Ärtu emand

Tahtsin mängus rajada uue linna. Kaalusin, kas panna sellele nimeks Uussadam, F-Sadam või midagi muud. Henn luges vanu jutte, mille ma kunagi koos Klausiga kirjutanud olin. Nende kirjutamise ajal olin pidanud ennast suureks, aga praegu vaatasin, et olin kirjutanud lapse käekirjaga. Henn kirjutas nüüd neile tekstidele täiendavaid osi juurde. Seega tegi ta põhimõtteliselt minuga koos sama, mida Klaus varasemal ajal oli minuga koos teinud. Aga praegu ei läinud asi mulle enam nii palju korda. Mul oli korraga pooleli kaks kirjastuse heaks tehtavat tööd. Olin hakanud uuesti tegelema sellega, millega olin alustanud varem. Aga isa ütles, et teha tuleb praegu teist. Vastasin, et nagunii tuleb mõlemad ära teha. Tõnu ütles, et tal on kahju, et minu toimetatavas tekstis piisavalt sotsialdemokraatiat ei ole. Sellega tahtis ta öelda, et tekst on liiga optimistlik. Kirjutasin lehe servale märkusi tühja pastakaga. Lootsin, et paberisse jäävad loetavad vaod, aga kui ma loetavust kontrollisin, siis ei saanud siiski millestki aru. Tõnu, Henn ja Toomas jagasid omavahel kaardid ära, et hakata mängima bismarcki. Protestiks selle vastu, et mulle kaarte ei antud, lõin kaardid segi. Vennad ilmselt arvasid, et mina nagunii kunagi kaarte ei mängi. Ütlesin neile, et ma olen küll kunagi bismarcki mänginud. Tõnul paistis minust kahju hakkavat. Aga lisasin öeldule, et tegelikult ma eelistan mõtlemismänge, mõisade põletamises, mida nad mängima hakkavad, ma osaleda ei tahagi. Mõisade põletamises ei olnud mingit mõtlemist, väljaarvatud ehk see, mis järjekorras kaarte paki tagaotsa lisada. Aga sellest mõtlemisest ei ole ka suurt kasu, kui ei tea, mis on järgmised vastase kaardid. Mõtlesin edasi, et tegelikult tekitab siiski iga kaardimäng mingeid emotsioone. Vaatasin, et pakis ei olegi eraldi kaardina ärtu emandat, vaid ärtu emand on edasi antud paari reaga teisel kaardil. Kaardi tagumisele küljele oli kirjutatud, et kes tõmbab ennustamisel ärtu emanda, selle armastatu läheb kaduma. Kadumaminek võivat seisneda muuhulgas selles, et kaduja ei ilmu isiklikult välja, vaid saadab kirju, mis rahuldavad kirjutajat ennast. Pidin Helinaga kokku saama. Kumbki pidi kaasa võtma ühe väikse paksu mehe. Aga lugesin nüüd raamatust nende paksude meeste haiguse kohta, et selle haiguse põdejad reisile viimise järel surevad. Minu kaasavõetav mees oleks ellu jäänud, aga Helina kaasavõetav oleks surnud. See tundus Helina suhtes ebaõiglane. Aga edasi lugesin, et ei sure mitte kõik selle haiguse põdejad, vaid ainult selle haiguse ühe variandi põdejad, keda on kõigist selle haiguse põdejatest umbes 20 protsenti. Tekkis lootus, et mees jääb siiski ellu. Olin hoones, kuhu toodi kokku suuremal hulgal selle haiguse põdejaid. Põranda sees oli astang, kust haiged alla kukkusid. Leidsin, et astanguga majja ei tohiks neid tuua. Läksin sauna. Selles saunas oli selline lava, et mitte iga lavaaste ei olnud eelmisest kõrgem, vaid vahepeal oli ka mõni madalam. Madalamal astmel istudes sai panna jalad kõrgema astme alla.

