Sussidega kõndimine

Lugesin ajakirja. Jätsin natuke vahele ja vaatasin ette ära, mis tagapoolsetes peatükkides kirjutatud on. Seejuures katkestasin konspekteerimise. Hiljem vahelejäänu lugemise järel ei olnud mul kavas ette vaadatud peatükke uuesti lugeda. Varem olin tegelenud läbisegi erinevate asjadega, aga nüüd võisin päev läbi ühte raamatut lugeda. See raamat oli Helina kirjutatud. Peategelane sarnanes Helina endaga. Viimane peatükk algas sellega, et minategelane ütles, et tal on laps. Varasemates peatükkides ei mainitud seda kordagi. Minategelane ütles, et varem sai ta lapse isaga sageli kokku ja kohtus ka muude inimestega. See ei olnud realistlik, et lapsevanem lapse peale nii harva mõtleb. Tundus, et viimane peatükk ei ole kirjutatud reaalsuse põhjal. Film lõppes sellega, et peategelasel hakkas halb ja ta nägi kummitust, kes lõi tema akna puruks.

Kõndisin sussidega kooli trepist alla. Üks suss tuli jalast ja kukkus trepi vahest riidehoiu trepile. Saatsin sinna e-maili, et tulen ja korjan sussi üles. Jooksin sussidega tänaval. Tõstsin seejuures jalgu hästi kõrgele. Nii ei liikunud ma kiiremini edasi, aga liigutasin rohkem. Jalad ei puutunud vahepeal tükk aega maad. Maapinnale toetudes ei pannud ma sinna tervet talda, vaid ainult sussi kanna. See äratas teistes jalakäijates imestust.