Lumehunnik

Läksin kooli poole. Helina oli kirjutanud, et üks tüdruk kükitas lumehunniku juurde ja hakkas lund sööma ja et "sellel tüdrukul oli ka oma maa." Mina kükitasin kohupiimahunniku juurde ja sõin kohupiima. Kui ma koolimajja jõudsin, ei olnud Helinat kuskil näha. Nägin Reeta.

Läksin kooli. Meie klassi riidehoiuruumis olid Kati S. ja Jürgen I. Mina võtsin kilekotist välja käteräti ja riided. Need olid märjad. Jürgen tegi minu kohta ühe kriitilise märkuse. Vehkisin tema suunas rusikaga. Kati ütles, et märjad riided tuleb kodus kuivama panna. Vastasin, et kodus keegi mulle ei öelnud, et riided märjad on. Läksin duširuumi. Selle tagumisest osast tulid välja mõned B-klassi poisid. B-klassis olid kõik kas väga pikad, väga lühikesed, väga paksud või väga kõhnad. Selle alusel see klass ilmselt oligi komplekteeritud. Ruumi ilmusid ka mõned B-klassi tüdrukud. Mõtlesin, et kui nad tahavad siin olla, las nad siis olla. Ruumist lahkudes mõtlesin, et kui kehalise kasvatuse tund tuleb korraga nii minu klassi poistel ja tüdrukutel kui ka B-klassi poistel ja tüdrukutel, kuhu siis kõik neli rühma ära mahuvad.

Kodus riiulis oli kõrvuti kaks eksemplari Livia magistritööd. Need olid eesmises reas. Ema võttis ühe eksemplari välja, ütles, et siin see siis ongi, ja pani tagumisse ritta. Teist eksemplari ta ei märganud. Ütlesin, et mõlemad peavad esimeses reas olema, sest Livial võib neid varsti vaja minna. Siis mõtlesin, et tegelikult trükkis Livia kindlasti seda palju eksemplare, mitte nagu mina. Kui minult oleks doktoritöö kaitsmisel küsitud, kas minu magistritöö ja unenäoraamatu vahel on mingi seos, siis oleksin vastanud, et seos on olemas, sest mõlemad räägivad sellest, kuidas ajaloost on aru saadud. Eriti tugev seos on magistritööl unenäoraamatu peatükiga "Itaalia fašism". Hakkasin lendama. Lendamise ajal hakkasin riideid seljast võtma, sest see oli unenägu ja keegi ei näinud.