi keegi välismaal on öelnud, et Eestis kannatab alatoitluse all 100 000 inimest. Seega peaaegu iga kümnes inimene. 60 korteriga majas peaks siis neli-viis sellist korterit olema, kui eeldada, et alatoitlust kannatatakse perekondade kaupa.

Kas see arv võib olla õige? Koos artikliga saadeti võrgukommentaare, kus öeldi, et asi võib olla veel hullem, kuna sissetulekud on nii väiksed. Tegelikult võib alatoitlust põhjustada ka see, kui raha söömiseks on, aga inimene ikkagi ei söö. Näiteks eelistab sellele joomist. Või on ta anorektik (kes ise võib pidada ennast kaalujälgijaks).

Ka mina ise ei ole alati väga palju söönud. Kuuendas klassis (aastal 1989) kaalusin 36 kilo. Aasta hiljem oli kaal langenud 34 kilole. Kooliarst karjus seda teada saades: "Kas sa ei söö?!" Tegelikult anti mulle koolis iga päev tasuta süia. Aga sõin seda toitu väikestes kogustes, sest suur osa seal pakutavast mulle lihtsalt ei maitsenud. Kodus olid üldiselt paremad toidud, aga ei maitsenud ka kõik kodus pakutav. Ja oli ka seda, et tahtsin rohkem süia saada, millele ema vastas: "Leiba on, saia on." Need mulle maitsesid, aga ainult neist kõhtu täis süia ma ei tahtnud, vaid soovisin lisaks veel midagi. Teistel pereliikmetel minuga sarnast alakaalu siiski ei olnud. Praegu on minu sissetulek nii väike, et üksi elades võiks sellega tõesti nälga jääda. Aga ma elan koos pereliikmetega, kelle sissetulek on märksa suurem.

Tundub, et rahvas väga vaene ei ole. Enamusele makstakse suuremat palka kui mulle. See ei tähenda, et tulevikus ei võiks puhkeda tõeline näljahäda. Mitte sellepärast, et makstaks liiga vähe palka, vaid sellepärast, et pole enam kuskilt võtta toitu, mida raha vastu anda. Seda võib õppida ajaloost.