Kirjanduse aastaülevaated

Täna tuli uus "Looming", kus sees aastaülevaated. Et mul ilmus samuti mullu raamat, siis lehitsesin kõigepealt läbi proosaülevaate. Vaadeldavate autorite nimed on rasvases kirjas esile tõstetud, nagu juba hiljutine unenägu "Sirbi" numbri kohta ette kuulutas, aga erinevalt sellest unenäost ma sel korral oma nime ei leidnud. Lehitsesin läbi ka luuleülevaate, et äkki on minu raamat liigitatud proosaluuleks, aga ei leidnud midagi sealtki. Võibolla olengi välja jäänud ebatavalise žanri tõttu, sest proosaülevaate autor Sirje Olesk kirjutab:

"Ja veendusin, et mõiste eesti proosa piirid on nii hajuvaks muutunud, et mingit lõplikku nimekirja anda on tegelikult juba võimatu. Nii et vabandagu need, kelle teoseid siin ei nimetata. Võtsin kriteeriumiks vaatekoha: kas raamat võiks - ükskõik missugusest aspektist - pakkuda huvi "Loomingu" lugejale."

Seega on siin olemas vabandus väljajätmise pärast, aga samas ka arvamus, et minu raamat "Loomingu" lugejale huvi ei paku. Ma olen ka "Loomingu" lugeja, aga mulle küll pakub. Mälestuste väljajätmist on põhjendatud mahuliste piirangutega, aga mälestusteks minu raamatut vist pidada ei saa.

Meenutuseks veel, et varem olen neist ülevaadetest otsinud ridu oma kahe trükis ilmunud luulekogu kohta. P.-E. Rummo kirjutas esimese luulekogu kohta umbes ühe lause, mida võis küll pidada sisult positiivseks. Aga aasta hiljem T. Hennoste teist luulekogu ei maininud, vaid kirjutas üldistavalt, et enamus aasta jooksul ilmunud luulekogusid olid nii kehvad, et neist on parem vaikida. Internetis avaldatust pole ülevaateid tehtud ühegi autori puhul.

Kui nüüd arvatakse, et ma otsin ainult oma nime ja muud ei loegi, siis "Sirbist" mulluse lastekirjanduse ülevaate lugesin tervikuna läbi. Seda oli küll kergem lugeda, sest ta oli lühem. Ei välista, et loen veel ka "Loomingu" ülevaateid, kui millelegi paremale aega kulutada ei oska.

Nimetatud lastekirjanduse ülevaates imestasin kahe asja üle. Esiteks selle üle, et autor nimetas, kui palju lasteraamatuid aasta jooksul ilmus (umbes 70) ja seejärel küsis, et huvitav kui paljud inimesed, eriti lapsed, enamuse neist raamatutest ka läbi on lugenud. Kõiki värskeid raamatuid võib lugeda kirjanduskriitik, kellele makstakse raha just värskete raamatute arvustamise eest. Aga eriti lapsed peaksid lugema rohkem eri aegade raamatuid, et maailma ajaloost ülevaadet saada. Teiseks imestasin selle üle, et ülevaate autori arvates läheb kirjandus järjest paremaks. Seda arvamust paistab jagavat ka Sirje Olesk. Minu meelest on häid raamatuid kirjutatud nii olevikus kui ka minevikus, samuti halbu raamatuid nii olevikus kui ka minevikus. Värske raamat, mis kaasaegsele lugejale võib tunduda väga hea, oleks võinud mineviku inimesele tunduda avaldamiskõlbmatu.