Õhus rippuv saar

Madagaskar oli õhus rippuv saar, mis veepinda ei puudutanud. Aga globaalse soojenemise tagajärjel ähvardas veetase tõusta saareni. Madagaskari elanikud lasid ise saare madalamale, et soojenemise süüdlased märjaks saaks. Vanarahvas oli teadmisi põlvest põlve edasi andnud, mistõttu teati, et saar laskub madalamale iga 2000 aasta tagant. Leidus üks naispoliitik, kes hakkas rahumeelselt Madagaskari asja ajama.

Lugesin mõttes ette paar kõige paremat luulekogu "Kolm seisust" luuletust. Esikohale paigutatud luuletus kõige paremate hulka ei kuulunud. "Kolmes seisuses" olid teistsuguse stiiliga luuletused kui varem ilmunud "Uneriigis". Aga enne raamatu väljaandmist olin mõned "Kolme seisuse" luuletused parandanud siiski "Uneriigi" stiilile. Läksin isa tuppa, kus Klaus võttis riiulist venekeelse bulgaaria luule antoloogia. Vaatasin, et mul on käes sama raamatu teine eksemplar, mille olin oma toast kaasa võtnud. Need võisidki erinevates tubades olla. Varsti pani Klaus raamatu riiulisse tagasi, öeldes, et siin on kehvad raamatud. Mina puutusin midagi teisest riiulist. Kui ma sealt nurgast välja pugema hakkasin, läksid mõned virnad ümber. Kui hakkasin neid püsti tagasi tõstma, läksid veel mõned virnad ümber. Isa ütles, et ta paneb ise kõik korda. Seda ütles ta sõbraliku häälega. Vanasti ta oleks minu peale kurjaks saanud. Ta õpetas, et ma oleksin nurka minnes pidanud enne virnad teelt eest tõstma. Selle peale ma ise ei olnud tulnud. Füüsikas oli kasutusel üks konstant, millest ma tuletasin valemit teisendades teise konstandi. Arvasin, et need on sisuliselt siiski üks ja sama, kuni isa andis mulle kirjalikult ülesande leida erinevus nende konstantide rakendamise võimalustes. Varsti hakkas siiski tunduma, et seda ülesannet pole praegu isa kirjutanud, vaid see on aastakümnetetagune õppeülesanne. Olin kunagi füüsika sisseastumiseksamiks füüsika selgeks õppinud. Läksin ka praegu eksamiruumi. See oli raamatukogu lugemissaalis. Üks poiss põletas seal mingit pulka, et ruumi suitsu lasta. Võtsin talt selle pulga ära, öeldes, et raamatukogus ei tohi tuld teha. Üks raamatukogu töötaja astus poisi kaitseks välja. Aga mina ütlesin, et poisi tegevus on sisuliselt sama kui suitsetamine, mis on raamatukogus keelatud. Tule kustutamiseks valasin pulgale vett peale.

Kirjutasin uudise, et uues "Keele ja Kirjanduse" numbris ilmus minu kirjutatud arvustus. Kirjutasin uudist kolm korda, sest kirjutusvahend vajutas küll paberisse vao, aga ei jätnud hästi värvi külge. Vaatasin kirju oma mail.ee postkastist. Sinna tulid samad kirjad, mis gmaili postkasti, aga erinevus oli selles, et mail.ee all olid kirjad saabumise järjekorras, aga gmailis teemade kaupa. Mulle meeldis vaadata kirju esmalt mail.ee alt ja siis uuesti gmaili alt. Võis ennustada, et tulevikus on mail.ee all kirjad samuti teemade kaupa. Mulle poleks see meeldinud. Nägin, et on tulnud mitu kommentaari viimasele blogisissekandele. Sissekanne rääkis sellest "Keele ja Kirjanduse" arvustusest. Enne kommentaaride lugemist oletasin, et need kõnelevad sellest, et uues numbris minu arvustust siiski ei ole. Olin sissekande kirjutanud nimelt varem kui uus number meile koju jõudis. Aga kommentaaris oli juttu hoopis enda naerualuseks tegemisest. Sellega taheti vist öelda, et arvustus on tegelikult kehv. Mulle ta endale ka kõige parem ei tundunud, aga lootsin, et ta siiski kõlbab, muidu poleks teda avaldatud. Läksin keset ruumi olevast nagist oma riideid võtma. Selleks pidin trügima paksu rahvamassi sisse. Kui riided käes olid, aga seisin veel nagi juures, oli rahvamass minu ümbert kadunud. Läksime ühe ukse taha seisma. Räägiti, et ühel Paide tänaval asub kirik. Klaus oli selle üle väga imestunud, sest tema polnud seal kirikut märganud. Selgitati, et see on vanausuliste kirik. Vanausulisi on vähe, seepärast on ka nende kirik väike. Üks vanausuline naine tahtis oma mehest lahku minna. Teda hoiatati, et kumb on tähtsam, kas mehest lahti saada või jätta põrgusse minemata. Selle peale olevat see naine öelnud vene keeles, et elu tahab elamist. Läksime saali rõdule. Mõtlesin, kas istuda päris pingirea otsa, aga istusin siiski kolmandale istmele. Pille, isa ja isaga koos olev mees istusid natuke veel keskkoha poole, nii et meie vahele jäi vabu istmeid. Kui rahvast juurde oleks tulnud, oleksime saanud nihkuda üksteisele lähemale. Hakkasin kartma rõdult kellelegi pähe kukkumist, sest rõdul ei olnud piiret ees. Lasin korraks jalad üle rõdu ääre rippu, aga kuna see varjas all istuja vaadet, siis tõstsin jalad rõdu servale tagasi. Lahkusin saalist lavaukse kaudu. Nägin saali suundumas automaadiga sõdurit. Tal oli ilmselt kavas veresaun korraldada. Ta sai hoida ühte joont tule all, nii et ma ei saa rõduukse kaudu välja põgeneda. Aga ilmselt tahtis ta inimesi maha lasta siiski saali erinevatest punktidest, nii et tal polnud aega pidevat tuletõket luua. Oleksin võinud teiste inimeste päästmiseks saali tagasi minna ja tulistajale selja tagant haamriga pähe lüia. See oleks küll andnud teistele inimestele rohkem aega põgenemiseks, aga ise oleksin surma saanud, sest kurjategija oleks ringi pööranud ja kõigepealt mind maha lasknud. Jalutasime sellest majast minema koos lipsudega meestega, nende hulgas Tulviste ja Küütsiga. Tulviste rääkis, et varasematel aegadel tänavatel nii palju ei lobisetud, ei hakatud rääkima teise sotsiaalsesse gruppi kuuluvate inimestega. Küüts vastas, et nemad Tulvistega ei räägi näiteks muusika põhistruktuurist. Istusime pargipinkidele. Räägiti, et võib tunduda, et laste peo organiseerimine on kerge, aga tegelikult tulevad lapsed kokku ja ei oska midagi tegema hakata. Mõtlesin, et mina lapsena oskasin vist küll igasuguseid mänge organiseerida. Räägiti, et keskmine laps sooritab aastas kümme kuritegu. Toodi näiteks üks, kes sooritas kakskümmend. Kinnitasin, et minu käest laenas see mees 400 krooni ja ei toonud tagasi. Teised naersid.

Ärtu emand

Tahtsin mängus rajada uue linna. Kaalusin, kas panna sellele nimeks Uussadam, F-Sadam või midagi muud. Henn luges vanu jutte, mille ma kunagi koos Klausiga kirjutanud olin. Nende kirjutamise ajal olin pidanud ennast suureks, aga praegu vaatasin, et olin kirjutanud lapse käekirjaga. Henn kirjutas nüüd neile tekstidele täiendavaid osi juurde. Seega tegi ta põhimõtteliselt minuga koos sama, mida Klaus varasemal ajal oli minuga koos teinud. Aga praegu ei läinud asi mulle enam nii palju korda. Mul oli korraga pooleli kaks kirjastuse heaks tehtavat tööd. Olin hakanud uuesti tegelema sellega, millega olin alustanud varem. Aga isa ütles, et teha tuleb praegu teist. Vastasin, et nagunii tuleb mõlemad ära teha. Tõnu ütles, et tal on kahju, et minu toimetatavas tekstis piisavalt sotsialdemokraatiat ei ole. Sellega tahtis ta öelda, et tekst on liiga optimistlik. Kirjutasin lehe servale märkusi tühja pastakaga. Lootsin, et paberisse jäävad loetavad vaod, aga kui ma loetavust kontrollisin, siis ei saanud siiski millestki aru. Tõnu, Henn ja Toomas jagasid omavahel kaardid ära, et hakata mängima bismarcki. Protestiks selle vastu, et mulle kaarte ei antud, lõin kaardid segi. Vennad ilmselt arvasid, et mina nagunii kunagi kaarte ei mängi. Ütlesin neile, et ma olen küll kunagi bismarcki mänginud. Tõnul paistis minust kahju hakkavat. Aga lisasin öeldule, et tegelikult ma eelistan mõtlemismänge, mõisade põletamises, mida nad mängima hakkavad, ma osaleda ei tahagi. Mõisade põletamises ei olnud mingit mõtlemist, väljaarvatud ehk see, mis järjekorras kaarte paki tagaotsa lisada. Aga sellest mõtlemisest ei ole ka suurt kasu, kui ei tea, mis on järgmised vastase kaardid. Mõtlesin edasi, et tegelikult tekitab siiski iga kaardimäng mingeid emotsioone. Vaatasin, et pakis ei olegi eraldi kaardina ärtu emandat, vaid ärtu emand on edasi antud paari reaga teisel kaardil. Kaardi tagumisele küljele oli kirjutatud, et kes tõmbab ennustamisel ärtu emanda, selle armastatu läheb kaduma. Kadumaminek võivat seisneda muuhulgas selles, et kaduja ei ilmu isiklikult välja, vaid saadab kirju, mis rahuldavad kirjutajat ennast. Pidin Helinaga kokku saama. Kumbki pidi kaasa võtma ühe väikse paksu mehe. Aga lugesin nüüd raamatust nende paksude meeste haiguse kohta, et selle haiguse põdejad reisile viimise järel surevad. Minu kaasavõetav mees oleks ellu jäänud, aga Helina kaasavõetav oleks surnud. See tundus Helina suhtes ebaõiglane. Aga edasi lugesin, et ei sure mitte kõik selle haiguse põdejad, vaid ainult selle haiguse ühe variandi põdejad, keda on kõigist selle haiguse põdejatest umbes 20 protsenti. Tekkis lootus, et mees jääb siiski ellu. Olin hoones, kuhu toodi kokku suuremal hulgal selle haiguse põdejaid. Põranda sees oli astang, kust haiged alla kukkusid. Leidsin, et astanguga majja ei tohiks neid tuua. Läksin sauna. Selles saunas oli selline lava, et mitte iga lavaaste ei olnud eelmisest kõrgem, vaid vahepeal oli ka mõni madalam. Madalamal astmel istudes sai panna jalad kõrgema astme alla.

Eelmises unenäos oli ühes kohas juttu naistest. Hakkasin seda kohta täiendama. Mõtlesin, et kuigi praegu on juba järgmine unenägu, kirjutan ma praegu mõeldava pärast eelmise unenäo keskele, sest unenäoga on tegemist igal juhul. Vaatasin oma margialbumit. Olin sellesse kogunud erinevaid teemasid, aga teemad erinevatele lehekülgedele sorteerinud. Lehekülje ülemisse otsa ei saanud kirjutada, mis teema lehekülg see on, sest markide arvu suurenemise korral tuli marke vahel ümber paigutada. Mõtlesin, et edaspidi postkontorist kirjade saatmiseks marke ostes tuleks iga kord üks mark albumisse panna. Viimase kirja saatmisel said margid just otsa, seda tüüpi marki enam albumisse panna ei saa. Saadud kirjadelt ma marke küljest ei võta. Hakkasin otsima Askolt saadud hobusemarke, mille ta oli raamatust välja lõiganud. Tundus juba, et need on kadunud, aga leidsin nad siiski üles. Mõtlesin, et mul ei ole kahju, et ma olen osa marke vendadele andnud. Edasi mõtlesin, et tegelikult on mul neist markidest siiski natuke kahju. Läksin arhiivi suunas. Vastu tuli üks tüdruk, kes tuli arhiivist. Hakkasin mõtlema, miks ma üldse arhiivi lähen. Ma ei tee seda eksamihinde kättesaamiseks, sest selle sain kätte juba eelmine kord arhiivis käies. Ilmselt ma hakkasin praegu sinna minema just selleks, et näha seda tüdrukut. Nüüd olin ta ära näinud, aga läksin siiski arhiivi suunas edasi. Vastu tuli üks õppejõud, kes tuli samuti arhiivist. Panin lihakondi hammaste vahele, et ei peaks õppejõule tere ütlema. Olin närimiseks kaasa võtnud kaks konti. Õppejõud võis ekslikult arvata, et olen söönud sööklas ja kondid taldrikust välja võtnud. Tegelikult ainult konte sõingi. Arhiivis nägin veel ühte tüdrukut, kes hakkas sisse kandma parandusi, mis olin ühte teksti teinud. Hoiatasin teda, et ta omalt poolt samuti nende paranduste üle mõtleks. Ütlesin, et algajad kannavad mehhaaniliselt vead ka sisse. Tüdruk püüdis anda mõista, et ta ei ole enam algaja. Läksin kiirmaleturniirile tagasi. Võitsin viimases voorus. Lootsin, et tulin kokkuvõttes teiseks. Hakati auhinnarahasid kätte andma. Esimese kahe hulgas mind siiski ei olnud. Siis jäeti kolmas ja neljas koht vahele ning öeldi kohe, et mina olin viies. Sain selle eest kaks krooni. Seda oli vähem kui ma olin osavõtumaksuks maksnud. Vaatasin ringi, kellele oma tulemusest rääkida. Kui ruumi sisenes üks mees, siis üks poiss rääkis talle edasi, mis mina sellele poisile olin rääkinud. Ta ütles, et Hando Runnel rääkis. Mees parandas, et mitte Hando Runnel, vaid Simo Runnel.

