Tol päeval olid kõik palju lobisenud

Mul tekkis küsimus, kas siis, kui keskkool saab teist korda lõpetatud, tuleb sinna veel kolmandat korda minna. Teist korda keskkoolis käies olin õpetajate juttu uuesti konspekteerinud. Nii võis mõni asi topelt kirjas olla. Aga ehk ka ei olnud, sest erinevatel kordadel saab rääkida erinevalt. Hakkasin ühe tunni konspekti alla jäänud valget pinda pliiatsitega värviliseks muutma. Joonistasin ovaalse lainetava punase raami, selle sisemuse värvisin siniseks. Sinist pinda tuli punasest oluliselt rohkem. Sinine kattis kinni ka osa eelnevalt joonistatud punast. Päris nii ma ei tahtnud. Jätkasin ettevaatlikumalt. Viimane klassipilt enne kooli lõpetamist oli tehtud selline, kus kõik oleksid võimalikult vabas poosis. Tol päeval olid kõik palju lobisenud, väljaarvatud mina. Minu suu asend sarnanes pildil kõige rohkem Heleni omaga. Mõlemal olid suunurgad allapoole. Mulle oligi selline nägu ette tulnud sellepärast, et nägin Heleni nägu. Ütlesin, et see on halb, et pildistati just sel hetkel, kui ma kinga vahetasin. Siis sain aru, et kingavahetaja ei olegi pildil mina, vaid Kristina. Mina seisin hoopis tagumises reas Eriku kõrval. Mina ja Erik olime kõige pikemad. Maailma pikimaks jõeks oli erinevates raamatutes nimetatud nii Amazonast, Missourit kui ka Niilust. Aga nüüd vaatasin uuesti seda raamatut, kust ma seda Missouri kohta olin lugenud. Tuli välja, et mul oli valesti meeles. Ei olnudki öeldud, et ta oleks maailma pikim jõgi, vaid teda oli nimetatud maailma suurimaks. Sellega mõeldi ilmselt, et ta on veerohkeim. Minu ninaaugud olid veninud väga suureks. Panin prillid ninaaukude ette, et need paistaks väiksematena.