Unenägu uue lauamänguga

Mulle tehti ettepanek ühte lauamängu mängida. Olin nõus mängima, aga ütlesin, et ma pole selle reegleid läbi lugenud. Varem olin ühel korral seda mängu mänginud, siis olin intuitiivselt vastase tegevuse järgi aru saanud, mida mina võin teha. Aga see ei tähendanud, et ma täna sama õigesti mängiks. Mäng seisnes selles, et kummalgi mängijal olid üksused, millest igaühele oli kirjutatud mingi arv. Kui kaks enda üksust kokku liita, liidetakse need arvud kokku. Kui üksuse arv on suurem sellega kokku puutuva vastase üksuse arvust, võib vastase üksuse liita enda üksusesse, nii et vastase üksuse arv kaob, aga oma üksuse arv ei muutu. Järeldasin, et siis tuleb saavutada võimalikult suure arvuga üksus, mis mängu päästmatult võidab. Alustasime uut partiid. Ütlesin vastasele, et ärme kiudusid üksustena arvesse võtame. Vastane oli sellega nõus. Aga varsti selgus, et ta pidas mittekiududeks siiski väiksemaid osakesi kui mina. Toomas rääkis, et ta on pimemalet niimoodi mänginud, et oma käigu ajal lauale ei vaata, aga vastase käigu ajal vaatab. Vastasin, et see ei ole pimemale. Üks poiss ütles, et talle meeldib pimemale. Vastasin, et mina pimelamelt mängida rohkem ei taha, sest see on aju piinamine. Mängisime rannas liivaga. Ustav ja tema vend kaevasid lahti varem olemas olnud kraavi, mis liivakindluse juurde maja küljest vett tõi. Ühe kamaka, mille nad kraavist välja tõstsid, võttis minu vastane kohe enda üksuseks ja liitis selle külge minu üksuse otse minu tagalast.

Tehti juurde uusi peegelpilte. Küsiti, kus vanad on. Ütlesin, et minu käes on peaaegu ainult minu enda tehtud pildid. Selle peale muutus väike Toomas kurvaks ja ütles, et ta tahtis just kapist enda tehtuid otsima hakata, aga nüüd tuleb välja, et neid seal polegi. Tahtsime sisestada parooli peegelpiltide vaatamiseks, aga sisestasin vist valesti. Ema sobitas paberi kokku luku hammastega ja tegi õigetesse kohtadesse augud. Nii sai piltide hoidla lahti. Ütlesin, et kõik läks lihtsalt ühevõrra nihkesse.

Oletasin kahte inimest, kes võivad minu kolmanda raamatu kohta negatiivse arvustuse kirjutada. Kui üks neist oleks seda teinud, siis mul oli kavas kirjutada blogisissekanne, kuhu panen pealkirja arvustaja ees- ja perekonnanime, selle järele mõttekriipsu ja teisele poole kriipsu kas sõnad "jää ükskord vait" või "vaata peeglisse". Sissekandes mõtlesin kirjutada, et minu esimene raamat võibolla tõesti kellelegi peale minu enda midagi ei pakkunud, kuigi algul olin ise sellest suures vaimustuses, sest see oli löövas stiilis. Minu teises raamatus olid head mõtted, mis olid halvasti viimistletud. Aga minu kolmas raamat on ideaalses stiilis.

Praegu oli jaanuar. Helina oli teatanud, et jaanuari jooksul ta sõidab ühte Lõuna-Eesti linna. See tähendas, et ta pidi Tartust läbi sõitma. Ootasin päevade kaupa, aga teda ei tulnud. Mõtlesin, et helistan talle, et ta tuleks täna, sest täna lähevad teised kodust ära.