Käisin kaheteistkümnendas klassis. Järgmine tund pidi olema vene keel, mis mulle ei meeldinud. Aga mulle tuli meelde ühelt klassivennalt küsida, kas mina pean üldse vene keele tundi minema, kui ma sellest ainest kümnendas klassis loobusin. Võibolla olin selle tundides ilma asjata uuesti käima hakanud. Aga võis ka olla, et luba sellest loobuda oli vahepeal tühistatud. Mõtlesin siiski, et ma ei lähe tundi. Vene keelt tuleks õppida küll, aga kodus, mitte teistega koos, sest teistest olen ma maha jäänud. Mind ei saa karistada, sest tegelikult käin keskkoolis juba teist korda, olles vahepeal saanud magistriks. See on unenägu. Kõik unenäod kipuvad lõppema sellega, et lähen koolist minema. Aga äraminekust edasi ei oska ühtegi unenägu arendada. Magades ei tea, kas ma käin teist korda keskkoolis päriselt ka või ainult unenägudes. Vist siiski ainult unenägudes, sest kui ma ühel päeval ärkvel olles koolimajast läbi astusin, siis õpetaja Toompere imestas mind nähes ja ütles, et ma olen kooli lõpetanud. Unenägu hakkas liikuma ärkamise suunas, sest järgmiseks olin juba oma voodis. Hingasin sügavalt. Kuulsin, nagu püiaks nugadega relvastatud kurjategijad korterisse sisse tungida. Püüdsin ärgata, et emale ja isale appi minna. Sain korraks silmad praokile. Päris ei ärganud, aga hakkas tunduma, et sissetungimine esines siiski vaid unenäos. Tuppa tulid Tõnu ja Henn. Nad tegid rõduukse lahti, et ruumi värsket õhku lasta. Siis pöörasid nad ringi ja ögisesid minu voodi suunas, sest tundsid halba lõhna. Nad panid siiski rõduukse kinni tagasi, et mitte mind külma kätte jätta. Kui nad läinud olid, astus toast läbi ema. Minu näol oli kaval naeratus. Nüüd sai ema kirjutada, kuidas ma läbi une naeratan. Tegelikult püüdsin naeratust maha suruda, aga see ei tulnud hästi välja. Hakkasin vajuma voodi ja seina vahelisse prakku, nagu vajuks ma maa alla. Põrandale ma siiski ei kukkunud. Ma mäletasin eelmist unenägu, aga mitte üle-eelmist. Üle-eelmisest tuli meelde ainult algus. Keegi oli siiski korteri ukse taga ja küsis emalt allkirja. Küsija ütles, et kui ema ei taha anda eestikeelset allkirja, siis võib ta anda ka venekeelse. Üks naaber oli ühel varasemal korral rääkinud, et oskab anda nii eestikeelset kui ka venekeelset allkirja. Ema ütles, et võibolla olekski kõige õigem kinkida allkirjaküsijale Vene Instituudi pastakas. Allkirja ta sellele Venemaa esindajale ei andnud. Nüüd istus ema külalisega suures toas ja rääkis talle, et kuna ta on niigi napakas, siis ei tohiks seda uue narkoosiga süvendada. Külaline tegi arusaamatuid hääli. Tema seisund oli ilmselt nii palju halvenenud, et ta ei saanud enam ise arugi, et ta napakas on.

Maskeeritud haakristid

Juhtisin tähelepanu sellele, et vana korteri lähedal on kahe maja vahelisse müüri laotud haakristide haagid. Ema polnud seda märganud. Ütlesin, et meie vana maja müüris on teistsugune muster. Edasi kõndides nägin, et kogu selle piirkonna arhitektuur põhineb haakristi motiivil. Selle kasutamisest on kirjutatud. Haakristiks loetakse isegi seda, millel on nelja haru asemel kolm. Kesklinnas tuli meie juurde Klaus. Ta kandis ette luuletust sellest, et tal on lauba ümber padrunivöö, ta tegeleb salaküttimisega ja ta on pidanud duelli, kus kuul tema näo ühelt küljelt sisse läks ja teiselt küljelt välja tuli, nii et ta pihtasaamist märkas alles pikali heites. Luuleread olid väga hoogsad. Ühel hetkel Klaus nende ettekandmise katkestas. Ütlesin, et nüüd said tal mõtted otsa. Edasi minnes tuli mulle pähe mõte amputeerida mustlasetüdruku käsi. Sain enda peale selle sundmõtte pärast vihaseks. Aga võis juhtuda, et vihahoo tagajärjel jääb tüdruk just käest ilma. Kõndisin koos ühe tüdrukuga mööda tänavaid, kuigi me ei olnud väga lähedalt seotud. Teisel korral võisin kellegi teisega koos kõndida.

Raadios räägiti, et Venemaa püiab selleks toiduhindu Eesti omadest madalamal hoida, et Eesti vastupanuvõimet nõrgestada. Kõlas laul, et venelased söövad koeraliha ja toidu hind Venemaal on tõusnud. Rääkisin teistele, mida ma kuulsin. Teises majas sain teada, et ühele mehele anti ülesandeks aasta kirjandusülevaate koostamine. Nurga tagant kuulsin, kuidas teine mees teda halvustas, et tema pole õige ülevaate koostaja. Üks etteheide oli, et ülesande saanu suhtub minu teostesse liiga positiivselt. Mulle tulevat hoopis mõni must töö selgeks õpetada. Üks neist, kes minuga ühes ruumis olid, seda juttu ei kuulnud, teine kuulis. Läksin kritiseerijat karistama. Panin ta oma autosse. Enne kui ma sõitma hakkasin, piirasid pätid auto ümber. Andsin kritiseerija pättide kätte. Niiviisi ma ise pääsesin, aga kritiseerija tapeti arvatavasti ära. Mõtlesin, et ma ei lähe koju, vaid peidan ennast tuttavate poole.

India lasteraamatud

Tänased külalised tahtsid raamatust kontrollida, mis linde nad enne külla tulekut näinud olid. Küsiti "Enekest". Võtsin selle enda kõrvalt kapist, lisaks andsin samast kapist "Loomade elu" linnuköite. Ja vaatasin, mis raamatuid selles kapis veel on. Märkasin muuhulgas kahte kunagi kingiks saadud ingliskeelset India lasteraamatut. Kingiks saamise ajal oli nende keel minu jaoks veel üsna raske. Nüüd enam ei olnud. Ühes raamatutest oli maailmakaart nii moonutatult esitatud, et Gröönimaa oli suurem kui Lõuna-Ameerika. Kuigi raamat oli välja antud Indias, oli India ise ka kujutatud imepisikeselt. Teine raamat oli üleni pühendatud Maakera külgetõmbejõule. Esimene näide, mis selle iseloomustamiseks toodi, oli see, et gravitatsiooni tõttu võib raha katkisest taskust välja kukkuda.

Nupud jälle pihus

Eelmise nädala turniir jäi mul vahele, täna sain jälle mängima minna. Mängupausiga kaasnes ka koduse treeningu paus ja treeningumahu vähenemine, see andis tänastes tulemustes tunda. See oli igati ootuspärane. Ühel nädalal tundus, et kala söömine parandas tulemust, aga täna see ei paistnud aitavat. Mulle tuli kahjuks vast ka mõtlemisaja vähendamine voorude arvu suurendamise nimel. Osavõtjaid oli 12, mängiti ringsüsteemis. Mõtlemisaeg oli 11 minutit. Ühele osavõtjale pidid kõik ülejäänud 2 minutit ette andma - mõtlemisajad temaga mängitud partiides olid 9-13. Esimeseks tuli K. Peebo, kes tegi kaks viiki ja ülejäänud mängud võitis. Mina olin eelviimane 3 punktiga (kaks võitu ja kaks viiki). Algul sain ainult kaotusi. Osalt võis see tingitud olla sellest, et tugevamad vastased tulid mulle vastu just alguses. Turniiri keskel tundsin unisust, aga sugulasega kokku minnes tegin esimese viigi. Esialgu see veel pööret asjade käiku ei toonud. Aga kolmest viimasest voorust sain 2,5 punkti. Seda, kellele aega ette anda tuli, ma viimases voorus võitsin, aga ta tuli must poole punktiga ette. Viimaseks jääjale ma seevastu omavahelise mängu kaotasin.

Kell kätte

Olin oma voodis ja vaatasin kella. Kella sain kätte nii, et kirjutasin selle nimetuse sõrmedega padjale, seejärel oli kell sõrmede vahel. Rääkisin teistele, et ma saan alati niimoodi kella kätte. Võibolla ta uude kohta tekkimiseks teises kohas haihtub. Aga võib ka olla, et ta tuleb nii kergelt kätte sellepärast, et enne kirjutamist on ta juba lähedal padja all. Vastati, et hiirepadjale kirjutades saab ka asju välja kutsuda. Mõtlesin, et hiirepadjale kirjutamine mõjub vist siis, kui kirjutamise ajal hoida sõrmede vahel hiire juhet. Proovisin veelkord kella oma padjale kirjutamise abil kätte saada, aga enam see ei tulnud. Asi oli vist selles, et olin kaotanud usu.

Arvati, et lõpp oli just hea

Kirjastuses ütles Jagomägi mulle, et minu raamatut on veel ainult 10 eksemplari poodidesse viimata jäänud. See tähendas, et pidin seda varsti juurde ostma, et saada veel kinkida. Aga praegu ma ei ostnud, sest kodus oli mul samuti 10 eksemplari alles. Kõndisin läbi linna. Lähenesin Eriku majale. Erik ei paistnud minu raamatut tahtvat. Jõudsin ühe suure maja juurde. Pidin minema selle tagumisse ruumi. Olin seal korduvalt varem käinud, aga iga kord unustasin ära, kuidas sinna läbi maja minna tuleb, sest tee oli nii keeruline. Isa ütles lauseid, millele Ustav pidi midagi vastama. Isa ütles, et ta näeb, kuidas ühte tüüpi maastik läheb üle teist tüüpi maastikuks. Ustav ei osanud sellele esialgu midagi vastata, vaid jäi mõtlema, sest ta ei leidnud paralleeli. Lõpuks mõtles ta välja vastuse, et tema samasugust asja enda piirkonnas ei näe. Mõtlemisaeg võimaldab rasked küsimused ära vastata. Võtsin taskust viimase maleturniiri tabeli ja näitasin seda Kristerile, sest tema tegeles ka kunagi malega. Teistele klassikaaslastele polnud seda mõtet näidata. Krister vaatas tabelit ja oli üllatunud, et peale minu oli turniiril osalenud veel kaks klassikaaslast. Algul ma ei tahtnud koolis kellelegi rääkida, et ma maletrennis käin, aga nüüd näitasin juba isegi võistluste tabelit.

Otsisin ühe raamatu jaoks artikleid. Ühest varem ilmunud raamatust sai võtta ühe lühikese ja ühe pika kirjutise. Need tuli arvutisse sisestada. Ema ütles, et ma tema arvutit ära ei võtaks. Seda ma ei tahtnudki teha, sest mul oli oma arvuti olemas. Läksin oma tuppa, et seal kirjutuslaua taga tööle hakata. Aga seal toas Tõnu ja Henn alles magasid. Ja kirjutuslaua taga oleval toolil olid nende riided. Kaalusin, kas tõsta need tühja voodi peale. Vaatasin teatris etendust, milles esines Tõnu. Saali küljel oli klaasiga suletud ruum, milles istusid teatri juhtkond ja isa. Kõndisin selle ruumi taga olevasse koridori. Kuulsin, kuidas isa etendust kommenteerib. Arvasin, et saali tema hääl ei kosta, kui klaas ees on. Mina kuulsin sellepärast, et tagumine uks oli praokil. Aga üks naine ütles isale, et tema hääl kostab saali ära. Läksin kontrolliks saali tagasi. Hääled kostsid tõesti ära. Tõnu lõpetas etenduse, kuna tal ei tulnud edasine osa meelde. Isa läks talle selle eest kallale. Mõtlesin, et Tõnul ei tulnud esinemine välja, sest ta pole näitlejate koolis käinud. Mõned tuletasid meelde, et varem on ta paremini esinenud. Ja keegi arvas, et selline lõpp nagu täna oli just hea. Isa kallaleminek oleks justkui sümboliseerinud seda, kuidas Venemaa tegi Eesti vabadusele lõpu. Kõndisin saalist välja. Mul oli käes teatrile kuuluv kann. Poetasin selle ühele aknalauale, lootuses, et teatritöötajad selle sealt üles leiavad, kuigi see pole õige koht. Aga kann ei tahtnud sinna püsima jääda, vaid hakkas põranda suunas libisema. K. Lust rääkis, et ühte näidendisse pandi sisse tegelane nimega Simo, kes tuleb tagasi, kuna jääb töökohast ilma.

Raamatukogutöötaja naeris

Olime neljakesi ühes toas ja läksime magama. Tõnu ja Klaus olid juba oma voodites pikali. Helina otsustas magada laua peal. Mina suundusin viimasesse vabasse voodisse. Klaus tegi ettepaneku, et tema ja Tõnu lähevad teise tuppa, sest teistes tubades kedagi ei ole ja neljakesi ühes toas magades läheb õhk halvaks. Helina tellis lugemissaali teemade kaupa hulga raamatuid. Iga tunni aja tagant ööpäeva jooksul hüüdis raamatute kätteandja kahe teema nimed, et raamatutele järgi mindaks. Teemad olid sellised nagu "imed" ja "väiksed imekerad". Mõne teema nimetamine ajas raamatukogutöötajat naerma.

Sõitsin bussis. Minust kaks kohta eespool istus Jürgen I. Tema kõrvale istus võõras mees, kes püüdis talt mappi ära varastada. Jürgen märkas seda ja ütles mehele, et ta võib mapist kõik võtta, mida ta tahab. Mees küsis kõheldes, kas ta võib terve mapi võtta. Jürgen vastas, et võib küll. Üks perekond majutas külalised tavaliselt enda kodu lähedal olevasse hotelli. Vaatasin selle ruume. Ruumimuljed erineva nurga alt vaadates ei tahtnud klappida. Seal oli pank. Kui kätte jõudis minu järjekord, siis selgus, et ma ei pea minema mõnda eesruumi kabiinidest, vaid isoleeritumasse tagaruumi. See tuli sellest, et minul oli tegemist suurema summaga. Andsin pangatöötaja kätte paartuhat krooni. Ta ütles, et kui ma annan talle veel 10 krooni, siis tõstetakse minu tulu 25 protsendile. Andsin küsitud raha. Ta vaatas, et mulle pole veel passi märgitud, et ma olen invaliid. Ta läks korraks ära. Ruumi tuli mitu uut klienti. See tuli sellest, et olin oma järjekorranumbri vahele jätnud ja sisenenud ruumi järgmise numbri ajal. Saatsin need inimesed välja. Kui pangatöötaja tagasi tuli, ei täitnud ta lubadust, sest me ei olnud lepingut alla kirjutanud.

Seened ja lumi

Ükskord saime koos ussidega marineeritud seeni. Neid ei olnud üldse puhastatud. Ise seeni korjates puhastame need ära. Kõige rohkem olen seenel käinud aastatel 1984 ja 2000. Vähemalt nende aastate seenelkäimisi mäletan kõige paremini. Sel aastal ma võibolla ei lähe. Ühel päeval arvasin, et käes on juba tänavune teine aastaaeg, aga praegu sajab jälle lund. Mõnel päeval on lumi kaks korda maas olnud, päeva keskel ajutiselt kadudes. Vähemalt ühel päeval oli kindlasti nii.

Mürgimarju ei tohi üldse süia

Kirjutasin uue blogisissekande ja panin selle juurde foto. Üks inimene tuli seda blogikataloogi kaudu lugema. Vaatasin selle peale tema enda blogisse. Tuli välja, et teda huvitas minu sissekanne sellepärast, et tema enda viimase sissekande juures oli foto samast üritusest kui minul, kuigi fotod olid erinevad. Selle inimese sissekanne oli olnud õhtul blogikataloogis kõige värskem. Praegu oli hommik, aga kataloogi polnud vahepeal uusi sissekandeid lisandunud. Läksin kirjastusse. Selle ukse taga oli paks rahvamass. Ukse taga olid olnud sõrmused, mille abil sai ust avada, aga nüüd olid need sealt ära võetud. Võtsin need äravõtjate käest tagasi ja panin sinna, kust nad olid võetud. Võimalik, et keegi oli endale vahepeal sissemurdmiseks koopia teinud, aga see oli vähe tõenäoline.

Lamasin Paide suures toas voodis. Mulle anti ülesanne valvata väikest Toomast. Ta tahtis minna toast välja. Panin enda kõrvale lamama mängukaru ja hakkasin Toomaga rääkima. See äratas tema tähelepanu ja ta jäi tuppa paigale ning tuli minu voodi juurde. Kui olin aias, läksid Toomas ja üks teine väike laps tänavale. Rääkisin aedajäänutele, et laste tänavaleminek on ohtlik, sest mängus on nad nooremad kui päriselt. Kui nad käivad juba esimeses klassis, siis mängus veel ei käi. Sõime aia äärest marju. Ühe varre küljes olid natuke erinevad marjad. Ütlesin, et neid ma ei söö, sest mul on väike kahtlus, et need on maikellukese marjad. Tegelikult ei olnud. Öeldi, et maikellukese marju ei maksa väga süia. Vastasin, et neid ei tohi üldse süia.

