Aivar Kriiska, Valter Lang, Ain Mäesalu, Andres Tvauri ja Heiki Valk. „Eesti ajalugu. I. Eesti esiaeg“. Toimetanud Valter Lang. Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut. Tartu 2020. 520 lehekülge, põhitekst lõppeb lk. 464.
Esimene kokkupuude „Eesti ajalooga“ algas mul sellest, kui üks külaline võttis meie raamaturiiulist selle vanema versiooni esimese köite ja näitas, et pildil on väga vanad ehted. Küsisin: „Kas esimese maailma sõja aegsed?“ Külaline vastas: „Veel vanemad“. Mina kasutasin sõnu „esimene maailma sõda“ tähenduses „maailma esimene sõda“, külaline arvas, et ma pean silmas Esimest maailmasõda. Hiljem olen psühholoog Võgotski raamatust lugenud, et laste mõtted on originaalsemad kui nende kõne.
Ülikooliloengutes oli juttu „Eesti ajaloo“ ja „Eesti rahva ajaloo“ erinevusest. Mingi õppejõud mainis, et „Eesti rahva ajaloo“ autor vabadussõjalane Juhan Libe oli raamatut kirjutades alles üliõpilane ja kasutas raamatus loengus kuuldut, jõudes selle kiiremini trükki anda kui konkureeriva „Eesti ajaloo“ autorist õppejõud.
Nüüdseks on kirjutatud uus „Eesti ajalugu“ ja ilmunud kõik selle kuus köidet. Täna lõpetasin viimasena ilmunud uue esimese köite ja sain sellega kõik kuus köidet loetud. Kolme hilisema aja kohta käivat köidet lugesin käsikirjana, kolme hiljem ilmunud vanema aja köidet raamatust.
Esimese köitega venitamise miinus on, et arvatavasti mõni üliõpilane oleks tahtnud seda lugeda enne ülikooli lõpetamist, teiselt poolt pikem viimistlemine võib teose kvaliteeti tõsta. Igal juhul värsket köidet lugema hakates mõtlesin, et see on üks meeldivamaid köiteid, varem olid mul head mälestused seoses viienda köitega.
Leidsin siiski ka seda, mida oleksin toimetamisülesande korral parandanud. Kõige rohkem puudusi märkasin seoses joonistega. Ülikoolis olen õppinud ja varem trükitud kaartidelt näinud, et Balti paisjärve lõpp saabus seoses sellega, et tekkis ühendus ookeaniga ja järvevesi hakkas ookeani valguma. Nüüd trükitud raamatu kaartidelt ei ole sellest aga eelteadmiste puudumise korral võimalik aru saada. Mõnel kaardil oli leppemärkides öeldud, mida on kaardil kujutatud, aga kaardilt endalt vastavat leppemärki ei leidnud. Teisel juhul oli kaardil küll kasutatud leppemärki, aga selle kohta polnud toodud seletust. Mõnel kaardil võisid küll leppemärgid ja kaart kokku langeda, aga selline peenike sigrimigri ei olnud jälgitav. Lõpu poole oli ühe kaardi leppemärkide seletus kirjutatud loetamatult pisikeses kirjas.
Varasemate köidete puhul olen kritiseerinud kriitpaberi kasutamist. Seda köidet lugedes leidsin natuke parema lugemismeetodi, et panin ühe raamatu otsa alla kõrgenduseks teise raamatu, et lambi silmapeegeldamist vähendada.
Keelevigu palju ei märganud, aga üks neist on mainimisväärne. Kirjutati, nagu ütlus „Tule taevas appi!“ võiks olla seotud ristiusueelse ajaga. Kirjapilt oli „tule, taevas, appi“. Olen küll koolis õppinud, et üte eraldatakse komadega, aga filoloogi sõnul kindlakujuliste väljendite puhul see reegel ei kehti.
Meie ülikoolikursusel ei olnud arheoloogia eriti populaarne. Tolleaegse poliitilise olukorra tõttu oli umbes pooltel kursusekaaslastel peaaineks lähiajalugu. Kui küsiti, kas kellelgi on ka arheoloogia, siis ei osatud mitte kedagi nimetada, teati vaid ühte, kellel see oli keskastmes. Seevastu on arheoloogia olnud populaarne minu sugulaste hulgas. Esimese köite nimeregistris on rohkem minu sugulasi kui muudel köidetel. Leidsin sealt vanavanaisa, vanaisa, kaks vanaonu ja onu. Lisaks on ka muid tuttavaid. Arheoloogilistel kaevamistel on käinud ka selliseid minu sugulasi, keda pole raamatus mainitud. Ise olen suvitanud hulgas asulates, mida raamatus on arheoloogiliste leidude asukohana mainitud – Peedu, Vehendi, Kõmsi ja Plaani. Minu vend on suvitanud Laheperas ja õde käis kaevamistel Udernas. Juttu on ka kodulinnast Tartust. Jõuga on tuttav selle poolest, et selle programmiväliste teadmiste põhjal mainimist pidas Kriiska minu eksamitöö parimaks kohaks.