Eelmises unenäos oli ühes kohas juttu naistest. Hakkasin seda kohta täiendama. Mõtlesin, et kuigi praegu on juba järgmine unenägu, kirjutan ma praegu mõeldava pärast eelmise unenäo keskele, sest unenäoga on tegemist igal juhul. Vaatasin oma margialbumit. Olin sellesse kogunud erinevaid teemasid, aga teemad erinevatele lehekülgedele sorteerinud. Lehekülje ülemisse otsa ei saanud kirjutada, mis teema lehekülg see on, sest markide arvu suurenemise korral tuli marke vahel ümber paigutada. Mõtlesin, et edaspidi postkontorist kirjade saatmiseks marke ostes tuleks iga kord üks mark albumisse panna. Viimase kirja saatmisel said margid just otsa, seda tüüpi marki enam albumisse panna ei saa. Saadud kirjadelt ma marke küljest ei võta. Hakkasin otsima Askolt saadud hobusemarke, mille ta oli raamatust välja lõiganud. Tundus juba, et need on kadunud, aga leidsin nad siiski üles. Mõtlesin, et mul ei ole kahju, et ma olen osa marke vendadele andnud. Edasi mõtlesin, et tegelikult on mul neist markidest siiski natuke kahju. Läksin arhiivi suunas. Vastu tuli üks tüdruk, kes tuli arhiivist. Hakkasin mõtlema, miks ma üldse arhiivi lähen. Ma ei tee seda eksamihinde kättesaamiseks, sest selle sain kätte juba eelmine kord arhiivis käies. Ilmselt ma hakkasin praegu sinna minema just selleks, et näha seda tüdrukut. Nüüd olin ta ära näinud, aga läksin siiski arhiivi suunas edasi. Vastu tuli üks õppejõud, kes tuli samuti arhiivist. Panin lihakondi hammaste vahele, et ei peaks õppejõule tere ütlema. Olin närimiseks kaasa võtnud kaks konti. Õppejõud võis ekslikult arvata, et olen söönud sööklas ja kondid taldrikust välja võtnud. Tegelikult ainult konte sõingi. Arhiivis nägin veel ühte tüdrukut, kes hakkas sisse kandma parandusi, mis olin ühte teksti teinud. Hoiatasin teda, et ta omalt poolt samuti nende paranduste üle mõtleks. Ütlesin, et algajad kannavad mehhaaniliselt vead ka sisse. Tüdruk püüdis anda mõista, et ta ei ole enam algaja. Läksin kiirmaleturniirile tagasi. Võitsin viimases voorus. Lootsin, et tulin kokkuvõttes teiseks. Hakati auhinnarahasid kätte andma. Esimese kahe hulgas mind siiski ei olnud. Siis jäeti kolmas ja neljas koht vahele ning öeldi kohe, et mina olin viies. Sain selle eest kaks krooni. Seda oli vähem kui ma olin osavõtumaksuks maksnud. Vaatasin ringi, kellele oma tulemusest rääkida. Kui ruumi sisenes üks mees, siis üks poiss rääkis talle edasi, mis mina sellele poisile olin rääkinud. Ta ütles, et Hando Runnel rääkis. Mees parandas, et mitte Hando Runnel, vaid Simo Runnel.

Käisin kaheteistkümnendas klassis. Järgmine tund pidi olema vene keel, mis mulle ei meeldinud. Aga mulle tuli meelde ühelt klassivennalt küsida, kas mina pean üldse vene keele tundi minema, kui ma sellest ainest kümnendas klassis loobusin. Võibolla olin selle tundides ilma asjata uuesti käima hakanud. Aga võis ka olla, et luba sellest loobuda oli vahepeal tühistatud. Mõtlesin siiski, et ma ei lähe tundi. Vene keelt tuleks õppida küll, aga kodus, mitte teistega koos, sest teistest olen ma maha jäänud. Mind ei saa karistada, sest tegelikult käin keskkoolis juba teist korda, olles vahepeal saanud magistriks. See on unenägu. Kõik unenäod kipuvad lõppema sellega, et lähen koolist minema. Aga äraminekust edasi ei oska ühtegi unenägu arendada. Magades ei tea, kas ma käin teist korda keskkoolis päriselt ka või ainult unenägudes. Vist siiski ainult unenägudes, sest kui ma ühel päeval ärkvel olles koolimajast läbi astusin, siis õpetaja Toompere imestas mind nähes ja ütles, et ma olen kooli lõpetanud. Unenägu hakkas liikuma ärkamise suunas, sest järgmiseks olin juba oma voodis. Hingasin sügavalt. Kuulsin, nagu püiaks nugadega relvastatud kurjategijad korterisse sisse tungida. Püüdsin ärgata, et emale ja isale appi minna. Sain korraks silmad praokile. Päris ei ärganud, aga hakkas tunduma, et sissetungimine esines siiski vaid unenäos. Tuppa tulid Tõnu ja Henn. Nad tegid rõduukse lahti, et ruumi värsket õhku lasta. Siis pöörasid nad ringi ja ögisesid minu voodi suunas, sest tundsid halba lõhna. Nad panid siiski rõduukse kinni tagasi, et mitte mind külma kätte jätta. Kui nad läinud olid, astus toast läbi ema. Minu näol oli kaval naeratus. Nüüd sai ema kirjutada, kuidas ma läbi une naeratan. Tegelikult püüdsin naeratust maha suruda, aga see ei tulnud hästi välja. Hakkasin vajuma voodi ja seina vahelisse prakku, nagu vajuks ma maa alla. Põrandale ma siiski ei kukkunud. Ma mäletasin eelmist unenägu, aga mitte üle-eelmist. Üle-eelmisest tuli meelde ainult algus. Keegi oli siiski korteri ukse taga ja küsis emalt allkirja. Küsija ütles, et kui ema ei taha anda eestikeelset allkirja, siis võib ta anda ka venekeelse. Üks naaber oli ühel varasemal korral rääkinud, et oskab anda nii eestikeelset kui ka venekeelset allkirja. Ema ütles, et võibolla olekski kõige õigem kinkida allkirjaküsijale Vene Instituudi pastakas. Allkirja ta sellele Venemaa esindajale ei andnud. Nüüd istus ema külalisega suures toas ja rääkis talle, et kuna ta on niigi napakas, siis ei tohiks seda uue narkoosiga süvendada. Külaline tegi arusaamatuid hääli. Tema seisund oli ilmselt nii palju halvenenud, et ta ei saanud enam ise arugi, et ta napakas on.