Ema rääkis, et V. Made oli öelnud, et mina liialdan, aga Klaus on väga hea poliitik. Ütlesin, et V. Made ei tea midagi. Arvasin nimelt, et ma enam ei liialda. Meil oli üks trükis, mille sisu kattus suurelt jaolt ühe ajakirjas "Vihik" avaldatud artikliga. Hakkasin trükist koos Klausiga tutvustama. Rääkisin, et selles soovitatud ideid on kasutatud juba rohelise erakonna valimiskampaanias. Mina lõpetasin jutu varem, Klaus rääkis veel edasi. Kui tema ka lõpetas, hüüdis V. Made, et me ei propageeriks oma salaorganisatsiooni. Tegelikult ei olnud tegemist salaorganisatsiooniga. Salaorganisatsiooniks peeti meid sellepärast, et üks meie hulgast oli pandud vangi. Aga ta oli vangistatud alusetult, nii et tal oli lootust varsti vabaneda. Selle naise kongi aken oli otse üle õue. Naine hakkas aknal tegema märke oma lapsele, kes oli meiega ühes ruumis. Märkidest oli raske aru saada. Algul tundus, et tegemist oli soovitusega ennast temaga koos üles puua, aga seejärel hakkas tunduma, et ta tahab hoopis, et talle midagi viidaks.

Kärbse tiivad

Kui aken on paksult kärbestega kaetud, siis võib tulla mõttele asendada klaasaken tiivakilest aknaga. Kui keegi arvab, et selline mõte pähe tulla ei saa, siis tekib küsimus, kuidas tuli minul pähe sellisest mõttest kirjutada. Olgu öeldud veel, et ma pole ammu ühtegi kärbest näinud. Aga ühel õhtul raadios kärbestest räägiti. Kärbse häält ei lastud.

Olin täiskasvanu

Artur ja teised jätsid mind võõras linnas üksi maha. Mul läks raha kaotsi. Aga raha oli vaja kojusõiduks bussipileti ostmiseks. Küsisin raha mitmelt inimeselt, aga keegi ei andnud. Tristan küsis koguni mult endalt raha. Lõpuks tulin mõttele, et ma ei pea küsima raha, vaid bussijuhi käest bussipiletit, lubadusega talle selle eest hiljem kodust raha tuua.

Üks mees küsis mult, kas mina olen ka B-positiivne. Ise ta oli. Mina omateada ei olnud, kuigi mind ei olnud uuritud. Aga nüüd kartsin haiguse saada, sest see mees patsutas mind. Mul on alati haavu, kust nakkus sisse võib pääseda. See mees hakkas minuga iga päev töö juures rääkimas käima. Lõpuks pidi talle vist ütlema, et töö ajal juttu ajada ei tohi. Võibolla vahepeal tohtis ka. Kui mul oleks olnud sama haigus, siis oleksin hakanud nägema kindlat liiki hallutsinatsioone. Minu klaasikaaslased seisid kooli fuajees järjekorras ja suurel osal neist tundus olevat see haigus. Haigus koosneb A, B, ja C-staadiumist. A staadiumi ajal kannab inimene ainult viirust. B staadiumis avalduvad juba tõsised sümptomid. C staadiumis on inimene suremas. See mees juhtis Pille toas minu tähelepanu sellele, et kuigi ta on B-staadiumis, lamab ta voodis ilma tekita.

Läksin ühte koolimajja. Olin täiskasvanu ja ise koolis enam ei käinud. Kutsusin ühe õpetaja tunnist välja. Õpetaja tuli ja ütles, et tal praegu pole aega, tund alles algab. Jäin ootama ja tunni lõpupoole kutsusin õpetaja uuesti tunnist välja.

Hakkasin koos isaga Tallinna sõitma. Isal oli käes ühe teose väljatrükk. Ta tahtis helistada sellele, kelle käest ta oli väljatrüki saanud, et vahetada see parema vastu, sest saadul oli üks viga küljes. Kui mina oleksin tahtnud Tallinnas kellegagi kokku saada, oleksin pidanud vähemalt kuu aega varem soovi avaldama. Aga isa kavatses täna Tallinnas mitme inimesega kokku saada ja polnud neile seda veel öelnud, sest temasse suhtusid inimesed paremini.

Minu panus munavärvimisse

Kui viimastel aastatel olen mälu põhjal värvinud järjekindlalt kolm lihavõttemuna, siis tänavu mulle üle ühe muna värvimise võimalust ei pakutud. Ja see üks oli ka juba enne mind mingi värviga kergelt töödeldud, mis polnud küll eriti külge jäänud. Mina kasutasin vesivärve. Kui pintslit harva kasutada, siis ei oska enam värvi pinnale kanda nii nagu kavatsetud. Kandsin munakoorele üsna märga värvi, aga ei viitsinud oodata, kuni erinevat värvi laigud kuivavad, vaid ladusin neid üksteise kõrvale. Kartsin, et nii läheb asi liiga poriseks. Aga värvid segunesid just ilusalt. Ainult viimase paksu märja laiguga läks halvemini. Kui seda laiali tõmbamama hakkasin, ei sulandunud ta muusse nii hästi kui seni tehtu. Aga kuivades läks see koht ka ilusamaks.

Esimene pikk hüpe

Olime ühel peol. Saalis jooksid ringi kaks koera. Viskasin neile põrandale liha, et nad minust eemale läheksid. Üks vend ütles, et vaiba peale ei tohi liha visata. Paistis tõesti, et koer puutub küll liha suuga, aga ära seda ei söögi. Vennad mängisid ühte mängu müntidega. Mina vaatasin pealt. Jõuti seisu, kus objekt suleti niiviisi tupikusse, et seda ei saanud rohkem liigutada. Sellega tundus mäng lõppenud olevat. Aga ütlesin, et nüüd võiks objekti nurgast välja murda. Toomas tegigi seda. Nüüd ütlesin, et kui nii tegema hakata, siis saab mängu lõputult venitada. Eemalt paistsid mind jälgivat mõned klassiõed, sealhulgas Helen. Pille rääkis, kuidas ta oli kohtunud ühe põhjamaa elanikega. Ta tsiteeris, mida need olid talt oma keeles küsinud, et näidata, et sellest polnud võimalik aru saada. Tegime kaugushüpet. Mina venitasin maapinnale langemisega. Taimo avaldas imestust, kuidas ma nii kaua õhus püsisin. Vastasin, et 9 meetrised hüpped on ka kõik tehtud jalad ees. Üks vanamees ütles selle peale, et selliseid hüppeid hakati tegema alles tema nooruse ajal. Mina püüdsin meelde tuletada, kas Beamoni hüpe oli 8.90, 9.90 või 7.90. Toomas ütles, et Mexico olümpiamängudel 1972 hüpati 8.90. Mina parandasin, et Mexico olümpiamängud toimusid 1968. Klaus kommenteeris, et ta unustas, et mul on absoluutne mälu. Selgitasin, et meil oli riiulis Mexico olümpiamängude raamat, see oli küllaltki paks, selle kaanelt ikka meelde jäi. Lisasin, et teine olümpiaraamat oli meil Innsbrucki talimängudest ja need toimusid 1970. aastatel - 1976 või 1978. Oleneb, kas taliolümpiamänge peeti tol ajal suveolümpiamängudega samal aastal või kaheaastase vahega. Tol perioodil seda vist vahepeal muudeti.

Tsensuur Oudekki blogis

Avaldasin Oudekki blogi http://tatsutahime.diaryland.com/ kommentaarides arvamust, et tiibetlased taotlevad autonoomiat sellepärast, et iseseisvust neile nagunii ei antaks, tegelikult nad võimaluse korral tahaks oma iseseisvuse taastada. Oudekki vastas, et kui Hiina tagaks tiibetlaste inimõigused, siis nad ehk eelistaksid siiski ise autonoomiat. Mina kirjutasin selle peale, et kommunistlikud valitsused ei ole kellegi inimõigusi taganud, vaid Hiinas on kommunistide võimu ajal mõrvatud kümneid miljoneid inimesi, viimaste päevade sündmused näitavad valmisolekut mõrvasid jätkata. See kommentaar on nüüd ära kustutatud. Hea küll, ma võibolla liialdasin. San Marinos olevat ka kommunistid võimul olnud, seal oli asi parem. Ja Oudekki peab vist ennast ka kommunistiks. Aga Hiina kommunistliku valitsuse süüd see ei kustuta. Mulle ei meeldi, kui faktidel põhinevaid kommentaare kustutatakse. Samas on see blogipidaja õigus. Seepärast panen asja üles seekord oma blogisse.

Inimese tujud

Kord inimesel oli väga paha,
kuid lõpuks siiski rahunes ta maha.
Tal teisel korral paha oli veel,
kuid hiljem jälle rõõmus oli meel.

Postitõld

Sain ümbrikuga kirja. Olin sellist kirja juba kuuendas klassis näinud. Nüüd oli see natuke pikemana uuesti kirjutatud. Varasema kirja tundmise põhjal järeldasin, et uue kirja kirjutas Krister. Et see oli naljakiri, siis tekkis mul kahtlus, et kõik Helina saadetud kirjad on samuti naljakirjad. Avastasin, et Helinale paberkirjade saatmise vaheajad on veninud kahe kuu pikkuseks, kuigi mul oli olnud plaanis kirjutada ühekuuliste vaheaegadega. Lugesin kirja särgiriide pealt. Ühel hetkel ei olnud särgil tähti enam näha. Varsti tulid tähed tagasi, aga kirja sisu oli nüüd teine. Selle põhjal võis järeldada, et näen und. Magasin oma voodis. Hüüdsin midagi läbi une. Teises voodis olid Henn ja Toomas. Henn kommenteeris, et kui magada kaheksa tundi, siis hakkab läbi une rääkima, aga kes magab kümme tundi, see ei räägi. Liigutasin tahtest sõltumatult jalgu. Seega olin tegelikult kuutõbine, kuigi kõndisin ühe koha peal paigal ja lamavas asendis.

Ma ei julgenud lõuna-aafriklastega rääkides neegrite kohta ühtegi sõna kasutada. Mõtlesin, et küsin kõigepealt neilt endalt, kuidas nad tumeda nahaga inimesi nimetavad. Aga ma ei julgenud kasutada ka sõnu "tumeda nahaga", sest äkki nad peavad seda ka solvavaks. Seepärast tuli küsida, kuidas nad nimetavad neid inimesi, kes ei ole valged. Hakkasin ühes suunas kõndima, aga võimu esindaja teatas, et sellesse ilmakaarde minek on keelatud. Ta näitas mulle, kuhu ma pean sisse ronima. Läksin sinna. See oli postitõld. Seal oli hulk inimesi. Meil oli kitsas ja ei olnud midagi süia. Sõidu ajal saime tõllast välja visata kirju selle kohta, kui raske meil on. Sõit Ameerika valgete maa läänepiirile kestis mitu päeva. Võimud tegid järelduse, et postitõldadest ei piisa, neisse ei mahu palju korraga sisse, on vaja ehitada raudteid. Kohas, kuhu meid oli toodud, olid juba mõned valgete majad. Aga majadest läänepool jälgisid valgeid paljavõitu indiaani mehed. Indiaanlased tantsisid. Nad olid valgetest tugevamad. Kui aeg edasi oli läinud, oli maju juurde ehitatud. Nägin metsa all istumas jälle indiaani mehi, kes vaatasid kõik ühes suunas. Teadisn varasema kogemuse põhjal, et nad vaatavad sinna, kus nad kedagi näevad. Seetõttu vaatasin, kuhu nad vaatavad. Selgus, et seal oli pärani uksega saun, kus olid sees indiaani naised. Indiaani naised olid sama paljad nagu indiaani mehed.

Kaks venda tahtsid ühest august vett võtta. Ütlesin neile, et nad sealt ei võtaks, sest seal on solgivesi. Selle peale tahtsid nad võtta teisest august, kus oli lumesulamisvesi. Selle mõtte kiitsin ma heaks, sest lumesulamisvesi pidavat väga puhas olema. Iseasi, et atmosfäär on reostatud. Kaks noort meie hulgast tõid koju enda hauakivid, mille nad olid varakult valmis tellinud. Kahtlesin, kas see oli õige tegu, sest pikk elu ootas veel ees ja selle aja jooksul võisid hauakivid kriimustada saada. Ann küsis, kas ta toob mulle selle ära, mis ma tellisin. Vastasin, et eks ta siis toogu. Aga hetke pärast küsisin, et mida ma siis tellisin. Ann ütles, et vahvleid. Vahvleid ma igatahes ei tahtnud. Ann ütles, et aga need on välismaa omad. Mina eelistasin Eesti kaupa.

Mattheus arvustab Raigi

Tänase pühaga poliitika otseselt ei seostu, aga katsun kirjutada rahulikus toonis. Mitte et ma seda ainult pühade ajal katsuks. Eilses "Sirbis" arvustab Ülo Mattheus Ivar Raigi raamatut "Eesti tee Euroopa Liitu. Unistus paremast Euroopast".

Arvustaja kritiseerib raamatu autorit selle eest, et viimane soovitab raamatut õpikuks, kuigi teos ei ole erapooletu. Raamatut ennast pole ma näinud, aga selle etteheitega olen ma suhteliselt nõus. Ainult et midagi saab õppida igast raamatust.

Arvustaja kritiseerib Euroopa Liidu eelkäijate otsimist kaugest minevikust. See on kaudselt etteheide ka mulle, kuna olen samuti kirjutanud ajaloolisest taustast. Arvustaja tuletab meelde, et impeeriumid loodi sõjalisel teel, Euroopa Liit aga vabatahtlikkuse alusel. Kuid erinevused ei välista sarnasusi ega sarnasused erinevusi. Öelda, et kahe nähtuse vahel on sarnasus, ei tähenda, et hinnang neile nähtustele on täpselt ühesugune. Et erinevaid rahvaid on ühtse võimu alla ühendada püütud läbi aegade, on ajalooline fakt, mille väljatoomine on raamatu teemaga kooskõlas.

Arvustaja vaidleb vastu raamatu autorile, kes väidab, et Lissaboni lepingu ratifitseerimine ilma rahvahääletusteta tekitab tagasilööke rahva toetuses Euroopa Liidu institutsioonidele. Arvustaja viitab sellele, et toetus Euroopa Liidule on pigem kasvanud. Ma väidan vastu, et Euroopa Liidu populaarsust pole suurendanud see, et lepingut rahvahääletusele panemata jätta tahetakse. Toetust Euroopa Liitu kuulumisele on Eestis suurendanud majanduslik tõus ja pronksiöö. Praegu kipuvad mõlemad jääma minevikku. Rahvaarutelu teke võiks muidugi inimesi Euroopa Liidu teemadel mõtlema panna ja mõtlemine võiks anda erinevaid tulemusi. Aga rahvahääletuse puudumine võtab võimaluse viidata otsustusprotsessi demokraatlikkusele ja läbimõeldusele. See asjaolu eraldi võetuna mõjub pigem Euroopa Liidu populaarsust vähendavana.

Arvustaja lõpetab artikli sellega, et teda häirib, et raamatu autor on pannud oma foto kõrvuti suurkujudega nagu Lennart Meri või Romano Prodi. Minu arvates võivad raamatute autorite fotod olla koguni raamatute kaantel, sest lugejat võib ikkagi huvitada, millise inimese raamatut ta loeb. Ja see pole õige suurkuju, kes enda kõrval väiksema võimuga inimest ei kannata.

Uus kanal

Lõin blogikataloogi uue kanali "unenäod". Esialgu lülitasin sinna ainult oma blogi. Kes soovib, võib ise liituda.

