Arvati, et lõpp oli just hea

Kirjastuses ütles Jagomägi mulle, et minu raamatut on veel ainult 10 eksemplari poodidesse viimata jäänud. See tähendas, et pidin seda varsti juurde ostma, et saada veel kinkida. Aga praegu ma ei ostnud, sest kodus oli mul samuti 10 eksemplari alles. Kõndisin läbi linna. Lähenesin Eriku majale. Erik ei paistnud minu raamatut tahtvat. Jõudsin ühe suure maja juurde. Pidin minema selle tagumisse ruumi. Olin seal korduvalt varem käinud, aga iga kord unustasin ära, kuidas sinna läbi maja minna tuleb, sest tee oli nii keeruline. Isa ütles lauseid, millele Ustav pidi midagi vastama. Isa ütles, et ta näeb, kuidas ühte tüüpi maastik läheb üle teist tüüpi maastikuks. Ustav ei osanud sellele esialgu midagi vastata, vaid jäi mõtlema, sest ta ei leidnud paralleeli. Lõpuks mõtles ta välja vastuse, et tema samasugust asja enda piirkonnas ei näe. Mõtlemisaeg võimaldab rasked küsimused ära vastata. Võtsin taskust viimase maleturniiri tabeli ja näitasin seda Kristerile, sest tema tegeles ka kunagi malega. Teistele klassikaaslastele polnud seda mõtet näidata. Krister vaatas tabelit ja oli üllatunud, et peale minu oli turniiril osalenud veel kaks klassikaaslast. Algul ma ei tahtnud koolis kellelegi rääkida, et ma maletrennis käin, aga nüüd näitasin juba isegi võistluste tabelit.

Otsisin ühe raamatu jaoks artikleid. Ühest varem ilmunud raamatust sai võtta ühe lühikese ja ühe pika kirjutise. Need tuli arvutisse sisestada. Ema ütles, et ma tema arvutit ära ei võtaks. Seda ma ei tahtnudki teha, sest mul oli oma arvuti olemas. Läksin oma tuppa, et seal kirjutuslaua taga tööle hakata. Aga seal toas Tõnu ja Henn alles magasid. Ja kirjutuslaua taga oleval toolil olid nende riided. Kaalusin, kas tõsta need tühja voodi peale. Vaatasin teatris etendust, milles esines Tõnu. Saali küljel oli klaasiga suletud ruum, milles istusid teatri juhtkond ja isa. Kõndisin selle ruumi taga olevasse koridori. Kuulsin, kuidas isa etendust kommenteerib. Arvasin, et saali tema hääl ei kosta, kui klaas ees on. Mina kuulsin sellepärast, et tagumine uks oli praokil. Aga üks naine ütles isale, et tema hääl kostab saali ära. Läksin kontrolliks saali tagasi. Hääled kostsid tõesti ära. Tõnu lõpetas etenduse, kuna tal ei tulnud edasine osa meelde. Isa läks talle selle eest kallale. Mõtlesin, et Tõnul ei tulnud esinemine välja, sest ta pole näitlejate koolis käinud. Mõned tuletasid meelde, et varem on ta paremini esinenud. Ja keegi arvas, et selline lõpp nagu täna oli just hea. Isa kallaleminek oleks justkui sümboliseerinud seda, kuidas Venemaa tegi Eesti vabadusele lõpu. Kõndisin saalist välja. Mul oli käes teatrile kuuluv kann. Poetasin selle ühele aknalauale, lootuses, et teatritöötajad selle sealt üles leiavad, kuigi see pole õige koht. Aga kann ei tahtnud sinna püsima jääda, vaid hakkas põranda suunas libisema. K. Lust rääkis, et ühte näidendisse pandi sisse tegelane nimega Simo, kes tuleb tagasi, kuna jääb töökohast ilma.