Mattheus arvustab Raigi

Tänase pühaga poliitika otseselt ei seostu, aga katsun kirjutada rahulikus toonis. Mitte et ma seda ainult pühade ajal katsuks. Eilses "Sirbis" arvustab Ülo Mattheus Ivar Raigi raamatut "Eesti tee Euroopa Liitu. Unistus paremast Euroopast".

Arvustaja kritiseerib raamatu autorit selle eest, et viimane soovitab raamatut õpikuks, kuigi teos ei ole erapooletu. Raamatut ennast pole ma näinud, aga selle etteheitega olen ma suhteliselt nõus. Ainult et midagi saab õppida igast raamatust.

Arvustaja kritiseerib Euroopa Liidu eelkäijate otsimist kaugest minevikust. See on kaudselt etteheide ka mulle, kuna olen samuti kirjutanud ajaloolisest taustast. Arvustaja tuletab meelde, et impeeriumid loodi sõjalisel teel, Euroopa Liit aga vabatahtlikkuse alusel. Kuid erinevused ei välista sarnasusi ega sarnasused erinevusi. Öelda, et kahe nähtuse vahel on sarnasus, ei tähenda, et hinnang neile nähtustele on täpselt ühesugune. Et erinevaid rahvaid on ühtse võimu alla ühendada püütud läbi aegade, on ajalooline fakt, mille väljatoomine on raamatu teemaga kooskõlas.

Arvustaja vaidleb vastu raamatu autorile, kes väidab, et Lissaboni lepingu ratifitseerimine ilma rahvahääletusteta tekitab tagasilööke rahva toetuses Euroopa Liidu institutsioonidele. Arvustaja viitab sellele, et toetus Euroopa Liidule on pigem kasvanud. Ma väidan vastu, et Euroopa Liidu populaarsust pole suurendanud see, et lepingut rahvahääletusele panemata jätta tahetakse. Toetust Euroopa Liitu kuulumisele on Eestis suurendanud majanduslik tõus ja pronksiöö. Praegu kipuvad mõlemad jääma minevikku. Rahvaarutelu teke võiks muidugi inimesi Euroopa Liidu teemadel mõtlema panna ja mõtlemine võiks anda erinevaid tulemusi. Aga rahvahääletuse puudumine võtab võimaluse viidata otsustusprotsessi demokraatlikkusele ja läbimõeldusele. See asjaolu eraldi võetuna mõjub pigem Euroopa Liidu populaarsust vähendavana.

Arvustaja lõpetab artikli sellega, et teda häirib, et raamatu autor on pannud oma foto kõrvuti suurkujudega nagu Lennart Meri või Romano Prodi. Minu arvates võivad raamatute autorite fotod olla koguni raamatute kaantel, sest lugejat võib ikkagi huvitada, millise inimese raamatut ta loeb. Ja see pole õige suurkuju, kes enda kõrval väiksema võimuga inimest ei kannata.