Mäng kahte liiki nuppudega

Enne maleturniiri viimast vooru ütles kohtunik Peebo, et mina olen turniiri juba võitnud, sest mul on kuus punkti kuuest. Aga ma ei olnud veel kindel, kas ta vaatas õigesti. Seitsmendas voorus läksin kokku Abramiga. Kui ma oleks talle kaotanud, oleks tal vist siiski olnud sama palju punkte kui minul. See mäng pidi olema eelmistest raskem. Seisu jälgimise muutis keeruliseks see, et mitte enam ainult ühe nupu, vaid nüüd juba minu kuninga ja lipu mõlema asemel oli laual klaaspurk, millesse oli midagi sisse torgatud. Ma ei pannud tähele, mis mängus juhtus, aga kui see läbi sai, öeldi, et ma võitsingi kõik seitse mängu. Aga nüüd tuli veel kõige viimane voor, kus male asemel mängiti bridži. Võitsin kuidagimoodi ka selle. Aga pärast rääkisin, et bridž ei ole nii hea mäng kui male, sest kaartide jaotus sõltub juhusest. Nüüd sain panna blogisse pealkirja: "Elu esimene turniirivõit". Aga tekkis kahtlus, et see turniir võis olla ainult unenägu. Igatahes ei tekitanud see esikoht minus nii suurt rõõmu kui hiljuti saadud kolmas koht.

Vennad vedasid ühele tänavale suurtükitorusid. Need olid hiigelsuured ja ummistasid kogu tänava. Minus tekitas masendust, et sellised asjad üldse olemas on. Vennad ütlesid, et sõjas peame me neid nagunii tarvitama. Vastasin, et mina ei pea. Vennad olid vedanud suurtükke ka pööningule. Kartsin, et pööningupõrand ei pea raskusele vastu. Aga selle vastu võtsid vennad kasutusele sellise abinõu, et lükkasid laastukatuse tihedamalt kokku, et tühjaks jääv osa uute laastudega täita. Pärast lükkamise lõpetamist kukkusid nad maha, sest olid katuse enda alt ära lükanud. Ma kahtlesin, kas nad oskavad laastukatust panna, kui nad pole seda tööd varem teinud. Siin olid teistsugused laastud kui ma mujal olin näinud. Läksin kööki. Sinna olin jätnud oma taskumalelaua. Nüüd vaatasin, et vennad on suurema osa nuppe hävitanud, osad pooleks murdnud ja karbi ruudulise põhja ära võtnud. Sain vihaseks. Aga siis selgus, et see on üks teine malelaud, minu oma on puutumatult alles. Mõtlesin, et võiks proovida sellist mängu, kus ühel mängijal on malenupud ja teisel kabenupud. Mängima hakates pikalt üldstrateegia üle mõelda ei viitsiks. Aga malenupud on ilmselt palju tugevamad, seetõttu võiks malenuppudest peal olla ainult etturid. Kui malenuppude seis muutub kehvaks, siis saab päästa selle abil, et panna kõik malenupud valgetele ruutudele, sest kabenupud käivad ainult mööda musti ruute. Selle vastu aitaks see, kui panna pooled kabenupud mängima mustadel ja pooled valgetel ruutudel. Mõlemal mängijal võiks olla kahte värvi nuppe, vastavalt sellele, mis värvi väljal need algseisus seisavad.

Üksikud inimesed

Üksik ema ei ole see, kellel ei ole meest, aga on mitu väikest last. Üksikuks jääb ema siis, kui lapsed saavad suureks ja kodust lahkuvad.

Üksikul isal võib väikseid lapsi olla, aga üksik on ta siis, kui ei ela naisega koos ja lapsed on naise kasvatada antud.

Seevastu üksikul lapsel võivad vanemad olemas olla, aga puuduvad õed ja vennad ning vanemad on tööl.

Kliimauuringutest

Täna räägiti kliimast Vikerraadios. Viimaste aastate uuringud olevat näidanud, et ajaloos on süsihappegaasi sisalduse muutumine atmosfääris olnud rohkem kliimamuutuste tagajärg kui põhjus. Viimasel ajal olevat sisaldus muutunud küll inimtegevuse tagajärjel, aga põhjuseks olemise korral peaks kliima väidetavalt praegu juba palju soojem olema kui ta on. Ei tea, mida järgmised uuringud näitavad. Ja arvatavasti on ka nende viimaste aastate ja varasemate uuringutega nii, et üks uuring näitab üht ja teine teist.

Lugesin raamatuid Tõnissoni kohta

Ajaloos oli selline juhtum, kus kahe riigi valitsejad pidid abielluma, aga nad olid erinevat usku - üks oli katoliiklane ja teine protestant. Abielu ei saanud sõlmida enne, kui üks vahetab usku. Kui Itaalia valitseja oleks usku vahetanud, oleks Itaalia praegu protestantlik maa. Saksa-Prantsuse sõda puhkes ka seetõttu, et Prantsusmaa nõudis, et ükski protestant ei tohi kunagi Hispaania troonile astuda.

Meil pidi tulema inglise keele tund. Samas ruumis lõppes enne seda teise rühma tund. Küsisin, mis seadusi nad täna vastu võtsid. Vastati, et seadusi ei saa tunnis vastu võtta, seda teeb parlament. Ütlesin, et aga seaduseelnõusid saab. Läksin Arturi juurest Arturi kõrvale istuma. Varem olin ma inglise keele tundides istunud Kristeri kõrval. Mulle tuletati meelde, et tänaseks oli luuletus pähe õppida. Tegin selle üle kordamiseks lahti. Luuletus oli pikk. Kodus olin selle pähe õppinud, aga nüüdseks olin õpitu unustanud.

Pidime ühe ruumiga lendama hakkama. Aga ruumil oli lagi peal. Lugesin raamatuid Jaan Tõnissoni kohta. Ühes raamatus oli hilisema ajaga võrreldes põhjalikumalt vaadeldud tema Eesti iseseisvumise eelset, teises iseseisvusaegset tegevust. Neid raamatuid kombineerides sai rohkelt informatsiooni mõlema perioodi kohta. Iseseisvusaja puhul oli üles loetud kõik välismaa poliitikud, kellega Tõnisson kohtus. Tänapäeva entsüklopeedias nii ei tehta, sest kohtumiste arv on liiga suureks läinud. Raamat Tõnissoni kohta oli kaheköiteline. Mõlemas köites oli palju värvifotosid. Aga vanasti värvifotosid ei tehtud. Need fotod olid üle värvitud. Mustvalge foto toonide järgi on näha, mis värviga võib tegemist olla, ja programm lubab teha inimesel lõpliku valiku pakutud värvide vahel. Teise köite tagumises osas olid sellised fotod, mille originaal oli samuti värviline, sest need ei olnud Tõnissoni enda aegsed, vaid rääkisid Tõnissoni seltsi tegevusest. Tagumised fotod olid kõik Tunne Kelami tehtud. Olime Liivi tänaval. Ühed poisid tahtsid meid lumekuulidega loopida. Ütlesin, et jääkuuliga visata ei tohi, sest see võib surnuks lüia, aga lumekuuliga tohib. Meist möödus auto, mis oli libeduse tõttu külglibisemises. Eemaldudes keeras ta vahepeal tagumise otsa ette. Tuli üks teine auto, mis tahtis mulle otsa sõita. Varjasin ennast tema eest puu taga. Auto luuras teisel pool puud. Tegin puu ümber ringi, et see auto mäest alla tõugata.

Kirjanduse aastaülevaated

Täna tuli uus "Looming", kus sees aastaülevaated. Et mul ilmus samuti mullu raamat, siis lehitsesin kõigepealt läbi proosaülevaate. Vaadeldavate autorite nimed on rasvases kirjas esile tõstetud, nagu juba hiljutine unenägu "Sirbi" numbri kohta ette kuulutas, aga erinevalt sellest unenäost ma sel korral oma nime ei leidnud. Lehitsesin läbi ka luuleülevaate, et äkki on minu raamat liigitatud proosaluuleks, aga ei leidnud midagi sealtki. Võibolla olengi välja jäänud ebatavalise žanri tõttu, sest proosaülevaate autor Sirje Olesk kirjutab:

"Ja veendusin, et mõiste eesti proosa piirid on nii hajuvaks muutunud, et mingit lõplikku nimekirja anda on tegelikult juba võimatu. Nii et vabandagu need, kelle teoseid siin ei nimetata. Võtsin kriteeriumiks vaatekoha: kas raamat võiks - ükskõik missugusest aspektist - pakkuda huvi "Loomingu" lugejale."

Seega on siin olemas vabandus väljajätmise pärast, aga samas ka arvamus, et minu raamat "Loomingu" lugejale huvi ei paku. Ma olen ka "Loomingu" lugeja, aga mulle küll pakub. Mälestuste väljajätmist on põhjendatud mahuliste piirangutega, aga mälestusteks minu raamatut vist pidada ei saa.

Meenutuseks veel, et varem olen neist ülevaadetest otsinud ridu oma kahe trükis ilmunud luulekogu kohta. P.-E. Rummo kirjutas esimese luulekogu kohta umbes ühe lause, mida võis küll pidada sisult positiivseks. Aga aasta hiljem T. Hennoste teist luulekogu ei maininud, vaid kirjutas üldistavalt, et enamus aasta jooksul ilmunud luulekogusid olid nii kehvad, et neist on parem vaikida. Internetis avaldatust pole ülevaateid tehtud ühegi autori puhul.

Kui nüüd arvatakse, et ma otsin ainult oma nime ja muud ei loegi, siis "Sirbist" mulluse lastekirjanduse ülevaate lugesin tervikuna läbi. Seda oli küll kergem lugeda, sest ta oli lühem. Ei välista, et loen veel ka "Loomingu" ülevaateid, kui millelegi paremale aega kulutada ei oska.

Nimetatud lastekirjanduse ülevaates imestasin kahe asja üle. Esiteks selle üle, et autor nimetas, kui palju lasteraamatuid aasta jooksul ilmus (umbes 70) ja seejärel küsis, et huvitav kui paljud inimesed, eriti lapsed, enamuse neist raamatutest ka läbi on lugenud. Kõiki värskeid raamatuid võib lugeda kirjanduskriitik, kellele makstakse raha just värskete raamatute arvustamise eest. Aga eriti lapsed peaksid lugema rohkem eri aegade raamatuid, et maailma ajaloost ülevaadet saada. Teiseks imestasin selle üle, et ülevaate autori arvates läheb kirjandus järjest paremaks. Seda arvamust paistab jagavat ka Sirje Olesk. Minu meelest on häid raamatuid kirjutatud nii olevikus kui ka minevikus, samuti halbu raamatuid nii olevikus kui ka minevikus. Värske raamat, mis kaasaegsele lugejale võib tunduda väga hea, oleks võinud mineviku inimesele tunduda avaldamiskõlbmatu.

Kes toovad lapsi?

On öeldud, et lapsi toob kurg. Tegelikult toob neid kägu, sest kägu ei taha oma lapsi ise kasvatada. Kurg hoopis viib lapsi lõunamaareisidele. Kui need sealt tagasi tulevad, ei ole nad enam lapsed.

Kuradi kohta öeldakse, et tema vahetab lapsi. See tähendab, et kuradile halvad lapsed ei meeldi ja ta tahab endale paremaid. Jumal saatis seevastu kodust inimeste juurde hea lapse.

Koolist koju uisutades

Kahe riigi vahel toimus sõda. Olime keldrivarjendis kahe sõdiva poole vahel. Arvati, et keldri keskele ei saa pomm kukkuda. Vastati, et saab küll. Mind taheti karistada ühe raamatu omamise eest. Rebisin raamatust kõige salajasema koha välja ja sõin ära. Ülejäänud raamatu rebisin ka katki ja viskasin tükid aknast alla.

Oudekki oli läinud Hiinat valitsema. Nähtavasti sellepärast, et hiinlased ise olid temast vähem haritud. Kui mina olin näinud unes, et olen Hiina kommunistliku partei peasekretär, siis Oudekkist oli saanud päriselt Hiina valitseja. Ta püüdis sealset kriisi lahendada hiinlaste lusikatäis haaval toitmise teel. Ema ütles, et varsti seal toidu hind langeb. Mina vaidlesin vastu, et see just tõuseb. Arutasin emaga mõnede sõnade kirjapildi üle. Arvasin algul, et ühed sõnad on samasugused teiste sõnadega, aga siis tuli välja, et osad tähed on erinevad. Ema ütles, et tema on neis asjades kogenum. Vaidlesin vastu, et kui mina natuke järele mõtlen, jõuan samadele järeldustele kui ema. Küsisin talt ühte asja ja hoopis tema ei mäletanud vastust.

Oli matemaatika tund. Õpetaja Holts kirjutas tahvlile ülesande. Kui teised juba lahendasid, otsisin mina alles ranitsast vihikut - nagu tavaliselt. Ülesandes olid kahed sulud liidetavatega. Nägin ära, et esimeste sulgude ette saab tuua iksi. Teiste sulgude ette tahtsin samuti tuua iksi ning siis iksid taandada, aga siis nägin, et teist iksi välja tuua ei saa, sest ühes liidetavas seda ei esine. Järgmiseks proovisin sulgude ette tuua kolme, aga üks liidetav ei jagunud ka kolmega. Oleks võinud veel proovida tuua osade liidetavate kohta üks ja teiste kohta teine arv sulgude ette, aga see oleks ilmselt olnud vale lahendus. Kui matemaatikaeksamil on palju mõtlemisaega, võib proovida mitmeid erinevaid sellelaadseid võtteid ja siis küsida õpetajalt, kas need õiged on. Õpetaja rääkis, et üks õpilane oli lahendanud valesti ja toonud välja võrrandi vastuse, tegelikult pidi võrrandit teisendama. Mõtlesin, et on veel võimalusi, mida sellega teha, näiteks leida iksi väärtus.

Kliima oli muutunud nii soojaks, et enamus talve oli maas jää. Nii võis kergesti kukkuda. Aga see andis võimaluse minna koolist koju uisutades. Nii ma tegingi. Suusatades ja uisutades liigub vist sellepärast kiiremini kui kõndides, et samm on pikem. Kunagi öeldi, et ma uisutan enda kohta päris hästi, kui nähti, et ma ümber ei kuku. Nüüd oli mittekukkumine juba loomulik. Võisin isegi paigal seista, ilma et ma kukuks. Aga siiski oleks olnud ebamugav koolimajas päev läbi uiskudega olla. Vahepeal tuli panna jalga teised jalanõud. Läksin ühte majja pimedasse saali. Saal oli rahvast täis. Seal toimus üritus, kus räägiti minust. Üritus sai just läbi.

Suhtumine reklaami

Normaalne on pidada reklaami ebameeldivaks, sest reklaam on valelik, omakasupüüdlik ja agressiivne. Võimalik on ka reklaami nautida, kui inimesele meeldivad muinasjutud. Võimalik on isegi tunda kahjurõõmu - reklaamija poeb nahast välja, et kaupa pähe määrida, aga inimene ikkagi ei osta.

Defekt ajalehes

Majas, kus oli elanud Vares-Barbarus, oli siiamaani tema raamat riiulis. Ühes teises korteris samas majas elas siiamaani temaaegne naine, kes oli samuti kommunist olnud ja polnud maailmavaadet palju muutnud. Lugesin raamatust, kui helge oli olnud leninism. Halb olevat hoopis stalinism. Kaardil oli näidatud, kuidas stalinistide väed leninistidele peale tungisid. Soome stalinism ei jõudnud. Põgenesin läbi metsa Soome suunas.

