Terve meie klass hakkas enne tundide lõppu koju minema. Läksin samuti riidehoiust riideid võtma. Seal olid parajasti Reet ja Riin. Välisuksel tuli vastu direktor. Ta ütles, et lubab meil tundi minemata jätta, aga mitte koju minna, vaid me peame jääma kooli õuele. Sellest käsust ei kavatsenud me kinni pidada.
Direktori jutu peale läksime mina ja Andres uuesti riidehoidu, et vahetada saapad uuesti vahetuskingade vastu ja kooli jääda. Aga varsti otsustasin ümber, et lähen ikkagi koju, aga mitte enam saabaste, vaid kingadega.
Käisin tööl ülikooli peahoone arvutiklassis. Seal oli korrapidajaks Oudekki. Ta valvas arvuteid ja tegi ise midagi ühe arvuti taga. Iga kord, kui mul sai kella patarei tühjaks, lasin Oudekkil sinna uue patarei panna. Patareid tühjenesid sageli. Kella oli mul vaja vaadata selleks, et mitte liiga pikalt tööl olla. Töötasin selles ruumis iga päev umbes neli tundi. Töökoha olin saanud Oudekki käest. Mul oli võimalus teha veel kodus neli tundi lisatööd.
Üks "Loomingu" toimetajatest kirjutas ajalehes, et oli kunagi teist toimetajat palunud, et see minu kaastööd ei avaldaks, sest kaastöö on halb. Teine toimetaja oli vastanud, et võibolla on see ainult silmailuviga, et kaastöö halb tundub. Praegu taheti minuga ühte tehingut sõlmida. Pakuti, et vastutasuks minu teene eest antakse mulle kaks naist ja kaksteist naisterahvast. Küsisin: "Milleks mulle need?" Pakkuja läks teise ruumi. Varsti tuli üks seal viibijatest mind uuesti vaatama. Lamasin voodis. Et mul oli suus tekinurk, tegi vaataja sellest valejärelduse, et ma olen pakkumise vastu võtnud, ja teatas seda teistele. Olin "Loomingule" ka praegu ühe kaastöö saatnud. Mõtlesin, et kunagi küsin järgi, kas see on avaldatud. Tegelikult mulle tundus endale see kaastöö halb. Mõtlesin, et eile kirjutasin küll, et ma ei ole avaldanud raamatuid kuulsaks saamiseks, aga seda kaastööd tahan avaldada raha pärast.
reede, märts 14, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar