Kõiki tulemusi võrdselt

Tänasel turniiril oli mõtlemisaeg 14 minutit - minut rohkem kui nädal tagasi. Osavõtjate arv ei muutunud - neid oli jälle 10. Kaks eelmisel nädalal osalenut jättis tulemata, nende asemel osales kaks tol korral puudunut. Turniiri võitis A. Abram 7,5 punktiga (kolm viiki, ülejäänud võidud). Seda on 0,5 punkti rohkem kui tema eelmise nädala teise koha puhul ja 1,5 rohkem kui tema üle-eelmise nädala esikoha puhul.

Mina sain 4,5 punkti, jagades 5.-6. kohta. Kui eelmisel nädalal said auhinna ka neljas ja viies, siis täna ainult esimesed kolm. Minu mängudes oli kõiki tulemusi võrdselt - kolm võitu, kolm viiki ja kolm kaotust. Viigistasin esimeses voorus eelmise nädala esikoha saajaga, justkui valmistunuksin temaga täna esikohta jagama. Tegelikult tulin tast täna ette. Teises voorus viigistasin samuti, siis kaotasin kaks mängu, sain kaks võitu, kaotuse, võidu ja viimases voorus viigi.

Kõige skandaalsema võidu sain niimoodi, et hakkasin lipuga matti panema, aga aeg hakkas otsa lõppema. Vastane käis kuninga tulle. Esimesel hetkel ma seda ei näinud, aga keegi ütles kõrvalt ette, kuigi see on reeglitega keelatud. Valekäigu eest küsisin kohtunikult juurde kaks minutit. Selle peale vastane alistus. Aga kohtunik ütles, et ma mängisin juba edasi, enam poleks aega juurde saanud. Vastane vaatas selle peale kella, et mul oleks aeg ühe käiguga kukkunud ning mäng oleks lõppenud viigiga. Teine suurem vedamine oli see, kui kaotasin ühes mängus avangus etturi, kuninga eest jäi etturitest lagedaks ja vastane võttis minu kuninga sihikule, aga mul oli kuninga juures siiski nii palju vigureid, et vastase lipp jäi kinni ja läks kaotsi. See andis mulle võidetud seisu, vastane hakkas pikalt mõtlema ja kaotas ajaga. Ühe võidu sain vastase eksimuse tõttu vankrilõppmängus, kus läksin vankrite vahetuse järel lippu.

Kaotustest oli kõige ootamatum see, kui sain lipulõppmängus tsentris mati, sest vastase etturit jahtima minnes sulgesin oma lipuga kuninga taganemistee. Ühe kaotuse sain niiviisi, et läksin avangus võitma etturit, kuid vastane oli veel vangerdamata, vangerdas teisele poole, ja liin, mille olin ise avanud, sai mulle saatuslikuks. Mõtlesin välja veel päästa võiva lipukahingu, kuid vastane ei löönud lippu maha, vaid kahis ise vankri, mille järel tuli mul mati lähenemise tõttu alistuda. Ühes partiis ei jätnud vastane oma kuninga ette kaitsesse ühtegi vigurit, seetõttu vangerdasin teisele poole, asusin rünnakule ja nõrgestasin seejuures liiga palju hoopis oma seisu. Otsustas lipukahvel, mida ma ei märganud.

Esimese viigi tegin vähemetturiga vankrilõppmängus, kus vastane jäi käigupuudusesse. Teises viigipartiis sain algul positsioonilise paremuse, kuid lasin selle käest ja pidin kaotuse vältimiseks andma igavest tuld. Viimase vooru partiis võitsin juba avangus etturi, seejärel veel teise, kuid edasi mängisin halvemini ja jõudsin hoopis vähemetturiga lipulõppmängu, kus tegime viigi, sest vastase kuningas ei pääsenud minu tulede käest.