Üks poiss tahtis "Akadeemia" numbrite abil malemängu õppida. Ütlesin talle, et "Akadeemiates" on malepartiid tagapool. Ta vaatas ühe numbri lõpust ühte partiid. Varem ta male õppimisega tegelenud ei olnud. Pidin temaga turniiripartiid mängima hakkama. Mõtlesin, et tema teab nüüd ainult ühte avanguvarianti, aga mina tean avanguid rohkem ja mängin talle teist avangut. Kui ma aga märkasin, mis avangu olin valinud, oli tegemist ikkagi selle variandiga, mida olin tahtnud vältida. Andsin vankri ära, kavatsusega see järgmisel käigul tagasi saada. Selgus aga, et tagasi ma seda siiski ei saa. Varsti vaatasin, et laual on jälle üks seis, mille pealemängimist ma ei märganud. Ma ei saanud olla kindel, kas olen ise nii mänginud või on poiss minu nuppe tõstnud.

Leidsin raamatukogus raamatu "Maari suvi", mida olin kunagi lugenud. Samuti leidsin selle raamatu teise pealkirjaga õhema variandi. Kui lugesin kunagi seda õhemat varianti, mõjus see mulle nii, et lugesin kohe läbi ka paksema variandi ja lisaks kuus Astrid Lindgreni samateemalist raamatut. Raamatukogust leidsin nüüd aga lisaks mulle juba tuttavale õhemale variandile ka teise õhema variandi, kus olid teised peatükid. Vaatasime ühte fotot. Tundsin ära, et sellel kõnnime Lossi mäest alla mina ja Pille. Mul oli küll äratundmisega raskusi. See oli nii vana foto, et olin sellel veel Pillest kõvasti lühem. Pildistatud oli selja tagant. Märkasin, et kannan fotol õlal alussärki. See tähendas, et olin mõlemad särgid vahepeal seljast võtnud ja pannud selga tagasi ainult pealmise särgi.

Lehitsesin uut "Sirbi" numbrit. Selles oli kaks ühe ja sama autori kirjutatud eelmisel aastal ilmunud eesti luulekogude ülevaadet. Kummaski artiklis vaatles ta teoseid erineva nurga alt. Mõlemad artiklid olid lehekülje pikkused. Lugesin neist muud teksti vahele jättes ainult rasvaselt trükitud autorinimesid, sest mul oli ka luulekogu ilmunud. Leidsin mõlemast artiklist oma nime tagumisest veerust. Aga just minu nime kohale oli trükivärvi mõlemas artiklis liiga vähe saanud, nii et kui ma poleks oma nime teadnud, siis ma poleks seda välja lugenud. Ilmselt oli sama defekt ka lehe kõigil teistel eksemplaridel, nii et võõrad inimesed minu nime välja ei lugenudki.

Loomade laevasõit

Merel sõitis laev. Laevas olid jänes, orav ja karu.
"Kas sa oled merekaru?" küsis jänes karult.
"Aga kas sina oled laevajänes?" küsis karu vastu, sest ta ei osanud midagi vastata.
"Vasta sina esimesena," ütles jänes, kes tahtis, et ei arvataks, et ta suurt looma kardab.
"Kui sa oled laevajänes, siis ei pea ma sulle vastama," ütles karu, sest ta ei osanud ikka veel midagi vastata. Ta mõtles natuke, kuidas tüütamisest lahti saada, ja lisas siis:
"Sinusugusest pisikesest loomast pole merel midagi kasu, nii et viskan su parem merre."
Jänest ja oravat haaras mõlemat hirm. Orav sai aru, et tema on veel pisem kui jänes, seepärast hakkas ta kartma, et teda visatakse ka merre. Ta tahtis karule suure looma muljet jätta ja ütles:
"Vaadake, kui suur saba mul on!"
Jänes mõtles, et oraval on nii temast kui ka karust suurem saba ja et see on nii talle kui ka karule alandav. Tal tekkis lootus, et ta saab karuga liidu sõlmida. Ta ütles karule:
"Viskame parem orava merre, et ta oma sabaga ei ülbitseks!"
Orav hakkas kartma, et jänesel õnnestub tõesti karuga liit sõlmida. Ta pidas endiselt võimalikuks ka seda, et karu viskab ikkagi neid mõlemaid väiksuse tõttu merre. Seepärast küsis orav:
"Mina ja karu oleme mõlemad pruunid, aga mida see jänes meie hulgast otsib, kui ta on üleni valge?"
Jänes vastas:
"Valge on mul ainult talvekarv. Suvel olen ma tumedam. Mina ja karu mõlemad aastaaegade vahetumisega muutume - mina vahetan karva ja karu magab talveund. Aga mida sina, orav, meie hulgast otsid, kui sa oled kogu aeg ühesugune?"
Orav ütles:
"Aga karu elab koopas ja mina puuõõnes, nii et meie oleme ikkagi sarnasemad. Sina, jänes, jooksed kogu aeg lageda taeva all ringi."
Karu hakkas ennast järjest halvemini tundma, et teised muudkui lobisevad, aga temal pole midagi öelda. Ta jõudis järeldusele, et tema elu pole midagi väärt. Seetõttu hüppas ta ise merre. Jänes ja orav tahtsid ikka veel temaga hästi läbi saada, seepärast viskasid nad talle kahekesi karupäästmise rõnga. Karu ujus rõnga abil kaldale, sest jänese ja orava juurde laeva tagasi minna ta ei tahtnud.

Rongiülesanne ja rong

Henn ja Toomas otsisid füüsikaülesannete raamatut. Kui see leiti, pandi see samasse riiulisse matemaatikaülesannete raamatuga. Ma tahtsin ka neist vahel lahendada. Ema ütles Toomale, et ta ärgu arvaku, et kui raamatud on pandud tema voodi juurde riiulisse, siis need ongi tema omad. Võibolla ta kunagi saab need endale, aga praegu need ei ole tema omad. Üks ülesanne oli selline, et tuli vastata, millisel juhul on vaja kolme vaguni jaoks kõiki kolme vedurit. Vastasin, et siis kui iga vagun sõidab erinevas suunas. Henn ja Toomas ei saanud sellest aru. Ma tõin näiteks, et kui vagunid hakkavad sõitma Tapalt - üks Tartu, üks Tallinna ja üks Narva suunas. Nüüd ütlesid Henn ja Toomas aa. Mõtlesin edasi, et kas saab ikka öelda, et Tapal on ainult kolm vedurit. Aga jõudsin järeldusele, et sellise variandiga tuleb arvestada, sest koostatakse hädaolukorra plaane kõigi ressursside järjekorras kasutuselevõtmiseks kuni viimaseni välja. Sõitsime rongis koos Hennu, Tooma ja kahe võõra poisiga. Võtsime vaguni otsas enda alla kolm pingivahet. Henn rääkis võõrastele poistele midagi oma ülikoolis õppimise raskustest. Mina ütlesin neile poistele, et nad Hennu ei usuks, sest ta saab ülikoolis kogu aeg stipendiumi. Poisid küsisid, kas mina ka saan. Vastasin, et mul on ülikool juba lõpetatud. Nad küsisid, mis erialal. Vastasin, et üks kord lõpetasin ülikooli, teine kord magistrantuuri. Nad küsisid, mis asi ei olnud aastal 1985 veel halval tasemel. Ütlesin, et ma mõtlen. Kui välja olin mõelnud, siis vastasin, et Reagan ei olnud veel haige. Poisid tegid arusaamatut nägu. Küsisin, kas nad ei tea, kes oli Reagan. Nad ütlesid, et ei tea. Nad olid nii noored. Seletasin, et see oli Ameerika president. Meie juurde tuli istuma üks võõras vanem naine. Oli oodata, et varsti ta teeb märkuse, et me vaiksemad oleksime. Vaatasin aknast välja. Vastu tuli teine rong. Ütlesin, et me põrkame kokku. Ütlesin seda üsna rahuliku häälega. Seejärel pidin ennast parandama, et ei põrka, sest märkasin, et siin oli siiski kaks paari rööpaid. Üks vendadest oli jätnud oma mobiiltelefoni rongi. Tahtsin talle sellega helistada. Kaks pehmest materjalist nuppu tulid küljest. Ühe panin külge tagasi, teine kukkus eemale põrandale. Klaus tahtis seda üles korjata, aga ei näinud, kus see on. Mina nägin, korjasin üles ja panin külge. Seejärel helistasin Tõnule. Tõnu ütles kellelegi, et me jõuame Tartu jaama 11 minuti pärast. Vaidlesin vastu, et me jõuame varem, praegu me sõidame juba üle Tartusse sisse viiva silla. Silla alla oli visatud ühe ärimehe auto. Ema oli näinud pealt, kuidas see auto Peedust lõunapool varastati. Samad kurjategijad olid käinud sees ka meie suvilas. Nad ähvardasid esitada politseile kaebuse, et me selles suvilas elame. Seda tahtsid nad teha selleks, et meid auto omanikuga tülli ajada.

Roomast ja muust

Kui ma lähen Rooma, siis ilmselt ma ei rooma. Ida-Rooma riigi territooriumile Rooma linn ei ulatunud. Lääne-Berliin oli keset Ida-Saksamaad. Hiljuti kuulsin kesköistest raadiouudistest, et Egiptus ehitab Gaza sektori piirile müüri, et palestiinlased üle piiri ei pääseks. Egiptlased ja palestiinlased on mõlemad araablased. Varem pidas Egiptus Palestiina pärast Iisraeli vastu sõda. Egiptus ja Süüria liideti üheks riigiks, aga varsti see riik jälle lagunes. Bangladesh oli algul Pakistani riigi osa, kuigi nende vahel ei ole piiri. Pakistan on tuumarelva valmis saanud, Bangladeshil seda teadaolevalt ei ole. India ja Pakistani vahel on toimunud mitu sõda. Indiaanlane on inglise keeles sama mis indialane. Sõna “hindu” ei näita rahvuslikku, vaid usulist kuuluvust. Taara usule võib pühakirja puudumine tulla kasuks selles mõttes, et siis ei ole väiteid, mida teaduslikult ümber lükkama hakata. Täna räägiti raadios, et Stalin hakkas võibolla vaimulikus seminaris õppimise tõttu kasutama marksismi klassikute töid uue pühakirjana. Viimasel ajal olen kuulanud rohkem Vikerraadiot, sest seal on palju jutusaateid. Mõnelt jaamalt tulevad mängud ei ole mingid jutusaated. Lauamängud on raadiomängudest palju paremad. Täringuga mänge ma enam ei mängi, sest täringuviske tulemus sõltub juhusest. Kui õppida seda mõjutama, ei tundu see enam aus. On väidetud, et Jumal mängib täringuid. Või vähemalt on küsitud, kas ta mängib. Eile küsisin ladinakeelset loomanime. Täna vaatasin entsüklopeediast järgi, et ladina keeles kass on Felis. Varem teadsin juba, et ladina keeles õnnelik on felix. Võibolla need, kellel oli kass, olid õnnelikud. Ladina keelt räägiti Rooma riigis. Roomast ma oma juttu ka alustasin. Kõik teed viivad Rooma.

Puuviljamahl

Laua peal olid mammutid ja ühed teised loomad. Mammutid lõid teistele loomadele kihvad sisse ja sõid nad ära. Mammutid lõid kihvad sisse ka laual olevatele puuviljadele. Puuviljad koosnesid kõvast koorest ja vedelikust. Pärast koore purustamist hakkas vedelik välja voolama. See oleks tulnud kõik kokku koguda, aga mina ei osanud. Suur osa vedelikust voolas põrandale. Põrandale voolanut ei hakka enam keegi tarvitama. Aga panin kapi serva alla klaasi, nii et osa vedelikku läks klaasi. Päästa õnnestus kolm klaasitäit mahla.

Krister küsis esikus, kummast Katist me räägime. Vastasin, et meie klassis on kolm Katit. Krister ütles, et siis ta helistab hoopis Kati P-le ja kutsub ta siia, et ma talle mõne foto annaks. Vastasin, et mul on igat fotot ainult üks. Liikusin erilisel moel edasi-tagasi, kas lendasin või komberdasin kiiresti. Lõpuks läksin ma sama liikumisviisiga oma tuppa vajalikke asju tegema. Isa naeris selle peale. Oma toast läksin edasi väiksesse kööki arvuti taha. Arvuti seest tõusis suitsu. Tõnu ütles, et seda arvutit ei saa enam päästa. Kaebasin, et mul on terve raamatu käsikiri selles arvutis. Ma ei tahtnud juba jälle uut arvutit ostma hakata.

Üks mees pakkus mulle 25 krooni. Ma ei võtnud vastu, öeldes, et mul on palju raha. Selle peale küsis mees mult ise 50 krooni. See oligi vist kohe tema kavatsus olnud. Hakkasin andma, aga siis tuli mulle meelde, et see kuupäev on juba möödas, mil talle tema varasema jutu järgi pidi makstama, seetõttu ma ei andnud.

Tõusin hommikul üles, et kooli minna, aga uni ei läinud üle. Läksin vannituppa, lootes seal lõplikult ärgata. Kuigi panin vannitoa tule põlema, nägin ruumi üsna pimedana. Kui peeglisse vaatasin, oli minu nägu siiski ähmaselt näha. Mõtlesin, et kui ma kooli jõudes ka ärganud ei ole ja mind küsitakse, siis ütlen, et ei saa vastata, sest olen haige. Esimene tund pidi olema keemia. Kuigi ma keemiast midagi ei teadnud, ei pidanud ma lõppenud veerandi hinde pärast enam muretsema, sest mõningateks kontrolltöödeks olin väikse osa selgeks õppinud ja tööde eest neljad saanud, nii et veerandi hindeks sain samuti nelja. Tulin vannitoast välja, sest ema koristas koridori. Protesteerisin, et kui ta seal koristab, siis ei saa ma ennast külma veega pesema hakata ja siis ma ei ärkagi. Ema rääkis, et üks asi on mehelik ja teine asi inimlik. Protesteerisin ka selle vastu, et mis ta nii imelikke sõnu vastandab. Ema vastas, et ta teadis, et kui ta neid sõnu kasutab, saavutab ta eesmärgi. Küünistasime üksteist. Leidsin ennast seejärel uuesti voodist. Seega oli kõik unenägu. Ronisin vaevaliselt uuesti voodist välja, lootes niiviisi ärgata. Märkasin, et mul on jalakanna välisküljed katki. Ütlesin, et see haigus mul siis ongi. Ühes voodis oli Tõnu ja ühes Henn. Läksin vastu enda ja Tõnu voodi vahel olevat raamaturiiulit. See hakkas kõikuma, aga ümber ei läinud. Seevastu läks ümber Hennu voodi ja akna vahel olev riiul. Üks meist laulis: "Hoila-hoila hoo, hoila hoo." Tõnu ja veel mõned inimesed olid kõrvaltoas. Vaatasin üle ukse sinna ja lõin muusika järgi peaga takti. Tõnu naeris.

Loomaliigi nimi

Ühe loomaliigi nimi on eesti keeles kõss, inglise ja vene keeles kõtt. Arva ära, mis loom see on. Vastata tuleb ladina keeles.

Pikad juuksed või kiire hinnatõus?

Viimane kord kestis minu juuste lõikus nii kaua, et selle aja sees hind tõusis. Teisel toolil istuja lõikus lõppes enne minu oma ja talt küsiti 60 krooni. Kui minu pea valmis sai, küsisin selle põhjal: "60 krooni, jah?" Juuksur vastas: "Ei, nüüd on hind tõusnud. 75."

Muudatused kodulehel

Tegin muudatusi oma koduleheküljele www.hot.ee/simo13. Nüüd ei ole vaja jutustust "Ülekuulaja" ega magistritööd otsida enam võrguavarustest, vaid neile saab klikkida ka minu koduleheküljelt. Parandasin ja täiendasin pisut male alalehel kirjas olevat.

