Oli nõus kõigiga mängima

Pidin kirjutama eestlaste asustuse kohta uurimistöö. Kaardil oli tähistatud punktidega selle ala piir, mida tuli uurida. Ala oli Eestist suurem, sest eestlasi elas ka naabermaades. Selgus, et olin siiski valesti aru saanud. Mandrit uurida ei tulnud, vaid ainult saarestikku. Selleks oleksin ma pidanud kõik need lugematud saared läbi reisima, mida ma ei tahtnud teha. Kritiseerijad rääkisid, et praegu ei ole nii hea kui Nõukogude ajal, sest Nõukogude võim ehitas pärast sõda kogu maa kiiresti üles, aga nüüd koondub elu ainult suurematesse linnadesse. Kritiseerijad ei arvestanud, et nüüd on maailma kütusevarude vähenemise tõttu bensiini hind tõusnud ja kõigi asulate toetamine raskemaks muutunud. Eesti rahvaarv ei ole praegu suurem kui Eesti ajal, aga tänaval on autosid rohkem kui tol ajal hobuseid. See tuleb sellest, et nüüd on linn suurem. Eesti ajal ei käinud kõik maainimesed linnast hobusega kaupa ostmas, vaid osad ajasid teisiti läbi.

"Loomingus" oli ilmunud minu näidend samas numbris, kus minu raamatut arvustati. Näidendit ei olnud ma saatnud avaldamiseks ise, vaid selle oli saatnud üks mees, kes leidis selle minu koduleheküljelt. Ma ei mäletanud, võibolla olin ma millalgi teada saanud, et keegi on teose ka raamatuna välja andnud. Nii see ei saanud vist siiski olla, sest olin raamatukogu võrgukataloogist oma raamatuid vaadanud, aga sellist seal kirjas ei olnud. Tahtsin siiski üle kontrollida. Klaus kohtus ühe klassi õpilastega ja ütles neile, et nemad kui lugejad mulle e-maile saadaks.

Tormi ajal murdus üks puu, mis ei kukkunud maha, vaid langes maja seina najale. Kuna puu oli peen, siis maja kannatada ei saanud. Aga et puu oli kõrge, siis ei lubatud kellelgi tema alt läbi kõndida, sest ta oli suure massiga ja ohtlik. Sealt kõndimata ka hästi läbi ei saanud. Puu oli teise puu najal. Teda hakati lõplikult langetama. Selleks tuli teha keerulisi manöövreid. Üks inimene klammerdus tüve otsa külge. See ots tagus vastu maad, kerkides iga löögi järel uuesti õhku. Inimene vist kannatada ei saanud, sest ta oli ülemisel küljel. Teine inimene klammerdus tüve keskele. Tüvi tõusis maapinnast järjest kõrgemale õhku, nii et sealt alla kukkumisel oleks olnud juba inimesele kurvad tagajärjed. Kõigepealt langetati ette jäänud puud, mille küljes inimesi ei olnud, alles seejärel lasti maapinnale tagasi see puu, mille külge kaks inimest klammerduma olid pidanud. Kui seda tööd oleks nende asemel pandud tegema keegi, kes poleks jaksanud kinni hoida, oleks ta surma saanud. Esimesel korral tööd proovides poleks teatud, kas tööle pandu seda teha suudab. Puu langetamine oli seadnud inimesed veel suuremasse ohtu kui selle murdumine, aga kooli juhtkond oli nõudnud, et see puu kooli õuelt tingimata koristataks.

Läksin laagrisse. Leidsin sealt lühikesed püksid, mille ma jalga panin, kuigi tavaliselt ma lühikesi pükse ei kanna. Tegelikult olid need püksid vist kellegi teise omad. Olin osalenud Põlva kiirmaleturniiril ja sõitsin pärast seda Tartusse, et varsti Põlvasse tagasi pika male turniirile tulla. Võrgus olid antud paljude inimeste telefonid, kellele võis registreerumise asjus helistada. Kaalusin kahte varianti, kas helistada turniiri peakorraldajale või endale vanuselt kõige lähemale korraldajale. Pidin Põlvas regulaarselt käima arsti juures, kuigi Tartus on arste küllalt. Millegipärast oli mulle määratud Põlva arst. See oli tegelikult hea, sest siis sai vahel liikuda. Sõitmine saastab küll õhku, aga ma käisin seal ühistranspordiga. Olin parajasti selle arsti vastuvõtul. Korraks tuli kabineti uksele midagi ütlema üks poiss oma haige venna kohta. Ma tundsin neid mõlemaid, aga varem selle poisi haigusest midagi ei teadnud. Arst rääkis mulle, milline see haigus on ja mida ta selle poisiga järgmine kord teeb. Viimast rääkis ta võibolla selleks, et seletada, miks laua peal selline raamatupilt lahti on. Istusin ühega neist vendadest ühes teises ruumis kõrvuti laua taga. Tahtsin temaga kabet mängida. Malet ma olin temaga mänginud. Kõigepealt tahtsin läbi vaadata kaberaamatu. Naiskirjanik kirjutas raamatus, et ta on nõus kõigiga malet mängima.