Varem on trükitud muinasaja kaarte, kus kogu Eesti ala peale Hiiumaa on maakondadega kaetud. Raamatus toodud uue kaardi järgi ei asu aga maakonnad kõrvuti, vaid nende vahele jäävad metsa- ja sooalad. Sellega seostub mul veel üks lapsepõlvemälestus. Kui ma veel kaarti ei tundunud, aga olin erinevatest riikidest kuulnud juba juttude põhjal, joonistasin maakaardi, kus riigid ei paiknenud kõrvuti, vaid moodustasid üksteisest eemal asuvaid kaste, mille väravatest tuldi hobuserauakujuliste jalajälgedega välja, et riikide vahele jäävatel aladel võidelda. See uus Eesti maakondade kaart on tolle kaardi sarnane.
Raamatule täienduseks vaatasin pilte muuseumide võrgulehelt. Vaatasin läbi kõik pildid otsinguga ’Aivar Kriiska’ ja käändes otsinguga ’noorema kiviaja’ ning osa pilte otsinguga ’Ain Mäesalu’, lisaks katsetasin veel mõnda vähem vasteid andvat otsingut. Muuseumipiltide üle ma mõtlesin pikemalt kui raamatu omade üle, raamatu puhul keskendusin teksti üle mõtlemisele.
Jaan Kross. „Söerikastaja“. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958. 120 lehekülge.
Jaan Kross kirjutas nooruses luulet ja vanemas eas ajaloolisi romaane. Tema romaanid on nii tunnustatud, et temast on räägitud kui Nobeli kirjanduspreemia kandidaadist, aga minu jaoks on nüüd loetud Krossi luulekogu esimene tema raamat, mille ma lõpuni loen. Varem olen alustanud kahte või kolme romaani, aga kõik pooleli jätnud. Krossi lapselapse näidendi olen küll läbi lugenud, samuti Krossi naise luulekogusid, kelle kohta pidin tegema ka keskkoolitunnis ettekande.
Kuigi Kross sai romaanikirjanikuks hiljem, eelistab ta ka luulet kirjutades pikki tekste. Kõik kogusse võetud luuletused pole küll ühe pikad, mõni on ka lühike, aga mõni on ballaad. Luulekogust leidsin ühe luuletuse, millele tehtud viisi noote nägin samal päeval muuseumide võrguleheküljel Jaan Krossi nime otsides. Teisest luuletusest tundsin ära, et seda olen ise lauluna kuulnud.
Eelmise autorina lugesin Lennart Mere reisikirja. Kross ja Meri olid mõlemad represseeritud, aga mõlemad on teinud oma raamatus trükki pääsemiseks ka Nõukogude võimule järeleandmisi. Mõlemal on küll ka julgemaid kohti. Nii kaitseb Kross kolme lõviga vappi, põhjendusega, et seda ei kasutatud ainult Pätsi ajal, vaid ka enne Eesti Vabariigi loomist.
Krossi huvitab juba luuletusi kirjutades ajalugu, aga ka muud teadused. Ta ei pöördu ainult minevikku, vaid ka tulevikku. Tollele ajale iseloomulikult on juttu kosmose vallutamisest.
Raamatu nimiluuletus peegeldab võibolla sunnitöö kogemust. Kross on olnud represseeritud nii Saksa kui ka Nõukogude ajal, seda ta raamatus mainib, et Saksa ajal vanglas oli, Nõukogude aja karistust otseselt mitte. Luuletuses „Söerikastaja“ panin tähele, et see algab samade sõnadega, mis minu kuuendas klassis auhindasid saanud luuletus: „Voolab, voolab“. Minul voolas ajajõgi, Krossil midagi muud. Aga mõtlesin, et see on iseloomulik, et lapsena kirjutatud luuletuses mul aeg voolas, ühes hiljem kirjutatus juba lendas. Noorele sunnitöölisele võib ka aeg aeglaselt minna, kui mingi asi voolab, siis võibolla kaudselt siiski ka aeg.
Lennart Meri. „Lähenevad rannad“. Kirjastus „Eesti Raamat“, Tallinn 1977. 416 lehekülge.
Mõtlesin, et kui tõlgin hilisema Tšehhoslovakkia presidendi raamatut Venemaa kohta, siis loen ka, mida hilisem Eesti president on Venemaa kohta kirjutanud. Varem ma ühtegi Mere raamatut tervikuna lugenud ei ole, aga võrdluseks on tema presidendiksoleku aegsed avalikud esinemised. Raamatu lugemise ajal vaatasin ka muuseumide võrgulehelt läbi kõik fotod otsinguga ’Kamtšatka’, millisest kohast selles Mere raamatus juttu on, ja hulga fotosid otsinguga ’Lennart Meri’.