Majaka tuli

Ühte inimest oli üleeile koer hammustanud. Pärast seda oli sellele inimesele tehtud marutõve vastane süst. Täna oli teda jälle koer hammustanud. Nüüd tekkis küsimus, kas teha uus süst. Mina arvasin, et vast aitab juba eelmine süst ja et topeltsüstimine võib just haiguse esile kutsuda, kuna vaktsiin sisaldab haiguse tekitajat. See inimene oli kaks korda hammustada saanud vist sellepärast, et ta liigub tänaval öösiti.

Mõtlesin, et võim on nagu mätas - see hargneb nii altpoolt kui ka ülevaltpoolt. Mulle tuli meelde kellegi nimi. Püüdsin meelde tuletada, kelle nimi see on. Meenus, et umbes selline oli 1930. aastate Austria presidendi nimi, kuigi mõne tähega olin ma eksinud. Laugu ülemus ütles, et Lauk on minust parem ajaloolane. Oli üllatav kuulda, et ta on ajaloolane, sest ta oli soovitanud Antol mitte ajalugu õppida. Aga sellega, et ta on ise õppinud ajalugu, seletus see, et ta saab nagu minagi aru maleuudiste jäädvustamise vajalikkusest.

Tegin tiiru mööda ümber kvartali või maja viivat kitsast laudriba. Selle tee eelis oli see, et siin oli vähe näha ja nii ei näinud ma seda, mida ma näha ei tahtnud. Minu kannul tulid veel mõned inimesed. Olin neid tiire teinud ka varem, aga sel korral oli serv lagunema hakanud ja tuli ühes kohas maapinnale astuda. Selgus, et maapinnale astumisel ei olegi mingeid halbu tagajärgi.

Kõndisime läbi linna maleklubi suunas. Vaatasin, et vastu tuleb üks maletaja, aga varsti taipasin, et vastu tuli hoopis isa. Kõndisin jalgu liigutamata. Vahepeal laskusin käpuli. Praegusel ajal läks mul maleklubis mängides paremini kui aastate eest. Klubi lähedal kohtusime ühe maletajaga, kes küsis, kui kaua klubi juba kinni on. Muidugi, ilmad olid soojaks läinud ja ei viitsitud enam klubis käia. Hakkasin tagasi minema. Teel jalutati kahte suurt koera, kellest läksin mööda ringiga. Mul oli endal ka koer keti otsas, aga oma koeri ei kardeta. Poiss, kellega ma koos läksin, jäi maha ja kutsus mind tagasi. Selgus, et võõrad koerad olid tema küljest suure tüki hammustanud. Ta oli nimelt kala, sest ta oli õppinud kalaks. Küsisin, kas ta eksisteerib kuskil mujal teise kehaga veel. Ta vastas, et eksisteerib küll, aga teises kohas ei ole ta päris sama.

Olime ühel väikesaarel. Ühe mehe soovil kustutasime laetule. Küsisin talt, ega nüüd majaka tuli ei kustunud. Ta vastas, et ei kustunud. Tahtsin siiski minna majaka juurde ja järgi vaadata, sest kui majaka tuli oleks kustunud, oleks laevad sattunud ohtu. Kõndisime mere suunas. Lumi oli maas. Üks tüdruk ütles, et nüüd tuleb tähistada tema sünnipäeva. Vastasin, et eelmisel korral me tähistasime tema suvist sünnipäeva. Selle tüdrukuga tuli ettevaatlik olla, sest tal oli mees olemas, kuigi meest ei olnud praegu näha.

Minu blogisse oli ilmunud kolm pikka sissekannet, mis ei olnud minu kirjutatud. Need olid hiiglase sissekanded ja mõjusid hirmutavalt. Aga mulle öeldi, et need on hoopis kunstiteosed, mis mulle saadeti. Lähemalt vaadates need enam nii hirmutavad ei tundunud. Tegemist oli näokunstiga, kus kujutati nägu selle erinevaid piirkondi kirjeldavate lausete abil. Kirjeldati kogu inimese keha. Igas kehapiirkonnas oli mõni haigus.

Turniir aja etteandmisega

Täna peeti 24 osavõtjaga kiirmaleturniir seitsme vooruga. Sarnase reitinguga vastastel oli kummalgi 15 minutit mõtlemisaega, aga iga 100 punkti reitinguvahe pealt tuli minut ette anda. Esikolmik oli 1. K. Peebo (6,5 punkti), 2. H. Ots (6 p.), 3. T. Raudsepp (5 p.). Mina sain 9. koha (4 p.)

Esimeses voorus mängisin tulevase esikoha saajaga, kes andis mulle aega ette ja kuna oli kohtunik, käis veel mängu ajal ringi. Jõudsime vankrilõppmängu, mis õige mängu korral olnuks tõenäoliselt viigiline, aga ma kaotasin. Teises voorus olid mõtlemisajad võrdsed, aga kaotasin jälle. Kolmandas voorus andsin kõvasti aega ette, aga võitsin. Neljandas voorus olid mõtlemisajad võrdsed. Võitsin tänu lipukahingule. Viiendas voorus andsin minuti mõtlemisaega ette, aga võitsin paremas seisus ise ajaga. Kuuendas voorus pidi vastane mulle minuti ette andma, kuigi kaks eelmist võrdsetel tingimustel mängu olin tema vastu ajaga võitnud. Võitsin ka tänase mängu ajaga. Lõpus oli mul ka seis parem. Seitsmendas ja viimases voorus olid mõtlemisajad võrdsed, kuigi vastase reiting veidi kõrgem. Hindasin seisu üle, mistõttu kaotasin juba avangus viguri, varsti ka mängu. Viimase vooru vastane oligi kolmanda koha saaja. Minu võidu korral oleksin kolmas olnud mina.

Varasematel aegadel juhtus mul sageli, et sain parema seisu, aga kaotasin mängu. Täna kaebas sellist asjade käiku üks teine mängija. Üks mängija ei tahtnud täna tunnistada ajaga saadud kaotust ja tõstis häält, sest vastane oli keeldunud puudutatud nupuga käimast. Kohtunikud andsid ajaületajale siiski kaotuse, kuna ta polnud ise õigel ajal kohtunikku laua juurde kutsunud. Kui mängija rahunes, ütles ta, et tal pole täna nii palju võidutahet, et kohtunikku kutsuda. Üks väikeste kogemustega mängija ei teadnud veel, et ta ei tohi teiste mängus ajaga kaotust kõrvalt öelda. Aga tulemust ta sellega ei muutnud.

Järgmisel nädalal olevat riigipüha, mistõttu väike turniir pidi toimuma tavalisest erineval nädalapäeval. Siis mul pole tõenäoliselt aega kohale minna.

Patareid tühjenesid sageli

Terve meie klass hakkas enne tundide lõppu koju minema. Läksin samuti riidehoiust riideid võtma. Seal olid parajasti Reet ja Riin. Välisuksel tuli vastu direktor. Ta ütles, et lubab meil tundi minemata jätta, aga mitte koju minna, vaid me peame jääma kooli õuele. Sellest käsust ei kavatsenud me kinni pidada.

Direktori jutu peale läksime mina ja Andres uuesti riidehoidu, et vahetada saapad uuesti vahetuskingade vastu ja kooli jääda. Aga varsti otsustasin ümber, et lähen ikkagi koju, aga mitte enam saabaste, vaid kingadega.

Käisin tööl ülikooli peahoone arvutiklassis. Seal oli korrapidajaks Oudekki. Ta valvas arvuteid ja tegi ise midagi ühe arvuti taga. Iga kord, kui mul sai kella patarei tühjaks, lasin Oudekkil sinna uue patarei panna. Patareid tühjenesid sageli. Kella oli mul vaja vaadata selleks, et mitte liiga pikalt tööl olla. Töötasin selles ruumis iga päev umbes neli tundi. Töökoha olin saanud Oudekki käest. Mul oli võimalus teha veel kodus neli tundi lisatööd.

Üks "Loomingu" toimetajatest kirjutas ajalehes, et oli kunagi teist toimetajat palunud, et see minu kaastööd ei avaldaks, sest kaastöö on halb. Teine toimetaja oli vastanud, et võibolla on see ainult silmailuviga, et kaastöö halb tundub. Praegu taheti minuga ühte tehingut sõlmida. Pakuti, et vastutasuks minu teene eest antakse mulle kaks naist ja kaksteist naisterahvast. Küsisin: "Milleks mulle need?" Pakkuja läks teise ruumi. Varsti tuli üks seal viibijatest mind uuesti vaatama. Lamasin voodis. Et mul oli suus tekinurk, tegi vaataja sellest valejärelduse, et ma olen pakkumise vastu võtnud, ja teatas seda teistele. Olin "Loomingule" ka praegu ühe kaastöö saatnud. Mõtlesin, et kunagi küsin järgi, kas see on avaldatud. Tegelikult mulle tundus endale see kaastöö halb. Mõtlesin, et eile kirjutasin küll, et ma ei ole avaldanud raamatuid kuulsaks saamiseks, aga seda kaastööd tahan avaldada raha pärast.

Sidekriipsu kasutamine ja raamatu kommenteerimine

Jätkan eelmises sissekandes alustatud "Keele ja Kirjanduse" viimase numbri arvustuste arvustamist. Piret Toometi tõlgitud Pal Hunfalvy raamatu "Reis Läänemere provintsides" kohta on kaks arvustust. Ühe neist on kirjutanud Szilard Toth ja Enn Ernits. Kas arvustajad või toimetajad on leiutanud huvitava sõna "antisoome-ugri". Miks siis juba mitte "antisoome-antiugri"? (Läänemeresoomlased ja ugrilased on soome-ugrilaste erinevad harud, kuigi ristsõnades mõeldakse ugrilaste all läänemeresoomlasi.) Kui mitte nalja teha, võiks soovitada kirjapilti "anti-soomeugri", kuivõrd rida allpool ongi "soomeugrivastaseid". Aga veel allpool tuleb jälle "antisoome-ugri".

Kui ma nüüd jätan hirmsa tähenärija mulje, siis minu arvates arvustajad lähevad ise liigsesse tähenärimisse. Nimelt soovitavad nad, et kohanime Virtsjärv puhul oleks lisatud märkus, et tänapäeval on see Võrtsjärv. Ja kui raamatus esinevad lõigud, et "liivi keel on eesti keele kõige lõunapoolsem haru" ja "Eks saa ju eesti keelt ennast koos kõigi oma variantidega käsitleda ühe soome keele murdena", siis tahavad arvustajad, et oleks lisatud kommentaar, et see on vale, muidu "ei saa tänapäeva lugeja asjast aru või omandab ammu aegunud teadmisi". Mina igatahes raamatut lugedes selliseid kommentaare ei vajaks. Liigne kommenteerimine lausa segab lugemist. Sellised kommentaarid oleksid mõeldavad võõrkeelse väljaande puhul, kuid eesti lugeja peaks nimetatud teemadel mujaltki midagi kuulnud olema.

Kollektiivne alateadvus

"Keeles ja Kirjanduses" nr. 1-2 2008 arvustab Katre Pärn teost "Acta Semiotica Estica IV". Arvustuses on kirjas: "Kogumiku avab artikkel "Semiosfääri piir", milles Linnar Priimägi võrdleb Juri Lotmani semiosfääri kontseptsiooni aluseks olnud kollektiivse mälu olemust Sigmund Freudi ja Carl Gustav Jungi kollektiivse alateadvuse hüpoteesiga ning erinevate mälukontseptsioonidega psühholoogias."

Minu teada kirjutas Freud individuaalsest alateadvusest ja Jung lisas kollektiivse alateadvuse mõiste. Kas on aga Freud kuskil maininud kollektiivset alateadvust? Ma pole enamust tema teostest lugenud, aga igatahes ei maini muud allikad sellekohast Freudi ja Jungi ühist hüpoteesi. Freudi ja Jungi teooriatel oli ühisosa, nad puutusid elus isiklikult kokku, aga osalt olid nende teooriad lausa vastandlikud.

Mis teeb kevade eriliseks?

Räägitakse, et praegu on varakevad. Paljude inimeste jaoks on kevad lemmikaastaaeg. Vist rohkematele inimestele kui muud aastaajad. Miks? Ehk soojuse pärast? Aga suvel on soem. Ehk ollakse suve kätte jõudes soojusega juba liiga harjunud. Sel juhul peaksid vajalikud olema ikkagi ka külmad aastaajad, et harjumus vahepeal kaoks. Aga kui tänavu õiget talve ei olnud, kas see tähendab, et ka tänavune kevad toob vähem rõõmu?

Möödusin vana kodu nurgast

Sõitsime ühe väikesaare ja mandri vahet. Ma ei pidanud andma münte mitte ainult ühele inimesele, vaid tervelt kahele. Meil olid kaasas pingpongipallid, sest osad meist pidid võistlustele minema. Olin reisil olnud Oudekkiga samas toas, aga rääkinud temaga ainult paar sõna.

Kuigi lähenes kevad, algas lumetorm. Kanalil ei olnud jääd. Tormituul pani kanali vee kõvasti lainetama. Isa võttis taskust ja andis minu kätte ammu surnud inimeste visiitkaarte. Visiitkaartidele oli kirjutatud, kus oli nende inimeste teoseid avaldatud. Kaartidel olid ka nende inimeste nimed, kelle käest need kaardid kirjanduse vaatamiseks läbi olid käinud. Üks neist oli Kulmar. Bristol tõi minu kätte raamatu, millesse olid koondatud minu raamatu arutelul peetud ettekannete tekstid. Eespool olid need trükitult, tagumised kirjatähtedega. Olemas olid ettekanded, mis olid valmis kirjutatud, aga ette lugemata jäänud. Oleks võinud lisada veel selle, mida küll valmis kirjutatud ei olnud, kuid mida oli räägitud. Bristol hakkas tuttavate inimeste kohta inetuid asju rääkima. Isa viskas ta saalist välja.

Istusin tribüünil ja vaatasin jalgpalli. Väljakul tiirutas üks auto. Kahtlustasin, et see on pommiauto. Aga kergem on endale sisendada, et üheski autos kunagi pommi ei ole, muidu peab neid kõiki kartma. Mängijad püüdsid autot eemale lükata. Algas ühe meeskonna rünnak. Rünnaku ajaks läks lisaks selle meeskonna liikmetele väljakule neli naist. Selgus, et uued reeglid näevad seda ette ja et selle abil loodetakse jalgpalli vaatajate hulgas populaarsemaks muuta. Midagi sellist olin vist juba varem näinud. Olin mänginud oma klassi poistega korvpalli ja vahepeal olid mängu tulnud ka mõned klassiõed. Olin arvanud, et nad tulevad niisama, aga nad olid tulnud vist sellest reeglist lähtuvalt.

