Esimene pikk hüpe

Olime ühel peol. Saalis jooksid ringi kaks koera. Viskasin neile põrandale liha, et nad minust eemale läheksid. Üks vend ütles, et vaiba peale ei tohi liha visata. Paistis tõesti, et koer puutub küll liha suuga, aga ära seda ei söögi. Vennad mängisid ühte mängu müntidega. Mina vaatasin pealt. Jõuti seisu, kus objekt suleti niiviisi tupikusse, et seda ei saanud rohkem liigutada. Sellega tundus mäng lõppenud olevat. Aga ütlesin, et nüüd võiks objekti nurgast välja murda. Toomas tegigi seda. Nüüd ütlesin, et kui nii tegema hakata, siis saab mängu lõputult venitada. Eemalt paistsid mind jälgivat mõned klassiõed, sealhulgas Helen. Pille rääkis, kuidas ta oli kohtunud ühe põhjamaa elanikega. Ta tsiteeris, mida need olid talt oma keeles küsinud, et näidata, et sellest polnud võimalik aru saada. Tegime kaugushüpet. Mina venitasin maapinnale langemisega. Taimo avaldas imestust, kuidas ma nii kaua õhus püsisin. Vastasin, et 9 meetrised hüpped on ka kõik tehtud jalad ees. Üks vanamees ütles selle peale, et selliseid hüppeid hakati tegema alles tema nooruse ajal. Mina püüdsin meelde tuletada, kas Beamoni hüpe oli 8.90, 9.90 või 7.90. Toomas ütles, et Mexico olümpiamängudel 1972 hüpati 8.90. Mina parandasin, et Mexico olümpiamängud toimusid 1968. Klaus kommenteeris, et ta unustas, et mul on absoluutne mälu. Selgitasin, et meil oli riiulis Mexico olümpiamängude raamat, see oli küllaltki paks, selle kaanelt ikka meelde jäi. Lisasin, et teine olümpiaraamat oli meil Innsbrucki talimängudest ja need toimusid 1970. aastatel - 1976 või 1978. Oleneb, kas taliolümpiamänge peeti tol ajal suveolümpiamängudega samal aastal või kaheaastase vahega. Tol perioodil seda vist vahepeal muudeti.