Mäletan, et kooliaastate jooksul vaatasime geograafia tundides täpselt ühte filmi. See oli sellest, kuidas teadlaste ennustatud kohas ja ajal hakkas purskama täiesti uus vulkaan. Mäletan, et see oli Kamtšatka poolsaarel ja seda kinnitab ka Mere raamat, lisades aastaarvu 1975. Aga Kamtšatkal oli ka vanu vulkaane ja geisreid, lisaks toimusid seal maavärinad. Ühe sarjas „Maailm ja mõnda“ ilmunud raamatu pealkiri on „Ookean tulerõngas“, see tähendab, et ringiratast ümber Vaikse ookeani on seismiliselt aktiivne piirkond, üks sellistest kohtadest on ka Kamtšatka poolsaar. Muuseumide infosüsteem pakub fotosid Kamtšatkale pühendatud rinnamärkidest, nendel on tüüpiline, et kõrvuti on kujutatud Petropavlovski sadamat ja ühte või rohkemat vulkaani.
Vaikne ookean on nime saanud sellest, et kuskil ja millalgi on seal nähtud tormivaba merd, aga Meri mainib maailma kõige tormisemaid meresid. Varem on meelde jäänud, et kõige tormisemad mered on neljakümnendatel laiuskraadidel. Sellised on osa Jaapanist oma taifuunidega ja Prantsusmaa Biskaia laht. Kamtšatka jääb Eestiga samadele laiuskraadidele, aga seal on külmem, sest pole Golfi hoovust. Võibolla Meri ei tahtnud öelda, et Kamtšatkal on rekordiliselt tormine meri, aga üks laev pidi sõitma Honkongi remonti ja selleks ta pidi neljakümnendaid laiuskraade läbima.
Meri kirjutab ka muudest oma reisiga seotud ohtudest. Ta mainib Siberi tiigreid. Hiljem presidendina toetas ta tiigrihüppe programmi, mis tähendas Eesti arvutiseerimist ja internetiseerimist, aga siit raamatust võib lugeda sellise nimetuse eelloost. Meri arvab, et tiigrid sõid inimesi rohkem minevikus, kui inimasustust oli vähem. India kohta käivast raamatust „Inimesesööjad“ on meelde jäänud, et siiski just inimasustuse tihenemine paneb tiigreid inimesi ründama.
Meri oli Kamtšatkal suurema teadlaste ja kultuuritegelaste seltskonnaga ja tegi juba seal viibimise ajal selle raamatu jaoks märkmeid. Juttu on ka eestlasi tabanud konkreetsetest ohtudest ja õnnetustest. Vahepeal levis kuuldus, et üks eesti teadlane on surma saanud, aga siis tuli sellelt inimeselt endalt telefonikõne. Teisel korral sai üks seltskonna liige jahipüssist kuuliga pihta ja tõsiselt vigastada. Meri kirjutab selle inimese edasisest käekäigust kummaliselt vähe.
Poliitikuid süüdistatakse valetamises ja Meri tunnistab raamatus korduvalt ka ise, et rääkis kellegagi ebasiiralt. Mart Laar on meenutanud, kuidas Meri ka presidendiks oleku ajal Jeltsiniga kohtudes kavalusest alkohoolse joogi lillepotti või kuskile kallas.
Kui Meri oli president, ütles üks kursusekaaslane ülikooli inglise keele tunnis, et räägime suitsetamise halbade külgede asemel parem selle headest külgedest, president Meri ka suitsetab, et lõõgastuda. Mina pole suitsetamist pooldanud ja too oli esimene kord, kui ma kuulsin, et Meri suitsetab, aga raamatus mainib ta umbes kaks korda ka ise, et seda teeb. Seevastu alkoholi liigtarvitamist ta korduvalt kritiseerib. Siis polnud veel Gorbatšovi alkoholi vastase võitluse aeg, aga polnud ka enam Stalini aeg, mil joomine olevat olnud partei juhtkonnale kohustuslik. Võibolla see Mere alkoholi liigtarvitamise kriitika näitab juba Gorbatšovi poliitikani viinud arenguid.
Kui presidendiks kandideerisid neljakesi Rüütel, Meri, Taagepera ja Parek, siis Taagepera leidis, et iga kandidaat on parem kui kommunist Rüütel. Mere tolleaegsest raamatust on aga samuti võimalik leida kommunistlikke mõtteid, kuigi teiselt poolt on ka tsiteeritud Rummo sõnadega „Viimse reliikvia“ laulu, mis Rummo enda hilisemate sõnade kohaselt on inspireeritud Tšehhoslovakkia vastuhakust ja selle mahasurumisest.
Ükskord tõi ajaleht ära Mere tsitaadi, et Euroopas naerdakse ribadeks poliitikud, kes näitavad oma lollust „Kolme musketäri“ ja „Vahva sõdur Švejki“ tsiteerimisega. Kõrvale olid pandud Tiit Vähi sõnad, et me peame käituma nagu tõelised musketärid, üks kõigi ja kõik ühe eest. Aga see musketäride raamatus esinev mõte esineb ka selles Mere raamatus, küll päritolule viitamata.
