Möödusin vana kodu nurgast

Sõitsime ühe väikesaare ja mandri vahet. Ma ei pidanud andma münte mitte ainult ühele inimesele, vaid tervelt kahele. Meil olid kaasas pingpongipallid, sest osad meist pidid võistlustele minema. Olin reisil olnud Oudekkiga samas toas, aga rääkinud temaga ainult paar sõna.

Kuigi lähenes kevad, algas lumetorm. Kanalil ei olnud jääd. Tormituul pani kanali vee kõvasti lainetama. Isa võttis taskust ja andis minu kätte ammu surnud inimeste visiitkaarte. Visiitkaartidele oli kirjutatud, kus oli nende inimeste teoseid avaldatud. Kaartidel olid ka nende inimeste nimed, kelle käest need kaardid kirjanduse vaatamiseks läbi olid käinud. Üks neist oli Kulmar. Bristol tõi minu kätte raamatu, millesse olid koondatud minu raamatu arutelul peetud ettekannete tekstid. Eespool olid need trükitult, tagumised kirjatähtedega. Olemas olid ettekanded, mis olid valmis kirjutatud, aga ette lugemata jäänud. Oleks võinud lisada veel selle, mida küll valmis kirjutatud ei olnud, kuid mida oli räägitud. Bristol hakkas tuttavate inimeste kohta inetuid asju rääkima. Isa viskas ta saalist välja.

Istusin tribüünil ja vaatasin jalgpalli. Väljakul tiirutas üks auto. Kahtlustasin, et see on pommiauto. Aga kergem on endale sisendada, et üheski autos kunagi pommi ei ole, muidu peab neid kõiki kartma. Mängijad püüdsid autot eemale lükata. Algas ühe meeskonna rünnak. Rünnaku ajaks läks lisaks selle meeskonna liikmetele väljakule neli naist. Selgus, et uued reeglid näevad seda ette ja et selle abil loodetakse jalgpalli vaatajate hulgas populaarsemaks muuta. Midagi sellist olin vist juba varem näinud. Olin mänginud oma klassi poistega korvpalli ja vahepeal olid mängu tulnud ka mõned klassiõed. Olin arvanud, et nad tulevad niisama, aga nad olid tulnud vist sellest reeglist lähtuvalt.

Möödusin Kaunase puiestee majanurgast. Kohtusin väikse poisiga, kes seal majas praegu elas. Ta tänas mind, et ma eelmisel kohtumisel kinkisin talle kabeõpiku. Vastasin, et see ei olnud kabeõpik, vaid maleõpik. Poiss küsis mult, kuidas saab minna maletrenni. Küsisin vastu, kas ta käib koolis hommikupoole või õhtupoole. Ta vastas, et õhtupoole, tal algavad tunnid kell neli. Ütlesin, et sellest on kahju, sest maletrenn algab spordikoolis samuti kell neli. Lisasin, et varem oli see teisipäeviti ja neljapäeviti ka kell kümme hommikul, aga ma ei tea, kas praegu on. Ööbisin selle poisiga samas ruumis. Hommikul ärgates vaatasin, et raamaturiiulitesse on raamatute jaoks ruumi juurde tehtud. Pille riiulis oli esimene rida raamatutest vaba, aga seal oli kivide kogu, mis oleks raamatute juurdehankimise korral vist ära visata tulnud. Kohtusin selle poisiga uuesti, kui ta oli juba natuke vanem. Ta rääkis, et teeb hoolega maletrenni. Sven halvustas teda, et ta loeb kaks aastat järjest päevad läbi raamatut "Don Quijote". Vastasin, et teised raiskavad osa elust ära, aga Sven raiskab kogu elu. Lause lõpetasin juba oma voodis pärast ärkamist. Aga kui ma silmi lahti teha proovisin, siis need ei tulnud. Sellega olin rahul, sest see tähendas, et unenägu siiski jätkus ja olin kogu lause öelnud unenäos. Olin maleturniiril, kus sellel väiksel poisil sai just läbi partii, mille ta kaotas. Ütlesin talle, et tal on nii palju vanema vastasega veel väga raske mängida. Ta vaidles vastu, et ei ole. Vaatasin, et ma ei räägigi selle väikse poisiga, vaid vist Klausiga, kes on juba piisavalt vana ja tugev.