Pidasime sõda vallutajate vastu. Kasutasime tulirelvasid ja mõõkasid. Lõpuks ma loobusin tulirelvast. Krister oli juba varem ainult mõõgaga. Krister pidas mõõgavõitlust Peebuga. Tahtsin ka Peepu mõõgaga lüia, aga nad vehkisid nii kõvasti, et mul oli raske pihta saada. Loobusin ka mõõgast, et vallutajad mind relva omamise eest kinni ei võtaks. Mõtlesin joosta jõekaldast alla. Nii oleks mulle avanenud Astrid Lindgreni maailm. Aga ma ei teadnud, kui kauaks see päästaks.
Olin ühes augus. Selle lagi ja sein koosnesid kuivast liivast. Katsin kuiva liiva märja liiva lappidega. Igale lapile kirjutasin raskusjõu valemi - mass korda raskuskiirendus korda kõrgus. Nii oli oht, et tuleviku arheoloogid peavad mind selle valemi avastajaks. Aga ma polnud kindel, võibolla pidi kõrgus ruudus olema. Pidigi, sest siis annaks nullkõrgus raskusjõu väärtuseks samuti nulli. Kerged osakesed liiguvad kosmoses, sest nende väikse massi tõttu on neile mõjuv gravitatsioonijõud väga nõrk. Aga kosmoses maakerast väga kaugele nad ikkagi ei lähe. Olin klassiruumis. Füüsikaõpetaja vaatas minu vihikut, kuhu oli kirjutatud salajasi asju. Võtsin talt vihiku ära. Õpetaja küsis mult päevikut. Vastasin, et seda mul ei ole. Õpetaja ütles, et mul peab päevik olema, et saaks kuskile hinde kirjutada. Vastasin, et on öeldud, et keskkooliõpilasele ei ole päevik kohustuslik. Seda oli öelnud direktor.
Läksin internetti. Blogide avamisel tulid ette kõigepealt pingeread, kust oli näha, mis sõnu sellest blogist on kõige rohkem otsitud. Ühest blogist oli kõige rohkem otsitud sõna "armastus". Palju oli sealt otsitud veel erinevate keelte nimetusi. See pingerida oli imelik, sest blogi omanik oli meessoost. Minu blogist oli kõige rohkem otsitud sõna "käimine". Teisel kohal oli umbes samasugune sõna. Edasi ei saanud ma lugeda, sest Henn võttis palli korgi lahti ja õhk hakkas välja tulema. Tahtsin korki uuesti sulgeda, aga see ei õnnestunud. Ühel hetkel õhu väljatulek kiirenes järsult ja pall saigi tühjaks. See tuli sellest, et palli sees oli veel teine auk. Küsisin Hennult, ega tal nõela käes ei olnud. Nägin kohe, et tal ongi nõel käes. Sellega oli ta ettevaatamatuse tõttu palli katki torganud. Loobusin korgi sulgemisest ja puhusin teisest august palli uuesti õhku täis.
Oli ülikooli viimane saksa keele tund. Õpetaja hindas üliõpilastest kõige kõrgemalt mind. Ta rääkis, et kõigist ei saagi asja, sest nad ei hakka õppima, aga minust on saanud. Tegelikult oskasid mõned rühmakaaslased minust saksa keelt paremini. Klaus ütles, et kui õpetaja ei õpeta, siis õpilased matemaatikat õppima ei hakka.
pühapäev, märts 09, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar