Sidekriipsu kasutamine ja raamatu kommenteerimine

Jätkan eelmises sissekandes alustatud "Keele ja Kirjanduse" viimase numbri arvustuste arvustamist. Piret Toometi tõlgitud Pal Hunfalvy raamatu "Reis Läänemere provintsides" kohta on kaks arvustust. Ühe neist on kirjutanud Szilard Toth ja Enn Ernits. Kas arvustajad või toimetajad on leiutanud huvitava sõna "antisoome-ugri". Miks siis juba mitte "antisoome-antiugri"? (Läänemeresoomlased ja ugrilased on soome-ugrilaste erinevad harud, kuigi ristsõnades mõeldakse ugrilaste all läänemeresoomlasi.) Kui mitte nalja teha, võiks soovitada kirjapilti "anti-soomeugri", kuivõrd rida allpool ongi "soomeugrivastaseid". Aga veel allpool tuleb jälle "antisoome-ugri".

Kui ma nüüd jätan hirmsa tähenärija mulje, siis minu arvates arvustajad lähevad ise liigsesse tähenärimisse. Nimelt soovitavad nad, et kohanime Virtsjärv puhul oleks lisatud märkus, et tänapäeval on see Võrtsjärv. Ja kui raamatus esinevad lõigud, et "liivi keel on eesti keele kõige lõunapoolsem haru" ja "Eks saa ju eesti keelt ennast koos kõigi oma variantidega käsitleda ühe soome keele murdena", siis tahavad arvustajad, et oleks lisatud kommentaar, et see on vale, muidu "ei saa tänapäeva lugeja asjast aru või omandab ammu aegunud teadmisi". Mina igatahes raamatut lugedes selliseid kommentaare ei vajaks. Liigne kommenteerimine lausa segab lugemist. Sellised kommentaarid oleksid mõeldavad võõrkeelse väljaande puhul, kuid eesti lugeja peaks nimetatud teemadel mujaltki midagi kuulnud olema.