Olin täiskasvanu

Artur ja teised jätsid mind võõras linnas üksi maha. Mul läks raha kaotsi. Aga raha oli vaja kojusõiduks bussipileti ostmiseks. Küsisin raha mitmelt inimeselt, aga keegi ei andnud. Tristan küsis koguni mult endalt raha. Lõpuks tulin mõttele, et ma ei pea küsima raha, vaid bussijuhi käest bussipiletit, lubadusega talle selle eest hiljem kodust raha tuua.

Üks mees küsis mult, kas mina olen ka B-positiivne. Ise ta oli. Mina omateada ei olnud, kuigi mind ei olnud uuritud. Aga nüüd kartsin haiguse saada, sest see mees patsutas mind. Mul on alati haavu, kust nakkus sisse võib pääseda. See mees hakkas minuga iga päev töö juures rääkimas käima. Lõpuks pidi talle vist ütlema, et töö ajal juttu ajada ei tohi. Võibolla vahepeal tohtis ka. Kui mul oleks olnud sama haigus, siis oleksin hakanud nägema kindlat liiki hallutsinatsioone. Minu klaasikaaslased seisid kooli fuajees järjekorras ja suurel osal neist tundus olevat see haigus. Haigus koosneb A, B, ja C-staadiumist. A staadiumi ajal kannab inimene ainult viirust. B staadiumis avalduvad juba tõsised sümptomid. C staadiumis on inimene suremas. See mees juhtis Pille toas minu tähelepanu sellele, et kuigi ta on B-staadiumis, lamab ta voodis ilma tekita.

Läksin ühte koolimajja. Olin täiskasvanu ja ise koolis enam ei käinud. Kutsusin ühe õpetaja tunnist välja. Õpetaja tuli ja ütles, et tal praegu pole aega, tund alles algab. Jäin ootama ja tunni lõpupoole kutsusin õpetaja uuesti tunnist välja.

Hakkasin koos isaga Tallinna sõitma. Isal oli käes ühe teose väljatrükk. Ta tahtis helistada sellele, kelle käest ta oli väljatrüki saanud, et vahetada see parema vastu, sest saadul oli üks viga küljes. Kui mina oleksin tahtnud Tallinnas kellegagi kokku saada, oleksin pidanud vähemalt kuu aega varem soovi avaldama. Aga isa kavatses täna Tallinnas mitme inimesega kokku saada ja polnud neile seda veel öelnud, sest temasse suhtusid inimesed paremini.