Möödusin Kaunase puiestee majanurgast. Kohtusin väikse poisiga, kes seal majas praegu elas. Ta tänas mind, et ma eelmisel kohtumisel kinkisin talle kabeõpiku. Vastasin, et see ei olnud kabeõpik, vaid maleõpik. Poiss küsis mult, kuidas saab minna maletrenni. Küsisin vastu, kas ta käib koolis hommikupoole või õhtupoole. Ta vastas, et õhtupoole, tal algavad tunnid kell neli. Ütlesin, et sellest on kahju, sest maletrenn algab spordikoolis samuti kell neli. Lisasin, et varem oli see teisipäeviti ja neljapäeviti ka kell kümme hommikul, aga ma ei tea, kas praegu on. Ööbisin selle poisiga samas ruumis. Hommikul ärgates vaatasin, et raamaturiiulitesse on raamatute jaoks ruumi juurde tehtud. Pille riiulis oli esimene rida raamatutest vaba, aga seal oli kivide kogu, mis oleks raamatute juurdehankimise korral vist ära visata tulnud. Kohtusin selle poisiga uuesti, kui ta oli juba natuke vanem. Ta rääkis, et teeb hoolega maletrenni. Sven halvustas teda, et ta loeb kaks aastat järjest päevad läbi raamatut "Don Quijote". Vastasin, et teised raiskavad osa elust ära, aga Sven raiskab kogu elu. Lause lõpetasin juba oma voodis pärast ärkamist. Aga kui ma silmi lahti teha proovisin, siis need ei tulnud. Sellega olin rahul, sest see tähendas, et unenägu siiski jätkus ja olin kogu lause öelnud unenäos. Olin maleturniiril, kus sellel väiksel poisil sai just läbi partii, mille ta kaotas. Ütlesin talle, et tal on nii palju vanema vastasega veel väga raske mängida. Ta vaidles vastu, et ei ole. Vaatasin, et ma ei räägigi selle väikse poisiga, vaid vist Klausiga, kes on juba piisavalt vana ja tugev.

Kõndisin mööda asfalti

Kõndisin tänaval. Päike paistis. Paistis ka asfalt, sest lumest polnud midagi järel. Vanasti joonistasime asfaldi peale kosmoselaeva juhtimisseadmeid ja lendasime kaugele. Nüüd ei tahtnud ma seda teha, sest siin linnaski oli küllalt hea. Joonistada oleks võinud, aga mitte lendamiseks, vaid muuseumi jaoks. Asfaldil oli ka lompe. Vanasti oli mul kombeks lompides kõndida. Minu kummikud olid allveelaevad, mis pommitasid lombi põhja, nii et sealt kerkisid üles mudapilved. See tähendab, et tol ajal oli lompides veel muda. Praegustes lompides ei ole seda märgata. Ja kummikuid mul ka enam ei ole. Isegi kodus kapi all mitte. Miks ma üldse vanasti kummikuid kandsin? Ilmselt just selleks, et saaks lompides kõndida. Aga kummiku sees oli sageli auk, kust vesi sisse voolas. Nüüd astun ma vahel ka lompi, aga ainult nii madalatesse, kuhu astumiseks piisab kingast. Vanasti astusin vahel isegi nii sügavatesse, et kummikust ka ei piisanud, vaid vesi hakkas üle kummiku ääre sisse voolama. Aga nüüd ma ei satu enam sellistesse kohtadesse, kus nii sügavaid lompe oleks. Ei oska neid kuskilt otsidagi. Talvel juhtus ühe lombiga pahandus. Astusin sellesse talvesaapaga ja oleksin peaaegu pikali kukkunud. Lombi põhjas oli jää. Vanasti olid sellised lombid, kus peal oli jää ja all vesi. Aga nüüd oli vastupidi. See tuleb nähtavasti kliimamuutustest. Saapad on mul sellise tallaga, mis jää peal tavaliselt ei libise. Aga kui jää peal on vesi, siis see enam ei loe, mis materjalist tald on. Mõned on endale ostnud isegi sellise tallaga saapad, mis alati libisevad. Sellist materjali kasutatakse sellepärast, et neid valmistatakse maal, kus külmakraade ei ole. Mina hääletasin Euroopa Liitu astumise vastu, et ei oleks kaupade vaba liigutamist. Tahtsin vastu võtta sellise seaduse, et selliseid saapaid ei saaks Eestisse tuua. Aga enamus rahvast hääletas teisiti, sest loodeti, et siis kingivad välismaalased meile raha, mille eest saapaid osta. Nüüd ma seadusi ei kirjuta, sest välismaalt tuuakse meile ka valmis seaduseid. Mõtlesin kirjutada hoopis luuletuse sellest, kuidas vanasti lompides allveelaevad sõitsid ja elu oli parem. Aga head luuletust ei tulnud välja. Seetõttu kirjutasin hoopis selle jutu.

Tol päeval olid kõik palju lobisenud

Mul tekkis küsimus, kas siis, kui keskkool saab teist korda lõpetatud, tuleb sinna veel kolmandat korda minna. Teist korda keskkoolis käies olin õpetajate juttu uuesti konspekteerinud. Nii võis mõni asi topelt kirjas olla. Aga ehk ka ei olnud, sest erinevatel kordadel saab rääkida erinevalt. Hakkasin ühe tunni konspekti alla jäänud valget pinda pliiatsitega värviliseks muutma. Joonistasin ovaalse lainetava punase raami, selle sisemuse värvisin siniseks. Sinist pinda tuli punasest oluliselt rohkem. Sinine kattis kinni ka osa eelnevalt joonistatud punast. Päris nii ma ei tahtnud. Jätkasin ettevaatlikumalt. Viimane klassipilt enne kooli lõpetamist oli tehtud selline, kus kõik oleksid võimalikult vabas poosis. Tol päeval olid kõik palju lobisenud, väljaarvatud mina. Minu suu asend sarnanes pildil kõige rohkem Heleni omaga. Mõlemal olid suunurgad allapoole. Mulle oligi selline nägu ette tulnud sellepärast, et nägin Heleni nägu. Ütlesin, et see on halb, et pildistati just sel hetkel, kui ma kinga vahetasin. Siis sain aru, et kingavahetaja ei olegi pildil mina, vaid Kristina. Mina seisin hoopis tagumises reas Eriku kõrval. Mina ja Erik olime kõige pikemad. Maailma pikimaks jõeks oli erinevates raamatutes nimetatud nii Amazonast, Missourit kui ka Niilust. Aga nüüd vaatasin uuesti seda raamatut, kust ma seda Missouri kohta olin lugenud. Tuli välja, et mul oli valesti meeles. Ei olnudki öeldud, et ta oleks maailma pikim jõgi, vaid teda oli nimetatud maailma suurimaks. Sellega mõeldi ilmselt, et ta on veerohkeim. Minu ninaaugud olid veninud väga suureks. Panin prillid ninaaukude ette, et need paistaks väiksematena.

Lugejad päevitavad

Oli külm ja oli pime,
siis me üksteist lugesime.
Päikse paistel mind ei loeta,
päike loetavust ei toeta.

Laulev tuupur

Ma pähe õpin õpiku,
siis räägin tarka juttu.
Kuid seda pähe õppimist
ei teostada saa ruttu.

Mu ajus on veel hämarus,
kõik mähkunud on uttu.
Et hommikuks läeks selgemaks,
ei lähegi ma tuttu.

Panin endale ette loomamaski

Pille oli just kaitsnud doktoritööd. Nüüd võidi mind hakata nimetama doktori vennaks, kes ise on magister. Pille oli kasutanud töös ingliskeelseid sõnu, mille tähenduses ta polnud kindel ja mida ta nüüd tahtis kontrollida. Aitasin tal neid sõnaraamatust otsida. Mina oleksin otsinud juba töö kirjutamise ajal, kui tegemist oleks olnud minu tööga. Televiisoris algas huvitav film. See oli Pinocchio seriaali üks osa. Pinocchio raamatut ei olnud ma lugenud nii põhjalikult kui Buratino oma, seda enam tahtsin vaadata filmi. Filmi peale sattusin juhuslikult, aga nüüd tahtsin näha ka teisi osasid. Selleks oleksin ma pidanud telekava jälgima hakkama, mida ma muidu ei tee. Olime selle filmi tegelased ja viibisime metsas. Pille ja teised rääkisid väljas, mina olin väikses majas. Nägin aknast, et majale läheneb keeristorm. Läksin seetõttu majast välja. Keeristorm viis maja minema, aga inimesi ei puutunud. Pille rääkis üleloomulike tegelastega, kes andsid nõu, kuidas me peame hakkama saama. Võlur ütles lõpetuseks, et meil tuleb endal hakkama saada ja see saab olema raske. Seejärel läks võlur meie juurest ära, kadudes puude vahele. Ei tea, kuhu ta oskas siit kõndida. Meie metsast väljuda ei osanud.

Tõnu hakkas kolima ühest korterist teise. Ta tahtis, et mina sel puhul midagi kirjutaksin. Ühte kohta olin juba kirjutanud, nüüd ta tahtis, et ma teise kohta ka kirjutaks. Lamasin voodis ja pooleldi magasin, aga kuulsin, mida räägitakse. Ema ja teised tahtsid, et ma üles tõuseks ja aitaks Tõnul asju tassida. Seda ei tahtnud ma veel teha. Jätkasin magamise teesklemist. Hommikust ma ka veel söönud ei olnud. Järele mõeldes sain aru, et kuuldud hääled on ainult unenägu. Nüüd hääled vaikisid. Hakkasin silmi lahti tegema, et unenäos midagi näha ka oleks. Esimese asjana nägin rohelist vaipa. Kõndisin voodist välja, aga mõne hetke pärast leidsin ennast jälle voodist. Minu jalad hakkasid voodi pinnast kõrgemale kerkima. Hingasin sügavalt. Teisest voodist kuulsin Hennu hingamist. Kui olin natuke aega voodis olnud, läksin sealt välja käpuli. Teisest voodist tuli Henn. Leidsin põrandalt taldriku, kus oli natuke vett ja vorstiviil. Pakkusin seda Hennule, et kas ta ei taha sinna nägu sisse pista ja süia. Kõndisin käpuli köögi suunas, et minna ajalehti vaatama. Aga köögis oli ema, seetõttu keerasin ümber. Suure toa laual oli mänguasjakast. Leidsin sealt meie karvased mängukarud. Hennule andsin tema roosa karu, oma pruuni katkise kaelaga karu võtsin enda kätte. Panin endale ette loomamaski. Vaatasin puhveti peeglist, et maski silmaaukudest paistavad minu silmaterad.

Hoiatus sööjatele

Ärge sööge ennast paksuks,
et te põrandad ei raksuks!

Kassipiim

Olin vannis. Isa astus vannituppa sisse, kuigi ma keelasin. Olin nähtavasti ukse riivi panemata jätnud. Või oli riiv liiga nõrk. Kui isa ära läks, jättis ta ukse pärani. Märkasin, et peegel on auruga kaetud. Seega oli mu elu ohus, sest vannituppa oli ehitatud elektrikontakt. Kui olin vannis ära käinud ja viibisin oma toas, tegi Henn ühe suure sigaduse. Ta ütles, et see on protesti väljendamiseks. Meile tuli külla Henrik, kes saabus Tallinnast. Ta võttis minu portfellist välja kaks Tartu kaarti, et nende abil oma öömaja üles leida. Ütlesin, et eelmisel korral ma juba ühe Tartu kaardi talle andsin ja ta ei ole seda tagasi toonud. Ta vastas, et aga meil on Tartu kaarte kümme tükki. Ütlesin, et neid oli meil ainult kolm. Selles kohas, kus me viibisime, oli kaks halba kassi. Võtsin nad sülle ja kõndisin nendega läbi loomaaia, et nad kaugemale viia. Kui panin nad maha, olid nende sabad sõlme läinud. Hakkasin sabasid ühe eseme abil lahti harutama, aga see tegi kassidele veel rohkem valu. Lõpuks sain sabad siiski lahti. Andsin kummalegi kassile ühe väikse praetud kala, aga nad ei hakanud neid sööma. Kõndsin tagasi. Seal oli veel üks kass. Üks väike tüdruk imes selle kassi piima. Pärast uhkustas see tüdruk, et ta on küll veel väike, aga millised kehavormid tal juba on ja et ta annab juba koort. Teised ütlesid, et kass ravis selle tüdruku terveks ja nüüd muutus tüdruk ise samasuguseks nagu kass. Püüdsin aru saada, milles see väljendub, peale selle, et tüdruku seest tuleb koort. Oletasin, et ta tiirutab nagu kass ümber laua ja inimeste. Aga kui ma teda jälgisin, siis ta seda eriti ei teinud. Tüdruk läks välismaale elama, aga kui vanemaks sai, tuli tagasi.

Istusin hambaarsti ukse taga. Ootasin tükk aega. Kui kabinetist tuli välja Toomas, ütlesin talle, et ma ei saa vist siiski hambaarsti juurde minna, sest mul ei käi ninast õhk läbi, aga kui ma suu kaudu hingan, läheb hammaste vaatamise peegel uduseks. Toomas vastas, et tema lasi ka oma hambaid nohuse ninaga ravida. Ootasin edasi. Aga lõpuks sain aru, et sisse mind ei kutsutagi, sest ma pole eelnevalt registratuuris käinud. Nüüd läksin minema. Hakkasin emaga korraga suusatama. Mina läksin ühelt poolt muruplatsi ja ema teiselt poolt. Kui jõudsime tänava ärakeeramise kohta, olin ma emast ainult muruplatsi laiuse jagu ette jõudnud. Jaan Tõnisson suusatas üle jõe ja liikus edasi jõe äärt mööda. Ta nägi viirastust. Kui ta jõudis hilisema Annelinna vanimate majade juurde, nägi ta seal uut liiklusmärki, mida ta veel ei tundnud. Ta sai teada, et see liiklusmärk tähistab kõnniteed. Tõnisson sai pahaseks. Talle vist ei meeldinud, et kõnniteid muust tänavast eraldama hakatakse. Aga kui ta sõitis oma autoga kesklinna suunas tagasi, pidi ta sõitma väga aeglaselt, sest keset teed kõndisid poisid autol ees. Ustav oli rääkinud, et kes harva suusatavad, need hakkavad suusatamise ajal viirastusi nägema. Üheks näiteks oli ta toonud Tõnissoni, kelle kohta oli ta seda lugenud samast raamatust, kust mina praegu. Ühe teise inimese oli ta veel näiteks toonud.

Hvostovi intervjuust

Selle nädala "Sirbis" annab A. Hvostov kaheleheküljelise intervjuu. Ta ütleb, et on küll õppinud ajalugu, aga ajaloolaste jaoks raudselt ajakirjanik. Ise ei tahtvat ta olla ei ajaloolane, ajakirjanik ega kirjanik, vaid natuke kõike. Ma olen samuti õppinud ajalugu, kuid mind huvitavad ajalugu õppinud ajakirjanikud muudest ajakirjanikest rohkem. Arvan, et on hea, kui inimene oskab rohkem kui ühte asja ning erinevaid erialasid seostada. Mind häirib, kui keegi vahel tahab öelda, et sõnaõigus on ainult "ekspertidel" või "professionaalidel".

Hvostov arvab, et ajakirjanikesse suhtutakse üleolevalt, kirjanikesse aga lugupidavalt. Ma ei ole selles nii kindel. Ajakirjanikud saavad palka ja neid loetakse. Kes aga soovib avaldada raamatut, peab vahel ise peale maksma. Ja see veel ei taga, et raamatut loetaks. Ja mõni reformierakondlane veel kommenteerib, et kes on vaene, see on ise laisk.

Inetum on see, et Hvostov pahandab president Ilvesega, et miks ta vene keelt ei räägi. Ilves olevat öelnud, et ei räägi vene keelt, et mitte okupatsiooni tunnustada. Hvostov vastab, et Ilves ei ole ainult eestlaste, vaid kõigi Eesti elanike president. Mina juhiksin tähelepanu, et Eestis elab küll inimesi, kes ei ole eestlased, kuid riigikeel on kõigile eesti keel. Kui kellelegi on riigikeele selgeksõppimine liiga raske, saab kasutada tõlgi vahendust, aga ei saa nõuda, et iga eestlane räägiks vene keelt.

