Mõttekäik Venemaast ajumassini

Ei mõista mina Venemaal toimuvat. Ja mulle pole selge, mil määral venelased ise sellest aru saavad. Arvatavasti veel vähem, sest tsensuur on seal kõvem. Tegelikult ma ei saa muudest maailma asjadest ka aru. Mingid seaduspärasused olen enda arvates avastanud, mille järgi ennustada, kui palju mingil ööl unenägusid tuleb. Aga miks tänased unenäoüleskirjutused on eilsetest üle kahe korra lühemad, sellest ma aru ei saa. Ma valmistusin nii üleeile kui ka eile. Eile vist tõesti vähem. Aga mitte nii palju vähem. Seda ma tegelikult unes näha ei taha, kuidas ma kedagi löön. Aga kui siiski näen, siis üles kirjutamata ka ei taha jätta, et oleks teada, milline unenägu tegelikult oli. Täna on muust ka vähem kirjutada kui eile, sest eile oli millelegi vastu vaielda. Seda võib tegelikult pidada heaks, kui millelegi vastu vaielda ei ole, aga hea ei ole, kui kirjutamisaine lõppeb. Tegelikult leidsin eile ka hulga asju, millega täna vaielda võiks. Mõni on liiga solvav, et kirja panna. Mõni on nii pisike, et tingimata kirja panna ei ole vajalik. Aga kui kedagi huvitab, siis lugesin näiteks Hispaania ajalugu edasi. Seal tekitas küsimusi see, et ühes lauses oli öeldud, et rekonkista oli periood, teises lauses, et see oli siht. Sõna võibki olla mitmetähenduslik, aga siis võiks öelda, et on mitmetähenduslik. Paar lehekülge varem oli öeldud, et mingist hetkest alates ei maini allikad enam roomlasi, vaid ainult goote. Siin tekib küsimus, kas baske ja juute siis ka ei mainitud. Võimalik, kui allikaid vähe oli. Samas on teada, et neid seal elas. Kõik informatsioon raamatutesse ei mahugi, muidu läheksid need liiga paksuks. Ühes raamatus oli öeldud, et vanadel haigetel inimestel võib aju mass väheneda 1000-1100 grammini. Kes tahab teada terve inimese ajumassi, peab vaatama teisest raamatust.