Auk palli sees

Pidasime sõda vallutajate vastu. Kasutasime tulirelvasid ja mõõkasid. Lõpuks ma loobusin tulirelvast. Krister oli juba varem ainult mõõgaga. Krister pidas mõõgavõitlust Peebuga. Tahtsin ka Peepu mõõgaga lüia, aga nad vehkisid nii kõvasti, et mul oli raske pihta saada. Loobusin ka mõõgast, et vallutajad mind relva omamise eest kinni ei võtaks. Mõtlesin joosta jõekaldast alla. Nii oleks mulle avanenud Astrid Lindgreni maailm. Aga ma ei teadnud, kui kauaks see päästaks.

Olin ühes augus. Selle lagi ja sein koosnesid kuivast liivast. Katsin kuiva liiva märja liiva lappidega. Igale lapile kirjutasin raskusjõu valemi - mass korda raskuskiirendus korda kõrgus. Nii oli oht, et tuleviku arheoloogid peavad mind selle valemi avastajaks. Aga ma polnud kindel, võibolla pidi kõrgus ruudus olema. Pidigi, sest siis annaks nullkõrgus raskusjõu väärtuseks samuti nulli. Kerged osakesed liiguvad kosmoses, sest nende väikse massi tõttu on neile mõjuv gravitatsioonijõud väga nõrk. Aga kosmoses maakerast väga kaugele nad ikkagi ei lähe. Olin klassiruumis. Füüsikaõpetaja vaatas minu vihikut, kuhu oli kirjutatud salajasi asju. Võtsin talt vihiku ära. Õpetaja küsis mult päevikut. Vastasin, et seda mul ei ole. Õpetaja ütles, et mul peab päevik olema, et saaks kuskile hinde kirjutada. Vastasin, et on öeldud, et keskkooliõpilasele ei ole päevik kohustuslik. Seda oli öelnud direktor.

Läksin internetti. Blogide avamisel tulid ette kõigepealt pingeread, kust oli näha, mis sõnu sellest blogist on kõige rohkem otsitud. Ühest blogist oli kõige rohkem otsitud sõna "armastus". Palju oli sealt otsitud veel erinevate keelte nimetusi. See pingerida oli imelik, sest blogi omanik oli meessoost. Minu blogist oli kõige rohkem otsitud sõna "käimine". Teisel kohal oli umbes samasugune sõna. Edasi ei saanud ma lugeda, sest Henn võttis palli korgi lahti ja õhk hakkas välja tulema. Tahtsin korki uuesti sulgeda, aga see ei õnnestunud. Ühel hetkel õhu väljatulek kiirenes järsult ja pall saigi tühjaks. See tuli sellest, et palli sees oli veel teine auk. Küsisin Hennult, ega tal nõela käes ei olnud. Nägin kohe, et tal ongi nõel käes. Sellega oli ta ettevaatamatuse tõttu palli katki torganud. Loobusin korgi sulgemisest ja puhusin teisest august palli uuesti õhku täis.

Oli ülikooli viimane saksa keele tund. Õpetaja hindas üliõpilastest kõige kõrgemalt mind. Ta rääkis, et kõigist ei saagi asja, sest nad ei hakka õppima, aga minust on saanud. Tegelikult oskasid mõned rühmakaaslased minust saksa keelt paremini. Klaus ütles, et kui õpetaja ei õpeta, siis õpilased matemaatikat õppima ei hakka.

Raudrist, Vabadussammas, virisemine

Meil räägivad mõned, justkui oleks Vabadusrist midagi väga halba. Ühel päeval lugesin võrgust Saksa ajalehest, et Saksamaal tahetakse taastada autasuna Raudristi. See kohtab samuti vastuseisu, kuna Raudrist oli kasutusel ka Hitleri ajal. Aga oli juba varemgi.

Üks mees rääkis, et mida rohkem Vabadussamba kavandi üle on virisetud, seda rohkem talle on see meeldima hakanud. Mulle on ka kavand hakanud meeldima rohkem kui esimesel vaatamisel. Aga minu puhul on tavaline, et kui ma mingi asjaga harjun, siis see hakkab rohkem meeldima.

Virisemisest rääkis ka üks teine mees. Et ta oli kellelegi öelnud, et kui see ei ole nõus kolima kolmetoalisest korterist ühetoalisse, miks ta siis viriseb, et raha vähe on. Mina mõtlen, et kui meil tuleks kuuetoaline korter maha jätta, väiksemasse kolida ja seoses sellega raamatud minema visata, siis ma võiks elu lõpuni ennast halvasti tunda, et midagi on kaotsi läinud.

Sussidega kõndimine

Lugesin ajakirja. Jätsin natuke vahele ja vaatasin ette ära, mis tagapoolsetes peatükkides kirjutatud on. Seejuures katkestasin konspekteerimise. Hiljem vahelejäänu lugemise järel ei olnud mul kavas ette vaadatud peatükke uuesti lugeda. Varem olin tegelenud läbisegi erinevate asjadega, aga nüüd võisin päev läbi ühte raamatut lugeda. See raamat oli Helina kirjutatud. Peategelane sarnanes Helina endaga. Viimane peatükk algas sellega, et minategelane ütles, et tal on laps. Varasemates peatükkides ei mainitud seda kordagi. Minategelane ütles, et varem sai ta lapse isaga sageli kokku ja kohtus ka muude inimestega. See ei olnud realistlik, et lapsevanem lapse peale nii harva mõtleb. Tundus, et viimane peatükk ei ole kirjutatud reaalsuse põhjal. Film lõppes sellega, et peategelasel hakkas halb ja ta nägi kummitust, kes lõi tema akna puruks.

Kõndisin sussidega kooli trepist alla. Üks suss tuli jalast ja kukkus trepi vahest riidehoiu trepile. Saatsin sinna e-maili, et tulen ja korjan sussi üles. Jooksin sussidega tänaval. Tõstsin seejuures jalgu hästi kõrgele. Nii ei liikunud ma kiiremini edasi, aga liigutasin rohkem. Jalad ei puutunud vahepeal tükk aega maad. Maapinnale toetudes ei pannud ma sinna tervet talda, vaid ainult sussi kanna. See äratas teistes jalakäijates imestust.

Kõiki tulemusi võrdselt

Tänasel turniiril oli mõtlemisaeg 14 minutit - minut rohkem kui nädal tagasi. Osavõtjate arv ei muutunud - neid oli jälle 10. Kaks eelmisel nädalal osalenut jättis tulemata, nende asemel osales kaks tol korral puudunut. Turniiri võitis A. Abram 7,5 punktiga (kolm viiki, ülejäänud võidud). Seda on 0,5 punkti rohkem kui tema eelmise nädala teise koha puhul ja 1,5 rohkem kui tema üle-eelmise nädala esikoha puhul.

Mina sain 4,5 punkti, jagades 5.-6. kohta. Kui eelmisel nädalal said auhinna ka neljas ja viies, siis täna ainult esimesed kolm. Minu mängudes oli kõiki tulemusi võrdselt - kolm võitu, kolm viiki ja kolm kaotust. Viigistasin esimeses voorus eelmise nädala esikoha saajaga, justkui valmistunuksin temaga täna esikohta jagama. Tegelikult tulin tast täna ette. Teises voorus viigistasin samuti, siis kaotasin kaks mängu, sain kaks võitu, kaotuse, võidu ja viimases voorus viigi.

Kõige skandaalsema võidu sain niimoodi, et hakkasin lipuga matti panema, aga aeg hakkas otsa lõppema. Vastane käis kuninga tulle. Esimesel hetkel ma seda ei näinud, aga keegi ütles kõrvalt ette, kuigi see on reeglitega keelatud. Valekäigu eest küsisin kohtunikult juurde kaks minutit. Selle peale vastane alistus. Aga kohtunik ütles, et ma mängisin juba edasi, enam poleks aega juurde saanud. Vastane vaatas selle peale kella, et mul oleks aeg ühe käiguga kukkunud ning mäng oleks lõppenud viigiga. Teine suurem vedamine oli see, kui kaotasin ühes mängus avangus etturi, kuninga eest jäi etturitest lagedaks ja vastane võttis minu kuninga sihikule, aga mul oli kuninga juures siiski nii palju vigureid, et vastase lipp jäi kinni ja läks kaotsi. See andis mulle võidetud seisu, vastane hakkas pikalt mõtlema ja kaotas ajaga. Ühe võidu sain vastase eksimuse tõttu vankrilõppmängus, kus läksin vankrite vahetuse järel lippu.

Kaotustest oli kõige ootamatum see, kui sain lipulõppmängus tsentris mati, sest vastase etturit jahtima minnes sulgesin oma lipuga kuninga taganemistee. Ühe kaotuse sain niiviisi, et läksin avangus võitma etturit, kuid vastane oli veel vangerdamata, vangerdas teisele poole, ja liin, mille olin ise avanud, sai mulle saatuslikuks. Mõtlesin välja veel päästa võiva lipukahingu, kuid vastane ei löönud lippu maha, vaid kahis ise vankri, mille järel tuli mul mati lähenemise tõttu alistuda. Ühes partiis ei jätnud vastane oma kuninga ette kaitsesse ühtegi vigurit, seetõttu vangerdasin teisele poole, asusin rünnakule ja nõrgestasin seejuures liiga palju hoopis oma seisu. Otsustas lipukahvel, mida ma ei märganud.

Esimese viigi tegin vähemetturiga vankrilõppmängus, kus vastane jäi käigupuudusesse. Teises viigipartiis sain algul positsioonilise paremuse, kuid lasin selle käest ja pidin kaotuse vältimiseks andma igavest tuld. Viimase vooru partiis võitsin juba avangus etturi, seejärel veel teise, kuid edasi mängisin halvemini ja jõudsin hoopis vähemetturiga lipulõppmängu, kus tegime viigi, sest vastase kuningas ei pääsenud minu tulede käest.

Kõige tähtsam, et oli hommik

Lugesin Oudekki blogist, et sõna "pipar" saab käänata ka "pipri". Läksin suurde tuppa, kus ühe laua taga istus Toomas ja teise taga ema. Rääkisin emale, et selgub, et ajakirja nimi "Pikri" on kahetähenduslik - see ei tule mitte ainult sõnast "pikker", vaid ka sõnast "pipar". Ema vastas, et see on tõesti nii. Ta surus mind liiga tugevalt seina suunas, nii et ma läksin vastu klaverit ja klaver vajus minu suunas ümber. Lasin sellel pikali vajuda nii, et pauku ei tulnud. Siis paistis, et ümber ei läinud mitte klaver, vaid klaveri ees seisnud vanaaegne raadio. Klaveri peal olevatest vaasidest ei olnud vesi välja voolanud, järelikult oli klaver kogu aeg püsti olnud. Aga raadio peal oli olnud samuti vett ja Tooma riided. Nüüd olid need riided märjad. Toomas ütles nuttes, et see on vist selle eest, et ta kavatses täna mehele minna. Sellega ta mõtles seda, et pidi täna abielluma, aga enne naisega kokku saamist pidi ühe mehe juurest läbi minema. Toomas ütles nuttes, et nüüd ta ei saa osadesse kohtadesse minna, kuhu tal täna plaanis minna oli. Mina istusin seda kuulates maas ja pooleldi magasin. Tundsin, et Toomas lööb mind rihmaga. Ütlesin, et ma ei pea tema käitumist õigeks. Toomas läks oma tuppa ja mina oma tuppa. Heitsin voodisse magama. Kui ma ärkasin, oli vist juba järgmine päev. Aga kõige tähtsam polnud see, mis päev oli, vaid see, et oli hommik.

Kas Venemaa sarnaneb Weimari vabariigiga?

Viimasel ajal on president Ilves ja ajakirjanik Muuli võrrelnud praegust Venemaad Weimari Saksamaaga. Weimari vabariik lõppes teatavasti Hitleri võimuletulekuga. Mida sellisest võrdlusest arvata?

Weimari vabariigile olid iseloomulikud noor ja ebakindel demokraatia, demokraatlikud valimised koos umbusuga demokraatia suhtes, majanduslik ebastabiilsus ja terav võimuvõitlus. Samad nähtused olid olemas Jeltsini Venemaal. Sama ei saa hästi öelda Putini Venemaa kohta.

Putini Venemaale on olnud iseloomulik demokraatia sisuline kadumine, kriisile järgnenud majanduslik tugevnemine, võimuvõitluse nõrgenemine, presidendi suur populaarsus, taasrelvastumine, püüd taastada riigi kunagist vägevust. Seda ei olnud Weimari vabariigis, küll aga Hitleri ajal.

Muidugi on alati ka erinevusi. Weimari vabariik ei sõdinud, seevastu Jeltsin alustas agressiooni Tšetšeenia vastu. Aga opositsiooni sõnavabadus Putini ajal oli suurem kui Hitleri ajal.

Uue Venemaa presidendi poliitika ei ole veel teada. Ta ei tulnud võimule demokraatiale iseloomuliku riigipea vahetumise käigus, vaid eelmine president kinkis talle võimu. Kuid ka Jeltsin valis oma järglase ise, see aga muutis oluliselt senist poliitikat. Kui tol korral toimus muutus hitlerliku poliitika suunas, siis nüüd tahaks loota vastupidist muutust. Ilves ja Muuli tõid tegelikkusega võrreldes viisakama võrdluse, mis ei välista, et asjad veel paranevad.

Mida arvata tuumajaama ehitamisest?

Nagu ma pole andnud allkirja Vabadussamba asjus, ei ole ma andnud seda ka tuumajaama küsimuses. Tegelikult olen ma tuumajaama vastu ja eelistan sellele tuuleenergia kasutamist. Aga ma ei tea, kas tuuleenergiat on piisavalt palju. Tahaks blogi edasi pidada, milleks on elektrit vaja. On pakutud, et tuumajaama küsimuses võiks rahvahääletuse teha. See küsimus on Vabadussamba omast tähtsam ja tähtsuse poolest vääriks ehk tõesti rahvahääletust, ainult et rahval pole piisavalt teadmisi, et hääletama hakata. Rahvas saaks ainult öelda, kelle väiteid ta rohkem usub. Ja on teada, et tavaliselt keegi sellisel puhul valetab.

Aga miks ma tuumajaama ei soovi? Ma mäletan hästi Tšernobõli õnnetust, mis ka Eestis inimesi hauda viis ja takistas siinsetestki metsadest seente korjamist, kuigi me olime õnnetuspaigast kaugel. Öeldakse, et olemas ohutum tehnoloogia kui Tšernobõli oma. Aga minu meelest võib iga tehnoloogia puhul juhtuda õnnetusi, mida ette ei nähta. Kui inimesed teevad vigu lihtsate arvutustehete juures ja õigekirjas, miks nad peaksid siis oskama ehitada täiesti ohutut tuumajaama?

Ja peale õnnetuste, mida ei osata ette näha, ähvardavad ka õnnetused, mida võib ette näha. Kui leidub Ameerika pilvelõhkujatesse sihilikult sisselendajaid ja hulgaliselt koolis kaasõpilaste massimõrva teostajaid, siis ilmselt ka neid, kes sooviksid tuumajaama saboteerida. Tuumarelva kasutasid suhteliselt soliidsed riigimehed inimeste vastu juba aastal 1945. Leidub vähem soliidseid tegelasi, kellel on küll raskusi tuumarelva hankimisega, aga selle kättesaamise korral kasutaksid seda palju meelsamini.

Ja on vahe, kas rajada tuumajaam mõnda suurriiki või Eestisse. Suurriigis õnnetuse juhtumise korral võidakse õnnetuspiirkonna elanikud evakueerida teise riigi ossa. Või kui see ei osutu teostatavaks, võib ühe piirkonna elanikkond ka maha surra, aga riigi teistes osades läheb elu edasi. Eestil sellist võimalust ei ole. Kui juhtub suur õnnetus, muutub elamiskõlbmatuks kogu eestlaste asuala. Eesti rahvas on niigi kadumisohus, tuumaõnnetus võiks anda lõpliku tõuke väljasuremisele.